Kordamisküsimused kalakasvatuse eksamiks 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ja proportsioonid, nende muutumine läbi viimase aastakümne, akvakultuuri levik maailmas. Kalu, limuseid (austrid, kammkarbid, pärlkarbid) , vähilisi (krevetid, krabid, vähid), veetaimi jt veeorganisme Näiteks: atlandi lõhe , vikerforell, karpkala (See on maailma vanim kodustatud kala liik), tiigerkrevett, hiiauster, pakslaup, valgeamuur, pruunvetikas, kammkarp, jämepea ning vähilised. Kõige suurem toodangu maht on pakslaubal (3,66milj.tonni), teisel kohal on valgeamuur (3,61 milj.tonni) kolmandal ja neljandal kohal on karpkala ja jämepea. Need andmed on aastast 2007. Maailma vesiviljeluse kogutoodang ulatus 2003. aastal 51,4 miljoni tonnini. Kalad moodustasid sellest nii koguselt kui väärtuselt ligikaudu poole. Veidi alla poole akvakultuuri toodangust tuli sisevetest. Juhtival
taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul. Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja järvest. 7 KARPKALA Nõuded keskkonnale: Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks optimaalne üle 200, alla 150 toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik
KONTROLLTÖÖ (sissejuhatus kalakasvatusse) Nimi. TRIIN ENGMANN 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. Maailmas kasvatatakse palju erinevaid liike veeorganisme. Näiteks: atlandi lõhe , vikerforell, karpkala (See on maailma vanim kodustatud kala liik), tiigerkrevett, hiiauster, pakslaup, valgeamuur, pruunvetikas, kammkarp, jämepea ning vähilised. Kõige suurem toodangu maht on pakslaubal (3,66milj.tonni), teisel kohal on valgeamuur (3,61 milj.tonni) kolmandal ja neljandal kohal on karpkala ja jämepea. Need andmed on aastast 2007. Maailma vesiviljeluse kogutoodang ulatus 2003. aastal 51,4 miljoni tonnini. Kalad moodustasid sellest nii koguselt kui väärtuselt ligikaudu poole. Veidi alla poole akvakultuuri toodangust tuli sisevetest.
Mõnes piirkonnas, näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades, hinnatakse karpkala vaid harrastuspüügi objektina. Põhja-Ameerikas ja Austraalias aga suhtutakse temasse kui tüütusse võõrliiki, mida tuleb hävitada. Karpkalu mürgitatakse ja maetakse maha, et tühjendada neist veekogud ja vabastada pind kohalikele liikidele. *Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult *Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena (Chinese carps) valgeamuur (Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup (Silver carp). *Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit. *Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm "saaki samalt põllult". Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse
Sõnniku viib ära hoovus, sumbad on kaetud võrguga, sumbad on ankurdatud veekogu põhja Sööt tuuakse kohale laevaga Tuunikala kasvatakse palju sfäärikujulistes sumpades vee all ning väljapüüdmine käib ühekaupa uinutades (kalad on suure massiga ning kokkuajamine looks suure ja ohtliku kalaparve) Ohtudeks on näiteks ristandite tekkimine, kuna kalakasvatuses on kalad geneetiliselt erinevad ________________________________________________________________________´ VEE KORDUVKASUTUS Kindel liik vajab kindlat soolsust, temperatuuri, valgust, vee voolu, hapniku taset, asustustihedust, söötmist, pH-d Kõik kala väljutatud produktid tuleb veest kõrvaldada. Vesi voolab filtersüsteeidesse ja tuleb puhtana tagasi, lisatakse vaid vee auramisest ja filtreerimisel tekkiva kao võrra lisavett. Kalakasvatus
kuulda kuni 100m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10-25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm ) Toitumine Haugi toit on sõltuvalt keskkonnatingimustest ja kala suurusest õige mitmekesine. Tavaliselt sööb ta kõige arvukamaid kalaliike. Järvedes ja veehoidlais on nendeks särg, ahven, kiisk, latikas ja nurg. Jõgedes on haugi toidus palju tüüpilisi jõekalu rünte, trullinguid, lepamaime, hinke, võldaseid jt. Kevadel sööb haug meelsasti konni. On teada juhuseid, et haug on jõesügavusse viinud hiiri, rotte, väiksemaid veelinde ja isegi üle jõe ujuvaid oravaid. Suured haugid võivad haarata ka ujuvaid parte. Haug on võimeline neelama suuri kalu, kelle pikkus moodustab kuni 78% ja kaal kuni 50% röövkala enda pikkusest ja kaalust. Keskmise
Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Joonisel karpkala looduslik leviala. Sigimine. Suguküpseks saab karpkala 4-5 aastaselt, isaskalad aasta varem kui emaskalad. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18..
Kooli nimi Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Juhendaja: Koht ja aasta Sissejuhatus Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud. Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre
..............................................6-7 · Gaasimullihaigus.............................................................7 · Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised..........8 · Karpkalade rõuged...........................................................8-9 Kalade koostis............................................................................9-10 Kalad sisaldavad ........................................................................10 Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma........................10 Kalad liigitakse sugukondadesse..............................................10-11 Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad............................11 Kulinaaria:..................................................................................11 Kalade Puhastamine.........................................................11 Kalade Külmutamine........................................................12-13 (joonis.2)
peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu sigadele ja kanadele, sest puudus võimalus kauplemiseks. Teine viis oli sooja ajal püütud saak koguda sumpadesse, kui need täis said pandi kalad veega täidetud vaatidesse ja viidi Peterburgi. Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja
Esmajoones tuleb nimetada kalade väljapüüki tiikidest, sumpadest või mitmesugustest kalakasvandustes kasutatavatest mahutitest. Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri
Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb filometroidoos mõne nädala vanustel kaladel, kelle organismis migreerivad filometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 23 päeva. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha vigastustes hakkavad arenema saproleegniad ja sekundaarne mikrofloora. Kala kaotab kaubandusliku välimuse. Haiguse kroonilist vormi
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised
..............................30 4.2. Vähikasvatuse tehnoloogia ja tootmise korraldus................................30 Loodusliku toitumisreziimiga tiigid ..................................30 Poolintensiivne tiigikasvatus............................................31 Intensiivne kasvatus..................................................... 32 Polükultuur (mitmete liikide kasvatamine samas tiigis).............32 Vähikasvatuse areng ja seisund Rootsis...............................33 4.3. Vähkide söötmine........................................................................33 4.4. Vähkide sumbaspidamine..............................................................34 4.5. Vähkide väljapüük tiikidest...........................................................34 4.6. Veaotsing ebaõnnestumise korral.
juurdepääs ja rahu kudealadel ning pidada kinni olemasolevatest püügipiirangutest. 2.3. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järv Alates 1990 aastatest on külmaveeliste kalade nagu rääbise, siia ja lutsu ning 2007. aastast ka tindi saagid madalseisus. Rääbisevaru on näidanud mõningast paranemist ja kahel viimasel aastal on lubatud 15 tonnist töönduspüüki. Seevastu tindipüük on lähiaastatel välistatud. Sooja- ja mõõdukaveeliste kalade nagu koha, ahven, latikas, särg, kiisk ja haug saagid on keskmisel või heal tasemel. Peamiseks püügikalaks viimasel neljal aastal on olnud ahven, latikas, koha ja särg. Peipsi tindi, kui koha meelistoidu arvukus on pikemas perspektiivis langeva trendiga, mis võib tulevikus negatiivselt mõjutada koha järelkasvu ja põlvkondade arvukust. Ahvena- ja latikavaru on heas ning koha- ja särjevaru keskmises seisus. Lisaks on haugivaru seisund paranenud ja võimalik on saagi suurenemine. Säästlik majandamine kindlustab
teistega, liigilised koosseisu muutused on ettearvamatud. Liiga intensiivne kalapüük võib lisaks kalade arvukuse muutusele põhjustada ka hoopis püsivamaid evolutsioonilisi muutusi, mille käigus muutuvad esmajärjekorras kalade kasvu kiirus ja suguküpsuse saabumise aeg. See tähendab, et intensiivse kalapüügi tingimustes saavad järglasi eelistatult need kalad, kes koevad võimalikult noorelt. Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
