Põllumajandus, kalandus, metsamajandus (0)

Põllumajandus
Tänapäeval elatab end põllumajandusliku tööga umbes 45% maakera rahvastikust. Põllumajandustoodang ei saa praegu suureneda enam uute maade kasutuselevõtu, vaid ainult produktiivsema tootmise arvel. Põllumajandus maa, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu maismaast ning jaguneb haritavaksmaaks ja looduslikuks rohumaaks. Haritavat maad on enamjaolt põldude ja mitmeaastaste istanduste all. Looduslikud rohumaad hõlmavad niite ja karjamaid. Eri piirkondades on põllumajandusliku maa pindala väga erinev. Iga riigi pm maa struktuur on erinev. See sõltub looduslikest tingimustest, ajaloolise arengu iseärasusest, sotsiaal-majanduslikest suhetest, rahvuslikest traditsioonidest. Arenenud riikides kastutatakse kõrgtehnoloogia saavutusi. Arengumaades tehakse tööd endiselt käsitsi või loomade abil algeliste põllutööriistadega. Kõige üldisemalt võib põllumajanduse jaotada kaheks: elatus- e. naturaalmajanduslikuks (omatarbimine) ja turumajanduslikuks (kaubaline). Esimesel juhul kasvatatakse põllusaadusi või peetakse loomi ainult oma pere toitmiseks, kaubaliste põllumajanduse esmane eesmärk on aga toodangu müük. Agrokliimavöötmed - milliseid kultuure ja kariloomi ühes või teises maailma piirkonnas kasvatada saab, sõltub eelkõige vegetatsiooni pikkusest, sademetest, pinnamoest ja mullastikust. Taimekasvuperioodi akt. Temp. Summa alusel eristatakse agrokliimavöötmeid. Polaarkliimas on kogu aasta külm ja pm tegelemine võimatu. Lähispolaarkliimas võimaldab lühike vegetatsiooniperiood ja kasin soojushulk vaid paremates mullastikutingimustes kasvatada kiirekasvulisi ja lühiajalist öökülma taluvaid kultuure - redist, sibulat, varast kartulit. Taimede arengut kiirendab suveperioodi pikk päev. Tundrakarjamaadel kasvatatakse põhjapõtru. Kevadisel ja sügistel öökülmad ning talvine madal temp. Lühendavad vegetatsiooniperioodi, seetõttu saab parasvöötmes vaid ühe saagi aastas. Põllumehele tähendab see mitmeid ebamugavusi: kapitali käive aeglane, tööjõuvajadus kulukas , suurte kadudega. Jahedas parasvöötmes - vegetatsiooniperiood kestab vaid 3-5 kuud, levib looduslikult okasmets . Suvi lühike ja jahe, talv külm ja pikk. Pm maad vähe, karmid kliimatingimused, väheviljakad leetmullad ei soodusta põllundusega tegelemist. Saab kasvatada mitmeid teravilju, rukkist , kaera, otra , kartulit, köögivilja, lina ja rapsi. Mõõdukas parasvöötmes - vegetatsiooniperioodi pikkus on viis kuud või enamgi , eristatakse kolme valdkonda. Merelises kasvavad peale teraviljade ka istanduste põhikultuurid (sõstrad, õunapuud) mullad on keskmise viljakusega, üsna hästi haritavad, kohati vajavad kuivendamist. Arvukad rohumaad eeldused piimakarjakasvatusele. Mandrilises valdkonnas piirab kultuuride valikut külmtalv, kahjustab saaki põud. Lühikeste vegetatsiooniperioodi tõttu peab kõik tööd tegema väga kiiresti. Kaugida mussoonvaldkonnas kannatavad põllukultuurid põua käes vegetatsiooniperiood soojalembelisi kultuuritaimi, hiliseid teraviljasorte, riisi ja maisi, päevalille, suhkrupeeti, köögivilju, sojauba, viinamarju. Parasniiske valdkond üsna viljakate ja püsivate muldadega. Kuivas mandrilises valdkonnas viljakad mustmullad, kannatavad vee- ja tuuleerosiooni, kuivematel aladel ka sooldumisetõttu. Kultuuritaimede valikut piirab lühike, kuid võrdlemisi külm talv, vähene sademete hulk. Niisutus kuivematel suvedel hädavajalik. Sellesse valdkonda jäävad USA nn. nisuvööde ja Ukraina viljakad alad. Sademete vähesuse tõttu põldu harida saab vaid oaasides või kunstliku niisutuse abil. Väheviljakaid muldi ohustavad tuuleerosioon ja sooldumine. Vähetootlikel karjamaadel kasvatatakse lambaid ja kitsi . Lähistroopilises vöötmes lüh. vegetatsiooniperioodi kuiv kliima. Niisutamise abil võimalik põllukultuure siiski kogu aasta vältel kasvatada ja kaks saaki saada. Haritavat maad u. 300 miljonit hektarit, selle kasutamine sõltub sademete hulgast ja aastaajalisest jaotusest. Läänerannikute vahemerelises valdkonnas on pehme ja vihmane talv, kuid kuum ja põuane suvi. Mullad viljakad, vihmavesi põhjustab mäenõlvadel mullaerosiooni. Paremini kasvavad mitmeaastased istanduskultuurid. Kasvatatakse puuvilju , viinamarju, oliive, tsitruselisi, omatarbeks talinisu ja maisi. Mandrilises valdkonnas suur niiskusepuudus, looduslikult levivad seal kõrbed ja poolkõrbed. Lühikese, külma talve tõttu ei saa kasvatada külmaõrnu püsikultuure. Pm võimalik oaasides ja kunstliku niisutuse korral. Kõrbekarjamaadel kasvatatakse kitsi ja lambaid. Idarannikute niiskes valdkonnas sademeid rikkalikult, vegetatsiooni periood 8-11 kuud, saab aastas 2-3 saaki. Talv lühike ja pehme, seda taluvad isegi külmaõrnad kultuurid. Kasvatatakse nisu, maisi, riisi, tubakat , õlitaimi, mitmeaastastes istandikes tsitrulesi, teepõõsast jms. troopilises vöötmes - temp ei lange alla nulli (jahedaim 15-20kraadi), aastane kõikumine 5kraadi, laiuvad suurimad kõrbed, pm ain oaasides, niisutavatel põldudel võimalik kasvatada suhkruroogu, puuvilla , datlipalmi, kohvipuud. Tegeletakse kaameli- ja lambakasvatusega. Lähisekvatoriaalses vöötmes - aastaringi soe, sademed langevad ebaühtlaselt, savannides sageli põuatõttu ikaldus , põuakindlamaid kultuure kasvatatakse ( hirss , maapähkel, sisal jms), niisutavatel aladel puuvilja või riisi. Ekvatoriaalses vöötmes - väga niiske kliima, viljatud mullad sitt pmseks. Peamiselt istandused, taimekasvatuses on ülekaalus õlipalm, kautšuki-, kohvi- ja kakaopuu. Karjapidamist ohustab tsetsekärbes. Mägedes kasvatavate kultuuride ja loomatõugude valik oleneb õhutemp. Ning sademete hulgast, aastaajalisest jaotusest.
Agraarajastu põllumajandus - minevikus elatuti korilusest, küttimisest ja kalapüügist, toiduks vaid loodusest leiduv . Korilased elasid väikeste kogukondadena ja läbisid toiduotsinguil pikki vahemaid. Toiduvarusi ei kogutud, inimeste arv sõltus toidu saamisest. U 10000 a tagasi hakati kodustama loome ja harima põldu. Taime- ja loomaliigid leiti väga pika ajavältel läbi juhuslike kogemuste. Industriaalajastu põllumajandus - industriaalajastul pm toimusid suured muutused. Pm reformide käigus jagati mõisamaa täielikult või osaliselt talupoegadele, tekkisid ise seisvad segatalud. Talunik tootis oma perekonna jaoks toiduaineid, mõndasaadust hakati sõltuvalt loodusoludest ja traditsioonidest tootma ka müügiks. Segatalude edasise arengu käigus tekkisid spetsialiseeritud suurtalud , kus müügiks toodeti vaid mõndasaadust. Levinud on nad euroopas ja põhja-ameerikas, neid kasvab ka jaapanis . Kõigepealt kujunes välja väga töömahuka tootmisega piimakarjataludes. Lisaks piimatootmisele silokultuure ja teravilja loomasöödaks. Suurem osa maast oli põldheina ja kultuurkarjamaade all. Palju raha kulub tõukarja, hoonete, masinate, väetiste ja nõuannete peale. Neid on kõigerohkem põhja-euroopas, USA ja kanada kirjde- ja loodeosas, jaapani põhjaosas ja uus- meremaal . Tekib sinna kus on palju tarbijaid. Ekstensiivsed teraviljatalud - levinud hõredalt asustatud kuivakliimaga piirkondades põhja-ameerikas ja austraalias, venemaa, kasahstani steppides jm. rohtaladel. Teravilja talud on suure pindalaga, kasvatatakse peamiselt nisu. Rantšo - loomakasvatusmajand, peetakse tuhandepealisi lihaveise- või lambakarju, keda söödetakse aastaringselt looduslikel karjamaadel. Söödatagavarasid varutakse erakordseteks juhtudeks. Karjused kaitsevad karja röövloomadeeest ja jälgivad rohumaa ühtlast kasutamist. Levinud on USA kuivas lääneosas, austraalias, argentinas, lõuna-aafrikas. Istandus - taimekasvatusmajand , toodab saadusi müügiks ja tegeleb nende esmase töötlemisega. Kõrge saagikuse tagamiseks pannakse suurt rõhku agrotehnikale. Kasutatakse odavat tööjõudu. Palju istandusi on arengumaades.
Indoajastu põllumajandus - infoajastu pm täielikult kaubaline ja kitsalt spetsialiseerunud. Ühes piirkonnas võivad asuda ntks köögivilja-, teravilja-, veise-, lille-, või seene kasvatustalud. Kultuuride saagikus ja loomade tootlikus on tehnoloogia ja teaduse saavutuste kasutuse tõttu kõrge. Moodne suund on ka ökoloogiline ehk mahepõllundus, kasutatakse peamiselt looduslike väetisi ja taimekaitsevahendeid. Madalama saagikuse korvab kõrgem hind ja tervislikum toodang.
Kalandus
Kalade ja teiste mereorganismide, molluskite, limuste ja mitmesuguste vähiliste osatähtsus inimese toidulaual pidevalt kasvanud. Kala väärtuslik toiduaine. Kalapüük - kalavarud ei jaotu ühtlaselt maailmameres. Valdav osa kalasaagist püütakse madalatest rannikumeredest. Pinnakihid kalarikkamad külmade hoovuste piirkonnas, kus on hapniku rikas vesi ning suurte jõgede suudmetes, kuhu jõed kannavad hulgaliselt toitaineid. Süvaookean on kõikjalt kalavaene, lähistroopilise, ekvatoriaalse, polaarse avaookeani pinnakihid. Agraarühiskonnas oli kala oluline toit, neile kes elasid veekogu ääres. Kala töödeldi rannakülades ja müüdi kohalikul turul. Rannikupüük väikeste kalapaatidega ülekaalus Ida- ja Kagu-Aasias. Merelaevade arenedes ja kalapüügivahendite täiustudes hakati kala püüdma avamerel, ning pikema säilitamise eesmärgil sealsamas ka töötlema. Arenesid ja täiustusid äriteenused, kalatöötlemisettevõtted suuremates sadamalinnades. Kaasajal annab avamerepüük suurema osa maailma kalatoodangust. Alates 20.saj. hakkas levima ookeanipüük. Kaasaegse tehnikaga suured kalapüügi laevad võivad merel olla nädalaid. Kala töödeldakse laeval ja müüakse sadamates. Ookeanipüüki saavad endale lubada vaid suured ja/või rikkad riigid - USA, Jaapan, Venemaa jt. rannikuriik tohib püüda kala oma majandusvööndis, mis ulatub 370km kaugusele rannikust. Kui ise ei huvitu oma majandusvööndis kalastamisest, võib püügiõiguse rentida või müüa mõnele teisele riigile. Avaookeani kalapüügi reguleeritakse rahvusvaheliste lepetega. Avaookean jaotatud püügipiirkondadeks, teatud kalaliikide osas jagatakse riikide vahel lubataba väljapüügi kogused - kvoodid. Väljapüük sisevetest moodustub 7% kogupüügist. Hiina, India, Bangladesh ja Indoneesia annavad ligi poole sisevete kalasaagist. Et väljapüüki mitte suurendada on hakatud looma kalakasvandusi. Kalakasvatus väikestes tiikides on kujunenud sealsete talupidamiste koostisosaks ning maaelanikele oluliseks lisatoidu või sissetuleku allikaks. Kauplemine kalatoodetega - kolmandik püütud kalast jõuab maailmaturule, ülejäänu tarbitakse riikide siseturul. Kõigerohkem kala püütakse hiinas. Ida- ja Kagu- Aasia riigid on üldse suured kalapüüdjad ja -töötlejad. Suurimad väljavedajad on arenenud riigid. Üksikute riikide lõikes on suurimad eksportijad norra ja taani. Suurim importija jaapan ostab 25% maailmaturu kalast, USA 16%. Euroopa liidule langeb kolmandik maailma kalatoodete impordist millest pool on liidusisene. Maailma kalavarud vähenevad - Kuigi kalavarud taastuvad on rohke väljapüük kalavarusid tõsiselt vähendanud. Suurem osa maailma kalapüügipiirkondi ja 70% kalaliikidest kanatavad ülepüügi all. Eelkõige vähenenud vääriskalade varud, mistõttu kalurid püüavad rohkem väiksemat ja vähemväärtuslikku kala. See põhjustab omakorda ka nende varude kahanemist ning lõpptulemusena väheneb üldine väljapüük. Kõigepealt pankrotistuvad väikekalurid. Väljapüügi vähenemine mõjutab tööjõu hõivet teisteski majandussektorites. Ülepüügi kõrval vähendab kalavarusid ka maailmamere reostumine . Suure osa avamere saastatusest põhjustab maavarade kaevandamine ookeanipõhjast, meretransport ja inimtegevus maismaal.
Metsamajandus
Metsavarud ja nende hindamine - metsavarude suurust iseloomustatakse metsamaa pindala (ha) või metsasusega (%). Metsavarude hulka arvestatakse ka noor mets, võsa ja raiesmikud. Metsa pindala ühe elaniku kohta euroopas on 0,3 ha, eestis 1,3 ja soomes 4,9 ha. Parema ülevaate metsavarude suurusest annab puiduvaru , mõõdetakse kuupmeetrites. Suurima metsamaa ja puiduvaruga riigid on venemaa, brasiilia, USA ja kanada. Metsade majandamisel on väga oluline arvestada metsa keskmist aastast juurdekasvu (m3 aastas hektari kohta). Ei tohiks metsa raiuda rohkem kui on aastane juurdekasv. eri puuliikide aastane juurde kasv on üsna erinev. Metsatööstuse seisukohast on oluline teada ka metsade liigilist koosseisu. Hinnatumad on ilusa ja vastupidavad puiduga väärispuud ( sandlipuu , eebenipuu jt.) kasvavad troopilistes metsades, kõvad lehtpuud (tamm, pöök) laialehistes metsades. Rohkem kasutatakse okaspuude puitu. Omaette rühma erikasutusega puuliigid, millelt saadakse ntks mahla, koort, vilju jne. Maailma metsatüübid - mets ei kasva maailmas igalpool ning sõltuvalt kliimaoludest ja muldadest on eri piirkondade metsade liigiline koosseis ja tootlikkus erinev. Suurima levikuga on parasvöötme okasmetsad - kasvavad aeglaselt, suht hõredad, väikese juurdekasvuga 1-2m3/ha aastas, koosnevad vähestest puuliikidest, peaaegu kõiki kasutatakse tarbepuiduna - tselluloosi ja paberi tootmiseks, ehitusmaterjaliks jm. maailma tarvepuidust saadakse okasmetsadest. Parasvöötme leht- ja segametsad - pindala vähenenud tänu põllumajandusele. Lehtmetsad tootlikumad kui segametsad. Ja mõlemad on okasmetsadest liigiliselt mitmekesisemad. Nendest metsadest saadakse suurem osa maailma kõvade lehtpuude puidust, mida kastuatakse eelkõige mööblitööstuses. Lähistroopika metsad - jaguneva kaheks: niisked ja kuivad. Niisketes metsades kasvavad peamiselt okaspuud , kõvad leht ja väärispuud. Aastane juurdekasv on suht suur 15-20m3/ha aastas. Küllaltki madala tootlikkusega kuiva lähistroopilisi metsi, mis kasvavad vahemeremaades, USA-s, austraalias jm, on intensiivse maakasutuse tõttu vähe säilinud. Pika kuivaperioodiga lähisekvatoriaalsetel hõrendikel kasutatakse sealseid madala tootlikkusega jändrikke puid palju kütteks. Pikema vihmaperioodiga lähisekvatoriaalses kliimavöötmes kasvavad metsad sarnanevad vihmametsadega, liigiline koosseis ja aastane juurdekasv on seal väiksemad. Ekvatoriaalsed vihmametsad - kasvavad suurtel aladel lõuna-ameerikas, aafrikas ja kagu-aasias. Aastane juurdekasv on suur, kuni 50m3/ha aastas. Enamasti koosnevad nad väheväärtuslikest puuliikidest. Pindala väheneb üle raietõttu. Metsakasutus agraar- ja tööstusühiskonnas - metsakasutuse intensiivsus on aegade jooksul palju muutunud. Uuringud näitavad et 95% lääne- ja kesk-euroopast oli algselt kaetud metsaga. Keskaja lõpuks oli metsa all vaid 20% territooriumist, praegu veelgi vähem.
Kaasaegne metsamajandus
Metsatööstusklastrid - hõlmavad metsamajandamise, puidu varumise ja töötlemisega majandusharud ja äriteenused. Kaas aegne metsamajandus on olemas läne- ja põhja-euroopas, p-ameerikas ja jaapanis. Seetõttu suudavad oma puiduvarudest ise rahuldada. Arengumaades jätkub metsaraie endise hooga, kasvav rahvastik vajab põllumaad ja kütust, riik eksporditulusid. Metsad võivad üleraie ja ebaõige majandamise tulemusena hoopis hävida. Selleks et juurdekasv ja raie oleks tasakaalus, tuleb metsa eest pidevalt hoolt kanda: istutada ja külvata uut metsa, teha kahjurite tõrjet ja hooldusraiet, varuda seemet jne. metsaistandikel on tarbepuidu varumises järjest olulisem roll. Metsatööstus - Metsatööstus tegeleb puidu varumise, töötlemise, mitmesuguste puidutoodete valmistamise ning paberi ja tselluloosi tootmisega. Umbes 55% raiutavast puidust kasutatakse kütteks, üks viiendik paberi tootmiseks ja ülejäänu mitmesuguste puutoodete valmistamiseks. Maailma suurim puidu tarbija on USA. Kõige enam toodab ümarpuitu ehk palke USA, koos kanadaga annab üle poole maailma toodangust. Samas ostetakse märkimisväärne kogus ümarpuitu veel sissegi. Suurtootjad on ka venemaa, kes ligi kolmandiku oma toodangust ekspordib ning brasiilia ja hiina. Paberipuudest raiutakse usa, skandinaavia , venemaa, brasiilia ja kanada metsadest. Euroopa paberitööstusest on suur osa soome ja rootsi ettevõtete käes. Suurimad paberitootjad on usa, jaapan ja hiina. Puit veel nii pea otsa ei saa, kuigi puidu tarbimine maailmas kasvab. Arenenud riikides on tänapäeval hästi toimiv metsamajandus ja -tööstus. Puit kasutatakse täielikultja töödeldakse lõpptoodanguni välja. Riigid, kelle puiduvarud on kasinad, ostavad tarbepuitu sisse. Seda teevad ka soome ja rootsi, et oma puiduvarusid säilitada. Suurimad metsatööstusettevõtted paiknevad usa-s kanadas, soomes ja rootsis, neile suudavad konkurentsi pakkuda vaid paar jaapani firmat . Metsakaitse - mets hoiab ringes toitaineid, ühtlustab jõgede veetaset, reguleerib kliimat, kaitseb muldi, on paljudele organismidele elupaigaks ja pakub inimestele mitmekesiseid puhkamis võimalusi. Arengumaad vajavad järjest rohkem küttepuitu ja põllumaad toiduainete varumiseks, arenenud maades kasvab nõudlus puidutoodetele. Kui kaovad metsad, kaob palju rohkem, kui nendest saadav puit. Mets on varjupaik lugematutele liikidele. Troopikaaladel võib ulatuslik metsaraie muuta piirkonna kliimat. Kui kaitsev taimkate eemaldatakse, peegeldub lagedalt pinnalt päikesekiirgust atmosfääri rohkem tagasi. Selle tagajärjel tõuseb õhutemp, mullad muutuvad kuivemaks, tekivad tolmutormid. Arengumaades on peamised metsade vähenemise ja seisundi halvenemise põhjused põllumaade laiendamine, üleraie, nõrk metsamajandus. Arenenud riikides on olulisim põhjus eelkõige atmosfääri saaste kahjulik mõju metsadele .