Lõpueksami sooritajale - kokkuvõtted (10)

4.1 Põllumajandus. Maakera agrokliimavöötmed
Tänapäeval elatab end põllumajandusliku tööga umbes 45 % maakera rahvastikust. Põllumajandustoodang ei saa praegu suureneda enam uute maade kasutuselevõtu, vaid ainult produktiivsema tootmise arvel.
Põllumajanduse peamine ressurss on põllumajandusmaa, mis hõlmab peaaegu kolmandikku maismaast ning jaguneb haritavaks maaks ja looduslikuks rohumaaks. Iga riigi põllumajanduse struktuur on erinev. See sõltub looduslikest tingimusest, ajaloolise arengu iseärasustest, sotsiaal-majanduslikest suhetest ja rahvuslikest traditsioonidest. Põllumajanduse tähtsust mingis riigis iseloomustatakse tavaliselt põllumajanduses hõivatud inimeste osatähtsusega ja põllumajanduse tähtsusega SKT-s. Kõige üldisemalt võib põllumajanduse jaotada kaheks: elatus- ehk naturaalmajanduslikuks (omatarbeline) ja turumajanduslikuks (kaubaline).
Milliseid kultuure ja kariloomi ühes või teises maailma piirkonnas kasvatada saab, sõltub vegetatsiooniperioodi pikkusest, sademetest, pinnamoest ja mullastikust. Taimekasvuperioodi aktiivsete temperatuuride summa alusel eristatakse agrokliimavöötmeid.
Polaarkliimas on kogu aasta külm ja põllumajandusega tegelemine on võimatu.
Lähispolaarkliimas on vaid parimal juhul võimalik kasvatada kiirekasvulisi kultuure (nt redis, sibul ). Tundramaadel kasvatatakse põhjapõtru.
Parasvöötmes on tingimused üsna erinevad – tavaliselt saab ühe saagi aastas. Seetõttu on kapitali käive aeglane, tööjõuvajadus hooajaline, toodangu ületalve säilitamine kulukas ja suurte kadudega. Eristatakse:

Jahe parasvööde. Vegetatsiooniperiood kestab 3-5 kuud, levib looduslik okasmets . Põllumajanduslikku maad on vähe, karmid kliimatingimused ja väheviljakad leetmullad ei soodusta põllundusega tegelemist. Kasvatada saab mitmeid teravilju , kartulit, köögivilja, lina ja rapsi.

Mõõdukas parasvööde. Vegetatsiooniperioodi pikkus viis kuud või enam. Eristatakse:
1) Merelises pehme ja niiske talvega valdkonnas kasvavad ka istanduse põhikultuurid. Mullad keskmise viljakusega, hästi haritavad, kohati kuivendamist vajavad. Rohumaad on eelduseks piimakarja kasvatamisele.
2) Mandrilises piirab kultuuride valikut külm talv, vahel ka põud.
3) Kaug-Ida mussoonvaldkonnas kannatavad põllukultuurid põua käes vegetatsiooniperioodi alguses; saagikoristust raskendavad suve lõpu ja sügise rohked sademed.

Soe parasvööde. Vegetatsiooniperioodi pikkus kuus kuud või enam. Võimalik kasvatada riisi ja maisi, päevalille, suhrupeeti, sojauba , viinamarju.
1) Parasniiske valdkond üsna viljakate ja püsivate muldadega on maailma hinnatuimaid piirkondi.
2) Kuivas mandrilises valdkonnas on viljakad mustmullad , mis kannatavad erosiooni. Niistus on hädavajalik (USA nisuvööde ja Ukraina viljakad alad).
Lähistroopilises vöötmes lühendab vegetatsiooniperioodi kuiv kliima. Aastas saadakse siiski kaks saaki.

Läänerannikute vahemerelises valdkonnas on pehme ja vihmane talv, kuid kuum ja põuane suvi. Mullad on viljakad, vihmavesi tekitab mullaerosiooni. Paremini kasvavad mitmeaastased istanduskultuurid – puuviljad , viinamarjad, oliivid , tsitruselised, nisu, mais.

Mandrilised valdkonnas on suur niiskusepuudus. Põllumajandus on võimalik oaasides . Kõrbekarjamaadel kasvatakse kitsi ja lambaid .

Idarannikute niisekes valdkonnas kestab vegetatsiooniperiood 8-11 kuud, aastas saab 2-3 saaki. Kasvatakse nisu, maisi, riisi, tubakat , õlitaimi, teepõõsast jms.
Troopilises kliimavöötmes laiuvad maailma suurimad kõrbed. Kasvatakse suhkruroogu , puuvilla , datlipalmi, kohvipuud jms. Kõrbekarjamaadel tegeletakse kaameli- ja lambakasvatusega.
Lähisekvatoriaalses vöötmes langevad sademed ebaühtlaselt.

Lühikese vihmaperioodiga savannides on sageli ikaldusi. Kasvatakse hirssi, maapähklit ja sisalit. Väheviljakad mullad alluvad kergesti vee- ja tuuleerosioonile või kivistutvad hõlpsasti. Savannikarjamaadel tegeletakse veisekasvatusega.

Pika vihmaperioodiga savannialadel saab taimekasvatusega tegeleda aastaringselt . Kasvatatakse maniokki, jamssi, maisi, banaane, maapählit, puuvilla, kohvipuud, teepõõsast, Aasias ka riisi.
Ekvatoriaalses vöötmes on väga niiske kliima ja peaaegu viljatud mullad on põlluharimiseks ebasobivad. Taimekasvatuses on ülekaalus õlipalm, kohvi- ja kakaopuu. Karjapidamist ohustab tsetsekärbes.
Maad haritakse ja loomi peetakse sageli ka mägedes. Kasvatatavad kultuurid sõltuvad mäeahelike asendist ilmakaarte ja valdavate tuulte suhtes ning mäestiku jalamil paiknevast loodusvööndist.
4.2 Põllumajandusliku tootmise vormid ja nende levik
Spetsialiseeritud suurtalud tekkisid talude liitumise tulemusena. Need on levinud peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, ka Jaapanis . Kõigepealt kujunes spetsialiseerumine välja piimakarjataludes. Lisaks sellele kasvatatakse ka silokultuure ja teravilja loomasöödaks. Palju raha kulub tõukarja, hoonete, masinate, väetiste ja nõuannete peale. Et talupidamine oleks tasuv, peab ühelt lehmalt saama vähemalt viis tonni piima aastas.
Ekstensiivsed teraviljatalud on levinud hõredasti asustatud kuiva kliimaga piirkondades Põhja-Ameerikas ja Austraalias jt rohtlaaladel. Teraviljatalud on väga suure pindalaga ning seal kasvatatakse peamiselt nisu.
Rantšo on suur loomakasvatusmajand, kus peetakse tuhadepealisi lihaveisi- või lambakarju, keda söödetakse aastaringselt looduslikel karjamaadel. Rantšo annab väga odavat toodangut, kuid selleks peam olema kümneid tuhandeid hektareid karjamaid. Suuremaid kulutusi tehakse tõuaretusele ja veterinaarteenindusele. Rantšod on levinud USA kuivas lääneosas, Austraalias, Argentinas, Lõuna-Aafrikas jm.
Istandus on suur taimekasvatusmajand, mis toodab saadusi (kohvi, suhkruroogu, puuvilju ) müügiks ja tegeleb nende esmase töötlemisega. Kõrge saagikuse tagamiseks pannakse suurt rõhku agrotehnikale (sordiaretus, väetamine, õiged maaharimis ja -hooldusvõtted, taimekaitse jmt)
Infoajastu moodne põllumajandus on täielikult kaubaline ja kitsalt spetsialiseerunud. Kultuuride saagikus ja loomade tootlikkus on tehnoloogia ja teaduse saavutuste kasutuse tõttu väga kõrge. Hästi on arenenud sordi- ja tõuaretus, maaparandus, taimekaitsetööd ja veterinaarteenused, äri- ja teadusnõuanne, saaduste kokkuost, säilitamine, turustamine, reklaam , laenutus jms. Moodne suund on ka ökoloogiline ehk mahepõllundus, kus kasutatakse peamiselt looduslikke väetisi ja taimekaitsevahendeid.
4.3 Maailma toidu- ja keskkonnaprobleemid
Arengumaade toidumajanduse nõrkuse tähtsamad põhjused on tarditsiooniliste tootmisvormide säilimine, suur rahvaarv, asustustihedusest tingitud maapuudus ning kohati halvad loodusolud . Seevastu arenenud riikides, kus põllumajandus on täielikult spetsialiseerunud, tootmine energiamahukas ja kaubaline, on tõsiseid probleeme ületootmisega. Riigid on sunnitud oma põllumajandust toetama või piirama, rakendatakse põllumajanduspoliitikat. Oma riigi siseturgu kaitstakse tollimaksude, kvootide või muude impordipiirangutega. Riik maksab oma põllumajandustoodetele toetusi ehk subsiidiume. Euroopa Liit praktsieerib põllumajandustoodete kokkuostu ja siseturu kaitset teiste vastu (eriti USA). Seetõttu on toiduained kaks korda kallimad kui maailmaturul.
Metsaraie, soode kuivendamine ja kuivade alade niisutamine uute põllumajandusmaade saamise eesmärgil on aegade jooksul väga suurtel aladel hävitanud ja muutnud looduslikke ökosüsteeme ning rikkunud looduslikku veerežiimi. Järjest kiirenev muldade erosioon ja põllumaade halvenemine on ilmselt üks kõige olulisemaid põllumajanduse negatiivseid mõjusid paljudes piirkondades. Muldade erosiooni põhjustab suureneva toiduvajaduse tõttu teostatav metsaraie. Umbes pooled kogu maailma troopilistest vihmametsadest on praeguseks hävitatud. Ülekarjatamine kuivadel karjamaadel rikub niigi õrna pinnast ja põhjustab kõrbealade laienemist. Igal aastal laieneb Sahara kõrb kilomeetri võrra lõuna poole. Rohtlate ülesharimisel tekivad kaitsmata pinnasel tolmutormid ning järskudele mäenõlvadele rajatud põldudelt kannab vooluvesi mulla lihtsalt minema. Kuna aurumine on niisutatavatel aladel suurem kui sademete hulk, siis mullad soolduvad, muutes põllumaa kasutuskõlbmatuks.
Intensiivne maakasutus , igal aastal samade kultuuride viljelemine ja saagikamad sordid nõuavad rohkem väetisi ning tõhusat taimekaitset. Seetõttu kasutatakse palju kemikaale. Liigne väetamine võib hävitada mullaelustiku ning reostada veekogusid. Üleväetamise vältimiseks tehakse mullaanalüüse, loomakasvatuses ja toiduainetööstuses rakendatakse nakkuste vältimiseks rangeid tervisekaitsenõudeid, taimekasvatuses aga biotehnoloogilisi vahendeid.
4.4 Kalandus
Valdav osa maailma kalasaagist püütakse madalatest rannikumeredest. Pinnakihid on kalarikkamad külmade hoovuste piirkonnas, kus on hapnikurikas vesi ning suurte jõgede suudmetes, kuhu jõed kannavad hulgaliselt toitaineid. Rannikupüük on ülekaalus Ida- ja Kagu-Aasias, kuid ka teiste regioonide arengumaades. Kaasajal annab avamerepüük suurema osa maailma kalatoodangust. Alates 20. sajandist hakkas levima ookeanipüük. Iga rannikuriik tohib püüda kala oma majandusvööndis, mis ulatub 370 km kaugusele rannikust . Kalastamise õigust võib ka müüa või rentida. Avaookeani kalapüüki reguleeritakse rahvusvaheliste lepetega. Avaookean on jagatud püügipiirkondadeks ja teatud kalaliikide osas jagatakse riikide vahel lubatava väljapüügi kogused – kvoodid. Kiiresti on arenema hakanud kalakasvatus .
Kolmandik püütud kalast jõuab maailmaturule, ülejäänud tarbitakse riikide siseturul. Kõige rohkem kala püütakse Hiinas, kus püük kalakasvatustest ja sisevetest ületab väljapüügi merest. Suurimad kalatoodete väljavedajad on arenenud riigid – Norra ja Taani; importijate seas Jaapan ja USA ning EL.
Suurem osa maailma kalapüügipiirkondi ja 70 % kalaliikidest kannatavad ülepüügi all. Ülepüüki on põhjustanud tehnoloogia kiire areng, mille tõttu inimese mõju mereelustikule on tohutult kasvanud. Ülepüügi kõrval vähendab kalavarusid ka maailmamere reostumine . Suur osa avamere saastatusest põhjustab maavarade kaevandamine ookeanipõhjast, meretransport ja inimtegevus maismaal. 1980. aastatel töötati välja ÜRO mereõiguste konventsioon , kuid leping jõustus alles 1994. Selle alusel kuulutati loodusvarad 200 meremiili ulatuses rannikust rannikuriigi esmase kasutusõiguse all olevaiks, ainult avameri jäi kõikidele avatuks. Piiratakse püügipäevade arvu, maksustatakse kalalaevu ja püügivahendeid jne. Eriti ulatuslikult on sellised meetmed kasutusele võetud Lääne-Euroopas.
4.5 Metsavarud ja metsatüübid
Metsavarude suurust iseloomustatakse metsamaa pindala (ha) või metsasusega (%). Metsavarude hulka arvestatakse ka noor mets, võsa ja raiesmik. Parema ülevaate metsavarude suurusest annab puiduvaru, mida mõõdetakse kuupmeetrites. Suurima metsamaa ja puiduvaruga riigid on Venemaa, Brasiilia, USA ja Kanada . Metsade majandamisel on oluline arvestada metsa keskmist aastast juurdekasvu (kuupmeeter aastas hektari kohta). Metsatööstuse seisukohast on oluline teada ka metsade liigilist koosseisu.
1. Parasvöötme okasmets.

• kasvavad aeglaselt
  
• suhteliselt hõredad
  
• väikese aastase juurdekasvuga (1-2 m³/ha)
  
• vähe puuliike
  
• tarbepuit – tselluloos ja paberi tootmine, ehitusmaterjal
  
• peamine osa maailma tarbepuidust
  

2. Parasvöötme leht- ja segamets.

• aktiivse põllumajandustegevuse ja asustuse tõttu oluliselt vähenenud pindalaga
  
• tootlikud (aastane juurdekasv 5-10 m³/ha)
  
• liigiliselt mitmekesised
  
• saadakse suurem osa maailma kõvade lehtpuude puidust – mööblitööstus
  

3. Lähistroopika metsad

• niisketes metsades kavavad peamiselt okaspuud ning kõvad leht- ja väärispuud. Suur aastane juurdekasv (15-20 m³/ha)
  
• Kuivades metsades juurdekasv 1-2 m³/ha ( Vahemeremaad , USA, Austraalia ). Intensiivse kasutamise tõttu vähe säilinud. Allesjäänutel keskkonnakaitseline tähtsus.
  

4. Lähisekvatoriaalsed hõrendikud

• valdavalt looduskeskkonda säilitav tähtsus
  
• küttepuud
  

5. Ekvatoriaalsed vihmametsad

• Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Kagu-Aasias
  
• aastane juurdekasv kuni 50 m³/ha aastas
  
• koosnevad enamasti väheväärtuslikest puuliikidest
  
• pindala väheneb kiiresti üleraie tõttu
  

4.6 Kaasaegne metsamajandus
20. sajandil kujunesid enim arenenud piirkondades välja metsatööstusklastrid. Need hõlmavad metsamajandamise, puidu varumise ja töötlemisega seonduvaid majandusharusid ja äriteenuseid. Kaasaegne metsamajandus on olemas Lääne- ja Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis.
Selleks, et metsade juurdekasv ja raie oleks tasakaalus, tuleb metsa eest oidevalt hoolt kanda: istutada ja külvata uut metsa, teha kahjurite tõrjet ja hooldusraiet, varuda seemet jne.
Metsatööstus tegeleb puidu varumise, töötlemise, ouidutoodete valmistamise ning paberi ja tselluloosi tootmisega. 55% raiutavast puidust kasutatakse kütteks, 1/5 paberi tootmiseks ja ülejäänu puidutoodete valmistamiseks. Maailma suurim puidu tarbija on USA. Kõige enam toodab ümarpuitu USA, kes koos Kanadaga annab üle poole maailma toodangust. Enamik maailma paberipuudest raiutakse USA, Skandinaavia , Venemaa, Brasiilia ja Kanada metsadest. Puidu ja paberi kõrge hinna tõttu rajavad rikkad riigid istandikke soojematesse piirkondadesse, kus metsade juurdekasv on suurem ja majandamiskulud väiksemad.
Puit veel niipea otsa ei saa, probleemiks on selle kvaliteet ja väärispuidu nappus ning metsa kui elukeskkonna halvenemine.
Riigi metsastust võib pidada üheks keskkonnaseisundi näitajaks. Mets hoiab ringes toitaineid, ühtlustab jõgede veetaset, reguleerib kliimat, kaitseb muldi, on paljudele organismidele elupaigaks ja pakub inimesele mitmekesiseid puhkamisvõimalusi. Ilma maapinda kaitsva metsata erodeerub vooluvesi mägises piirkondades suuri maa-alasid ja muudab need kasutuskõlbmatuks. Jõgedesse satub palju setteid, mis ummistavad voolusänge ja suudmeid, põhjustades üleujutusi. Troopikaladel võib ulatuslik metsaraie muuta piirkonna kliimat. Kui kaitsev taimkate eemaldatakse, peegeldub lagedalt pinnalt päikesekiirgust atmosfääri rohkem tagasi. Selle tagajärjel tõuseb õhutemperatuur, mullad muutuvad kuivemaks ning tekivad tolmutormid.