Personali värbamine ja valik 2
MAINORI KÕRGKOOL
Juhtimise Instituut
Personalijuhtimise eriala
PERSONALI VÄRBAMINE JA
VALIKAinetöö
Juhendaja : Anita Agabuš
Pärnu 2009
SISUKORDSISSEJUHATUS 3
1. PERSONALI VÄRBAMINE 4
1.1. Personali värbamise käik 4
1.2. Tööpakkumise koostamine 7
1.3. Värbamise allikad 8
1.3.1. Organisatsioonisisene värbamine 8
1.3.2. Organisatsiooniväline värbamine 10
3.1.3. Personali alternatiivne värbamine 11
2. PERSONALI VALIK 12
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 18
SISSEJUHATUS
Majandus areneb tsüklitena, tööturg võib
muutuda mõne
kuuga ja ka inimeste suhtumine muutub
ajaga .
Sellepärast ei olegi ühte kindlat ja püsivat reeglit tõhusa
värbamise tagamiseks. Küll on aga võimalik luua eeldused selleks,
et
organisatsioon oleks võimeline kohanema ja igal vajalikul hetkel
sobiliku värbamiselahenduse
valima .
Personali värbamis- ja valikuprotsessi konseptsioon on viimastel
aastakümnetel arenenud ning majanduskeskkondades muutunud läbivaks
teemaks. Kuna Eestis on hetkel majandusraskuste tõttu vaba personali
valik suurenenud, siis on antud uurimisteema käesoleva ainetöö
raames igati aktuaalne.
Töö autori eesmärgiks on kirjeldada personali
värbamist ja valikut. Töös käsitletakse põhjalikumalt erinevaid
personali värbamise
allikaid ja vahendeid ning personalivaliku
meetodeid .
Eesmärgi saavutamiseks püstitatakse järgmised
uurimisülesanded:
- kuidas toimub personali värbamine;
- tutvuda värbamisallikatega;
- kuidas toimub personali valik.
Ainetöö koosneb kahest peatükist: personali
värbamine ja personali valik. Esimeses peatükis käsitletakse
personali värbamise käiku ning värbamise allikaid. Teises peatükis
kirjeldatakse personali valikut.
Kuivõrd ettevõtte personali teematika on läbi
aastate, eriti viimaste kuudega järjest aktuaalsemaks muutunud, siis
on erialase kirjanduse valik väga lai ja
mitmekesine . Käesolevas
ainetöös on aluseks võetud vaid väike osa sellest, kasutatud on
nii eestikeelset kui ka võõrkeelset kirjandust. Ainetöö
teoreetilistes
aspektides toetutakse peamiselt järgmiste autoritele:
Alas , Pedras, Liivamägi, Varts jpt.
Organisatsiooni edukus sõltub sellest, millised
on tema töötajad. Kui ettevõte suudab ligi meelitada piisavalt
kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, on tal lihtsam saavutada oma
eesmärke.
1. PERSONALI VÄRBAMINE
Värbamine on tegevus, mille käigus meelitatakse ligi kandidaate,
kellel on organisatsiooni eesmärkide teostamiseks sobivad võimed ja
hoiakud (Ivanchevich 1992: 25). Kaasaegsemalt on värbamist
defineeritud ka järgmiselt: personali värbamine on vajaliku arvu
nõutava kvalifikatsiooniga kohataotlejate ligimeelitamine
(Gomez-Mejia, Balkin &
Cardy 2004: 159).
Värbamise tulemustest sõltuvad otseselt
personali valiku tulemused: kui värbamine ei ole olnud edukas, ei
ole kandidaate, kelle hulgast vajalikku töötajat valida. Personali
värbamine on tihedalt seotud ka teiste personalijuhtimise
töövaldkondadega, eriti tulemuste hindamise, kompenseerimise,
treeningu ja arendamisega. Lisa ühes on antud ülevaade kuidas
värbamine mõjutab teisi personalijuhtimise valdkondi ja kuidas nad
omavahel mõjutavad värbamist. (Alas 2001: 59)
Enne kui alustada värbamisprotsessi, tuleb alati
üle kontrollida olukord oma
osakonnas , mis on suurepärane võimalus
parandada oma ettevõtte tööd. Seda võimalust võib kasutada
mitmel moel. Näiteks kui ettevõttel läheb hästi ning on vaja
suurendada töötajate hulka, või kui keegi on lõpuks andnud hea
põhjuse tema vallandamiseks, või kui keegi on lahkunud omal vabal
soovil. Mis iganes ka põhjuseks on, te võite tühimiku täita ja
korrata jälle neid samu vanu vigu või õppida oma vigadest ja luua
edukas
meeskond (Yate 2001: 15).
Personali värbamise käik
Värbamise plaanide koostamisel võetakse aluseks
personali planeerimise, töö analüüsi ja töökohtade hindamise
tulemused. Tavaliselt on ettevõtte
personalipoliitikas fikseeritud põhimõtted, kuidas värbamistegevust
korraldada. Lisa kahes on kirjeldatud personali värbamise käik.
(Alas 2001: 60)
Personali värbamise käik koosneb neljast etapist (Alas 2001: 60):
värbamisstrateegia väljatöötamine;
kandidaatide otsimine;
kandidaatide sõelumine;
kandidaatide hulga säilitamine.
Värbamisstrateegia väljatöötamise käigus
tuleb otsustada värbamisallikas ja kui palju kandidaate on tarvis.
Värbamisallikateks on organisatsioonisisesed ja –välised alikad
ning alternatiivid. Kandidaatide arvu määramisel kasutatakse
suhtarvu, mis väljendavad suhet igasse värbamisprotsessi etappi sisenevate ja sealt järgmisse pääsevate kandidaatide arvu vahel.
Kui plaanis on tööle võtta kolm inimest, tuleb vastavalt eespool toodud suhtarvudele näidata firmat kuuele (3x2) inimesele ja
intervjueerida 36 (6x6) inimest. (Alas 2001: 61)
Järgnevalt tuleb määratleda värbamise aeg ja
koht ning uue töötaja sisenemispositsioon organisatsiooni. Ühe
võimalusena alustab uus juhtivtöötaja asutuse kõige madalamast
juhtimistasandist ning liigub vastavalt töö tulemustele edasi juba
värbamise käigus koostatud karjääriredelit mööda. Teise
võimaluse korral alustab uus juhtivtöötaja kõrgelt positsioonilt
ja saab info asutuses toimuvast temast madalamal asuvatelt
juhtimistasandil olijatelt. (Alas 2001: 61)
Värbamise käigus on oluline rõhutada, et tahetakse meelitada ligi
just võimekaid ja nõutava kvalifikatsiooniga kanditaate, mis peaks
hõlbustama edaspidist protsessi, näiteks esmast sõelumist.
Värbamise eesmärgiks on leida sobivad kandidaadid, mitte aga
maksimeerida kandidaatide arvu. Piisava info andmine organisatsiooni
ja pakutava töö kohta võimaldab käivitada eneseselektsiooni
protsessi, millega välditakse mittesobivate ja ebapiisava
kvalifikatsiooniga isikute sattumist kandidaatide hulka. (Carrell,
Elbert & Hatfield 2000:154)
Eetika headele tavadele ning kehtivale seadusandlusele üldises käitumises tuleb valiku- ja
värbamisprotsessi käigus arvestada tugevalt konfidentsiaalsuse
nõuete ja andmete kaitstusega. Personaliotsingu käigus puutuvad nii
töökoha taotlejad kui ettevõtte esindajad kokku väga detailse
informatsiooniga, mille levimine rikub usaldussuhted ning võib
tekitada korvamatut kahju mõlemale osapoolele. Hea
koostöö eelduseks on avatud ja turvaline suhtlemine , omavahelise konfidentsiaalse kokkuleppe sõlmimine ning kokkulepetest
kinnipidamine. Vaikimisi kogutakse kandidaatide kohta vaid
andmeid, mis on seadusega lubatud. Vajadusel koguda
lisainformatsiooni küsitakse kandidaadilt nõusolekut. Konkursi
käigus kogutud informatsiooni kolmandatele osapooltele ilma eelneva
kokkuleppeta ei jagata. (Pedras, Liivamägi
& Varts 2007: 88)
Üksvärav (2004: 137) leiab personali leidmise lahenduseks olevat
mehitamise – tegevus, mis hõlmab isikkoosseisu moodustamist,
ümberrühmitamist, säilitamist, arendamist ja isikkoosseisu
vajaduste eest hoolitsemist. Mehitamine keskendub ettevõtte
inimkapitalile ning selle eesmärk on tagada organisatsioonis
võimekad ja oskuslikud inimesed nii, et oleks tagatud nii personali
kui ka organisatsiooni edukas tegevus pikemas perspektiivis. Samuti
peaks mehitamise otsused tagama, et võetaks tööle ning säilitataks
õige isikkoosseis.
Värbamisprotsessi ülesehitus ning
värbamiseelarve sõltuvad tugevalt kasutada olevatest ressurssidest
ja värbamisvajadusest, mistõttu optimaalne viis tuleb leida
lähtuvalt organisatsiooni prioriteetidest ning oma professionaalsuse
arendamisest. Eduka värbamisprotsessi võtmeteguriteks on (Pedras
etc 2007:
94-95):
- Vakantse ametikoha täitmise analüüs ja õiged valikukriteeriumid:
- töö kirjeldus: millist ametikohta milliste eesmärkide ja ootustega täidetakse;
- kandidaadi kirjeldus: nõudmised teadmistele , oskustele, hoiakutele, käitumisele ja isiksusele tulemuste saavutamiseks, töö edukaks täitmiseks;
- atraktiivse pakkumise koostamine, mis meelitab ettevõttesse kandideerima.
- Värbamise ja valikuprotsessi planeerimine :
- piisav aeg ja rahaline kulu värbamiseks;
- õige allikas/ otsingukanal ja värbamismeetod sihtgrupini jõudmiseks;
- valmisolek põhjalikuks valiku- ja hindamiseprotsessiks;
- valmisolek töötaja sisseelamisperioodiks.
- Värbamiskvaliteet ehk hindamise professionaalsus:
- kommunikatsioonioskus, efektiivsed hindamismeetodid ;
- teadmised ja oskused hindamiste korraldamisel ja tulemuste analüüsimisel;
- tehniline tugi värbamisinfo andmehalduses ja –analüüsis;
- tagasiside värbamisele ning pidev protsessi ja professionaalsuse arendus.
Tööpakkumise koostamine
Tööpakkumiskuulutusele kehtivad samad nõudmised, mis iga teise
reklaami puhul: see peab olema täpselt sihtgrupile suunatud, haarama kohe tähelepanu ning eristuma teistest samalaadsetest ( Vahur 2007:
41).
Suures plaanis võib töötajad jagada kaheks: ühed otsivad
töökohalt mõttekust ja sisu, teised aga vahetavad oma aega raha
vastu. Üldine reegel on selline: mida põhjalikumat haridust töö
nõuab seda olulisem on töö sisu ja väheneb rahapakkumise mõju.
(Vahur 2007: 41)
Lihttööliste värbamiskuulutuses ei ole vaja
pikalt kirjeldada eneseteostusest ja loetleda töö sisu. Pigem
pakkuda väga praktilist infot: palk, tööaeg, töökoht, tööandja
poolt pakutav transport tööle jne. Tööpakkumiskuulutust võib
jagada igas kanalis: internet , ajalehed jne. Kandideerimine peab
olema väga lihtne. Kõige parem on kohaletulek kindlasse kohta
kandidaadi poolt vabalt valitud kellaajal , kindlasti peaks olema ka
telefoninumber lisainformatsiooni küsimiseks. Selle grupi puhul on
oluline ka kohene reageerimine kandideerimisavaldusele: nädala
pärast võib see inimene juba mujal hõivatud olla. (Vahur 2007: 42)
Töötajad, kes ei hinda tööl käimist rahasse
vaid pigem eneseteostusse neile on mõeldud tööpakkumised mis
sisaldavad vajalikku harmooniat: sõnum, kanal ja pakkumise vorm
peavad vastama sihtgrupi ootustele. Määravaks saab töö sisu ja
väärtust lisava rolli esitlus. Töö sisu ja ettevõtte missiooni
kirjelduse kaudu loob potentsiaalne kanditaat endale kujutluse oma
isiklikust järgmisest arenguetapist. See annab talle põhjuse
tööpakkumiskuulutuse avaldanud ettevõtte ja töökoha kohta
lisainformatsiooni hankida ja on võimalus, et ta ka sellele
tööpakkumiskuulutusele vastab. (Vahur 2007: 43)
Teine võimalus on mõtteotsijate puhul rõhuda
meeskonnale: kes on need inimesed, kelle keskel see töö toimub, ja
kuidas koostöö nende inimestega võiks edasist arengut
stimuleerida. Tööpakkumises peaks olema selgelt välja toodud töö
sotsiaalne iseloom ehk siis professionaalsete arenguvõimaluste
kõrval ka emotsionaalsed väärtused ja grupikuuluvus. (Vahur 2007:
41)
Nii tööpakkumise sõnumi kui selle
avalikustamise kanali valikutes on edukamad need, kes lähenevad
küsimustele loovalt ning on mõelnud oma sihtgrupi vajaduste ja
harjumuste peale (Pedras etc
2007: 98).
Värbamise allikad
Kavandades värbamist, peab ettevõtte juhtkond otsustama, milliseid allikaid kasutada ja kui palju võib kulutada
(Alas 2001: 62). Sõltuvalt ettevõtte strateegiast, ametikohtade
spetsiifikast ja värbamispoliitikast otsitakse sobivaid kandidaate
tööjõuturult organisatsiooni seest ja/või väljast (Pedras etc
2007: 104).
Värbamisprotsessis kasutatakse
organisatsioonisiseseid- ja väliseid allikaid ja vahendeid ning
värbamise alternatiive sh. ületunnitööd, allhankeid ja töötajate
rentimist.
Organisatsioonisisene värbamine
Üheks võimaluseks leida vabale ametikohale
sobilikke inimesi on organisatsioonisisene värbamine ehk
personalivajaduse rahuldamine oma asutuse inimeste ümberpaigutamise
ja nende kompetentsi tõstmise kaudu (Pedras etc
2007: 104).
Organisatsioonisisese värbamise võimalused on järgmised (Alas
2001: 63):
Edutamine on töötaja viimine kõrgemale ametikohale, millega
kaasnevad ka suuremad kohustused ja võimalused ning parem töötasu.
Üleviimine tähendab tavaliselt organisatsioonisisest liikumist, kus
töötaja viiakse üle ühelt ametikohalt teisele. Üleviimisega ei
kaasne tavaliselt mingeid erilisi muudatusi töötaja vastutuses,
õigustes ja palgas. Rotatsioon on ajutine lahendus. Rotatsiooni
käigus viiakse inimene ühelt ametikohalt teisele, sarnaselt
üleviimisega, kuid rotatsiooni kasutatakse enamasti juhtide
treenimiseks. Samas on ka tavatöötajaid hakatud üha rohkem
rotatsioonile saatma , et nad saaksid samuti vabal ametikohal (töötaja
sellel ametikohal võib olla puhkusel) uusi kogemusi ja teadmisi.
Töötajate tagasikutsumist esineb suhteliselt harva ning selle
käigus kutsutakse tööle näiteks penisonile läinud töötaja.
Tavaliselt kasutatakse seda allikat ajutise lahendusena. (Alas 2001:
63-64)
Organisatsioonisisene värbamisprotsess nõuab vähem rahalisi
kulutusi, kuna pole vaja tegeleda töökuulutuse avaldamisega ajalehes , CV-Keskuses või mujal ning palgatud inimene on juba
vajaminevate oskuste ja teadmistega, mis tähendab, et koolituskulud
on minimaalsed või olematud. Üldjuhul, kui on otsustatud värvata
organisatsiooni seest, teavitatakse vabast ametikohast suusõnaliselt
või intranetis. Organisatsioonisisene värbamine võtab ka vähem
aega, kuna ettevõte teab juba seal töötavate inimeste võimeid ja
omadusi ning on võimalik, et vaba ametikohta pakutakse juba kindlale
inimesele. ( Tamberg 2000: 33-34)
Organisatsioonisisese värbamise eelisteks on
(Pedras etc
2007: 105):
- kuigi uus töö ei pruugi olla sarnane inimese senise tööga, tunneb oma töötaja selle allüksuse tööd paremini kui väljaspool tulevad inimesed;
- töötajad tunnevad ennast turvaliselt, kauaaegsed ja kogenud töötajad jäävad ettevõttesse;
- töötajate motiveeritus tõuseb ning neil on võimalus leida endale ettevõttesiseselt uusi väljakutseid; värbamise ja koolituskulud on väiksemad;
- ettevõttesisene värbamine tagab juhtimise järjepidevuse.
Organisatsioonisisese värbamise puudusteks on
(Pedras etc
2007: 105):
- motivatsiooni langus töötajate hulgas, kes on vabale ametikohale kandideerinud ja ei osutu valituks. Lahenduseks on tagasiside andmise valituks mitte osutunud kanditaatidele ning nende julgustamine;
- kui vaba ametikoht täidetakse ettevõte oma töötajaga, siis tekib vaba ametikoht teises osakonnas ning värbamisprotsessiga tuleb jätkata;
- segavaks võivad osutuda sisemised intriigid ja hõõrumised. Isiklikud suhted võivad hakata valikuid mõjutama;
- suletud ring oskusteabe, ideede ja kogemuste vahetamisele ametikohtade sees.
Organisatsioonisisese värbamise paremaks
planeerimiseks, selgitatakse süstemaatiliselt töötajate oskused ja
teadmised, karjäärisoovid ning arenguplaanid. Nende võimaluste ja
soovidekaudu on võimalik personalitöötajatel ja juhtidel teha
personaalseid pakkumisi vabadele ametikohtadele tööle asumiseks või
neile kandideerimiseks. (Pedras etc
2007: 107)
Töö autori arvates organisatsioonisisene värbamine tekitab
inimestele kindlustunde, kuna neid vajatakse ja nad saavad antud
asutuses edasi töötada.
Organisatsiooniväline värbamine
Kiiresti arenevad ja laienevad ettevõtted vajavad
professionaalsete oskustega töötajaid ja juhte. Sel juhul on
otstarbekas kasutada väliseid värbamisallikaid, nende suurimaks
eeliseks on saada töötajaid, kes toovad ettevõttesse uusi ideid.
Välised allikad on ka sobivad ajutise tööjõu palkamiseks. (Alas
2001: 65)
Enimlevinud organisatsioonivälise värbamise vahendid on (Alas 2001:
65–66):
- reklaam ajalehtedes ja ajakirjades;
- reklaam raadios ja televisioonis;
- personaliotsingu firmad;
- elektrooniline ehk interneti vahendusel värbamine;
- messid;
- tööturuamet;
- töötajate liidud ja ühendused;
- töötajate soovitused.
Organisatsioonivälise värbamise tugevuseks on
(Pedras etc
2007: 109):
- värsked ideed, uus energia ja alternatiivsed lahendused olemasolevatele probleemidele ja küsimustele;
- rutiinist ja mugavustsoonist välja tulek, uus töötaja muudab väljakujunenud harjumusi;
- valdkonna või erialase oskusteabe, professionaalsuse lisandumine ettevõttesse;
- järelkasv erinevatele spetsialistidele noorte värbamise kaudu.
Organisatsioonivälise värbamise puudusteks on
(Pedras etc
2007: 109):
- pikk õppimise ja sisseelamise periood;
- vaba ametikoha täitmine võtab rohkem aega ning on kulukam kui sisemise konkursi puhul;
- uus töötaja ei pruugi sobida ettevõtte kultuuriga , uue ametikohaga või sulanduda meeskonda.
Värbamisstrateegiat valides tuleb lähtuda
ametikohale ja kanditaatidele esitatavate ootuste eripärast,
vajalikule sihtgrupile olulistest motivatsiooniteguritest ning
sellest lähtuvalt üles ehitada oma värbamissõnumid, mida
avalikustada õigetes kanalites õigete värbamismeetodite abil.
(Pedras etc
2007: 110)
Personali alternatiivne värbamine
Personali värbamise alternatiividena kasutatakse ületunnitööd,
ajutisi töötajaid, allhanget ja töötajate rentimist. Nimetatud
meetodid võimaldavad tööjõu nõudmist ja pakkumist paindlikumalt
ühildada.
Ületunnitöö rakendamisel suurendatakse
töötajate normtundide arvu. See sobib tööjõuvajaduse lühiajalise
suurendamise korral, võimaldades vältida kulutusi tööjõu
värbamisele, valikule ja koolitusele. Eesti seadused piiravad
ületunnitöö tegemist ning näevad ette selle eest ka pooleteise
kordset tasu, mis vähendab tööandjate huvi ületundide rakendamise vastu. (Kihuoja 2007: 22)
Ajutised töötajad on töötajad, kellele
tasustatakse tehtud töötundide, tükitöö või konkreetse
tööülesannete täitmise eest. Ajutise töötaja palkamine on
lihtne ning nende värbamise ja valiku kulud madalad. (Kihuoja 2007:
22)
Allhange on vahend, mille rakendamisel antakse
teatud tööde tegemine lepingulisel alusel teistele
organisatsioonidele. Organisatsioon ei palka töömahu suurenedes
uusi töötajaid vaid sõlmib lepingu uue ettevõttega. Allhanke kasutamine on otstarbekas juhtudel, mil nõudlus mingi kauba või
teenuse järele suureneb. (Kihuoja 2007: 22)
Töötajate rentimine on kahe organisatsiooni
vaheline töötajate kasutamise lepinguline vorm, mille käigus üks
organisatsioon rendib teiselt organisatsioonilt töötajaid, nendega
ise sealjuures otsestesse suhetesse astumata. Töötajate rentimine
võimaldab vältida personali värbamise ja valiku ning töötajate
koondamisega kaasnevaid probleeme ja kulutusi ning on sobilik
ootamatuste, eelkõige tööjõuvajaduse suurenemise korral.
Töötajate rentimine võimaldab saada kvalifitseeritud personali,
sidudes teda samal ajal töövõtjaga minimaalselt. (Kihuoja 2007:
22)
2. PERSONALI VALIK
Personali valik on
tööandja ja töövõtjate vaheline sihikindel protsess, mille
käigus valitakse töökohale kandideerijate hulgast sobivaim .
Personali valiku käigus määratakse kindlaks töökohale kandideerija tööalane sobivus . (Alas 2001: 68)
Carrell`i ja tema kaasautorite (2000: 185) arvates
on personali valik protsess, mille käigus kogutakse kohataotlejate
kohta informatsiooni, mille põhjal omakorda selekteeritakse välja
kvalifitseeritud kandidaatide seast parim ja sobivaim pakutavale
ametikohale.
Personali valiku eesmärgiks on selgitada pakutavale töökohale
sobivaim töötaja. Lõpliku valiku tegemise eel tuleb prognoosida
otsuse õigsust ja töölevõetava isiku töösobivust. Personali
valik peab olema valiidne, see tähendab valiku kriteeriumid ja
meetodid peavad olema objektiivsed ja võimaldama kindlaks määrata
kandidaadi sobivust. (Mondy, Noe 1990: 228)
Täieliku valikuprotseduur sisaldab esimest
valikut ankeetide või CV-d põhjal, esialgset intervjuud,
referentside küsimist, põhjalikku intervjuud, põhjalikumate
hindamismeetodite kasutamist. Tegelikkuses läbitakse etappe valikuliselt, sõltuvalt antud ametikohale esitatavatest nõuetest.
Mida suuremad on nõudmised, seda rohkem etappe läbitakse. Enamikel
juhtudel läbitakse vaid kaks etappi ning valik tehakse ankeedi ja esialgse intervjuu põhjal. (Alas 2001: 68)
Kandidaatide valiku protsess algab sageli hetkest,
mil tööle kandideerija kontakteerub esimest korda organisatsiooniga
ning teatab oma soovist asuda pakutavale töökohale. Esimesel kohtumisel selekteeritakse täiesti sobimatud kandidaadid välja ja
jäetakse kõrvale. Eelintervjuu jaoks töötatakse välja
minimaalsed normid kandidaatidele esitatavate olulisemate omaduste
kohta ( haridus , keeleoskus jt.). Eelintervjuu läbimine on edasiste
põhjalikumate valikuvõtete kasutamise ja valikuprotsessi
käivitamise eelduseks. (Toomenurm 1999: 32)
Valiku käigus sõelale jäänud kandidaadid
kohtuvada finaalis töölevõtmise küsimuses otsustamisõigsust omavate isikutega. Lõpliku valiku tegemise eel tuleb prognoosida
otsuse õigsust ja töölevõetava isiku tööedukust. (Toomenurm
1999: 32)
Sellele järgneb valiku langetamine, väljavalitud
kandidaadile pakkumise tegemine ning töölepingu tingimuste
läbirääkimine. Valikuprotsess lõpeb töölepingu sõlmimisega.
(Toomenurm 1999: 32)
Personalivaliku meetodid: ankeet ja CV ( curriculum vitae); taustauuring ja soovitused;
test ja käitumisülesanne ning intervjuu. Olenevalt töökohast,
tööaja valiku spetsiifikast ja organisatsiooni võimalustest
võidakse kasutada vaid mõnda või kõiki loetletud personali valiku
meetodeid. (Kihuoja 2007: 24)
Sooviavaldused töökoha taotlemiseks, mille
hulgast valitakse välja kõige sobivamad võivad jõuda ettevõttesse
järgmistel viisidel (Toomenurm 1999: 33):
Tavaliselt liigitatakse sooviavaldused kolme
gruppi: sobilikud, võimalikud, sobimatud. Sobilike kandidaatidega
tegeletakse edasi ja võimalikud kandidaadid hoitakse reservis ning
sobimatutele kandidaatidele öeldakse ära. Juhul kui osa
kandidaatidest, keda kutsutakse intervjuule loobuvad, siis kutsutakse
mõned võimalikud kandidaadid reservist . (Toomenurm 1999: 33).
Klassikaline jaotus sobiva kandidaadi väljavalimiseks (Pedras 2007:
101):
Ankeet on dokument, kus on küsimused eelkõige
kandidaatide eluloo kohta. Kandidaadi elulugu ja ametialane karjäär
võimaldavad saada väga väärtuslikku infot ja prognoosida selle
alusel tööedukust täidetaval ametikohal (Toomenurm 1999: 33).
Ankeet võimaldab saada personalitöötajal
esialgset infot ka kandidaadi täpsuse, korrektsuse ja info
süstematiseerimise võime kohta. Täidetud ankeet on hädavajalikuks
abimaterjaliks järgneva intervjuu ettevalmistamisel ja läbiviimisel.
Ankeedi koostamisel tuleks suurt rõhku panna eelkõige niisugustele
küsimustele, mis võimaldavad prognoosida kandidaadi tööedukust
tulevikus (Toomenurm 1999: 33).
CV on kandidaadi kirjeldus oma isiklikust
minevikust, mida kandidaat peab oluliseks rõhutada antud ametikohale
kandideerimisel. CV koosneb järgmistest osadest (Toomenurm 1999:
34):
- isikuandmed;
- teenistuskäik;
- hariduskäik;
- võõrkeele oskus;
- arvuti kasutamine;
- huvialad
- soovitajad
Tihti on CV-le lisatud ka motivatsiooni- ja/või
kaaskiri. Kaaskirja eesmärgiks on tutvustada kandidaadi CVd, ankeeti
ja juhtida tähelepanu professionaalse tegevuse olulisematele
aspektidele. Kaaskiri võimaldab kandidaatidel end piisavalt avada.
Motivatsioonikiri on põhjalikum ning võimaldab kandidaadil oma
sobivust pakutavale ametikohale paremini põhjendada. (Kihuoja 2007:
25)
CV-de analüüsimisel tekkivate küsimuste puhul
tasub neid pigem täpsustada kui CV-d kergekäeliselt kõrvale jätta.
Kõikide potentsiaalsete sobivate kandidaatidega liigutakse edasi
valikuprotsessi etappi ning mittevalituks osutunutele edastatakse
konkurssi vastused. (Pedras etc
2007: 125)
Personali valikut võidakse alustada ka
eelintervjuuga. Eelintervjuu on personali valiku meetod, mille käigus
tutvutakse töötajaga põgusalt ning elimineeritakse edasisest
valikust täiesti sobimatud isikud. Eelintervjuu jaoks töötatakse
välja minimaalsed normid kandidaatidele esitatavate olulisemate
omaduste ja oskuste kohta, näiteks haritustase, litsentside ja
lubade olemasolu, keeleoskuse jt. Eelintervjuud viivad läbi juhid
või personalitöötajad. (Kihuoja 2007: 25)
Testide valikul on üks ja peamine
valikukriteerium: kas test annab vastuse küsimustele, mida tööandjat huvitab . Kui testi tulemused avaldavad töövõtja valikule
ebasoodsat mõju, peab tööandja suutma tõestada testi seotust
tulevase tööga. Enamlevinud meetod on kasutada vaimse võimekuse ja
isiksusteste samaaegselt. Erinevate testide kasutamine annab infot
ühe ja sama asja kohta, seega on võimalik vältida olukorda, et
kanditaat valetab. Testi puuduseks on tehnilisus ning võimalus
eelnevalt treenida. (Toomenurm 1999: 40)
Autori leidis ainetööd koostades ja materjale
töödeldes, et organisatsioonid kasutavad personali värbamisel
erinvevaid teste ja küsimustikke. Sageli tehakse nende põhjal
lõplik otsus kandidaadi kohta. Otsus võib olla ebaõiglane, sest
ainult testi tulemuse põhjal ei saa kandidaadi üle otsustada.
Töölevõtuintervjuu on personali valiku kõige sagedamini kasutatav
meetod, mille käigus organisatsiooni juhid koos teiste valikusse
kaasatud inimestega selgitavad vestluse teel välja kandidaadid
lõpliku sobivuse pakutavale ametikohale (Kihuoja 2007: 27).
Stressiintervjuu käigus viiakse kandidaat
stressi, mis on vajalike, et kindlaks määrata tema sobivus
töötamiseks keerulistes ja stressirohketes töösituatsioonides
(Kihuoja 2007: 27). Töö autori arvates võiksid stressiintervjuusid
teha oma ala professionaalid, kes suudaksid vältida kandidaadi
ärritumist.
Situatsiooniline intervjuu on struktureeritud intervjuu, mis piirdub tööga seotud küsimustega. Kasutatakse ainult nende kandidaatide
puhul, kellel on selle töö kogemus. Intervjuu küsimused põhinevad
töö analüüsi tulemusel ja intervjuud viivad läbi konkreetse töö eksperdid . (Toomenurm 2007: 41)
Käitumist kirjeldava intervjuu puhul palutakse kandidaatidel
kirjeldada, kuidas nad on mõnda probleemi minevikus lahendanud
(Toomenurm 2007: 41).
Juhiseta intervjuu puhul kasutatakse üldisi
avatud küsimusi. Iga järgmine küsimus sõltub kandidaadi
eelnevatest vastustest. Igale kandidaadile esitatakse erinevaid
küsimusi. (Toomenurm 2007: 41)
Intervjuu lõpus tuleks anda võimalus kandidaadil
esitada küsimusi ning vastata neile ja informeerida kandidaadi
valikuprotsessi järgmistest osadest. Enne lahkuminekut on oluline
tänada kanditaati tema huvi ja küsimustele vastamise eest.
(Toomenurm 2007: 41)
Töö autor järeldab eelnevast , et ühtegi
personalivaliku meetodid üksinda ei tohi pidada ainuõigeks ja
teistest oluliselt paremaks. Parima tulemuse annab erinevate
meetodite komplektne kasutamine. Vigade vältimiseks tuleb meetodeid,
sh teste eelnevalt kontrollida ning määrata nende usaldusväärsus
KOKKUVÕTE
Iga ettevõte vajab töötajaid, kes vastavad
antud organisatsiooni väärtustele, on pühendunud ja kompetentsed.
Töö autor hindas ja hindab ka edaspidi ettevõtte eesmärkide
saavutamisel inimressursi tähtsust väga kõrgelt, kuna sellest
sõltub ettevõtte edukus.
Antud ainetöö eesmärgiks oli uurida, kuidas
toimub personali värbamise käik, kirjeldada erinevaid
värbamisallikaid ning personali valikut.
Töö autor järeldas, et värbamisprotsessis on oluline lähtuda
ametikohale ja kandidaatidele esitatavate ootuste eripärast,
vajalikule sihtgrupi motivatsiooniteguritest ning sellest tulenevalt
üles ehitada oma värbamissõnumid, mida avalikustatakse
võimalustele vastavates kanalites oluliste värbamismeetodite abil.
Autor eelistab organisatsioonisisest värbamist organisatsiooni
välisele ning alternatiividele, kuna see tekitab inimestele
kindlustunde, et neid vajatakse ja nad saavad antud asutuses edasi
töötada. Kuid iga vakantse töökoha täitmisel tuleb lähtuda
siiski töö iseloomust, kuika ettevõtte sisekliimast.
Töö autor järeldas, et ühtegi personalivaliku
meetodid ei tohi pidada ainuõigeks ja teistest oluliselt paremaks.
Parima tulemuse annab erinevate meetodite komplektne kasutamine.
Vigade vältimiseks tuleb meetodeid, sh teste eelnevalt kontrollida
ning määrata nende usaldusväärsus.
Ettevõtted valivad sageli kombineeritud meetodit,
kus vabanenud või uuele ametikohale kandideerivad koos nii oma
töötajad kui ka väljastpoolt kandidaadid, et tagada kõikidele
töötajatele võrdsed kandideerimisvõimalused.
KASUTATUD ALLIKMATERJALID
Alas, R. (2001). Personalijuhtimine. Tallinn: Külim.
Carrell, M. R., Elbert, N. F. & Hatfield, R. D. (2000). Human Resource Management . Strategies for Managing a Diverse and Global Workforce (6th ed.). Fort Worth: Dryden Press.
Gomez-Mejia, L. R, Balkin, D. B. & Cardy, R. L. (2004). Managing Human Resources (4th ed.). Upper Saddle River , New Jersey : Pearson/Prentice Hall.
Ivancevich, J. M. & Matteson, M. T. (1990). Organizational Behavior and Managment (2-th ed.). Boston: BPI Irwin INC.
Kihuoja, M. (2007). Personali värbamine ja valik AS-is Vestman Grupp. TÜ Pärnu Kolledz . Bakalaurusetöö.
Mondy, R. & Noe, R. (1990). Human Resource Management (4th ed.). London: Allyn and Bacon .
Pedras, J., Liivamägi, A. & Varts, R. (2007). Personalijuhtimise käsiraamat. Tallinn: PARE ja Kirjastus Pegasus .
Tamberg, J. Inimressursside juhtimine. (2000). Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
Toomenurm, E. (1999). Personali värbamine ja valik Eesti Ühispanga näitel. TÜ Pärnu Kolledz. Diplomitöö.
Vahur, A. (2007). Tõhus värbamine. Kuidas leida häid töötajaid. Tallinn: Äripäeva Kirjastus.
Üksvärav, R. (2004). Organisatsioon ja juhtimine. Tallinn: Tallinna Tehnika-ülikooli Kirjastus.
Yate, M. (2001). Palgake parimaid. Tallinn: Elmatar.
Lisa
1.
Personali värbamise seosed
personalijuhtimise valdkondadega
Personali värbamine
Suur kanditaatide hulk lubab olla valivam
→
Valik
←
Sobivaks tunnistatud kanditaatide protsent mõjutab seda, kui palju neid veel vajatakse
Kõrgema kvalifikatsiooniga kandidaadid saavutavad tavaliselt paremaid tulemusi
→
Tulemuste hindamine
←
Rahulolematus olemasolevate tulemustega viitab vajadusele värvata paremaid töötajaid
Kanditaatide hulk võib mõjutada palgaskaalat ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajad võivad oodata suurema hüvitust
→
Hüvitamine
←
Kõrged palgad lihtsustava suure hulga kvalifitseeritud kanditaatide värbamist
Kõrge kvalifikatsiooniga värvatud töötajad vajavad vähem treeningut
→
Treening ja arendamine
←
Värbamine on lihtsam, kui uusi töötajaid on võimalik kohapeal väikeste kulutustega välja õpetada
Sobivatele kohtadele paigutatud töötajad vahetavad harvem töökohti ja on rahul
→
Töösuhted
←
Organisatsiooni maine mõjutab kanditaatide hulka
Lisa
2. Personali värbamise
käik
Värbamisstrateegia väljatöötamine
- Kas kasutada organisatsioonisiseseid või –väliseid allikaid;
- Värbamise planeerimine: suhtarvud ;
- Aja ja koha määramine;
- Sisenemispositsiooni määramine.
↓
Kandidaatide otsimine
- Meelitada kandidaate ligi;
- Teha seda efektiivselt.
↓
Kandidaatide sõelumine
- Ilmselt ebasobivate kandidaatide väljajätmine
↓
Kandidaatide hulga säilitamine
- Informatsiooni töötlemine;
- Kontakti hoidmine kandidaatidega.
↓
Kandidaatide sõelumine
Ilmselt ebasobivate kandidaatide väljajätmine
Kõik kommentaarid