Laste kehaline aktiivsus ja nende kehaline kasvatus (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledž
Õpetajakoolituse osakond
„Laste kehaline aktiivsus ja nende kehaline kasvatus“
Kadri Viks
AP- 1 KÕ
Juhendaja : M. Piisang
Rakvere 2012
Sisukord
1. Sissejuhatus
Lapsepõlv on liikumise seisukohalt aktiivseim aeg elus. Lapse igapäevane elu koosneb söögi- ja uneaegu arvestamata peaaegu pidevast liikumisest . Hiljem on päevaplaanis esikohal kool ja õppimine ning spontaanse liikumise hulk väheneb.
Kehaline treening on kehalise aktiivsuse üks osa, mis hõlmab planeeritud, süstemaatilist, korduvat ja eesmärgistatud liikumist.
Planeeritud liikumise abil püütakse toetada lapse arengut ja mõjutada positiivselt tema tervist.
Meelte arenemine algab juba varases beebieas ja selle põhjal areneb järk- järgult ka tähelepanuvõime ning eesmärgistatud motoorika , seejärel aga kindla suunitlusega õppimine. Väikelastel tuleks korraldada intervallitüüpi, lapse enda poolt reguleeritavat liikumist. Sellega arendatakse nii tasakaalu, koordinatsiooni kui osavust. See aitab lapsel tajuda paremini ümbritsevat keskkonda.
Väikelapse motivatsioon paraneb ja tema võimed arenevad, kui liikumine annab positiivseid elamusi. See on väga oluline lapse minapildi, eneseväärikuse ja sotsiaalse arengu seisukohalt. Kõige parem aeg motoorsete oskuste omandamiseks on kümme esimest eluaastat , sel ajal toimub närvisüsteemi põhiline areng.
Enne murdeiga on poisid füüsiliselt aktiivsemad kui tüdrukud, seetõttu tuleb luua neile võimalused ülekeevast energiast vabanemiseks: näiteks liikumis - ja võistlusmängude abil (P. Numminen, I. Välimäki , 1998).
Lapse kehalisele arengule mõjub ka liikumiskeskkonna mitmekülgsus, millele tuleks nii koolis kui lasteaias pöörata suurt tähelepanu. Kitsad liikumistingimused ei tohiks olla liikumiskasvatuse läbiviimisele takistuseks ( P. Karvonen, 2003).
Ka meie lasteaias olid väga pikka aega raskendatud liikumistingimused. Õuealal ei olnud sellist kohta, kus viia läbi liikumistunde. Pidime kasutama kooli staadionit ja rahvamaja suurt saali. Selleks tuli väga palju aega varuda, et õigeks ajaks kohal olla. Lasteaeda tagasi minek oli samuti raskendatud, kuna lapsed olid väsinud ja mängimiseks õuesoleku aega peaaegu ei jäänud, sest nende riided olid võimlemisest märjad.
Nüüd on see mure õnneks lahendatud . Õueala sai renoveeritud , meil on oma kaugushüppekast, jooksurada , korvpalliplats. Lapsed saavad neid alati õuesoleku ajal ka kasutada ja see meeldib neile väga.
Terved lapsed on meie tulevik!
2. Laste kehaline aktiivsus ja selle vajalikkus õpilastele
Kehaline aktiivsus on igasugune skeletilihaste abil sooritatud liigutus , mis kutsub esile energiakulu üle rahuloleku taseme. Kogu ööpäevane energiakulu jaotub energiaks, mis on vajalik põhiainevahetuseks- südame, aju, kopsude ja teiste elundite tööks. Kehaline aktiivsus on tegevused, mis mõjutavad kogu organismi. Kehalise tegevuse tagajärjel muutub keha tugevamaks ja elujõulisemaks. Tegevuseta organism jääb loiuks , lõdvaks ja nõrgaks(E. Maiste , 1999).
Kehaline tublidus ja aktiivsus mõjutavad otseselt laste ja noorte tervist kasvueas. Treenimine lapseeas kutsub organismis esile füsioloogilisi ja biokeemilisi muutusi, mis avaldavad positiivset mõju tervisele täiskasvanuna. Kehaline aktiivsus ja spordiga tegelemine lapseeas võivad muutuda regulaarseks täiskasvanuna ja omada pidevat tervistavat mõju. Uuringud on näidanud, et kehaline aktiivsus ja tublidus lapseeas kuuluvad ka täiskasvanute elustiili.
Vaatamata kehalise aktiivsuse üldtunnustatusele ja positiivsele mõjule laste kasvamisele ja arengule, on laste aktiivsus sageli väiksem soovitatust.
Regulaarne kehaline aktiivsus ja sport mõjutavad otseselt emotsionaalset seisundit lapseeas. Kehaline aktiivsus aitab vähendada stressi, ängistust ja depressiooni, mis on peamised probleemid puberteediperioodil. Osavõtt spordist tõstab enesehinnangut, enesedistsipliini ja kohusetunnet ka vaimsete võimete arendamisel( M. Horro, 2001).
Nähes last liikumas, hüppamas või jooksmas, suudame üsna kiiresti anda hinnangu tema võimalikule saamatusele või osavusele. Lapse täpse motoorika hindamine nõuab, aga õpetajalt häid teadmisi motoorika kujunemise seaduspärasustest. On olemas väga palju erinevaid teste , mille abil motoorseid oskusi hinnata. Testide põhjal saab aga hinnata ainult seda, kas laps vastab eakohastele normidele.
Lasteaiaõpetaja peab teadma lapse motoorika kujunemise põhietappe, aga ka seda, kuidas teda erinevates etappides toetada.
Liikumisõpetus on kvaliteetsem siis, kui lähtutakse laste individuaalsetest eesmärkidest ja vajadustest. Individualiseerimise üks eesmärke on võrdsete õppimisvõimaluste loomine kõikidele lastele. Liikumisõpetuse üheks väga tähtsaks eesmärgiks on positiivsete liikumiskogemuste loomine nii motoorses mõttes osavamatele, kui ka vähem osavamatele lastele.
Laste liikumises on kesksel kohal koordinatsiooni ja liikumistaju arendamine. Koordinatsioon tuleb eriti hästi esile keha ja kehaosade liigutuste ühendamisel, näiteks palli viskamisel ja püüdmisel.
Uut liigutust õppides suunab laps kogu oma tähelepanu liigutuse sooritamisele. Mida tuttavamaks muutub liigutus, seda paremini suudab laps liigutustele lisada ka kõnet ja teisi tegevusi. Last huvitab see, kui ta saab õpitud liigutust piisavalt palju korrata ( P. Karvonen, 2003).
Liikumise eesmärk võib olla kehalise vormi või tervise mõjutamine, elamuste või kogemuste saamine või vältimatu, vabatahtliku tegevuse sooritamine. Nende põhimõtete alusel saab liikumist jagada treenivaks, tervistavaks, virgutavaks, harrastuslikuks, kasulikuks. Liikumine võib olla ja sageli ongi tervistav või tervisele kasulik, kuigi selle eesmärgiks ei ole tervise tugevdamine( I. Vuori, 1998).
Inimesel on kaasasündinud vajadus liikuda . Motoorne aktiivsus ja selle arenemine imiku- ja väikelapseeas on vaimse arengu eelduseks . Motoorset passiivsust lapseeas peetakse alati normist kõrvalekaldeks. Väikelaps jookseb , hüppab, ronib ilma erilise välise stimulatsioonita. Liikumisvajadus on indiviiditi väga erinev. Kaasasündinud motoorset aktiivsust mõjutavad nii soodsalt , kui ka ebasoodsalt rohkearvulised välisfaktorid, kujundades elustiili.
Poistel on liikumistarve realiseerimine tunduvalt suurem, kui tüdrukutel, ületades 10-12 aastaselt tüdrukute oma peaaegu 50% võrra. Puberteedieas liikumisvajadus väheneb, 16-17 aastaselt ei erine noorukite liikumisvajadus täiskasvanu omast. Kooli aja kestel laste kehaline aktiivsus oluliselt ei suurene, küll aga täheldatakse 13-14 aastaselt koolivälistes treeningutes osalemise hüppelist vähenemist, eriti tüdrukute hulgas.
Kehaline aktiivsus eelkoolieas eeldab sotsialiseerumist. Aktiivses kehalises tegevuses mitteosalevad lapsed jäävad hiljem motoorses arengus maha. Lapse sotsialiseerumisel on suur roll perekonnal. Lapse kehaline aktiivsus peegeldab nende vanemate elustiili ja suhtumist sporti(E. Maiste, T. Matsin, V. Utso, 1999).
Lastel soovitatakse liikuda palju ja see peaks olema mitmekülgne. Suur osa igapäevasest liikumisest peaks olema mänguline, kus koormus vaheldub sageli. Eriti tähtis on liikumine lasteaias ja esimestel kooliaastatel(M. Fogelholm, 2007).
3. Kehaline kasvatus ja lapse areng
Meie laste kehaline aktiivsus ja kehaline võimekus on tunduvalt vähenenud. Selle põhjuseks on tänapäeval arvutimängud, internetisuhtlus ja televisioon . Ka jalgsi käivad lapsed vähe, rohkem tahetakse, et neid tuuakse- viiakse kooli või lasteaeda autoga .
Tänapäeva lapsed ja teismelised on tänu väheliikuvale eluviisile füüsiliselt vähem arenenud kui samaealised paarkümmend aastat tagasi. Ilmselge on fakt, et nad haigestuvad kergemini külmetushaigustesse ja saavad sagedamini traumasid, neil on kalduvus ülekaalulisusele ja umbes 30% lastest esineb rasvumist või liigset kaalu(V. Pantšenko, 2005).
Kui lapsel on juba varases eas välja kujundatud liikumisharjumus ja vajadus regulaarselt füüsilisi harjutusi teha, siis hilisemas üleminekueas kinnistub sisemine vajadus aktiivseks ja terveks eluviisiks.
Seetõttu tuleb hakata rohkem tähelepanu pöörama väikelaste kehalisele arengule, täpsemalt kehalisele tegevusele eelkoolieas. Laste liigutusoskused ja aktiivne liikumine formeerub lineaarselt kogu eelkooliea vältel. Et tagada laste füüsilise arengu jälgimine ja hoida ära kõrvalekaldeid, on tarvis keskenduda eakohaste tegevuste ja oskuste arendamisele ning järjepidevale kontrollile . Kuna laste areng on kompleksne , siis moodustab aktiivne liikumine koolieelses eas lapse tegevuste ja mängude loomuliku osa(L. Oja, 2008).
Kehalise kasvatuse peamine eesmärk on tervete ja elurõõmsate inimeste kasvatamine . Kehalise kasvatuse metoodika peamiseks ülesandeks on kehalise kasvatuse õppeaine sisu kujundamine, selles kasutatavate õppemeetodite ja õpetuse organiseerimise vormide uurimine .
Kehalises kasvatuses, nagu igas teiseski õppeaines, eristatakse kahte, teineteisega orgaaniliselt seotud külge- õpetamine ja kasvatamine.
Õpetamine on vajalike teadmiste andmine, liigutusoskuste ja –vilumuste kujundamine, kinnistamine ning täiustamine, s.o kehalise hariduse andmine, õppeprotsessi hariduslik külg.
Kasvatamine on tahteliste omaduste kujundamine, s.o õppeprotsessi kasvatuslik külg(E. Isop. 1999).
Tähtsamad ülesanded väikelaste kehalises kasvatuses on: tervise tugevdamine ja karastamine , õigete hügieeni- ja kehakultuuriharjumuste kujundamine, õige kehaline arendamine ja rühi hindamine, laste põhiliikumiste ja oskuste arendamine.
Kehalise kasvatuse põhivormiks lasteasutuses on tegelus või tund, kuid kehalisi harjutusi viiakse läbi ka vabal ajal nii õues, kui ruumis.
Laste kehalise tegeluse või tunni ülesehituses ettenähtud harjutuste järjekord ei ole rangelt muutumatu, vaid arvestatakse konkreetseid olukordi . Tegelust või tundi alustatakse kergemate harjutustega, seejärel minnakse vähehaaval üle raskematele ning tund lõpetatakse uuesti kergemate harjutustega. Harjutused peavad olema lastepärased, vastama lapse võimetele, huvidele ja valmistama rõõmu. Lastele meeldivad harjutused mängu ja matkimise vormis ning neid kasutatakse igas mudilaste ja koolieelikute rühmas vastavalt eale ja laste arengutasemele . Soovitatavad on harjutused, mis mõjuvad mitmetele lihasgruppidele korraga: nii arendab neljakäpakil jänesehüplemine üheaegselt selja-, jala-, käelihaseid.
Mänge ja harjutusi valides tuleb silmas pidada ka tüdrukute ja poiste teatud erinevusi. Tüdrukud on tugevamad tasakaaluharjutustes, hüpetes, liiguvad rütmilisemalt, kergemalt.
Poisid ronivad paremini, jooksevad kiiremini, viskavad kaugust ja märki täpsemini.
Harjutuste sooritamisel 3-7 aastaste laste rühmas kasutatakse palju väikevahendeid: palle, rõngaid, kuubikuid, linte, lippe.
Kehalise kasvatuse tunni kõikides osades pööratakse tõsist tähelepanu õige rühi ja hingamise kujundamisele( Eesti NSV Haridusministeerium , 1979).
4. Kuidas korraldada kehalist kasvatust haridusasutuses ja kodus
Parim liikumiskasvatus haridusasutuses ja kodus loob lapsele vabad võimalused liikuda ning see omakorda pakub mitmekülgset rõõmu ning loob positiivseid elamusi.
Kodu osa lapse hoiakute kujunemisel on väga suur. Tihti ei mõtle vanemad sellele, kui lihtsatest igapäevategevustest lapsed saaksid osa võtta. Argipäeva väärtus kujuneb pisikestest, lapsega koos tehtud toimingutest, millega ei kaasne võistlusmomente. Sageli arvavad vanemad, et lapse liikumise toetamine toimub ainult siis, kui laps käib mõnes spordiringis ja kui temaga tegeleb keegi pereväline inimene.
Selleks, et olla hea lapsevanem , ei pea last viima spordiringi, vaid lapsele võib palju mitmekülgsema ja sügavama tunde lapseks olemise tähtsusest anda hoopiski kooshullamine ja koosliikumine koduste toimetuste ajal.
Kuna liikumisel on lapse minapildi kujundajana eriline tähendus, on kõige tähtsam, et lapsed ammutaksid liikumisest häid kogemusi ja kogeks liikumisrõõmu. Lõppude lõpuks peaks liikumine olema mängulise iseloomuga ja vaheldusrikas , et laps tunneks põnevust( P. Karvonen, 2003).
Laste liigutusfunktsiooni arendamine toimub perekonnas, koolis ja kooliväliselt. Mida suurem on liigutustegevuse osa päevarežiimis, seda omasem on ka hea tervis, harmooniline kehaline areng ja kõrge kehalise ettevalmistuse tase. Kehalisele kasvatusele tuleb pöörata erilist tähelepanu, kuna nooremas eas luuakse alus üldisele töövõimele, heale tervisele, harmoonilisele arengule, organismi kõigi süsteemide kooskõlastatud tegevusele. Juba eelkoolieas peavad lapsed omandama oskuse õigesti, rütmiliselt ja kergesti käia ning joosta . Nende omaduste arendamiseks kasutatakse üldarendavat harjutuste kompleksi, mis tagab igakülgse kehalise ettevalmistuse: liikumismängud, jalgpall, suusatamine , uisutamine jt( J. Loko, 2002).
Õuesõpet võib hõlpsalt siduda nii haridusasutuses, kui kodus erinevate aktiivsete liikumismängudega, mis arendavad laste kehalist ja meelelist taju. Näiteks orienteerumine looduses või seiklusrajad, mis oleks kõigile ea- ja jõukohased läbida, ent samas mitte liiga lihtsad, et säiliks põnevus ja enese proovilepaneku võimalus. Lapsed saavad õppida tundma enda võimeid ja teisi ning osaleda meeskonnatöös.
Õues olemine peab olema meeldiv ja sellele aitavad kaasa liikumismängude mängimine.
Liikumismäng on üks mängu alaliik , mille kaudu arendatakse lapse kehalisi võimeid, aktiviseeritakse eri lihasgruppide tegevust, harjutatakse liigutusvilumusi (kõnd, jooks , hüplemine, hüpped, roomamine, ronimine , kükitamine, viskamine , püüdmine, jne.). Liikumismängudes õpivad lapsed tegutsema kooskõlastatult ning mängukaaslasi arvestades. Laste liikumismängud on väga lihtsad, neis ei ole keerulisi reegleid ega ülesandeid. Paljud ülesanded on üles ehitatud matkimisele (loomade, lindude liikumine, loodusnähtused, inimeste tegevus)( B. Grügge, M. Glantz, K. Sandell, 2008).
Laste liikumismängudes täidab mängujuhi rolli täiskasvanu. Lastele pakub liikumismäng palju positiivseid elamusi: elevust, rõõmu, rahulolu. Mänge mängides arendatakse mitte ainult oma kehalisi võimeid, vaid saab ka palju eluks vajalikke kogemusi. Õpitakse võitma ja võidurõõmu tundma, kaotama ja mõtlema, mida tehti valesti, koos teistega tegutsema, kiiresti otsustama ja tegevusplaane koostama.
5. Kokkuvõte
Käesolevas referaadis püüdsin välja tuua kõike kehalise kasvatusega seonduvat. Laste positiivne suhtumine kehalisse kasvatusse peaks kindlasti alguse saama kodust. Mida aktiivsemad on vanemad, seda aktiivsemad ja sporditeadlikumad on ka lapsed.
Kõik lasteaia ja koolilapsed peaksid ka vabal ajal sporti tegema. Sport sobib igale eale. Kes vanaduseski korralikult võimleb, metsajooksu teeb ning sulgpalli , võrkpalli või teisi liikumist nõudvaid mänge harrastab, on kauem terve ja töövõimeline.
Liikumis - või kehalise kasvatuse tunnis, on õpilaste võimed erinevad. Mõni laps saab suurepäraselt hakkama keeruliste võimlemisharjutustega, mõnel on jõudu kõige rohkem kätekõverdusi teha ja mõni kohe jõuab pikka aega järjest joosta. Paljud kehalised võimed on pärilikud ehk meile geenidega kaasa antud. Samas ei ole ainult andekus see, mis meie sportlikud tulemused määrab. Kõiki kehalisi võimeid on võimalik treenida.
Kehalised võimed on jõud, kiirus, vastupidavus, painduvus , tasakaal ja koordinatsioon.
Lisaks neile võimetele on kehaliste harjutuste sooritamisel ja erinevate spordialadega tegelemisel vaja ka näiteks rütmitunnet, oskust lõdvestuda, ruumitaju ja mitmeid tahteomadusi. Kehaliste võimete osakaal on spordis alati erinev. On oluline arendada kõiki kehalisi võimeid.
Tervislik toit, küllaldane uni, rohke liikumine, värske õhk ja puhas loodus rajavad aluse suurele väärtusele – lapse tervisele.
6. Allikad
I. Vuori, S. Taimela. (1998) Liikumine ja meditsiin . Tallinn: Medicina
P. Karvonen. (2003) Liikumisrõõm. Tallinn: Ilo
E. Maiste, T. Matsin, V. Utso. (1999) Tervise ja kehalise töövõime arendamine noorukieas. Tartu: AS Atlex
M. Horro. (2001) Laste ja noorukite kehalise aktiivsuse ning kehalise võimekuse mõõtmise käsiraamat. Tartu: TÜ Kirjastus
M. Fogelholm, I. Vuori. (2007) Tervislik liikumine. Tallinn: Medicina
V. Pantšenko. (2005) Tervise ABC tulevastele meistritele ja mitte ainult…
Koolieelse lasteasutuse RÕK. (2008) Tartu: Studium
E. Isop. (1999) Kehaliste harjutuste õpetamise üldised alused. Tallinn: TPÜ Kirjastus
H. Galinskaja, E. Lepik, L. Lilleaas, A. Lints, E. Lootsar , M. Peit, A. Piirma, M. Pohlak, A. Rohtla , J. Sõerd, M. Terri , E. Vee, K. Väljas. (1979) Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses. Tallinn: Valgus
J. Loko. (2002) Laste ja noorte spordiõpetus. Tartu: AS Atlex
B. Grügge, M. Glantz, K. Sandell. (2008) Õuesõpe. Tallinn: Ilo
13