Oskar Luts ja looming (0)

Oskar Luts
Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal, Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti talus , mis asus Kuremaa järve idakaldal. Mitte järves, nagu kirjanik oma perekonnanimele vihjates on armastanud rõhutada. Kui Oskar oli 4-aastane, kolis pere Palamusele, kus isa avas kingsepatöökoja ning ehitas varsti Veskijärve äärde ka väikese maja.
Oscar, nagu ta nimi koguduse personaalraamatusse ristimisel kirjutati, oli oma pere esimene laps. Vend Arno (ld), kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim vend Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana.
Oskar Lutsu koolitee algas 1894. aastal Änkküla külakoolis, jätkus Palamuse kihelkonnakoolis 1895 -1899 ja Tartu Reaalkoolis 1899-1902. Aastatel 1911-1913 õppis ta Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Ühestki koolist ei ole tal lõputunnistust – raskused matemaatikaga panid kirjaniku selle saamisele käega lööma. Siiski sai ta oma aja kohta suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning kirjanduse õpetajaid. Mõlemat keelt valdas kirjanik vabalt, lisaks luges ta raamatuid prantsuse, poola ja soome keeles.
Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida siis veel keegi esimeseks ei nimetanud, olles farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis (Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee viis ta välja Volgani. Augustis 1918 vabastati Oskar Luts sõjaväest ja ta hakkas koos abikaasa Valentinaga, kellega abiellus Vitebskis 2. juulil 1917, ja poeg Georgiga, kes sündis 11. aprillil 1918, tagasi koju rändama. Sellest teekonnast jutustab värvikalt „Inderlin”.
Veidi üle aasta (1919-1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avas ta oma raamatukaupluse Riia tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kellel hiljem veel mitme raamatu honorar võlgade katteks ära kulus.
8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Koos arvukate kordustrükkidega avaldas „Noor-Eesti” kirjastus Lutsult aastatel 1913-1940 kokku 92 raamatut.
20. juulil 1945 sai Oskar Luts esimesena ENSV rahvakirjaniku tiitli ja 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu Ordeniga.
Mees, kes naeris salaja (Liisi Rosenvald)
Tuglas ütles, et tema ei ole veel ühte naerukriipsu Lutsu näol näinud. Ja enamalt jaolt Luts oligi tõsine. Ega humorist , kes teisi naerma ajab, saa siis ise lõkerda.
Aga proua Valentina kirjeldab raamatus "Mälestusi Oskar Lutsust", kuidas Luts naerab kõva häälega ja nõrkemiseni: on oma voodis selili , Gogoli kogutud teosed kõhu peal, loeb ja naerab.
Valentina Luts ühel kaunil mesinädalate-ööl meest hulluses kahtlustas: "Märkasin, et abikaasa on üles tõusnud, väikese tule süüdanud ja kirjutab midagi. Ise naerab sealjuures , nii et pisarad tulevad vahel silma, ja suitsetab kõvasti.’’ Valentina Luts ühel kaunil mesinädalate-ööl meest hulluses kahtlustas: "Märkasin, et abikaasa on üles tõusnud, väikese tule süüdanud ja kirjutab midagi. Ise naerab sealjuures, nii et pisarad tulevad vahel silma, ja suitsetab kõvasti."
Aastaid hiljem, kui pere oli Valgevenest juba Eestisse ja Tartusse kolinud, hakkas Valentina aimama, et küllap see "Suvi" oli, mis meest sedasi naerma ajas.
"Lutsule tulid kirjutades tegelased silme ette, ta ajas nendega juttu ja naeris. Kui vaja – nuttis!’’
Praegu ei saaks Luts siin enam kuidagi elada, sihuke magistraaltrass on kõrval! Tema nõue oli, et oleks vaikus . Juba noorest peast kirjutas ta, et saab elada ja töötada ainult siis, kui on vaikus, vaikus, vaikus!"
Luts tõusis kolme-nelja ajal hommikul , istus laua taha, võttis pliiatsi – või bambusest pliiatsipikendaja otsa surutud pliiatsijupi – kätte ja kirjutas. "Vahel laskis ta õhtul naisel termosega kohvi valmis panna. Kui tuba oli külm, mässis ta teki ümber jalgade ja kirjutas. Peaasi, et oli vaikus! Ennelõunaks oli tööpäev tehtud," visandab Liivi Rosenvald.
Kirjutades Luts suitsetas – ta oli kirglik suitsumees, Saksa ajal kasvatas koguni ise tubakat , muidu ta end aiatöödega eriti ei vaevanud. Pitsike või kannuke aga sõnadega jändamise juurde ei kuulunud. Nende kord tuli siis, kui päevatööle joon alla tõmmatud.
"Kui Luts linna peale läks, kandis ta alati ülikonda, tuli ta tagasi koju siis millisena tahes."  Mälestus Lutsust kui pisikesest tumeda ülikonna, kaabu ja kepiga härrast. Luts ei mõistnud riietega uhkeldada ja meelsasti garderoobi ei vahetanud . Ahjaa, vähemalt korra organiseeris proua Valentina abikaasale ka heleda suveülikonna õmblemise - Aga uue heleda ülikonnaga läks nii. "Lutsule luisati, et tuttav rätsep peab ühele ministrile ülikonna õmblema, aga kaotas mõõdud ära. Rätsep palus, et Luts, kes olla ministriga sama kasvu, lubaks enda pealt mõõdud võtta," naerab Liivi Rosenvald. Luts tuli – suure porinaga – koguni niipalju vastu, et laskis valmivat antsuhti veel selgagi passitada. Kui ühel päeval avastas Luts, et majandusminister Leo Sepale mõeldud ülikond ripub hoopis tema kabinetis, oli ta tüssamise pärast üsna pahane. "Sõimas naisel näo täis,". Aga kuna proua Valentina oli peetumad ja soojemate ilmadega mitte nii hästi sobivad püksid-pintsakud kuhugi ära pannud , sisenes Luts viimaks vastsesse ülikonda ja läks linna peale. Tagasi tulles oli rahvakirjaniku tuju oluliselt paranenud . "Luts oli Valentinale hõiganud: mammi, sa oled väga tore! Tead, kui hea oli linna peal käia!"
Looming
Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.
Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis Päevalehele saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada ajateenistusega sõjaväes Peterburis. 1911. aastal taas Eestis olles ja Tartu Ülikooli rohuteadust õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "Paunvere", mis ilmus küll alles 1913.
Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 1912–1913 ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi -lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suve" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulma", 1921; "Argipäeva", 1924; "Sügisega", 1938, II osa 1988.
Samas avaldas Luts ka mitmeid jutustusi ning näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter " (1927), " Pankrot " (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934).
Näidendeist menukaim on " Kapsapea " (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm .
Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu.
Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga " Nukitsamees ", millest valmis samanimeline film  1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.
***** Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile " leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks.’’ Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.
Kevade
Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja  Postimees , lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare  sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks . Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla . Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.
Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele.
"Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal režissöör  Arvo Kruusemendi käe all. "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.
"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde. (nt inglise, leedu, läti, poola)
Tsitaadid ja fraasid
Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "tamasseri raud" ja " Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.
Mälestuste jäädvustamine
Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal hauamonumendina. 1987. aastal püstitati talle Tartusse Emajõe-äärsesse Vabaduse puiestikku mälestussammas. Tema järgi on nimetatud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu  ja O. Lutsu tänav Palamusel.
1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud majas Riia tänaval Oskar Lutsu majamuuseum , (Ka Lutsu aastakümneid vaevanud korteriprobleemi lahendamisel on suured teened „Noor-Eesti” ärijuhil, kes tegi talle ettepaneku ise maja ehitada – just nii, nagu oli omal kulul teoks saanud „Kevade” väljaandmine. Sõlmiti leping kõigi kordustrükkide ja 30-köitelise kogutud teoste välja andmiseks .Suvel 1936 alustati Arnold Matteuse projekti järgi ehitust. Krundi kinkis Tartu linnavalitsus kirjanikule läheneva juubeli puhul. Jõuluks 1936 elas kirjanik juba oma majas.)
1987, aastast aga O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum Palamusel.
Alates 5. jaanuarist 1987 (vahetult enne Lutsu 100. sünniaastapäeva) antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat.
Korduvalt on toimunud Oskar Lutsule pühendatud kirjandusteaduslikke konverentse, näiteks 1977. aastal tema 90. ja 2012. aastal 125. sünniaastapäeva puhul.