ÕPETAJA KUTSE-EETIKA ALUSED (1)

Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool
ÕPETAJA KUTSE­ EETIKA ALUSED
Siim Jaansoo
MH-41
Kehtna 2006
Sõna « eetika » tuleneb kreekakeelsest sõnast ēthos, mis tähendab komme , har­jumus. Nii et sõna-sõnalt võttes on õpe­ taja kutse-eetika nende käitumisnormide kogum, mida õpetaja peab oma töös jär­gima. Sõnal eetika on tänapäeval aga ka teine tähendusvarjund. Eetika on teadus moraalist. Ta uurib moraali kujunemist, olemust, seost ühiskondliku elu teiste valdkondadega. Eetika püüab mõjustada olemasolevaid moraalinorme.
Õpetaja kutse-eetikast rääkides pee­takse kõigepealt silmas selle sõna esimest tähendust, õpetaja kutse-eetika all mõel­dakse mitte niivõrd teadust õpetaja käi­tumisreeglitest, kuivõrd just neid käitu­misreegleid endid , õpetaja kutse-eetika on õpetaja moraal .
Õpetaja kutse-eetika sisuks olevaid norme võib mitmeti grupeerida. Vasta­ valt sellele on ka õpetaja kutse-eetika reeglite arv eri autoreil erinev. Kutse­eetika sisu on aga põhiliselt ühesugune.
Iga kutseala eetika toetub üldisele mo­raalile ja eetikale. Kutseala eripärast tu­lenevad aga selle kutseala esindajatele mõningad normid, mida siis vastavas kutse- eetikas eriti rõhutatakse. Võtame näiteks humaansuse. Selle moraalinormi järgimine ilustab kõiki inimesi. Õpetaja peab aga olema eriti humaanne , selleks et ka tulevastes põlvedes humaansust kasvatada.
Kutse-eetika kujuneb välja koos töö­jaotusega. Iga elukutse esindajate tööd peab kõigepealt kontrollima nende endi kõlbeline teadvus. Teise elukutse esinda­jad ei oska seda tööd kontrollida ja lõpp­kokkuvõttes polegi võimalik kõike kont­rollida. Rohkem arenenud ühiskonnas on moraalil suurem tähtsus.
Kõlblusnormide täitmine ei ole inime­sele kerge. Seetõttu on ühiskond nii mõ­nigi kord olnud sunnitud rakendama üs­na drastilisi abinõusid moraalinormide rikkujate suhtes. Meenutame minevikku . Vanasti piinati surnuks see, kes tappis oma hõimu liikme, lõigati ara keel sel­lel, kes reetis hõimu saladuse , tapeti vanderikkuja. Näeme, et kõlblusnormide sündi ja arengut on saatnud pisarad ja veri . Nüüd me nii äärmuslikke vahen­deid ei käsuta. Naiivne oleks aga loota , et moraal iseenesest püsib. Me peame uut põlvkonda pidevalt kasvatama moraalinõudeid täitma. See on kõige valutum tee ühiskonna heaolu kindlustamiseks.
Õpetaja kutse-eetika eripära tuleneb sellest, et ta kasvatab lapsi ja on kohustatud nendes kõlblusprintsiipe juuruta­ma. Kõlbeline kasvatus on kasvatuses väga tähtis Seetõttu on aktuaalne analüüsida ka õpetaja kutse-eetika aluseid. Vaatleme just eetika aluseid, sest nendest tulenevad konkreetsed käitumisreeglid iseenesest. Järgnevate kutse-eetika aluste omandamine võib tähendada teatud tööd iseendaga , mis hiljem töörõõmuna mitmekümnekordselt ära tasub.
 
 
Austagem oma kodumaad !
 
Uhkus kodumaa saavutuste üle on omane kõikide elukutsete esindajatele. Kodumaa saavutuste tunnetamine loob psüü­hilise heaolu ja on optimismitunde alu­seks.
Õpetajale on sügav kodumaa-armastus eriti vajalik. Ilma selleta ei suuda me tunda rahuldust oma tööst. Valdavaks muutub puuduste nägemine koolis ja õpilastes. Siis, kui me sügavalt armas­ tame oma kodumaad ja õpilasi, suudame üksikpuudustest üle olla ning täie pin­gega töötada tuleviku heaks.
Kodumaa-armastus annab õpetajatele jõudu täita kõrgeid nõudeid, mis õpeta­jatele esitatakse. Näiteks kohusetun­net kasvatab lastes edukalt õpetaja, kes ise on kohusetundlik . Haridusorganite ja kooli juhtkonna nõudeid täidab püüdlikult õpetaja, kes neist organeist lugu peab.
Õpetajate kodumaa-armastus väljen­dub tema ette seatud ülesannete kohusetruus ja loovas täitmises. Nendest üles­annetest on eriti oluline õpilastes optimismi ja positiivse enesetunnetuse kujundamine. Et seda ülesannet edukalt täita, peame ise olema optimistid ja nägema, kuidas elu areneb paremuse suunas. Seda on üsna raske teha, sest massikommunikatsioon võimendab tavaliselt puudusi meie elus.
 
 
Armastagem oma õpilasi!
 
Õpilased teavad meist küll vähem, kuid neil on meiega võrreldes ka olulisi eeliseid. Lapsed on tundlikumad, tead­mishimulisemad ja neil on suured aren­guvõimalused. Kui me oleme 10 aastat töötanud õpetajana, näeme enda kõrval kolleegidena endisi õpilasi. Kui me ole­me kakskümmend aastat töötanud, on mõni endistest õpilastest juba meid juh­timas. Praegused õpilased töötavad ja juhivad ühiskonda siis, kui meie oleme pensionil. Austagem tänastes õpilastes tulevasi kolleege, töölisi, teenistujaid.
Õpilased ei suuda end mõnikord pi­durdada ja käituvad ebasobivalt. Seegi ei tohiks vähendada meie armastust nende vastu. Käitumishäired tulenevad ju suuresti sellest, et õpilase arengutingimused on olnud talle ebasoodsad. Käi­tumishäiretega õpilane vajab kõigepealt mõistvat suhtumist tema probleemidesse. Siiras püüd aidata sellist õpi­last kutsub õpetajas esile erilise armas­tuse tema vastu. Ja seetõttu räägivad õpetajad meeleldi, kuidas kunagistest murelastest on saanud tublid töötajad.
Eelmisel sajandil oli meil kord prog­rammõppe vaimustus . Mõned selle suuna entusiastid nägid oma vaimusilmas, kui­das kogu töö koolis toimub masinate abil. Tänaseks on meil kasutada täius­likud arvutid õpiprogrammidega, kuid inimõpetajat ei ole nad suutnud asen­dada. Üks olulisi põhjusi on siin see, et masinat pole suudetud õpetada armas­ tama . Õpilast on võimalik kasvatada ainult siis, kui me teda armastame. Ar­mastuseta kasvanud laps kaotab võime armastada , tal võivad tekkida närvi- ja seedehäired, rääkimata käitumis- ja õpihäiretest.
Õpetaja armastus õpilase vastu väl­jendub kõigepealt õpilase positiivsete omaduste ja saavutuste nägemises. Kui me armastame õpilast, kiidame teda sa­gedamini, anname eksimused kergemini andeks ja julgustame raskuste puhul. Kui me ei armasta õpilast, näeme kõige­pealt tema käitumise ning õppimise var­jukülgi, eksimuste eest karistame teda tugevasti, jätame õpilase saavutused tä­hele panemata, ei julgusta ega innusta teda. Selline suhtumine on aga õpilase arengu surmavaenlane.
Kasvatusteoorias peetakse oluliseks positiivse mõjustamise printsiipi . See printsiip nõuab, et me leiaksime õpilastes positiivseid omadusi, arendaksime neid edasi ja püüaksime nende põhjal kasvatada õpilastes teisi positiivseid omadusi. Positiivse mõjusta­ mise printsiibi realiseerimiseks peame õpilast sageli kiitma, usaldama tema kavatsusi ja võimeid, hindama tema väär­tusi. Me teeme seda pingutusteta, kui me õpilast armastame. Nii tõstame õpi­lase eneseaustust ja nõudlikkust enese suhtes. Inimene püüab aga õigustada se­da arvamust, mis meil temast on. Kui kõik õpetajad ja õpilased mõtlevad õpi­lasest head, püüab ta selliseks saada.
 
On väga oluline, et me õpilasi takti­tundeliselt kohtleme. Sellega võidame laste armastuse ning austuse ja nad täidavad siis meie korraldusi püüdlikult. Kui õpilased ei austa õpetajat, ei pea nad lugu ka põhimõtetest, mida õpetaja propageerib. Selline õpetaja teeb kasvatusele karuteene. Et seda ei juhtuks, peame õpilastega suhtlemisel olema kannatlikud ja heatahtlikud.
Armastus on meile väga vajalik, aga kust seda leida, kui seda ei ole. Armas­tust ei saa kusagilt võtta ja ta ei teki ka iseenesest nagu näljatunne. Armastus tuleb ara teenida. Armastuse tekkemeh­hanismi on hästi selgitanud A.-H. Tamm­saare: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tõepoolest, ema teeb oma lapse heaks rohkem kui laps ema heaks ja ema armastab last rohkem kui laps ema. Sama on õige ka õpetaja puhul. Õpetaja ei saa eriti armastada õpilasi, keda ta esimest korda näeb. Õpetaja hakkab õpilasi armastama siis, kui ta nende arendamiseks tõsiselt vaeva on näinud. Armastus õpilaste vastu kuju­neb õppeprotsessis pikkamööda. Ta kujuneb seda tugevamaks, mida rohkem me õpilasega vaeva oleme näinud. Kui me näeme õpilases põhiliselt puudusi, ei ole me selle õpilase kasvatamist veel jõudnud südamega ette võtta.
Õpetaja armastus õpilase vastu on vajalik, aga sellega ei tohi ka liialdada. Armastus ja austus õpilase vastu ei tohi muutuda õpilase ees kummardamiseks ja õpilase ülistamiseks. Sellise liialduse kahjulikkus tuli ilmsiks vabakasvatuse praktikas. Õpetaja põhiülesanne ei ole õpilasi armastada, õpetaja põhiülesanne on õpilasi kasvatada. Siit jõuame õpetaja kutse-eetika kolmanda aluseni.
 
 

Kindlustagem õpilaste areng!

 
Me nõuame kingsepalt, et kinga tald ei tuleks lahti, me nõuame farmatseudilt, et ta rohtu segades ei eksiks jne. Täpselt samuti nõuame õpetajalt, et lapsed are­neksid täisväärtuslikeks kodanikeks. Iga inimene vastutab oma töö kvaliteedi eest, ka õpetaja.
Me peame kindlustama õpilaste aren­gu. Kõige tähtsam ei ole see, et me tun­nis materjali hiilgavalt esitame, kõige tähtsam on see, et õpilased materjali hästi omandavad. Me ei pea õpilaste sil­mis tingimata olema head õpetajad, me peame tagama distsipliini ja õpilaste edasiliikumise, me peame olema nõudli­kud õpilaste suhtes. Vähenõudliku õpe­ taja käe all kasvavad mugavad lapsed. Kui õpilane pingutab, selleks et õpetaja nõudeid täita, muutuvad tema arengu­potentsiaalid aktuaalseteks võimeteks ja oskusteks.
Kasvatamiseks tuleb õpilast suunata momendilõbude maitsmiselt tegevusele, mis arvestab kaaslaste huve või toob talle endale kasu tulevikus. See ei ole kerge täiskasvanutegi, lapsest rääkima­ta. Meil tuleb oma autoriteedi ja veen­misjõuga toetada õpilase tahet teha seda, mis vaja. Põhimõtteliselt võivad sellel pinnal tekkida arusaamatused õpilase ja õpetaja vahel. Me ei tohi neil aru­saamatustel lasta kasvada püsivateks vastuoludeks., Me peaksime nõudmisi ja nende esitust modifitseerima, arvestades konkreetset olukorda. Mingil juhul ei tohi aga nõudlikkusest loobuda . See viiks õpilase arengu seisku­miseni. On ju õpilase arengu edasivii­vaks jõuks vastuolu õpilase arengu saavutatud taseme ja meie poolt tema ette seatud eesmärkide vahel. Hoo­litsegem selle eest, et õpilasel oleksid alati eesmärgid, mis vastavad tema arengu võimalustele!
Õpilaste suhtes on üldreeglina nõudlik see õpetaja, kes ka enese suhtes on nõudlik. Kui õpetaja ise ei suuda suitse­tamisest loobuda, on tal raske rääkida lastele suitsetamise kahjulikkusest. Kui õpetaja lükkab kontrolltööde paranda­mise päevast-päeva edasi, kipub ta vastu tulema õpilaste palvele järgmine kont­rolltöö ara jätta. Selline õpetaja võib teenida hea õpetaja kuulsuse laiskade õpilaste silmis . Tegelikult aga laseb ta õpilastel niisama veeta aega, mida võiks kasutada hoopis otstarbekamalt.
Enne kui hakata nõudmisi esitama õpilastele, tuleb need nõudmised esitada endale. Sellest on aga veel vähe. Karm õpetaja võib hästi vastata õpetajaideaalile, kuid ta ei sobi õpetajaks, kui ta ei arvesta lapsi. Kõrge nõudlikkus enese suhtes võib viia liigse nõudlikkuseni laste suhtes. Selletaoline õpetaja põh­justab oma autoritaarse juhtimisstiiliga laste vastuseisu , ükskõiksust, agressiiv­sust. See on väga halb. Õpetaja nõudlikkus peab olema ühendatud õpi­laste arvestamisega.
Neid vastuolulisi nõudmisi on võimalik täita, kui meil on enne välja arendatud rida omadusi. Me peame suunama õpila­si pidevale tegevusele, peame mõistma õpilasi ning suutma prognoosida nende arengut. Me peame valdama veenmis - tehnikat , oskama võita õpilaste silmis autoriteeti.
 
 

Austagem kaasõpetajaid!

 
Keegi meist ei jõua teha kõike, mis vaja. Iga õpetaja töös võib leida puudusi, kui me hakkame seda tööd ideaaliga võrdlema. Selline võrdlus pole päris kor­rektne. Inimese hindamisel tuleb lähtu­da mitte sellest, mis ta tegemata jättis, vaid sellest, mis ta tegi. Ja saavutusi on igal õpetajal. Nende tõttu väärib iga õpetaja lugupidamist.
Meil peab olema usku iseendasse ja sellesse, et suudame anda lastele vaja­likku. Mõnele on see usk õpilaspäevist omane, teistele tuleb seda sisendada. Siin on väga oluline kaasõpetajate hoiak. Õpetaja hinnang oma tööle sõltub suu­resti õpetajate toa vaimust , õpetajate tuba peaks olema koht, kust õpetaja ammutab jõudu. Katsugem oma prob­leemid õpilastega nii lahendada, et me nendega teisi õpetajaid ei häiriks. Jagagem kolleegidele tunnustust ja sisen­dagem optimismi!
Lubamatu on kolleegi asjatult kriti­seerida õpilaste või nende vanemate ees. Soovitatav oleks taolisest kritiseeri­misest üldse hoiduda. On ju pedagoogi­listes situatsioonides tavaliselt võimalik mitu reageerimisviisi. Üks õpetaja valib neist ühe, teine teise vastavalt oma in­dividuaalsusele. See teguviis , mis meie käes tulemusi ei annaks, on teise õpe­taja käes tulemusrikas. Seetõttu peab kaasõpetaja teguviisi hukkamõistmisel olema väga ettevaatlik.
Kõik eelöeldu ei tähenda aga, et me peaksime kolleegi vigu hakkama kinni mätsima ja igal sammul õigustama. Kui eksimus on ilmne, siis tuleb seda tunnis­tada ja vajaduse korral kolleegi tähele­panu sellele juhtida. Ka õpilaste ees ei maksa salata, et kolleeg on inimene, kes alati kõike ei jõua. Seda aga teistele tea­tama rutata on taktitu.
 
 

Austagem oma õpilaste vanemaid!

 
Austus lapsevanemate vastu on nende­ga tehtava koostöö alus. Kui näeme ainult seda, et vanem on oma lapse kasvatuse hooletusse jätnud, siis vestleme te­maga süüdistaval toonil. Selline toon lõ­hub kontakti meie ja lapsevanema va­hel. Lapsevanem ei tule enam koosole­kutele ega pea lugu meie soovitustest. Meie nõuame, lapsevanem lööb käega ja laps teeb, mis talle momendil lõbu val­mistab. Me ei tohi sellist olukorda tek­kida lasta. Peame saavutama lastevane­mate lugupidamise. Selleks peame aga pidevalt meeles pidama kõike seda, mida vanemad laste heaks on teinud.
Iga lapsevanem on püüdnud oma lap­se heaks teha kõike, mida ta oskab ja suudab. Üks lapsevanem suudab ja os­kab rohkem kui teine. Seetõttu on igas klassis õpilasi, kes on teistest vähem kasvatatud , vähem püüdlikud, vähem distsiplineeritud. Aga ka nende laste vanemad soovivad oma lastele head. Nad ainult ei tea alati, mis laste arengule hea ja vajalik on. Kui lapsevanem kulutab oma aega ja raha lapse ehtimiseks ja hellitamiseks, siis ei ole see tingitud vanemaarmastuse vähesusest. See on vanemaarmastuse ebaotstarbekas väljen­dus, õpetaja peaks siin püüdma täita lünka, mis on meie lastevanemate pe­dagoogilises ettevalmistuses ja muu hul­gas selgitama, et tihti vajavad lapsed mõistvat ja julgustavat sõna rohkem kui raha ja riideid . Püüdes seda kõike teha, kasvab õpetaja armastus vanemate vastu. Lapsevanemad väärivad austust , on nad ju kandnud suurt täiendavat koormust võrreldes ühiskonna liikmete­ga, kellel lapsi ei ole.
Lugupidamine lapsevanemate vastu väljendub kõigepealt nende taktitunde­lises kohtlemises. Pedagoogilise takti ül­distest reeglitest tahaks siin esile tõsta ainult üht: jagagem vanematele tunnus­tust nende laste saavutuste eest! Me kõik januneme kaasinimeste hea sõna järele.
 
 

Olgem õpilastele eeskujuks!

 
See nõue on palju korratud ja hästi tuntud. Ometi on ta nii tähtis, et väärib veel kord rõhutamist. Eeskuju kaudu omandab inimene rohkem, kui me oska­me arvata. Sõnaga on tihti üsna raske saavutada seda, mida me eeskujuga hõlpsasti saavutame . L. Tamm kirjeldab katseid, millest ilmnes , et katseisikuid mittepuudutav film mõjutas nende käi­tumist rohkem kui nende kohta ja nende mõjutamiseks tehtud raadiosaade. Ees­kuju kaudu levib mitte üksnes halb, vaid ka hea käitumine. Eeskuju mõjub isegi meestele, naistest ja lastest rääki­mata.
Eeskuju mõjub alati, ükskõik, kas me seda soovime või mitte. Õpilased võta­vad meilt üle käitumiskultuuri, tõeks­pidamised, töökuse, printsipiaalsuse jne. Iga puudujääk õpetaja isiksuses on mürk, mis kahjustab laste arengut ja koos sellega takistab meie kõikide eda­siliikumist. Isiksus kujuneb põhijoontes välja keskkoolipäevil. Seetõttu peaks sobivus õpetajatööks olema üks kritee­riume, mille alusel valitakse noori peda­googilistesse õppeasutustesse.
Me kujundame koolis inimesi, kes töötavad 20—40 aasta pärast, mistõttu
kasvatus peab rahuldama tuleviku nõu­deid. Ei piisa sellest, kui õpilane näeb koolis inimesi, kes on tänapäeval eesku­juks, õpilane peab nägema inimesi, kes jäävad ühiskonnas eeskujudeks ka 30 aasta pärast. Õpetaja peaks juba praegu olema selline, nagu on meie ühiskonnas paremad liikmed tol ajal.
 
 

Austagem oma elukutset!

 
Õpetaja elukutse väärib kõige rohkem austust, õpetaja kujundab tuleviku­ühiskonna inimesi. Ta töötab kauge tu­leviku heaks. Enamiku elualade inime­sed võivad oma töö vilja näha hoopis rutem : õmbleja saab särgi valmis küm­ne minutiga, ehitaja saab maja valmis aastaga, õpetaja näeb oma töö vilja aga siis, kui tema õpilased tublideks tööini­mesteks on sirgunud. Selleks kulub 10— 20 aastat. Nii kauge tuleviku heaks töö­tamine eeldab, et õpetaja näeb oma vai­musilmas seda tulevikku ja on selle ni­mel nõus loobuma nii mõnestki momendimugavusest. Inimene näeb seda kaugemale tulevikku, mida rohkem ta on vaimselt arenenud, õpetajateks hakka­vad ainult need, kel jätkub vaimujõudu näha nii kaugele tulevikku ja kel jätkub tahtejõudu end selle nimel pingutada. Need on ühiskonna parimad liikmed ja väärivad sügavat lugupidamist.
Õpetaja elukutse on hea elukutse. Mitte ühelgi elualal pole võimalik ara teenida nii paljude inimeste tänulikkust nii pikkadeks aegadeks. Tuletagem meelde oma kooliaega. Erilise tänutun­dega meenutame õpetajaid, kes sisenda­sid meisse usku helgesse homsesse. Meie praegused õpilased on meile samuti tä­nulikud. See väljendub kas või lugupi­davas tervituses, millega nad meid rõõ­mustavad. Õpilaste tänulikkus ja lugu­pidamine on õpetaja töö suur tasu. Iga ehitaja rind läheb soojaks , kui ta vaa­tab enda ehitatud maja. Aga maja ju ehitajale vastu ei naerata , õpilane väl­jendab oma tänulikkust ja seetõttu tunneb õpetaja oma tööst erilist rõõmu.
Armastus õpetajatöö vastu kujuneb välja koolis. Noorel õpetajal on suhteli­selt rohkem eksimusi ja teda ei rõõmusta veel tema endised õpilased. Küllap ka seepärast on tööga rahulolematuid õpe­tajaid kõige rohkem esimest aastat töö­tavate seas. Vastavalt sellele, kui­das omandatakse kogemusi ja saavuta­takse edu, kasvab armastus õpetajatöö vastu.
Igal elukutsel on puudusi ja iga elu­kutse esindajate seas on inimesi, kes nendest puudustest räägivad. Rääkida aga puudustest, ilma et väljendataks ta­het või lootustki neist jagu saada, on as­jatu virisemine. Tavaliselt virisevad need, kes ise kõige vähem teevad. Ilm­selt püüavad nad oma tegematajätmisi selgitada «objektiivsete» põhjustega. Kes ise pingsalt töötab, sel pole aega ega tahtmistki puudustest rääkida enne, kui tal on ettepanek nende kõrvaldamiseks.
Iga inimene peab olema oma kutseala patrioot. Ta peab sellel kutsealal nägema kõigepealt voorusi ja nendest ka rääki­ma, õpetajakutse patrioot näeb, kuidas tema õpilased arenevad tööinimesteks, ta on uhke meie kasvatuse üllaste ees­märkide üle ja teeb oma tööd heal mee­lel. Andkem oma elukutsele võlu sõna­des ja tegudes, nii et tublid ja andekad noored sooviksid saada õpetajaks!
Kutse-eetika seab õpetaja ette kõrgeid nõudeid. Me maalisime nendest nõuetest üsna täieliku pildi, ideaalpildi. Ideaali saavutamine on praktikas võimatu, ta on aga meile teenäitaja. Sellest, kui lä­hedale me ideaalile oleme jõudnud, sõl­tub, mil määral me tunneme rõõmu oma tööst ja mil määral tuntakse rõõmu meist. Kutse-eetika järgimine on õpeta­jale väga tähtis, sest ainult õpetaja enda kõlbeline teadvus võib teda suunata täiendavatele pingutustele ja varjatud võimaluste ärakasutamisele. Kõikide aegade parimad õpetajad on õpilasi kasvatanud paremini, kui nende käest on nõutud.
Kutse-eetika normide täitmine nõuab õpetajalt palju pingutusi ja pidevat ene­setäiendamist. Ühiskonna kõik liikmed peaksid teda selles toetama , sest õpetajad on meie tulevik. Me oleme harjunud üt­lema, et lapsed on meie tulevik. Lapsed kujunevad aga sellisteks, nagu on meie õpetajad. Nii et tõepoolest õpetajad on meie tulevik.
 
 

Täiendavat kirjandust

 
Kahk J. ( toimetaja ) Avaliku teenistuse eetika. Infotrükk, 1999. 73 lk.
Laanemäe A. Eetika ja poliitika. Halduskultuur 2000. Teaduskonverentsi materjalid. Tln., TTÜ, 2001, lk 86 – 92.
Laanemäe A. Eetika alused. Tln., TTÜ, 2000. 152 lk.
Meos I. Valimik teemasid eetikast. Tln., Haridustöötajate Koolituskeksus, 1995. 93 lk.
Sutrop M. Hea elu, moraal ja sotsiaalne õiglus: Aristotelesest tänapäevani. Akadeemia 2000, 12 köide, nr 8, lk 1638 – 1666 .
Tuulik M. Eetika ja moraal: (kõik algab meist endist). Tln., Ilo, 2002. 151 lk.