Õpetaja isiksus ja kutse (0)

ÕPETAJA ISIKSUS JA KUTSE- EETIKA
Referaat
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS 3
2. ÕPETAJA PROFESSIONAALSUSEST 4
1.1 ÕPETAJA ISIKSUS 5
1.2 ÕPETAJA EETIKAPRINTSSIBID 6
3. ÕPETAJA ROLL EESTIS 9
4. MILLINE ON HEA ÕPETAJA? 11
5. KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14
SISSEJUHATUS
Teema valikul on lähtutud eesmärgist uurida, mida kujutab endast õpetaja isiksus ja professionaalsus . Uuritav valdkond on haridus , kus uurimisobjektiks on õpetaja.
Teema aktuaalsus kajastub hariduse edendamise tähtsusel, et arvestada õpilaste arenguvajadusi ning sellest lähtuvalt võimaldada õppetööd kaasaegsel tasemel kaasaegsete õppevahenditega.
Tehtud töö põhieesmärk oli uurida, analüüsida ja välja tuua nägemus, kes on professionaalne õpetaja, millised on tema ametialased kohustused, kuidas avaldub õpetaja aines.
Tööks materjalide kogumise meetodiks oli teemaga seonduvate autorite poolt koostatud erialase kirjanduse otsimine raamatute, ajalehtede artiklite ning veebimaterjalide näol
Valitud kirjanduse põhjal teostati erinevate teemaga seonduvate nägemuste vaatlemist ja analüüsimist, millest lähtuti töös erinevate järelduste tegemistel ning isiklike seisukohtade välja toomisel.

ÕPETAJA PROFESSIONAALSUSEST
Õpetaja amet on väga vastutusrikas töö. Õpetaja on see, kes kujundab noort inimest, juhib teda kohanemisel laia maailmaga , arendab õpilast tema isiksuse kujunemisel, avardab õpilase mõttemaailma, paneb nad arutlema , analüüsima ja küsimustele vastuseid otsima , et õpilased saavutaksid vaimse küpsuse ja kujuneksid iseseisvaks ning saaksid hakkama tulevases elus, toetudes koolis omandatud teadmistele ja oskustele.
Et õpilasi hästi õpetada, selleks peavad õpetajal olema laialdased teoreetilised teadmised, praktilised kogemused, varasem kokkupuude õpetamisega, visioon kuidas õpetuse läbiviimine peab toimuma, mida konkreetselt sisaldama ning kuidas see õpilastele edastada, et see oleks tulemuslik, õpilastele arusaadav ning kergesti vastuvõetav.
Kogemusi ja staaži omaval õpetajal on algaja õpetajaga võrreldes eelised, sest ta saab õpetades toetuda varasematele kogemustele. Algaja õpetaja saab toetuda vahetult koolis või praktikal õpitule ning selle baasil õpetades ta alles omandab kogemusi ja vilumust.
Õpetaja kohus ja ülesanne on oskus kõikides õpilastes välja tuua nende teadmiste ning oskuste kõige tugevamad küljed, mis sageli on õpilase sisemuses ja välismaailma eest varjatud, ning nende edasiarendamisele suurt rõhku pöörama, õpilast suunama, juhendama ning abistama. / Mikk , J. 2003.a./
Väga tähtsaks aspektiks õpetamisel on õpetaja suhtumine õpetamise tähtsusesse ja õpilastesse- ning nende arenguvajadusse. See eeldab, et õpetaja tunneb sügavat huvi individuaalselt iga õpilase hetkelise ja hilisema käekäigu vastu. Tuleb arvestada faktiga, et iga õpilane on individuaalselt erinev, erinevate vaimsete ning füüsiliste võimetega.
Õpetades õpilaste rühma on mõistetav, et osadel õpilastel toimub areng kiiresti ning ta haarab kõike “ linnulennult ”, teistel õpilastel läheb jälle rohkem aega. Õpetaja kohus on kasutada õppemeetodeid, mis soodustaksid kõikide õpilaste arengut võrdselt ning mahajääjatega grupi keskmisest õppetöötasemest tuleb rohkem tegeleda ja vaeva näha, sest vastasel korral võib õpilase enesekindlus mureneda ning selle tagajärjel õpilase õpitahe kaob, ta tunneb et ei saa nõutavaga hakkama, ta loobub ja lööb käega. Õpetaja kohus on vajalike abinõude kasutusele võtmine taolise sündmuse ennetamiseks.
Õpetaja peab olema kindel, tugev isiksus, et võtta endale vastutus õpilase ees. Ta peab looma turvalise ja õpilasesõbraliku õppekeskkonna, kus kohas ei ole õppimist häirivaid tegureid. Õpetamisel on väga oluline, milline on õpperuum, selle välimus ja sisustus , õppevahendid ja nende korrasolek, valgustus peab olema piisav, samuti peab olema soojus temperatuur paras , mitte liiga külm või palav. Õpetaja on kohustatud selle eest hoolt kandma ja puudujääkide korral korraldama nende likvideerimise. / Krull , E. 1998.a./
Õpetamise spetsiifikas, lisaks teoreetilistele teadmistele ja praktilistele oskustele on tähtsad, olenemata õpetatavast õppeainest, õpetaja iseloomu- ja isiksuse individuaalsed omadused, mis avalduvad otseselt õpetaja eetikas, kohustustes, õpetamise kvaliteedis , õpilastega suhtlemisel tundides ja ka õpetajatevahelises koostöös. / Eisenschmidt, E. 2002.a./

1.1 Õpetaja isiksus

Autoriteetsus. Õpetaja on klassi autoriteet, ta teab, mis on õpilaste jaoks oluline ning omab ülevaadet ainest. Autoriteetsus õpilaste üle toimib siis kui õpetajat austatakse ja tema sõna kuulatakse. Valitsema peab distsipliin .

Õiglus, õiglane kohtlemine. Õpetaja vastutab enda sõnade eest, hoiab talle usaldatud saladusi, kohtleb õpilasi võrdselt, ei soosi kedagi. Hindamisel on õpetaja objektiivne. Konfliktide korral tuleb need õiglaselt lahendada.

Ausus. Õpetaja peab olema aus nii õpilaste, kaastöötajate, kui ka iseenda vastu. Õpetaja on eeskuju ja ta ei tohi seda halvas mõttes ära kasutada. Ta peab olema siiras, mõistev, sõbralik ja tasakaalukas.

Väärikus. Õpetaja õigus saada tunnustust ja austust enda töö eest, sest see on suunatud noortele ja koos sellega kogu ühiskonna ning riigi arengule. Õpetaja peab olema eneseväljenduses, käitumises ja suhtlemisel tasakaalukas, salliv, õpilase individuaalsust austav, heasoovlik, südamlik ja tolerantne.

Usaldusväärus. Õpetaja peab olema õpilastele usaldusisikuks, kelle poole võib enda mure või probleemiga pöörduda, kes õpilase ära kuulaks ja asjakohast nõu annaks nii, et õpilane ei peaks kartma naeruvääristamist enda teadmatuse tagajärjel. Õpetaja kohus on õpilane ära kuulata ja talle adekvaatset nõu anda ning suhelda õpilasega kui võrdne võrdsega.

Vabadus. Õpetajal on õigus enda väärtusmaailmale. Õigus seada eesmärke ja valida vahendeid nende eesmärkide saavutamiseks, otsustada ja vastutada õppeprotsessi juhtimise ja tulemuslikkuse eest. Vabadus vastu hakata põhjendamatutele ja professionaalset tööd takistavatele muudatustele, otsustele ja reformidele, mis ei kindlusta kvalitatiivseid muudatusi koolitöös.
Õpetamisel tuleb tähtsustada ülal kuues punktis välja toodud aineõpetaja õpetamisprotsessiks vajalikud isikulised omadused, töö alaseid kohustused ning õigused, mida õpetaja peab enesele enda töö spetsiifikas teadvustama ning analüüsima erinevatest külgedest, sest need valitud punktid on aluseks õpetamistööle.

1.2 Õpetaja eetikaprintsiibid

Õpetaja olla tähendab kutset , kutsega kaasnevat staatust ja eriala spetsialisti ning ametit konkreetses asutuses, kus õpetaja kutsekäitumist reguleerivad eetikaprintsiibid.

• Õpetaja
  

Õpetaja juhindub enda kutsekäitumises kutse-eetikast. Õpetaja on teadlik enda missioonist. Õpetaja peab omama adekvaatset enesehinnangut ja sisemist vajadust ning motivatsiooni enesearenguks. Õpetaja oskab ja suudab kuulata, vaadata, mõelda ja analüüsida. Õpetaja omab füüsilist ja vaimset, intellektuaalset ja emotsionaalset ning kõlbelist tasakaalu./ Õpetaja kutse-eetika, 2004.a./
Eneseväljenduses kasutab õpetaja korrektset keelt ning väldib üleolevat ning solvavat
käitumist.
Õpetajal on õigus enda eraelule ja puhkusele. Õpetajal peab olema tahe uskuda, et teda koheldakse õiglaselt. Õpetaja rõõmsameelsus, isiklik eeskuju ja nõudlikkus enese vastu on aluseks õpilaste väärtuste ja hoiakute kujunemisele.

• Õpetaja ja õpilane.
  

Õpetaja aktsepteerib ja püüab arvestada õpilase kordumatut isikupära. Õpetaja austab õpilase õigusi ning suhtub temasse inimlikult ja õiglaselt. Õpetaja püüab mõista õpilase tegutsemismotiive, mõtteviisi ja tõekspidamisi ning käsitleb taktitundeliselt õpilase isiku ja eraeluga seotud küsimusi./ Pilli, E. (2004)./
Õpetaja omab empaatiavõimet, tunneb õpilaste tundeid ja mõistab neid.
Õpetaja märkab ja sekkub õpilast vahelise suhtlemisse, kus on märgata koolivägivalla tunnuseid. Õpetaja arvestab eriti hoolitsust ja kaitset vajavate õpilastega ja kaitseb neid
teiste agressiivsuse eest.
Õpetaja seisab vastu mõttelodevusele, lohakusele ning hoolimatusele. Õpetaja teeb koostööd lapse vanematega või tema eest vastutava täiskasvanuga.
Õpetaja loob positiivse õhkkonna, märkab ja tunnustab õpilaste pingutusi ning eduelamusi.

• Õpetaja ja kolleegid.
  

Õpetaja püüab leida tasakaalu enda individuaalsuse ja kollegiaalsuse vahel. Õpetaja hindab enda tööd, aktsepteerib kolleegide loomingut. Töökaaslaste isikupära aktsepteerimine, mõistmine ning üksteise abistamine ja toetamine on põhimõtted, millest õpetajad meeskonnatöös ühiste eesmärkide nimel juhinduvad.
Õpetajaskond on koolikultuuri kujundaja ja kandja.
Õpetaja ei alahinda kolleegide tööd ega tee kriitilisi märkusi õpilaste ja lastevanemate juuresolekul kolleegide kohta.
Õpetaja toetab ja nõustab alati noort kolleegi.

• Õpetaja suhe enda töösse.
  

Kutsumus on õpetajatöö põhiväärtus. Enda töös on õpetaja sõltuv seda reguleerivatest õigusaktidest, kutsestandardist ning kutse-eetikast. Õpetaja teeb enda tööd vastutustundlikult. Õpetaja täiustab enda kutseoskusi ning annab hinnangu enda tegevusele. Õpetaja tunnistab enda eksimusi ja on valmis enda seisukohti muutma.
Ränga kutse-eetilise eksimuse korral astub õpetaja enda ametist tagasi.

• Õpetaja suhe ühiskonnaga.
  

Õpetajal lasub vastutus ühiskonna ees, sest tema töö on suunatud tulevikku. Õpetajal on õigus nõuda ühiskonnalt õpetajakutse väärtustamist. Õpetaja võimalused enda tööd hästi teha ja hoolitseda enda kutsealase täiendamise eest sõltuvad palju õppetöösse ja haridusse paigutatud ressurssidest. Seega on õpetajal õigus nõuda enda pingutustele tunnustust töötingimuste ja staatuse näol./ Pilli, E. (2004)./
Õpetaja täidab olulist rolli kodanikuühiskonna kujunemisel ning on teadlik ühiskonnas toimuvatest protsessidest ja suundumustest. Õpetaja tegutseb koostöös kodu, kooli ja ühiskonnaga.
Õpetaja professionaalsus ja eetilisus , pühendumus ja südametunnistus panevad aluse ühiskonnas õnneliku inimese ja väärika põlvkonna kujunemisele.
Õpetaja on rahvuskultuuri ja identiteedi hoidja ning kandja
Õpetaja kutse-eetika tähtsusest ja selle kajastamise vajalikkusel ning sellekohase näitliku osa väljatoomisel käesolevas referaadis lähtusin aineõpetaja vajadusest osata professionaalsel tasemel suhelda ja adekvaatselt käituda õppetöö läbiviimisel./ Pilli, E. (2004)./
2. ÕPETAJA ROLL EESTIS
Ülekohtune oleks väita, et eesti õpetajad on halvad, neil tuleb lihtsalt töötada tingimustes, kus on väga raske säilitada eneseväärikust. Õpetaja töö on palju muutunud, sest lapsepõlv on muutunud. Inimlapse kasvukeskkonnaks on järjest enam medialiseeritud tehiskeskkond ilma usaldusväärsete täiskasvanute juuresolekuta. Tsivilisatsioonikahjustuste tõttu pole enamik lapsi suutelised keskendunult kuulama ja vanas heas mõttes ära õppima. Lastel on kanda hirme ja muresid , mille raskus ületab nende hingejõu varud, ja ainus nägija ning aitaja saab vahel olla õpetaja.
Tänapäevases maailmas on ajast ja arust loetud teadmiste siirdamine õpetajatöö peamise asjana, vaid selleks on niisuguse keskkonna loomine, kus saaksid areneda inimlapse isiksuseomadused, millest sõltub tema edasine elu. Rahamaailmas, kuhu end eliidiks lugenud on meie ühiskonna juhtinud, suudab õpetaja kõigile aja vaimust tulenevatele väljakutsetele vastata vaid siis, kui ta tajub ühiskonna hoolimist. Paraku väljendub see palgas. See on olnud traditsiooniliselt armetu. Meie põhjanaabrite juurde sõidetakse praegu kogu ilmast uurima , mis ime väel suutsid nad noorte haridustaseme rahvusvahelistes võrdlusuuringutes tõusta maailma tippu. Sakslased on nimetanud Soomet haridusparadiisiks, millele võlgnevad oma edu ka maa muud eluvaldkonnad. Soome haridusrahva selgitus on, et kõike seda on suutnud soome õpetaja, sest ta on mitmekülgselt haritud, ta on ühiskonna eetilisuse hoidja, teda usaldatakse ning antakse talle suur vabadus pedagoogiliseks loovuseks. Ning talle makstakse head palka.
Kutse-eetika probleemide lahenduse võti ei ole kutsestandardis ega eetikakoodeksis, vaid õpetajate põhi- ja täienduskoolituses ning kutsevalikus. Nimetatud dokumendid aga on vajalikud, et koolitus sisaldaks eetikaküsimusi ning iga õpetaja ja noor, kel on soov koolmeistriks hakata, mõistaks, et õpetaja ei saa valida lapsi oma arusaamade järgi, vaid peab omandama kutseoskused, mis võimaldaksid tal õpetada iga last. Ennekõike peab õpetajas olema armastust ja hoolivust iga lapse vastu.
Lapse seisukohast vaadatuna on õpetaja kutse-eetika põhiküsimused hoolivuse, tolerantsuse, sõbralikkuse ja suhtlemisoskuse defitsiit. Väike palk pole argument põhjendama Eesti koolis nappivat sõbralikkust ja hoolivust. Kahetsusväärselt on levinud arusaam, et kool võib valida lapsi igas eas ega pea kohanduma lapse vajaduste järgi. Inglastel on hea ütlemine: jaotad ja jäädki jaotama. Meie, täiskasvanud, oleme seadnud lastele kooliskäimise kohustuse. Kui täiskasvanul on tööl halb, on tal õigus lahkuda või võrdsel positsioonil oma õigusi nõuda. Laps ei ole klassiruumis paraku võrdsel positsioonil.
Kutsestandardi kohaselt on õpetajakutses olulisel kohal õppijate võimete ja huvide väljaselgitamine ning nendega arvestamine. Samuti on oluline arvestada õpilaste sotsiaalse tausta ja õpioskustega; märgata õppija individuaalset eripära, hariduslikke erivajadusi ja isiksuse probleeme ning reageerida neile sobivalt; valida olukorrale sobiv suhtlemistasand ja -viis; ennetada ja lahendada konflikte. Koostatud õpetaja kutsestandard, mille kasutusalad on eelkõige pedagoogide kvalifikatsiooninõuete määratlemine ning õppekavade ja koolitusprogrammide väljatöötamine, sisaldab ka kutsekirjeldust ja -oskusnõudeid. Mitte eraldi peatükina, kuid läbivalt sisaldab standard eetikaküsimusi.
Meie maailm pole enam endine. Kiiresti muutuvas ajas aeguvad haridus ja teadmised aina kiiremini. Kiirelt muutuvad teadmine ja tehnoloogia nõuavad paratamatult väga paindlike ja uuendusaltide ning samas tulevikku mõistvale ja suhteliselt muutumatule püsiväärtusele -lapse arengu seaduspärasustele - teadlikult tuginevat lähenemist ning võimet oma tegevust piisavalt adekvaatselt hinnata. Terve maailm peab tänapäevast haridust ühiskonna arengu võtmeks. Ühiskond vajab üha rohkem uue mõtlemisega õpetajat. Hariduse omandamine hakkab järjest suuremal määral olema jätkuv ja järjepidev protsess. Seetõttu on hakatudki rääkima eluaegsest õppimisest. Moeväljendiks on kujunemas õpiühiskond, mille puhul on võimatu üldisest õppimis- ja enesetäiendamisprotsessist kõrvale jääda. Tuleviku informaatiline keskkond muutub sedavõrd, et nõuab inimestelt erilist paindlikkust ja õppimisvõimet. Õpetajal on kohustus ennast arendada./ Õpetaja koolituse raamnõuded, 2004.a./
Eesti ühiskond vajab arengu- ja muutumisvõimelisi, uuenemismeelseid õpetajaid, kes suudaksid arendada oma vaated lapse arengule ja õppimisele, käia kaasas uusimate teadussaavutustega ning transformeerida need kohe n.ö. “kooliteadmiseks”.
Õpilaste arendamise võti on õpetaja isiksus. Õpetajaks olemine tähendab tööd endaga, sisemist vaimset kasvu. Õpetajal on kohustus ennast arendada. Tulemustele orienteerituse aluseks on iga õpetaja metoodiline, ainealane professionaalsus, soov saavutada häid tulemusi. Kooli ülesanne on soodustada õpetajate enesetäiendamist ja arengut.
3. MILLINE ON HEA ÕPETAJA?
Hea õpetaja õpetab lapsi, mitte ainet. Hea õpetaja aitab lapsed iseseisvalt mõtlema ja avab tee arusaamise poole. Hea õpetaja on tark ja nõudlik, ent seejuures mõistev ja tähelepanelik.
Hea õpetaja arvestab iga õpilase individuaalseid eripärasusi. Hea õpetaja tunneb ja arvestab poiste ja tüdrukute kasvuerisusi, laste vaimseid, füüsilisi, intellektuaalseid, emotsionaalseid, kõlbelisi ja sotsiaalseid erisusi. Hea õpetaja jaoks on põhiprotsessiks lapse areng, mitte tundide andmine.
Hea õpetaja ei käsitle lapsi vahendina mis tahes eesmärkide saavutamiseks. Hea õpetaja ei räägi lastele seda, mida nad võiksid ja saaksid avastada ise. Hea õpetaja on ise loovisik ja toetab igati ka laste loomingut, mis võib ilmneda igas eluhetkes - tekstides, liikumises, suhetes, kunstilistes kujundites, rõivastuses ja kõikjal mujal. Hea õpetaja on isiksus, kes käsitleb kõiki õpilasi isiksustena, kellel on õigus olla kordumatu ja imetlusväärne ning kellel on ühtlasi kohustus austada teiste samasugust õigust, kultuurinorme ja -väärtusi ja ühiskonnas kehtivaid reegleid.
Hea õpetaja peab eksimist inimlikuks. Heale õpetajale ei valmista raskusi eristada eksimusi, mida oleks vaja andestada, õnnetusi, mille puhul oleks vaja kaasa tunda, ja sigadusi, mille puhul tuleb eesmärgi- või sihiteadlikult meetmeid rakendada.
Hea õpetaja õhutab lapsi uurima ennast ja end ümbritsevat maailma kui süsteemi.
Hea õpetaja suudab luua kultuuri- ja ühiskonnaseose, mineviku- ja tulevikuseose, igavikulise ja hetkeseose. / Vooglaid, Ü 2003.a./
Hea õpetaja püüab olla, mitte näida. Hea õpetaja usub ja usaldab õpilasi ja õpilased usuvad teda.
Heal õpetajal ei ole alaväärsus- ega üleväärsuskompleksi, mida laste peal välja elada. Hea õpetaja suhtleb õpilastega, mitte ei kohtle neid, ei alanda ega hirmuta lapsi.
Hea õpetaja abistab nii last kui ka lapse vanemaid ja vanavanemaid selles, et kodu kui lapse arengu põhikeskkond saaks olla igati soodne lapse igakülgseks arenguks.
Hea õpetaja teab, et targemaks saamise teid on palju, et õppimise kõrval on uurimine , mängimine, loomine, töötamine, mediteerimine, matkimine, katsetamine... Hea õpetajaga on õpilastel huvitav. / Vooglaid, Ü 2003.a./
Hea õpetaja hoiab ja kaitseb õpilasi. Ta armastab igaüht sellisena, nagu ta on. Heal õpetajal ei ole «pailapsi». Head õpetajat austavad ja armastavad nii õpilased kui ka lapsevanemad.
Hea õpetaja ei ole pelgalt mingi hulga tunnuste summa. Sageli on intuitsioon see, mille varal tunneb ära pühendunud inimese, sh hea õpetaja.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtvalt võib õpetaja isiksust ja kutset vaadelda tervikuna , mis koosneb mitmetest erinevatest aspektidest.
Kõige aluseks on õpetaja isik. Ta peab olema aus, enesekindel , kohusetundlik, teistest lugu pidav, väärtustama haridust ning õpilaste õpetamise tähtsust, peab oskama analüüsida ennast kõrvalseisja pilgu läbi ja vastavalt sellele osakama reguleerida enda käitumist.
Tähtis on, et õpetaja oskaks korrektselt käituda igas olukorras. Käitumise analüüsimisel tuleb lähtuda sellest, et õpetaja on eeskuju kelle järgi õpilased ennast kujundavad. Õpetaja peab enda käitumisega jätma õpilastele mulje tugevast enesekindlusest, tahtejõust ja oskusest ennast valitseda igas olukorras. Õpetaja ei tohi kunagi välja näidata enda ebakindlust, teadmatust ning oskamatust ootamatute olukordade tekkimisel.
Tundide andmisel on tähtsad kõik õpetajapoolsed liigutused nii teoreetilises-, kui praktilises töös, sellepärast peab õpetaja säilitama sisemist rahu ning pidevalt jälgima enda tegevust, sest õpilased oma tegutsemistes matkivad õpetajat ning sellest lähtuvalt peab õpetaja enda tegevusi sooritama sama moodi, kuidas ta õpilastele õpetab, et vältida õpilaste poolset valede töö harjumuste omaks võttu ja sisse juurdumist.
Õpetajal peab olema väga hea suhtlemisoskus ning lisaks sellele peab ta oskama õpilastega suhelda. Suhtlemine on aluseks õpetaja ja õpilaste teineteise mõistmisele.
Tundide läbiviimisel on tähtis õpetaja hääletoon ning tugevus. Õpetaja hääl peab olema kindel, selge, puhas ning kõlav, et õpilased seda pingutamata kuuleksid ning aru saaksid millest õpetaja räägib.
Eelpool toodud õpetaja isiksuse omadused, koos põhjalike omandatud erialaste teadmistega, praktiliste töö oskustega ning aastate pikkuste kogemustega moodustavad professionaalsuse, mis avaldub õpetaja tööalaste kohustuste korrektses täitmises ja kogemuslikes oskustes õppetegevust läbi viia ning sellest tulenevatest teadmistest kuidas õpilasi õpetada arvestades nende individuaalseid arenguvajadusi.
KASUTATUD KIRJANDUS
Mikk, J. Õpetaja kutseeetika alused.
http://lepo.it.da.ut.ee/~jaanm/OPETAJAKUTSEEETIKA.ht m
Õpetaja kutse-eetika.
http://www.opetajateliit.ee/uudis_160304_1.php
Eisenschmidt, E. Praktika õpetajakoolituses. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2002, lk 11-13.
Krull, E. Õpetaja professionaalne areng: teooria ja praktika. Õpetajakoolitus III.
Tartu: TÜ eripedagoogika osakond , 1998, lk 9-16.
Vooglaid, Ü. Milline on ikka hea õpetaja? Postimees 25.02.2003
http://www.ttts.tln.edu.ee/kirjad.ht m
Õpetaja koolituse raamnõuded. Õpetaja üldpädevusnõuded. 22.11.2000.
http://www.hot.ee/koolkr/se170.ht m
Pilli, E. (2004).Miks vajab eesti õpetaja eetikakoodeksit?
14