Ööbik ja vaskuss (4)

Ööbik ja vaskuss
Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA.
1. Siil praeb sitikat
Lugu räägib siilist , kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta...Ta palus siili, et see ta pehmeks praeks. Siil oli sellega nõus. Nad läksid karjamaale, et tuleaset leida. Kuna neil panni käepärast polnud, siis kavaldas sitikas edasi ja ütles siilile, et too kaevaks süte alla augu ja paneks ta sinna sisse. Vaadaku ainult, et ta teda ära ei kõrveta, sest siis ei kõlba ta süüa...Sel ajal, kui siil setsmesajani luges , tegi sitikas endale all augus paksu söekuue ja jättis ainult silmad välja. Kui siil nüüd sitikat nägi, siis kohkus ta hirmsasti ja arvs, et sitikas on ära kõrbenud. Siili meel oli kurb ja pöördus tühja kõhuga metsa tagasi.Sitikas aga naeris rõõmust... Sellest ajast on aga sitikal kõva kuub ja paksud mustad tiivad. Siil aga enam sitikat ei puutu -kardab, et on liiga kõrbenud.
2. Teistre tüdruk ja ussikuningas
Teistre tüdruk läks metsa marjule. Kui ta koju hakkas minema, tundis äkki teravat valu jalas ja nägi, et hall uss oli teda hammustanud. Kuna ta käia ei suutnud, istus ta kivi peal emaha ja hakkas nutma. Äkitselt kerkis tema ette punase krooniga suur uss, kes päris, miks tüdruk nutab . Tüdruk ütles, et uss nõelas teda. Punase krooniga uss uuris, et mis värvi, see uss oli ja hakkas siristama ning usse kokku kutsuma. Ise mätta otsast rõõmsaid möödaminejaid vaadates. Üks uss oli aga väga arglik ja liikus silmad maas . Ta sai aru, et see oli see uss, kes salvas. Ta käskis tüdruku jala välja sirutada ja ussil mürgi välja imeda.Kui ta oli lõpetanud, tõmbus ta veidi eemal kerra ja suri oma mürgi kätte. Ussikuningas rääkis seejärel tüdrukule, et kui keegi ilma põhjuseta teisele paha teeb, peab ta hukka saama. Tüdruk leidis selle koha pealt, kus uss hinge heitis kaelaehte.
3. Hiir , vähk ja sitikas
Sulane teenis insat peremeest ja sai aastas kopika palka. Iga aasta läks ta allika juude ja viskas kopika vette ise öeldes:“kui olen see aasta hästi tööd teinud tulgu mõlemad rahad tagasi, kui halvasti, mingu seegi põhja“. Esimesel kahel aastal läksid kopikad põhja, aga kolmandal aastal tõusid kõik kolm raha pinnale.Selle rahaga läks sulane rändama.Rändas, kuni hiir tuli vastu ja palus, et see talle kopika laenaks, kuna üür on maksmata . Sulane arvas , et ta saab leiba ja soola ka kahe kopika eest ja viina pole tal tarvis ning andis raha hiirele. Järgmisena tuli vastu vähk, kes palus ka laenu, et laste kooliraha ära maksta. Sulane arvas, et leiba saab ta ühe kopika eest ning soola ja viina pole vajagi. Andis kopika vähile. Viimaks sai kokku sitikaga, kes palus samuti kopikat laenuks, kuna naine on haige. Tasuks lubas vajadusel appi tulla. Sulane otsustas, et leiba saab ta headelt inimestelt ka niisama ja viina ning soola polegi tarvis ja andis oma viimase raha sitikale ise edasi rännates. Ühel päeval jõudis ta kuningalossi. Kuningal oli tütar, kes kunagi ei naeratanud. Ja ta lubas sellele, kes ta tütre naerma ajab, pool kuningriiki ja tütre naiseks .Sulasel tuli hea mõte ja kutsus oma võlglased kokku. Andis sitikale pilli, hiire ja vähi pani tantsima.Kui kuningatütar seda nägi, hakkas ta naerma-kõik hakkasid naerma. Nii sai sulane ainsagi kopikata naise ja lossi ja elas head elu.Ka sina elad head elu, kui sul on niisma hea süda, kui sellele sulasel!
4.Hiir ja varblane
Hiire tervis jäi sahris põduraks ja ta mõtles, et vajab värket ja pühast õhku. Jooksis oma vana sõbra juurde nõu küsima, et milline töö talle kõige paremini sobiks...Varblane arvas, et nad peaksid põllumeesteks hakkama.Harisid üksmeelselt põldu ja külvasid kaera maha.Kaer kasvas ilus jatore. Koos otsustati see pooleks jagada, aga üks tera jäi üle. Hiir arvas, et teama peaks selle endale saama. Varblane aga, et just temale kuulub viimane tera . Ega midagi, kutsuti karu kohut mõistma. Karu kuulas mõlemad üle ja otsustas, et nad peavad tera pooleks tegema ja ülejäänud kaera talle vaevatasuks andma. Nii ka juhtus.Põllumehi neist ei saanud, aga sõpradeks jäid küll ja siiani tuletavad meelde kuidas karu nende tpli kohta targa otsuse tegi.
5. Kullid õpivad laulma
Kui Metsisa lindudele laule jagas, ei viisinud kullid õigel ajal minna vaid ootasid õhtut, et endale kergemad viisid saada.Õhtul kohale jõudes, aga polnud enam ühtegi laulu alles ja kulli-mehikestel vesi silmas. Otsustasid hakata ise laule õppima.Kui nad mingi laulu selgeks said, tuli jälle välja, et see oli teiste lindude poolt ära võetud.Ühel päeval karjamaal kohtudes tuli kullidele mõte minna lähedal peetavasse pulma, et kuulata, et mis häält inimesed teevad, kui nad rõõmsad on...Ootasid ja ootasid, aga mitte keegi pulmalistest ei võtnud hoogu ülesse. Kui nad olid käega löömas, läks tare uks lahti ja keegi karjus :“ Huu... uhuu “. Esimene kull võttis selle laulu endale. Äkitselt puristas hobune rehe all:“Prrrrr!“ Teine kull kohe kisama, et see on tema laul. Kui sa vahel õhtul metsas käid võid tihti kuulvat kaht lindu laulvat. Üks neis hüüab: „ Uhuu.“ Teine vastab kedrates:“Prrr!“
6. Vares ja rebane
Heinalised unustasid heinakuhja juurde hangu püsti. Vares juhtus sinna juurde ja kuna hang oli tugevasti maa sees, otsustas sinna pesa teha.Munes munad ja hakkas hauduma. Rebane, kes seda kõke nägi, haudus kurja plaani, kuidas pojad kätte saada. Kui pojad koorusid hüppas rebane ligi ja hakkas karjuma , et mis õigusega vares sinna pesa tegi, see olevat tema hang. Et kui vares talle poga ei anna söögiks, siis saeb hangul varre maha.Vares kohkus, võttis poja ja ndiski rebasele. Nii pettis rebane välja kolm poega . Lõpuks sai vares pettusest aru ja lubas end ilmaasjata enam mitte kohutada. Rebasel aga lihamaik suus , otsustas nüüd surnut teeselda, et vares enda ligi meelitada ja ära süüa. Rebane lamas nii kuus nädalat, aga vares ei läinud tema juurde. Lõpuks kui pehkinud karva lõhn tuli, otsustas vares vaatama minna, aga mitte lõugade juurde vaid tagumise jala juurde. Ta lõi kõigest jõust rebasele nokaga varba vahele. Rebane kargas püsti ja arvas, et vares raius tal jala maha, ning pistis metsa poole jooksu. Vares laks poegade juurde tagasi ega mõelnud enam kunagi rebase sõnu uskuda .
7.Kust sai rebane Reinuvaderi nime
Saunamehe naisele sündis laps ja talle hakati nime andma. Selleks aga oli vaja vadereid. Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus. Laps sai nimeks Rein ja rebane tõi talle esimeseks sünnipäevaks setse kuldraha. Rebast aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik.
8.Karu ja rebase kalapüük
Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles . Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna. Pärib siis rebase käest, et kus kohast teine need kalad sai. Rebane vastu, et püüdis järvest ise oma sabaga . Õpetas siis karu, et kui külm ja selge ilm tuleb, pistku karu oma saba jääauku ja ongi kalad käes. Kui õige hetk käes,läksidki koos järve äärde.Ootas tökk aega, kuni sba kinni jäätus. Rebane, aga kavaldas, et saak on suur ja karu ei jaksa seda ise välja tõmmata. Läks külasse abi paluma. Karu ootas tükk aega,kõht tühi ja meel mõru, kuni järsku nägi, tuleb rebane ja tema kannul suur koerakari.Rebane ise silkas metsa, aga koerakari pures karu ikka korralikult, kuni karu viimaks sabarootsu lahti sai.Sellest ajast on karu ilma hännata.
9.Miks hobune alati sööb
Kord sõid hobune ja härg karjamaal rohtu. Arutasid seal isekeski, et on tüdinud sellest pidevast närimisest ja aega puhkuseks napib. Kui korraga nägid mööda teerada meest kõndimas, raske kott turjal mis surub mehe selja lausa kõveraks.Jõudnud taadike lähemale, hakkas hobust paluma, et too viiks ta üle oja. Temal jalad töntsid ja viimaks upub ära ka veel. Hobusel oli küll hea süda, aga nägi eemal rohututikest ja arvas, et ei tema viia saa, sest vaja varsti tööle hakata ja nüüd peab enne seda hoolega sööma. „Kui upud on kahju küll, aga parata pole midagi. Igaüks peab ikka enda eest väljas olema“, lausus hobune. Taat siis pöördus viimses hädas härja poole, et äkki tema aitab ta üle oja. Härg, kes oli muidu pahuravõitu loom, oli lahkesti nõus taati aitama , sest teisi peab ju ikka vahel aitama ja võttis taadikese turjale. Hall vanake aga polnud keegi muu kui metsaisa ise. Tänutäheks andis taat härjale sarved kaitseks huntide eest ja lubas, et tänasest päevast alates saab härg endale tagavara koguda ja süüa seda ka magamise ajal. Hobusele aga, kes teda ei aidanud ütles:“et sa söömist tähtsamaks pidasid kui aitamaist, ei pea sinu kõht iialgi täis saama-sa pead sööma alati, kui tööd ei tee. Sellest ajast alates raiskab hobune söömisele kogu oma vähese puhkeaja, härg aga korjab toitu tagavaraks, heidab pikali ja mäletseb magades .
10.Koer, kass ja hiir
Kunagi elasid koer, kass ja hiir suures sõpruses.Käisid vastamisi külas ja puhusid kokku saades juttu .Kord aga, kui koerad olid teistele loomadele liiga teinud, tõsteti nende vastu Metsaisa juures raske süüdistus ja kutsuti nad kohtusse vastust andma.Koerad mõisteti vaatamata salgamisele süüdi ja Metsaisa lubas sest peale neile toiduks ainult neid loomi, kes ise maha langevad. Koerad andsid kohtuotsuse ärakirja usinale ja hoolsale Karjakrantsile hoiule. Karjakrantsil oli aga kehva paberiga ringi joosta ja andis selle vana sõbra kassi kätte hoiule, kes pani selle ahju peale.Mõni aeg hiljem murdsid koerad maha hobuse, kes oli püherdama heitnud. Metsaisale esitati jälle kaebus ja kutsuti koerad taas kohtusse.Koerad vaidlema , et nemad pole midagi valesti teinud ja Metsaisa tunnistuses oli selge sõnaga kirjas, et mis ise maha langeb, on nende toit.Seda, et see maha langev peab ka surnud olema, seda polevat ju tunnistuses kirjas.Kohus nõudis tunnistuse ettenäitamist. Karjakrants pani suure jooksuga kassi juurde, kelle käes tunnistus pidi olema, aga ei leidnud kass seda tunnistust. Hiired olid selle puruks närinud ja poegadele tükkidest pesa teinud.See lugu ajas kassi hiirte peale vihaseks ja ta hakkas hiiri murdma .Krants omakorda vihastas kassi peale ja ei salli teda tänaseni. Asjatu ootamine aga tüütas teised koerad ära ja nad läksid Krantsi otsima ja otsivad veel tänasenigi, sest kui sa juhtud tänaval tähele panema kaht koera , siis vaata, kuidas nad kohe teineteise juurde jooksevad.Seda sellepärast, et vaadata, kas Krants on tunnistusega juba lagedale ilmunud.