Muinasjutt tüdrukust, kes otsis õnne ja teisi jutte (0)

1 Hindamata

õnn - Tuleb kõvasti tööd teha, mitte oodata, et õnn (taevast) sülle kukub

Muinasjutt tüdrukust, kes otsis õnne ja teisi jutte
Autor: Hannu Mäkelä
Lehekülgede arv: 255
Illustreeria: Anu Juurak
Tegelased:
1. jutus :
Pekka, Haldjas , Rebaseneiu, Karu, Kassikakk , Susi Suur ja tema valvurid .
2. jutus:
Sanna, Kalle- Juhani , Liisukka, Ahv, Öökull, Majahaldas, Suvilahaldjas, Metsahaldjas, Laevahaldjas, Jänku, Hobu , Unelev Poiss, Harmoonika-mängija, Maatuška.

Pekka Kartmatu
Ühes majas elas üks poiss Pekka. Ühel õhtul, kui Pekka läks magama, märkas ta, et jättis raamatu teise tuppa . Raamutule järele minnes kõndis ta mööda pikka koridori , aga koridor ei lõppenud ega lõppenud otsa. Pekka jõudis õue ja ehmatas väga, et kuidas ta sinna sattuda sai. Pekka tädi elas metsa teises otsas ja poiss hakkas mööda kitsat teerada tädi maja juurde jooksma. Teerada, mis pidi viima majani, kus tädi elas, ei lõppenud otsa, mets läks aina sügavamaks ning Pekka jäi seisma.
Natuke eelmal elasid Haldjas ja Rebaseneiu. Rebaseneiu tahtis kangesti minna maasikaid otsima, aga oli ju talv ja maasikaid tavaliselt siis ei olnud. Rebane läks Haldja juurde ja muudkui mangus, et lähme. Haldjas jäi lõpuks nõusse ja nad asusid teele.
Metsa jõudes ja maasikaid otsides avastasid nad mingi halli laigu ja läksid lähemale. Hall laik osutus Pekkaks.
Said siis Pekka, Haldjas ja Rebaseneiu tuttavateks. Siis astusid nende juurde Karu ja Kassikakk. Karu oli ära kaotanud oma julguse võtme ja ei olnud enam nii tugev kui vanasti. Karu oli haldja vana sõber.
Metsa tagant hakkas kostma kõige julgema ja kurjema Hundi Susi Suure hulgumist. Susi Suur oli Rohelise Laane (selle metsa) valitseja, keda kõik kartsid. Pekka puges kivi taha peitu , teised jäid aga keset aasa seisma. Susi jõudis siis ka sinna ja hakkas metsaelanikega rääkima. Korraga märkas Susi Pekkat. Susi ehmatas nii ära, et ei saanud enam sõnagi suust , sest hundid kardavad inimesi. Susi saatsis oma valvurid poisile kallale karjudes ise: „Võtke ta kinni! Võtke ta kinni!”
Seni kuini osad valvurid Pekkat taga ajasid, võtsid teised kinni metsaelanikud, kes seal lagendikul olid ja viisid nad Susi Suure lossi juurde vangikongidesse. Susi Suur jäi lossi juures oleva lava peale tooli magma.
Kui Susi Suur magas , oli Pekka jõudnud ühe puu all lebava hundi kasuka endale selga ajada ja hiilida vangide ja Susi juurde valvama. Pekka meelitas tema kõrval seisva valvuri lava taha, kus too kukkus ja meelemärkuse kaotas. Pekka pani valvurhundile selga pannud oma riided. Seejärel aitas ta oma sõbrad kongidest välja ja juhatas tagaukse juurde. Pekka sõbrad said vabaks aga poiss ise jäi veel sinna.
Susi ärkas ja küsis valvurite kohta ja Pekka vastas, et olid läinud inimesekutsikat otsima. Susi vihastas. Sellel ajal tormas sisse hundikari. Neil oli vangi võetud Pekka riietes hunt. Hunt püüdis seletada, et ta ei ole inimesekutsikas, vaid hunt, aga Susi Suur ei uskunud teda ja käskis hundi Pekka asemel vangikongi viia ja käskis ka endale pidusöök teha. Samal ajal oli Pekka tagaukse kaudu jalga lasknud ja metsa jooksinud. Valvurhundid viisid Hundi esimesse kongi, mis teepeal ette saatus ja märkasid, et seal oleks ju pidand Karu istuma. Nad käisid ka kõik teised kongid läbi ja kõik need olid tühjad. Valvurid ei teadnud mida teha, kui nad räägivad Susile siis ei andesta ta neile kunagi. Nad proovisid rääkida, aga Susi ei kuulanud neid. Valvurid tassisid süüa ja juua kohale ja ka elava muusika . Aga pillimehed ei jõudnud õigeks ajaks kohale ja Susi pidi ise laulma hakkama ja ka valvurid pidid laulma.
Pekka jõudis oma sõpradele järele ja nad arutasid mida edasi teha. Kellegil ei tulnud head mõtet, kuidas Karu julgusevõtit tagasi saada, sest see oli ju Susi käes. Pekka arvas , et Haldjas võiks midagi ette võtta, sest ta on ju haldjas.
Haldjas rääkis oma ainukese nõiduse välja. See nõidus pidi kõik kurjad olendid heaks muutma . Ja see, kelle peale laternaga näitad, see muutubki heaks. Pekka tahtsis, et Haldjas seda näitaks. Haldjas võttis välja oma laterna ja luges ette salmikese ja nipsutas sõrmi. Aga Haldas näitas kogemata laternaga valgust Rebasele ja see lippas kohe Haldja juurde ja riputas ennast talle kaela. Haldjas põgenes Rebase eest. Kuid järsku meenus talle, kuidas seda nõidust ära võtta. Haldjas koksas Rebasele käega vastu pead ja Rebane oligi peaagegu endine. Pekkale tuli aga hästi hea mõte, kuidas seda võtit kätte saada. Ta võttis Kassikaku õlgadest kinni ja hakkas teda keerutama.
Suure ulgumise ja pasunahäälega jõudis sinna hunt, kes tõi Susi Suurelt teate, et kõik on oodatud täna õhtul Susi Suure lossi juurde maskipeole. Ja nii otsustati endale kostüümid selga ajada ja sinna minna. Nad läksid sinna varem, et Susi taskust veel enne pidu Karu julguse võti kätte saada. Susi magas oma toas. Metsaelanikud ei tahtnud väravast minna ja mõtlesid, et ronivad üle müüri, mis oli väga, väga pikk. Kassikakk tõi köie ja Pekka pidi üles ronima. Ta oli juba poolel teel, kui teiste juurde tuli valvurhunt. Hunt küsis, et mis neil siis asja. Nad kohkusid nii ära, et ei saanud sõnagi suust. Rebane esitles end kuulsa luuletajana, kes peab täna Susi käsul peol esinema. Samal ajal pani Haldjas laterna põlema ja suunas otse Hundi poole. Hunt ehmatas ja karjus , et ta selle valguse ära võtaks. Haldjas hakkas selle asemel salmi lugema. Hunt muutus järsku nii lahkeks ja heaksja lubas nende heaks teha mida iganes. Haldjas käskis hundil nad lossi viia, sest väljas on külm ning Haldja hääl peab puhkama. Hunt täitis käsku ja viiski nad lossi.
Pekka ja Kassikakk ronisid mööda müüri Susi toa juurde, kus Susi magas ja tahtsid aknast sisse minna, kuid aken oli kinni. Kassikaku abiga sai Pekka akna lahti ja vaikselt põrandale. Susi keeras järsku külge ning Pekka ja kassikakk pugesid voodi alla. Susi ärkaski ja mõtles, et siin on keegi, aga arvas, et nägi seda unes ja läks magama tagasi. Pekka ronis voodi alt välja ja läks tasakesi Susi juurde ja võttis võtme ta taskust ära. Pekka oli nii õnnelik, et unustas ohu ja hüüdis kõva häälega kassikakku. Ehmus siis isegi ja puges voodi alla tagasi. Susi ärkas üles, hüüdis valvureid ja läks toast välja.
Algas pidu ja Susi Suur istus laval olevasse tooli. Kui pidu oli natuke aega kestnud, tulid sinna tontideks maskeerunud Pekka ja Kassikakk. Kuna Susi kartis kohutavalt, sai üks „tont” tema tähelepanu kõrvale juhtida ja teine toimetas seni Karu kätte tema julguse võtme. Lõpuks sai Susi oma hirmust kuidagi võitu ja kamandas valvurid neile kallale. Susi ise aga kiikas korra vangikongide poole ja nägi, et need on tühjad. Susi taipas, et Karu, Rebane, Haldjas ja Kassikakk on kuskil peorahva hulgas. Ja üks kummitustest pidi olema inimesekutsikas. Susi mõtles natuke ja vaatas rahva hulgas ringi ja ta silmad jäid pidama ühele suurele loomale, kes võis olla sama suur kui Karu, ja väiksmale olendile, kes võis olla Rebane. Natuke eemal seisis ka Haldjas ja muidugi võis olla üks tontidest Kassikakk. Susi kamandas valvurid neid kinni võtma. Susi valvurid hakkasidki nende poole astuma, odad käes. Karu oli oma julguselaeka lahti saanud ja sealt leidnud paberitüki, millel oli kirjas: „Pea alati meeles, Karu, et just sina oled kõikidest metsaloomadest kõige julgem ja tugevam.” Karu kordas seda veel mitu korda ja siuh-säuh olid kõik hundid, kaasaarvatud Susi Suur, pikali maas ja veetud vangikongi.
Õhtul jäid Pekka ja ta kaaslased Susi lossi ja otsustasid teha sinna ühte tuppa kohviku. Susi ja tema valvurid nõiuti heaks. Susi hakkas uksehoidjaks ja teised hundid kokkadeks ja teenindajateks. Loomad ja Pekka jäid magama ning Pekka oli just magama jäänud, kui ta ema teda üles ajama tuli, aga Pekka ei tahtnud kuidagi üles ärgata, sest talle tundus, et ta oli just alles uinunud.
2.Kalle-Juhani ja tema sõbrad
Ühes väikses külakeses elas üks väike tüdruk Sanna oma vanematega. Sannal olid nukud , millega ta mängis. Nende nimed olid Kalle-Juhani, Ahv, Liisukka ja Jänes. Ühel päeval pidi Sanna perekond sealt külakesest ära kolima linna. Kolimishommikul oli kõigil nii kiire, et Sanna kaisuloomad jäid maha. Enne ärasõitu meenus tüdrukule Liisukka, isa tõi nuku ära, kuid teised jäid maha. Ja nii nad sõitsid mööda teed linna poole.
Teised nukud tahtsid Sannale ja Liisukkale järele jõuda ja otsustasid, et lähevad ka linna. Läksid siis teele. Hiilisid läbi pargi ja kõndisid mööda metsarada mere äärde ja sealt laeva peale. Enne laevale minekut lahkus nende hulgast Majahaldjas, kes läks majja tagasi. Kaasa oli ka võetud teisi: Öökull, Metsahaldjas, Hobu, Unelev Poiss, Harmoonikamängija ja Maatuška. Laeval kohtasid nad Laevahaldajat, kes nad kohale toimetas. Edasi läksid nad mööda metsarada, kuni jõudsid suvilani, kus nendele sattus peale pererahvas. Suvilahaldjas aitas nad hädast välja soovitades pugeda pööningul olevatesse kastidesse, mille pidi maja peremees linna oma poodi viima. Ränduritest jäi algul suvilasse maha Unelev Poiss, kes ei saanud kõndida ja keda Hobu hiljem terve tee järel vedas.
Kastides peidus olles sattusid nukud poodi, kus neil oli ka veel palju sekeldusi. Nad ronisid kastidest välja, sest nad tahtsid näha linna. Kui nukud vaateaknale ronisid, siis tuli neid uudistama palju rahvast. Selle poe omanik elas sealsamas üle tee. Mehe naine nägi aknast, et inimesed olid ümber akna. Mees jooksis kohe vaatama arvates, et äkki on poe aken puruks löödud. Tegelikult inimesi huvitasid hoopis nukud. Mees imestas, et kuidas need nukud siia olid saanud. Sest enne majas nad olid kadnuks jäänud, kui neid taheti kinni võtta. Mehel oli hea meel, et nukud nüüd siin olid, sest ta lootis teenida nende pealt palju raha. Ta pani nad kasti ja kappi kinni.
Järgmisel hommikul , kui mees poodi saabus, olid nukud taas vaateaknal. Mees ei uskunud oma silmi. Samas oli tal väga hea meel, kui ta mõtles rahale, mida ta teenida lootis. Poeomanik pani vaateaknale veel ühe nuku. See oli Metsavaim . Kui mees lahkus, juhatas Metsavaim nukud poest välja. Nukud sattusid nüüd tänavale. Keegi ei julgenud üle tee minna. Järsku jooksis siiski keegi neist üle tee. See oli Jänku. Peale teda jooksid ka teised. Ainult Harmoonikamängija ja Kalle-Juhani läksid üle ülekäiguraja.
Lõpuks, kui nad kõik jälle koos olid ja edasi tahtsid minema hakata, kuulsid nad tuttavaid hääli. Need olid poeomanik ja tema koer. Nukud pugesid esimesse teeäärsesse põõsasse peitu. Kui tagaajajad möödas olid, jooksid nad ruttu teise teeni , kus ületee pidi elama Sanna ja Lisukka. Jooksid siis ka üle selle tee ja jõudsidki Sanna majani. Öökull uuris välja, millises korteris nad elavad ja kõik läksid koos uksest sisse ning ronisid trepist üles. Kui teised kasutasid vahepeal lifti, siis Kalle-Juhani, Ahv ja Jänes ei pannud teisi tähele ja ronisid mööda treppi edasi. Kui kõik üles jõudsid ,tehti plaan, kuidas sisse pääseda. Nad kärutasid Uneleva Poisi vastasukse juurde ja helistasid kella ning pugesid ise ukse taha peitu. Sanna ema tuli uksele ja oli Unelevat Poissi nähes väga õnnelik. Seni kuni ema Uneleva Poisi võttis, lippasid teised nukud sisse ja otse Sanna voodi alla. Sanna magas juba, sest oli õhtu ja Sanna väga väsinud.
Järgmisel päeval oli Sanna sünnipäev. Kui tüdruk üles ärkas ja nukke nägi, arvas ta, et nemad ongi tema sünnipäevakink ja Sanna oli väga väga õnnelik. Aga ema ja isa ei tednud midagi Sanna nukkudest, neil oli Sannale uus kingitus – koer, muidugi mängukoer. Ka ema ja isa olid väga üllatunud nukke nähes. Nad olid neid kõikjalt otsinud, ega saanud nüüd aru, kust nad äkki välja olid ilmunud.
Järgmisel ööl peeti veel maha Liisukka ja Kalle-Juhani pulmad ning tähistati pika ja ohtliku seikluse lõppu. Nukud olid õnnelikud, et nad suutsid üksteisele toeks olla, koos raskusi ületada ja et nad jälle Sanna juures on.

.DOC Laadi alla originaalfail 5 lk · .doc · 9 allalaadimist

Muinasjutt tüdrukust-kes otsis õnne ja teisi jutte #1

Muinasjutt tüdrukust-kes otsis õnne ja teisi jutte #2

Muinasjutt tüdrukust-kes otsis õnne ja teisi jutte #3

Muinasjutt tüdrukust-kes otsis õnne ja teisi jutte #4

Muinasjutt tüdrukust-kes otsis õnne ja teisi jutte #5

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-09-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

9 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kukuxumusu Õppematerjali autor

kokkuvõte

muinasjutt eesti keel

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti kirjanduse kokkuvõte

Vaatas siis, et maja tühi ja puha, võttis paar ampsu leiba ja tüki liha, lahkudes märkas ta uksel seisvat perenaist, kes oli maruvihane. Siim seletas talle asja ilusti ära ja naine uskus teda, õnneks ei olnud Saamut kodus, muidu oleks Siim saanud korraliku koslepi. Madli kutsus Siimu enda juurde elamagi mõneks ajaks, ta elas seal nädalapäevad, kuni külas levisid jutud, et Madli magatab võõrast meest. Kohalikele see asi ei istunud ja Siim pidi lahkuma. Mõned kuud hiljem otsis Madli Siimu üles, sest naine ootas last. Madli oli põgenenud kodust, sest Saamu tuli tagasi ja ta sai Siimust teada ja peksis Madlit rihmaga ja siis üritas teda kirvega ära tappa. Siimul aga oli kodus naine olemas. Tekkisid igasugused tülid, Madli väitis, et Veeli ( Siimu naine) oli üritanud tema poega ära tappa. Ühel heal päeval sai Veelil sellest küll ja ta üritas Madlit selga pussitada, kuna Madli oli tugevam, siis Veeli põgenes pärast

Kirjandus

odt

Eesti loomamuinasjutud

muidugi huvi ning soovi on. Töö on üles ehitatud eelkõige Pille Kippari artiklite põhjal. Lisaks tema teooriale olen toonud küllaldaselt näiteid, et teooriatele kinnitust otsida. Näited pärinevad ERA kogu e-väljaandest http://www.folklore.ee/pubte/muina/loomad/ . 2 Mis on loomamuinasjutt? Loomamuinasjutt on muinasjutt, mille tegelasteks on loomad. Igale neist on antud oma kindel karakter. Kuna iga maa loomajuttude tegelaskond koosneb sel maal elavatest loomadest, siis koosnevad ka eesti loomamuinsjutud just Eestis elavatest loomadest. Muust piirkonnast, teistsuguse levikuareaaliga algsed loomtegelased asendatakse jutu vastuvõtmisel oma kodumaiste, lähedaste loomadega. Nii pole eesti repertuaaris üheski loomamuinsjutus saakalit (samades süzeedes tegutseb meil rebane või hunt)

Rahvaluule

doc

M. Maeterlinck - "Sinilind"

ja süütab lambi laual. Lapsed ärkavad üles. (METAFOORILINE ÄRKAMINE?? Sest see valgus süütab lambi värk on kahtlane) Lapsed vaatavad aknast välja, mis lossis toimub ja mängivad, et ka nemad söövad kooke, mida lossilapsed süüa saavad. Järsku koputab keegi uksele ja sisse tuleb väike vanaeit rohelise mütsiga. Küürakas, lombakas, ühe silmaga. Räägib, kuidas tema väike tütar on haige ja ta otsib sinilindu, kes tooks tütrele õnne. Lapsed saavad aru, et see on haldjas (Berylune) ja Tytyl samastab teda nende naabrinaisega, kes näeb sarnane välja ja kelle tütar on samuti haige. Haldjas aga tahab neid saata sinilindu otsima. Kui haljas uurib, mida lapsed tegid, ja kuuleb, et nad mängisid, et sõid kooke, on ta üllatunud, et lapsed ei ole lossilaste peale kadedad. Lapsed aga ütlevad, et nad on ju rikkad ja seal on nii ilus. Seepeale ütleb haldjas "Siin on just niisama ilus, ainult et teie ei näe seda

Kirjandus

doc

Eestlane laulab ja pajatab

Carl Robert Jakobsoni nimeline Gümnaasium Eestlane laulab ja pajatab Referaat. Koostajad: Liis Lääts, Britta Nurme, Liisa Olev, Riina Liiv Juhendaja: Enn Kullamaa Viljandi 2008 Eessõna Me valisime selle teema just sellepärast, et alati on huvitav kuulda kaasõpilastelt naljakaid lugusid, anekdoote ja nende enda väljamõeldud lugusid. See on tänapäevane ja pakub huvi, kuna kõik on arusaadav. Kuid nendest juttudest ja pajatustest, mis olid varasemal ajal, ei saada nii hästi aru ning me ei mõista seda aega. See teema pakub huvi igale vanusele Anekdoot on lühike vaimukas üllatava lõpuga naljalugu, millel on kolm proosa peamist tunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. 1. Ameeriklanna, inglanna ja venelanna räägivad oma esimestest abielukuudest. Ameeriklanna: «Neli kuud pidasin vastu, täi

Kirjandus

doc

Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“

See täi tahtis igasse auku pugeda, mis oli mõeldud väikese isendi jaoks. Järve ääres kukkus täi vette. Teda nähes arvas Ülgas, et see on järvehaldjas. Ta ütles, et nüüd on järv ära teotatud ja haldjas nõuab tasuks saja hundi verd. L peab kõik oma hundid Ülgase kätte tooma, muidu peab L ise ohvrianniks saama. 8.peatükk Salme lubas oma karumõmmile rääkida, et too Ülgase maha murraks. Emale ei meeldinud, et Mõmmi Salme peigmees on. Mis teha, kui metsas teisi mehi vabu mehi polnudki??? Onu Vootele läks keskööl Ülgase juurde ilma huntideta. Nad vaidlesid, Vootele ütles, et pole kunagi ühtki haldjat näinud ja seepärast pole vaja ka hunte ohverdada. Ülgas tungis vihas onule kallale. Too hammustas teda käest. Ülgas tõotas, et järv tõuseb üle kallaste ja uputab metsa ära. 9.peatükk Ülgas rääkis külas, et haldjas tulnud vihasena järvest härja kujul välja ja targal õnnestunud ta siiski maha rahustada oma nippide abil

Kirjandus

docx

Maurice Maeterlinck “Sinilind”

Maurice Maeterlinck "Sinilind" Teos räägib ühes puuraiduri vaeses peres elavast kahest lapsest, poisist ja tüdrukust, kes peale ühte toredat unenägu vaatavad maailma hoopis positiivsema pilguga, kui varem. Esimeses peatükis "Puuraiuja majake" kirjeldatakse raamatu peategelasi: kümneaastast poissi Tyltyl-i ja tema kuue aastast õde Mytyl-i. Tyltyl oli südamlik ja tore poiss. Mytyl oli väga arg, ning iga pisemgi asi võis teda nutma ajada, temas peitusid aga ka juba kõrgemad naiselikumad voorused, ta oli armastav ja väga kiindunud oma venda.

Kirjandus

doc

"Sinilind" Maurice Maeterlinck

Lapsed alati vaatasid, aknast välja, kuidas rikkad lapsed lõbutsevad ja saavad kingitusi. Kuid see lugu saab just alguse jõululaupäeva õhtust. Ema oli tulnud Mytyli ja Tytyli magama panema, suudles neid, ning see järel läks oma tuppa. Ema oli kurb, sest taadikesel ei olnud halva ilma tõttu võimalik metsatööle minna ja selletõttu ka polnud raha, et lastele jõulukingitusi osta. Varsti aga lapsed uinusid. Siit daabki alguse muinasjutt. Lapsed hõõrusid silmi ning ringutasid käsi, sest luukide vahelt tungis sisse mingi hele valgus. Nas avasid aknad, et piiluda kus see valgus tuleb ja nägid lossi juures, kuidas rikkad lapsed naeratavad ja tantsivad.Lapsed hakkasid ka ise tantsima, nad tegid kõike nii nagu oleksid ise nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga

Kirjandus

docx

Mees-kes teadis ussisõnu

- Leemet jätkas visalt õpinguid onu juures, käidi koos metsas ringi vanu tühje onne ja sealseid asju vaatamas, kohati ka elus inimesi – rauku – kellega juttu vesteti, Leemet päris neilt Põhja Konna kohta, sai teada, et teda on võimalik leida valvurite abil, kellel on vastav võti, kuid keegi ei teadnud, kes valvuriteks on, oli müüt, et suvisel pööripäeval puhkeb õitsele sõnajalg ja see ongi võtmeks (PS! sõnajalad ei õitse), Vootele neid jutte ei uskunud, pidas neid lihtsalt inimestele meelepärasteks seletusteks ja püüdeks mingit lootust säilitada - Leemet aga otsustas lootust säilitada ja õnne proovida, temaga liitus Pärtel, koos otsiti seda kogu öö, kuid asjatult, hommikul ärgati Meeme juures, kellele oma seiklusest rääkisid, Meeme teadis öelda, et pole olemas sõnajalaõit, kuid on siiski võti, mis tuleb ise õige inimese kätte, kui selleks vastav aeg on, ta jätkas veinijoomist ja poisid läksid koju 6.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid