kirra-kõrra kadriteed. Kiisu-Ants Öö tuli oma rahuga, väike poiss läks magama. Ainult Kiisu-Ants ei maga, tema luurab kapi taga. Kiisu-Ants on virk ja kiire, krapsas kinni väikse hiire. Hällilaul Õues õie-õilmeid sajab, õilmeid sajab sahinal. Peedukene pilli ajab, pilli ajab pahinal. Järve kaldal jänes mängis, jänes mängis heki all. Peedukene pehmes sängis, pehmes sängis teki all. Uni tuleb Uni tuleb, unel rutt, uni nagu muinasjutt, kuldset krooni kannab pääs, maimu maiustoidud käes. Uni tuleb üle aia, üle lagendiku laia, langeb lapse laugele, kannab kannid kaugele. Kui sa magad magusasti, viivukese vagusasti, siis sa homme vara virgud, vara virgud, suureks sirgud. Õhtu õõtsub meie õue Õhtu õõtsub meie õue, Ullile toob une põue, Tiiu tugitoolis tukub, jalast kingakene kukub. Kurg viib kinga kesale, vares paelad pesale; nii toob hommik nutu silma --
Kass peaaegu põgenes kui ei oleks eit kätt ette sanud. Kaval Ants tuleb külla ja on imestunud sellest koormast mida Jürka suutis kanda, leiab, et need on kohusetundlikud ning võib äri teha. Kutsub enda poole järgmisel päeval ja paljastab, et ongi tegelt Ants, Jürka tahtis lahkuma hakkata aga tanpeatatakse. Koju lähevad koos toidupoolisega, vankri, saha, kõhna lehma ja hobusega, naine mainib, et oli kassipojast rohkem rõõmu. Järgmisel hommikul murrab karu leham kui Lisete tolle ja lamba ning tallega karjas on. kitub Jürkale, Jürka läheb tapab metsas karu ühe hoobiga pähe, Lisete sanob kassipojale kellel luba antud laiba peal ringi kõndita, et meie kolmekesi võitsime karu ja surnud lehma. Küla ja Ants tutvusid juhtunuga ning otsustasid osta karunaha millega maksis kinni lehma, jäädes siis vaid karu lihaga. Siiski saavad nad igastahes uue lehma , sama kõhna, seal
inimene ja seega külas elada, tegeleda viljakasvatusega, töötada ja süüa leiba nagu võõramaalasedki, Vootele oli jutustanud Leemetile, kuidas isa oli metsas elades kade olnud külaelanike ja nende elu ning uhkete tööriistade peale, külla kolides ehitati endale tare, saadi põllumaa ja sirp ning käsikivi, isa õppis saksa keelt ja tegi odrakörti, Leemet oma isa ei mäletanud - emale külaelu ei meeldinud ja ta käis metsas ringi luusimas, kui isa põldu kündis, kohtas kord karu, kellele läbi aegade oli naistel olnud raske vastu panna, olid armukesteks, mõmisesid kõrva, karu käis emal külas, räägiti juttu ja Leemeti õele Salmele tõi karu mett, kord sattus isa emale ja karule peale, kui nad koos sängis olid, ussisõnu ta külaelu tulemusel enam ei mäletanud, et karu minema ajada, ta pobises midagi saksa keeles ja karu hammustas tal pea otsast, mida kohe kahetses ja kiimahoos toimepandud mõrva karistuseks endal riista
Rebast aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik... 5.Karu ja rebase kalapüük- Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles. Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna. Pärib siis rebase käest, et kus kohast teine need kalad sai... 6.Miks hobune alati sööb.- Kord sõid hobune ja härg karjamaal rohtu. Arutasid seal isekeski, et on tüdinud sellest pidevast närimisest ja aega puhkuseks napib. Kui korraga nägid mööda teerada meest kõndimas, raske kott turjal mis surub mehe selja lausa kõveraks.Jõudnud taadike lähemale, hakkas hobust paluma, et too viiks ta üle oja. Temal jalad töntsid ja
teema, vaid kõigi eelnevate teemade sõnavara, seob selle iga uue teemaga. 13 Õpetajaraamat 4. SOOVITUSLIKUD KÕNEARENDUSTEEMAD MINA: minu nimi, minu keha, tutvustamine, tervitamine, tänamine-palumine, küsi- mine, minu tegevused, minu oskused, minu soovid. MINU PERE JA KODU: pereliikmed, minu sõbrad, minu lemmikloom, kodu ja tege- vused kodus jne. KODU: maja, tuba, kodused asjad. MINU PÄEV: ärkamine, pesemine, söömine jt tegevused. PÜHAD, SÜNNIPÄEV: rahvakalendri tähtpäevad, riiklikud pühad, tähtpäevad. RIIDED, JALATSID. MÄNGUASJAD, SPORDIVAHENDID. LOOMAD, LINNUD, PUTUKAD. TAIMED: puu- ja juurviljad, marjad, puud. AEG: hommik, päev, õhtu, öö. AASTAAJAD: ilm. LIIKLUS: transpordivahendid, ohutu liiklemine. ELUKUTSED. TERVIS: enesetunne, tervislikud eluviisid. HÄÄLIKUD JA TÄHED. ARVUD JA NUMBRID. GEOMEETRILISED KUJUNDID
kottikese sõrmuse mis tuleb hiljem tähtsaks. Tutvustatakse meile ka valitsevat olukorda ehk küla ja metsa vahelist vastasseisu ja külade domineerivat positsiooni mille too omanadas tänu oma ’mugavustele’ Külaga on ka Leemeti perekonnal selline sünge/naljakas lugu, et kunagi kui Leemeti pere oli külas elanud olid tuntud meelitajad karud lingi luusind ja üks lausa Leemeti ema näppand ta isalt ning tooga voodisse saanud, kuid karu tabati teolt isa poolt ja kui too saksa keelt kirus talle siis karu lõi kartma ja hammustas talt pea ning hiljem ise süüst enda riista. Peale seda liikusid Leemeti perekond tagasimetsa, sest tegelt külla minek oli vaid isa soov. Kuid nüüd metsas olles tekkis Leemetil taas huvi küla vastu ja ta nirus ema, et nad kasvõi lihtsalt vaatma läheks mis seal sünnib.Enne 1-2 peatükkide lõppu kirjeldatakse ka Hiietarga Ülgase kurja veidrat iseloomu ja käitumist ning Leemti mõistmatust
Toidu otsimise ja söömise peale kulub neil kogu lühike talvepäev. Iga laps saab neid aidata, sest tihased käivad julgelt söögilaudadel. Neid söögilaudu või söögimaju võib igaüks aianurka või rõdule üles panna. Riputa kas või pekitükk niidi otsas õhuaknast välja. Küll näed, et varsti on rasvatihane jaol. Kõik tihased peale sabatihase tee- vad pesa puuõõnsustesse, nii et neile võib pesakaste ka teha. See kast võib olla väiksem kui kuldnokale ehitatud maja. Mõistatusi tihasest: Väike sõbrake, kollane kõhuke. q Tii tii Juta Kaidla Tii-u-tii, ma tihane, pisikene talvelind, tulen tervitama sind. Tii-u-tii, ma tihane, koputan su aknale: varsti tuleb pakane! Tii-u-tii, sul toas on soe: ära kauaks mine õue, muidu külm lööb küüned põue, kuri köha kurku poeb. Tii-u-tii, ma tihane, selle tähtsa teate eest palun rasvaraasukest. Tii-u-tii, sa ole hea, pekitükk seo nööri otsa, pane aeda uibu oksa!
juhtudel, kus jutust pudeneb välja mõni meeldejääv repliik ja jätkab oma folkloorset elu omaette ütlusena. Nt. Aisopose valmidest pärinevad tuntud ütlused Viinamarja on hapud (rebase ütlus, kui ei küündinud viinamarju haarama); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~ osutas karuteene tuleb loomamuinasjutust, kus teenriks palgatud karu tapab suure kiviga magava peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel humoristliku kommentaarina, kui piim või supp üle kees, ja on algselt rumala tüdruku repliik samasisulisest naljandist. Nii nagu repliike juttudest, on irdunud ja iseseisvateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare rahvalauludest. Vanasõnu on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega ühine didaktiline funktsioon
Kõik kommentaarid