4. Kui on Jumal, siis miks eksisteerib maailmas kurjus? 1. Kurjus on inimese vaba tahte tõttu. 2. Kord tuleb aeg, mil valitseb õiglus. 3. Õiglus võidab teispoolsuses. 4. Jumala teod on mõistetamatud. 5. Anselmi ontoloogiline tõestus? Eeldused: 1. Jumal on miski, millest enamat pole võimalik mõelda. 2. Olemasolu on midagi enamat kui mitteolemasolu. 3. Tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu. 6. Ontoloogilise tõestuse kriitika. 7. Algpõhjuse argument. Igal sündmusel on põhjus. Kui ei oleks esimest põhjus, siis ei oleks ka järgnevaid põhjusi. Jumal on esimene põhjus, Jumalal ei ole põhjust. 8. Algpõhjuse argumendi kriitika. A. Kui kõigel peab olema põhjus, peab olema põhjus ka Jumalal. B. Kui miski võib olla ilma põhjuseta, siis võib ilma põhjuseta olla ka maailm. "Oma loomuselt ei erine algpõhjuse argument sugugi selle hindu mõtteviisist, kes
Uurimisprogrammidest. Igal programmil on oma tuum, lisaks veel kaitsevöö ja heuristiline aparatuur. Teadusrevolutsioonide teooria- Kuhn, oli suunatud teaduslike teadmiste kumulatiivse kasvu vastu. Teduses vahelduvad normaalteadused revolutsiooniga. Epistemoloogiline anarhism- feyerabend- kindlat meetodit ei ole. Kõiki reegleid on aeg.ajalt rikutud. Teaduses on kõik lubatud. Tuleb kaitsa ja pooldada pluralismi. Formaalteadused- loogika ja matemaatika. 6. Mõista erinevust ontoloogilise ja epistemoloogilise lähenemise vahel tõe probleemile. Tunda erinevust tõe korrespondentsiteooria, pragmatismi tõeteooria ja tõe koherentsusteooria vahel. Mida arvavad tõe mõistest skeptikud (Nietzsche näitel). Epistemoloogiline tõekäsitlus- tõde peab olema inimesele kättesaadav, muidu pole ta normina rakendatav. Tõde on teatud laadi suhe, mille ük pool on inimeses ja teine väljaspool.Jaguneb:
Mõtlemine on üksnes olemuste inimese jaoks avastamise viis, kuid mõtlemine mitte ei loo asjade olemusi, vaid leiab nad olevas eest. Tekkimatute, hävimatute ja muutumatute, endale-samaks-jäävatena on olemused väljaspool aega, igavesed. Meeltega tajutav maailm on ruumilis-ajaline maailm. Asjad “nähtavas maailmas” ei paista sellistena, mis nad iseendast on, nad on “ebatõelised”. Olemused kujutavad endast tõelist olemist, seega tõe valdkonda ontoloogilise tõe-mõiste tähenduses. Kreekalikult üteldes – asja olemus on see, mis asi ise varjamatult on – aletheia. Meeltega tajutavates asjades on asja olemus aga osaliselt meelelise paiste taha ära varjatud, ähmastunud, tume. Sellisena on iga olemus asja täielik-täiuslik olemine. Meeltega tajutavad asjad seevastu on vaid ühel või teisel määral nad ise, mitte kunagi aga täiuslikult olemus- 2
agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna ontoloogilise eripära tõttu. Erinevate olemisvaldkondade ontoloogilise eripära üheks tunnuseks on ka nende võimelisus olla vastavate spetsiifiliste tunnetusvormide esemeks. Olemine domineerib antiikse arusaama kohaselt teadmise üle ja limiteerib teadmise võimalusi. Nii peab ka filosoofias ontoloogia olema epistemoloogia suhtes domineerival positsioonil – teadmise võimalikkuse, vormide ja piiride kohta käivate epistemoloogiliste küsimuste käsitlemine peab sel juhul
Anselmi (1033-1109) ontoloogiline jumalatõestus: ,, Jumal kui see, millest suuremat pole võimalik mõelda (platonlik ülim hüve). Kui määratleda Jumalat sellena, siis esineb ta nii ka jumalaeitaja teadvuses. See suurim ei saa aga olla üksnes inimlikus teadvuses, vastasel korral oleks võimalik mõelda midagi veel suuremat. Järelikult peab see olema ka tegelikkuses. Idee suurimast ongi jumalikku päritolu. Olematu ei oleks mõeldav" (vrdl. Parmenides). Thomas (1225-1274) ei rahuldunud ontoloogilise jumalatõestusega, arvates, et mõeldavusest ei järeldu olemasolu. Põhjendab Jumalat aristootellikult-kausaalselt. 1. Argument: Liikumatu liigutaja "On kindel ja ilmne meie meeltele, et maailmas mõned asjad liiguvad. Mis liigub, seda peab miski muu liigutama. ... Sel põhjusel peab paratamatult jõudma esimese liigutajani, mida miski muu ei liiguta; ja igaüks saab aru, et see on Jumal." 2. Argument: Põhjuslikkus "Tajutavate asjade maailmas leiame mõjutavate põhjuste järjestuse. ..
Kui keegi hüüab näiteks jänest nähes meile tundatus keeles "gavagei", ei saa me teada , kas ta mõtleb jänest, jänese osa või "kõik miinus jänes". Mõnes teises keeles võib toimida hopis teistsugune klassifikatsioonisüsteem (see on Quine'i tõlke ebamäärasuse printsiip). Asjadest ja nende omadustest kõnelemine on mõtlemise vaid. "Omaenese, eelnevalt omaks võetud ja lõppkokkuvõttes hõlmamatu ontoloogia" raamides see on Quine'i ontoloogilise relativismi printsiip. Traditsiooniline empirism Traditsiooniline empirism lähtub Quine'i arvates pildist, mille järgi subjekt omandab teadmisi välismaailmast. Subjektile ei pruugi maailm olla antud otseseslt nagu ta on, vaid subjekti ja maailma vahel asub teatud vahenduslüli. Selleks võivad olla meelemuljed või meeleandmed või mingisugune vahetult antu, mis pole siiski sama, mis selle objekt maailmas või hoopis positivistlik vaatluslause
Need olidki tulevane Päike ja tema planeedid. „Kriitika-eelse Kanti loodusteaduslik materialism oli paljusti piiratud. Eelkõige selles mõttes, et Kant apelleeris jumale kui mateeria ja liikumisseaduste loojale, 1763. a aga kirjutas „Ainuvõimaliku argumendi jumala olemasolu tõestamiseks“ („Der einzig mögliche Beweisgrund zu einer Demonstration des Daseyns Gottes“), kus pöördus füüsikalis-teoloogilise (physicotheologischer) tõestuse juurest ontoloogilise juurde, mis oli juba parandatud Leibnizi järgi. Teiseks selles mõttes, et Kantil avaldusid juba sel perioodil agnostitsismi jooned: ta väitis, et looduslikud põhjused pole võimelised selgitama eluslooduse päritolu, pole võimelised „mehhaanika najal täpselt välja selgitama isegi rohulible või tõugu tekkimist. Skepsise aluseks oli siin vana, metafüüsilise materialismi küündimatus. Kolmandaks avaldus „kriitika-eelsel“ Kantil üha rohkem kalduvus lahutada
aastani pKr., millal Ida-Rooma kristlasest keiser oma ediktiga sulges lõplikult Akadeemia kui paganliku kooli ja ajaloolise kokkusattumusena asutati samal aastal Monte Cassinos benediktiinlaste klooster, mis kujunes järgneva aja vaimse kultuuri keskuseks. Filosoofia ajaloo alastes uurimustes on olnud pikka aega tavaks pidada hellenismi aega filosoofia languse ajastuks. Seda selle tõttu, et tolle aja filosoofilised õpetused ei paistnud olevat originaalsed – iseäranis ontoloogilise ja epistemoloogilise problemaatika käsitlemisel. Neis arutlustes toetuti sel ajal tihti kreeka filosoofia juba väljakujunenud pärandile. Nii on hellenismi perioodi filosoofiat nimetatud ka epigoonlikuks. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et huvi filosoofia vastu oleks vähenenud. Pigem vastupidi: seda perioodi iseloomustabki filosoofia koolide paljusus ja omavaheline konkurents. Filosoofia muutub koolides õpetatavaks asjaks
elevandile ja elevant kilpkonnale? a. Mõlemad on ajast ja arust, sest tuginevad müütidele. >> b. Mõlemad on ebajärjekindlad; algpõhjuse argument eeldab, et kõigel peab olema põhjus, kuid Jumalal ikkagi polevat põhjust. c. Mõlemad on ebajärjekindlad; algpõhjuse argument eeldab, et Jumal on algpõhjus, kuid Jumal on ju vaid mõtteline objekt, mis ei saa midagi põhjustada. 28th of March 5:15 matis Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt >> a. on Jumal paratamatult olemas ka tegelikkuses, mitte ainult mõttelise objektina. b. ei saa Jumal tegelikkuses eksisteerida, sest Jumala mõiste räägib iseendale vastu. c. saab Jumal olemas olla vaid mõttelise objektina, sest tegelikus maailmas ei saa olla täiuslikku olendit. 28th of March 5:16 matis Kas järgnevates lausetes räägitakse lauast universaali või partikulaari tähenduses? Matching pairs:
Tode on vastavuses väite ja väidetava objekti vahel 2)pragmatismi teooria- tõde on abinõu meie mõtteviisis, mis võimaldab meil ideid omaks võtta. Rakendada. Tõe kriteeriumks on praktika. 3)koherentsiteooria- tõde on pelgalt kooskõla erinevate väidete vahel. Ontoloogiline tõekäsitlus- tõe tunnuetamiseks vaja erilist menetlust. Omistab omaduse olla tõene olevale endale, mitte väidetele võid teadmistele. Skeptikud- võitlevad ontoloogilise tõeteooria vastu. Nietzche eesmärk on kõigi väärtuste ümberväärtustamine, mille tulemusena orientiiriks saab vitaalsus, mitte moraalsus. 19. Realism- kui oletada, et tõde teaduses on vastavuses teaduse väidete ja tegelikkuse vahel, siis kirj teadus maailma, nii nagu see on. Probleem- teoreetilised entiteedid. Vatsandlik seisukoht ütleb, et teadusteooriates leiduvad objektid on fiktsionaalsed. Teadusteooriad võivad olla edukad, kuid nad ei krijelda reaalsust instrumentalism
2. Ontoloogiline universalism on seisukoht, mille järgi saab esteetilise hoiaku objektiks olla mis iganes asi. Seejuures on rõhuasetus potentsiaalsusel ja mitte aktuaalsuses (kõik asjad pole esteetilised), normatiivsusel ja mitte deskriptiivsusel. Kultuur ja traditsioon määravad, millist objekti hinnata esteetilisena ja millist mitte. Ducasse'i järgi on objektide hulk, mida võime vahetult tajuda, tohutult väiksem kui võimalike esteetiliste kontemplatsioonide hulk. 3. Ontoloogilise universalismi vastu räägib evolutsiooniesteetika, valdavas osas ei suuda inimesed esteetiliseks pidada verd ja teisi kehaeritisi (psühholoogiline etteheide). Füsioloogiline etteheide väidab, et bioloogiline keha eirab teatud objektide esteetilisust ning kutsub vastandina esile tõrjuvaid reaktsioone, näiteks hakkab Robinson Crusoe üksikul saarel metslaste ohverdamisrituaali käigus järele jäänud inimluid nähes oksendama. 4
maailm toetub elevandile ja elevant kilpkonnale? a. Mõlemad on ajast ja arust, sest tuginevad müütidele. >> b. Mõlemad on ebajärjekindlad; algpõhjuse argument eeldab, et kõigel >>peab olema põhjus, kuid Jumalal ikkagi polevat põhjust. c. Mõlemad on ebajärjekindlad; algpõhjuse argument eeldab, et Jumal on algpõhjus, kuid Jumal on ju vaid mõtteline objekt, mis ei saa midagi põhjustada. 28th of March 5:15 matis Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt >> a. on Jumal paratamatult olemas ka tegelikkuses, mitte ainult mõttelise >>objektina. b. ei saa Jumal tegelikkuses eksisteerida, sest Jumala mõiste räägib iseendale vastu. c. saab Jumal olemas olla vaid mõttelise objektina, sest tegelikus maailmas ei saa olla täiuslikku olendit. 28th of March 5:16 matis Kas järgnevates lausetes räägitakse lauast universaali või partikulaari tähenduses? Matching pairs:
maailm toetub elevandile ja elevant kilpkonnale? a. Mõlemad on ajast ja arust, sest tuginevad müütidele. >> b. Mõlemad on ebajärjekindlad; algpõhjuse argument eeldab, et kõigel >>peab olema põhjus, kuid Jumalal ikkagi polevat põhjust. c. Mõlemad on ebajärjekindlad; algpõhjuse argument eeldab, et Jumal on algpõhjus, kuid Jumal on ju vaid mõtteline objekt, mis ei saa midagi põhjustada. 28th of March 5:15 matis Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt >> a. on Jumal paratamatult olemas ka tegelikkuses, mitte ainult mõttelise >>objektina. b. ei saa Jumal tegelikkuses eksisteerida, sest Jumala mõiste räägib iseendale vastu. c. saab Jumal olemas olla vaid mõttelise objektina, sest tegelikus maailmas ei saa olla täiuslikku olendit. 28th of March 5:16 matis Kas järgnevates lausetes räägitakse lauast universaali või partikulaari tähenduses? Matching pairs:
Paul Feyerabend Epistemoloogiline anarhia- teaduses on kõik lubatud. Tuleb kaitsta ja pooldada pluralismi. Pidas oluliseks teaduse lahutamist riigist. 16. Epistemoloogiline tõeteooria: tõde on vastavussuhe väite ja väidetava objekti vahel,tõde kui teadmiskindlus. Ontoloogiline: tekkis vastandus doxa(arvamus)-teadmine. Omistab omaduse olla tõene olevale endale, mitte väitele või teadmisele. Tõe tunnetamiseks vaja menetlust. Skeptikud võitlevad ontoloogilise vastu! Pragmatismi tõeteooria: absoluutseid suhteid eitav, jäädakse terve mõistuse positsioonile, vaadatakse, kuidas saab olla tõde ühiskondlikult kasulik, Tõde on see, mis osutub heaks uskumuste vadkonnas! Koherentsiteooria: tõde on kooskõla erinevate väidete vahel, uue väite võrdlemine olevasolevatega. Korrespondentsiteooria: tõde on vastavussuhe väite ja väidetava objekti vahel.eristub empiristlik ja ratsionalistlik seisukoht. Tõestamismeetodid keskpunktis
Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõeteooriat. ja hämar teoorialoome. Mõnikord defineeritakse metafüüsikat kui olemise õpetust, Ta on Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on ontoloogiaga tihedalt põimunud. Ontoloogiat nimetatakse vahel metafüükikaks, kuna enamus uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ontoloogilise küsimusi ja vatuseid on metafüüsilised. Metafüüsika räägib aistitava maailma ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) mitteaistitavatest põhjusetest. Olemisega seotud küsimused: Mis eksisteerib? Kas inimese inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks tahe on vaba? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu
Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed. Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Kriitika: Üks
A oli veendunud, et usk ise vajab ratsionaalset seletust. Usk on lähtepunkt ning lausete sisu ei saa ühegi mõistuse põhjendusega ümber lükata, siis tõeline mõistus viib paratamatult usutõdede juurde. Seetõttu peaks kristlane oskama oma usku mõistuse abil seletada. Püüdis näidata, et kristliku õpetuse sisu on ka ilma piibli autoriteedita mõistuse abil põhjendatav. Millised on need kriteeriumid, et see mingi asi on tõde...? A on saanud kuulsaks oma ontoloogilise jumalatõestusega. Jumalast kõrgemat pole võimaik mõelda. Ja sellega, et inimene saab aru lausest 'ma ei usu jumalasse', on tekkinud arusaamine jumalast. Mitte eksisteerivast pole võimalik mõelda. Kui mõtleme, peavad nad olemas olema. Kas nad on olemas füüsilisel kujul, on ise küsimus. Enne kui jumal lõi maailma, oli see ideena jumala vaimus olemas. Kõik, mis on tekkinud, on ürgmõtete koopiad. Inimhing on jumalanäoline ja sel on kolm võimet:
Mõistus ja usk tuli omavahel tervikuks siduda ning mõningad filosoofid püüdsid seda ka teha: St. Anselm St. Anselm, üks keskaegsetest teoloogidest (ca 1033-1109) väitis, et taju ja arutlusvõime peavad ja võivad täiendada ristiusku. Mõistuse aktsepteerimine jumalast arusaamise vahendina tähendas olulist eemaldumist varakristlikust traditsioonist, mis oli rõhutanud usku. St. Anselm tõi näite, kuidas saab kasutada arutlusvõimet ristiusu raames; seda näidet tuntakse ontoloogilise argumendina jumala eksistentsi kohta. Tegemist on väitega, mis ütleb, et kui me mõtleme millestki, siis peab see miski, mis on mõtte põhjustaja, olemas olema. Seega, kui me mõtleme mingitest asjadest, peavad olema olemas nende mõtete reaalsed vasted, s.t. asjad. St. Anselm soovitas mõelda olendist, kellest vägevamat ja paremat ei saa endale ette kujutada. See täiuslik olend, keda sel viisil ette kujutada püütakse, ongi jumal, ning kuna me mõtleme temast, ta ka eksisteerib. St
seada ametisse kõrgemaid vaimulikke, kroonida ja vabastada ametist keisreid, mõista kohut kõikide üle. Keegi ei allunud ühelegi ilmalikule kohtunikule. · Kujunes välja ka skolastika- keskaja teadus, mis ühendab endas antiikfilosoofia (Platon, Aristoteles) ja ristiusuõpetuse · Tuntumad skolastikud olid: o Cantebury Anselm 1033-1109. Taotleb usutõdede mõistmist usut lähtudes ja töötas välja ontoloogilise jumalatõestuse o Pierre Aberlard 1079-1142. Ütleb oma teoses ,,Sic et non" (,,Jah ja ei"), et ajastu põhiprobleemiks on universaalide vaidlus. Realism väidab, et universaalid on olemuslikud. Nominatism peab neid mõistuse abstraktsioonideks. o Skolastika tipuks peetakse Aguino Thomast 1225-1274. Tuntud teosed, kus ta väitis, et loomulik ja üleloomulik (mõistus ja ilmutus)
· II järku skeptik kahtleb , kas moraalilausungite paikapidavust saab üldse kuidagi kinnitada või kummutada. Kuid II järku skeptik võib praktikas konventsioonidest ometi kinni pidada! Mackie ei ole subjektivist · Väärtuste objektiivsuse eitamine ei tähenda subjektivismi. · Subjektivism Mackiel määratletud kui seisukoht moraalisõnade tähenduse kohta. Nt väide "See tegu on õige" tähendab "Ma kiidan selle teo heaks". · Mackie võtab ontoloogilise seisukoha ütleb midagi selle kohta, mis eksisteerib (või ei eksisteeri), mitte selle kohta, mida mingi sõna tähendab. Relatiivsuse argument · Moraalinormid varieeruvad. · Seda võiks seletada sellega, et eksisteerib küll objektiivseid väärtusi, kuid inimesed tajuvad või tõlgendavad neid erinevalt. · Hoopis lihtsam on varieeruvust seletada objektiivsete väärtuste puudumisega. · Inimestel on lihtsalt erinevad eluviisid
olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed. Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Kriitika: Üks
ühendav printsiip, mille sõnastajaks saab olla mingi fundamentaalne klass. See aga tähendab, et hegemoonse subjekti lõplik kese asetseb siiski väljaspool seda ruumi, mida ta liigendab. Väline on see, mis määrab siiski identiteedi, see ei puhtalt selles liigendatava ruumi tingimuste tõttu. St kollektiivse tahte sõnastab siiski mingi olemuslikult ühtne klass, mis hegemoniseerides ühendab veel teisigi klasse. Selle "ontoloogilise jäägi" tõttu ei õnnestu 22 Gramscil vabaneda sellest ajaloo ja ühiskonnanägemusest, mis püsib olemuslikult marxistlikus paradigmas. Alles sellest nö "jäägist" lahtiütlemine so struktuurse määramatuse täielik omaksvõtt avab tee post-marxismile, millest hästi lühidalt postmodernismi loengus, sest siin on olulisi kattuvusi. http://www.marxists.org/
ja kujutlused?-idealism); Jumal(Kas on olemas ülimalt täiuslik olend?Kas on olemas kõige oleva algpõhjus?need on religioonifilosoofia küsimused); arvud(Kas arvud eksisteerivad iseseisvalt, sõltumatult?); propositsioonid(asjad võivad olla või mitte olla nii nagu väidetud) 5. Milliste küsimustega tegeleb metafüüsika? Mõnikord defineeritakse metafüüsikat kui olemise õpetust, Ta on ontoloogiaga tihedalt põimunud. Ontoloogiat nimetatakse vahel metafüükikaks, kuna enamus ontoloogilise küsimusi ja vatuseid on metafüüsilised. Metafüüsika räägib aistitava maailma mitteaistitavatest põhjusetest. Mis eksisteerib? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu (hinge)? Kas inimese tahe on vaba? 6. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Praktilise filosoofia alla käivad: esteetika (iluõpetus, haakub kunstifilosoofiaga) Mis on ilu? eetika (moraaliõpetus) Mida inimene peab tegema? Mida ei tohi teha? Mis on õiglus? mis on inimese kohustused
Erinevalt ringist ja nelinurgast, ei saa me neid kujutada, ega ka ette-kujutada samuti pole andmeid sellistest hallutsionatsioonidest. Kaitse objekti mõiste: venitab objektimõiste ebaharlikult avaraks; mõeldavus: isegi kui me ei saa võimatud objekte ettekujutada, saame neist ometi mõelda ja siis saame võtta nende objektide suhtes e-hoiaku. 6. Selgitage kogemistingimuse ideed. Fraas ,,ninapidi sees" on tähenduslik, sest õigupoolest võiks ontoloogilise universalist panna kahtluse alla eelduse, et raipe esteetiline ,,võtmine" nõuab just selliseid ,,nasaalseid" kogemistingimusi. Võime ju raibet kogeda märksa kaugemas situatsioonides nt filmis ning välistada ei saa sedagi, et mõni esteetiline vuajerist eelistab raibet hoopis binoklist vaadata. Ka kognitiivsed asjaolud nt tühipaljas teadmine et tegemist on raipega inhibeerida esteetilise hoiaku sissevõtmist, ent siiski on kindel, kõigil nimetatud puhkudel kaotab
käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi, kui pigem antropoloogilis-sotsioloogilise ontoloogia vallast. Samas on sellesse teesi tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest, et teada saab seda, mis on – seega seondub tema teadmise-käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga. Platon annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule paistab, nii on see sinu jaoks (tõene). Inimesed oleme me aga mõlemad. Iga asi on nii, kuidas kunagi kellegi tajule paistab, ja seetõttu ei saa ütelda, kuidas see asi iseendast on. Kohe tuuakse ka Protagoraselt pärinev näide, kuidas võiks seda
olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed. Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral.
Ta on nende suhtes kriitiline, kui neid käsitleda fundamentaalsete ja taandumatutena. 2. Võimaldab mõista vaimset põhjuslikkust. Vaimuseisundite põhjuslik vastasmõju ajuseisunditega saab olla võimalik vaid siis, kuivaimuseisundid on füüsilised seisundid. Kui vaimuseisundid oleksid midagi ontoloogiliselt eraldiseisvat, siis esineks alatasa põhjuslikult ülemääratus, kuid see pole usutav. 3. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused(Ockhami habemenuga). Väheneb eri liiki entiteetide arv. Lisaks c- kiudude ärritusele pole maailmas veel valusid. Leibnizi seadus. Leibniz: kaks eristuvat asja ei saa olla teineteisega täpselt sarnased. Ei leidu kaks eri objekti, mis oleksid täpselt samade omadustega. Identsete eristamatute printsiip: mistahes objektide x ja y kohta kehtib, et kui x ja y on identsed, siis on x’l ja x’l samad omadused. Eristamatute identsuse printsiip:
Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti. Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega. See saab olla võimalik vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liiki entiteetide arv. Peale c- kiudude ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid. Vastuväide samasusteooriale: (omadusdualism?) Samasuse kumbagi osapoolt tuvastatakse teatud omaduste kaudu. Nt “välk on elektrilahendus”. Samasusväite “valu on c-kiudude ärritus” korral peaksime osutama samale entiteedile selle vaimsete ja füüsiliste omaduste kaudu (tuvastame selle entiteedi
algne teadus. Nagu ka teadusele on müüdile omane klassifikatsioonisüsteemide loomine, andmete kogumine ja säilitamine, protsesside vaatlemine. Müüt on eesmärk iseeneses, sealt võib välja lugeda kõike. 4. Loomisloo keskne asend muistsetes kosmoloogiates. Loomislugude tüübid, ontoloogiline analüüs. Rituaalid, kombed, sugulussuhted on sageli loomislooline põhjendus. Loomislugu on kodifitseerinud mingi eluviisi. Kodu kosmoses. Kosmos kodus. 5. Kuidas saab miski olemas olla? (ontoloogilise filosoofia põhiküsimus) Miks on midagi olemas? Tänapäeva narratoloogilias tegeletakse suurte kirjapandud jutustustega, kus on tähtis eristada vaatepunkte ja hääli. Kelle hääl seda ütleb? Kas on üks või mitu loojat? MIllises järjestuses sündmused toimuvad? Mütoloogiline analüüs ses mõttes, et müüte on mütoloogiateks tehtud juba pikka aega. Kõik teavad kreeka mütoloogiast, aga keegi ei tea eriti kreeka müütidest. Motiivid. Looja
(Cézanne) taotles ja mida ta saavutas. Ometi jäävad need seletused pinnaliseks ja mõnikord tunduvad koguni vastuolulistena. Ent isegi kui kriitikud meid lõpuks välja vihastavad, jäävad ju pildid ikkagi meid veenma. Ja parimaks soovituseks on siin ja alati: "Minge ja vaadake neid maale originaalis. " E. H. Gombrich (1997: 540). 5. Milliseid ontoloogilisi küsimusi tekitab VKT? Ontoloogilised kaalutlused: Eriarvamused kunstiteose eksisteerimise viisi (ontoloogilise staatuse) küsimuses: Teatud ontoloogiliste eelduse korral on VKT-d raske või sootuks võimatu rakendada, ilma, et varustaksime seda mitmete lisaklauslitega. 1)Unitaarmentalismid 2)Traditsiooniline dualism 1) Unitaar-mentalismid: a)Kunstiteos on kunstniku vaimus eksisteeriv konstruktsioon (eksternaliseerimine pole tarvilik). (Croce; Collingwood). Järeldus: VKT rakendamine mitte- kunstnikule võimatu. b)Kunstiteos tekib või taastekib alles "kunstiobjekti" vahetus kogemises
enam kooskõlas ajaloo loogikaga. · maailmaajaloolised isiksused ei oska suhelda rahvaga. Maailmamõistuse kavalus seisneb Hegeli arvates selles, et · suurkujul on võimalik ära kasutada inimeste isiklikud huvid oma eesmärkide saavutamiseks. · suurkujul jääb mulje, et tema teeb ajalugu; tegelikult teeb ajalugu organiseerunud rahvas. · inimestel jääb mulje, justnagu teeksid nemad ajalugu; tegelikult on nad vaid maailmavaimu tööriistad. Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt · on Jumal paratamatult olemas ka tegelikkuses, mitte ainult mõttelise objektina. · ei saa Jumal tegelikkuses eksisteerida Jumala mõiste vastuolulisuse tõttu. · saab Jumal olemas olla vaid mõttelise objektina, sest tegelikus maailmas ei saa olla täiuslikku olendit. · Jumal on paratamatult olemas ka tegelikkuses, sest muidu poleks Jumal enim, millest on võimalik mõelda. · Jumal on olemas mõttelise objektina, kuid tegelikkuses mitte
4. traditsioonides ja legendides väljendub alateadvusse varjunud mina heroiseeritult. 5. tähenduslik on ka viis kuidas teadvus peidab/surub alla alateadvusest ilmnevat informatsiooni. Lacani triaad. Peegli staadiumi kontseptsioon. (1936) 1949 "Peegli staadium ja selle osa Mina funktsioonide kujunemisel". 6-18 kuud, laps samastab end kujutisega peeglis, algab "inimmaailma ontoloogilise struktuuri" konstrueerimine. Algul Ego, seotud inimese enneaegse sünniga. Just see staadium kirjeldab inimese sisenemist Kujuteldava korda, mille olemuseks on algse Reaalse puudumise, mis väljendub väikelapse "loomuliku" autonoomia ja adaptsiooniliste võimaluste puudumises, kompenseerimine. Reaalne kui kogemuse register, milles puudub mingi erinevus või puudujääk. Erinevalt reaalsusest, mis konstitueeritakse kui subjekti poolt Kujuteldava ja Sümboolse
Argumendid samasuse poolt 1. Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti. 2. Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega.See saab olla võimalik vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid. 3. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liikientiteetide arv. Peale c-kiudude ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid. Vastuväide samasusteooriale: omadusdualism? Samasuse kumbagi osapoolt tuvastatakse teatud omaduste kaudu. Nt “välk on elektrilahendus”. Samasusväite “valu on c- kiudude ärritus” korral peaksime osutama samale entiteedile selle vaimsete ja füüsiliste omaduste kaudu (tuvastame selle entiteedi kui valu ning kui c-kiudude ärrituse)
Inimesed on loomult, kaasasündinud võimete järgi, ebavõrdsed. Polis aga on võrdväärsete võrdõiguslik ühendus. Naised, lapsed, orjad ja välismaalased ei kuulu poliitilisse ellu. (Aristotelese tollasest faktilisest olukorrast lähtunud ja filosoofilise õpetuse tasemele tõstetud käsitus naisest omas hiljem olulist mõju ristiusu dogmades ja kombestikus.) Aristoteles klassifitseerib teadused nende käsitlusobjektide olemise (ontoloogilise) eripära ja uurimise eesmärgi alusel kolme rühma. 1. Teoreetilised teadused: teoreetiline filosoofia, füüsika ja matemaatika. Need teadused käsitlevad asju, seoseid ja omadusi, mille muutumise põhjused on neis endis ning mis kestavad alati ja on üldised kõigile seda tüüpi nähtustele. Neis teadustes saavutatav täpne teadmine on universaalse, üldise ja paratamatu iseloomuga (nt matemaatika teoreemid)
Välised on nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompamistajud. Sisetaju on see, kui me tajume omi mõtteid, seda, kuidas meie teadvus opereerib ideedega . Locke eristas ka lihtsaid ja kompleksseid ideid. Komplekssed idees saadakse lihtideede kombineerimise tulemusena, nt õun on ümmargune vaadates ja katsudes, tal on värv, maitse ja lõhn jne. (Tegelikult on aga vist vastupidi: me näeme õuna ja võime mõttepingutusega eristada lihtsamaid aspekte.) Locke esitas ontoloogilise küsimuse: mis liiki maailm see on, mille kohta käivad meie ideed? Kuidas me võiksime seda teada ja milline on meie teadmiste iseloom? Teadmisi on kolme liiki. Kõige kindlam on vahetu, intuitiivne teadmine, milles pole võimalik kahelda. Kindel, ehkki mitte nii ilmne on demonstratiivne teadmine, mida annab sammhaaval tuletada vahetutest. Kõige kahtlasem on hüpoteetiline teadmine, see on pigem arvamus. Mis on teadmise objektiks? Kui me midagi teame, siis mis asjade kohta?
arusaadavalt tunnetatav · Mina oleks aga oma eneseteadvusse vangistatud, · Keerulised probleemid niipalju kui võimalik kui kahtluse kaudu ei rajataks tagasi teed osadeks jaotada. välismaailma. · Lihtsatelt objektidelt aste astmelt ja sammhaavalt · Seda teeb Descartes jumalatõestuse kaudu. Ta keerulisemate juurde minna. jõuab välja ontoloogilise jumalatõestuseni. · Kirjeldatavast süsteemist luua võimalikult ulatuslik · Ideed võivad kas teadvusest enesest pärineda või loetelu. siis olla mingi kõrgema instantsi poolt meisse · "Arutlus meetodist" istutatud: · Need matemaatikast laenatud meetodid pidid · Jumalatõestus
Argumendid samasuse poolt 1. Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti. 2. Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega.See saab olla võimalik vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid. 3. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liikientiteetide arv. Peale c- kiudude ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid. Vastuväide samasusteooriale: omadusdualism? Samasuse kumbagi osapoolt tuvastatakse teatud omaduste kaudu. Nt "välk on elektrilahendus". Samasusväite "valu on c-kiudude ärritus" korral peaksime osutama samale entiteedile selle vaimsete ja füüsiliste omaduste kaudu (tuvastame selle entiteedi kui valu ning kui c-kiudude ärrituse)
Ta töötas välja (tegelikult võttis taaskasutusse kreeklaste, Galenose ja araablaste teada olnud) veresoonte ligeerimise tehnika amputatsioonidel. Zgutte ja klambreid hakati kirurgias laialdaselt kasutama siiski alles 19. sajandi teisel poolel (nt Jules Pean, võtab kasutusele praegu tema nime kandvad klemmid). Paracelsus (1494-1541) õige nimega Theophrastus Bombastus von Hohenheim, oli skandalist ja reformaator. Tema panus oli see, et tuli tagasi ontoloogilise haiguskäsitluse juurde haigus sai asjaks iseeneses (mitte osa haige inimese elust, ilmavaatest, ,,karmast" vms) ning seega sai võimalikuks tõsisem materialistlik lähenemisnurk haigustekitajate otsimisele ja nendega võitlemisele. Samas oli Paracelsuse ontoloogilises lähenemises piisavalt müstikasse kaldumise võimalusi, mida Paracelsus ka tegi. Paracelsust saab pidada oluliseks tegelaseks rohuteaduse ajaloos iatrokeemilisele
ühendav printsiip, mille sõnastajaks saab olla mingi fundamentaalne klass. See aga tähendab, et hegemoonse subjekti lõplik kese asetseb siiski väljaspool seda ruumi, mida ta liigendab. Väline on see, mis määrab siiski identiteedi, see ei puhtalt selles liigendatava ruumi tingimuste tõttu. St kollektiivse tahte sõnastab siiski mingi olemuslikult ühtne klass, mis hegemoniseerides ühendab veel teisigi klasse. Selle "ontoloogilise jäägi" tõttu ei õnnestu Gramscil vabaneda sellest ajaloo ja ühiskonnanägemusest, mis püsib olemuslikult marxistlikus paradigmas. andrjuuha Comment: Siia diskursusest-täispositiivsus 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 23 Alles sellest nö "jäägist" lahtiütlemine so struktuurse määramatuse täielik omaksvõtt avab tee post-marxismile, millest, kui lubate räägin, hästi lühidalt postmodernismi loengus, sest siin on olulisi kattuvusi.
annaabi.ee 
