PATSIENDI PRE- JA POSTOPERATIIVNE ÕENDUSHOOLDUS (0)

PATSIENDI PRE- JA POSTOPERATIIVNE ÕENDUSHOOLDUS
1. Preoperatiivne õendushooldus
Preoperatiivse õendushoolduse eesmärgiks on patsiendi informeeritus ja turvalisustunne tuimastuse, narkoosi, operatsiooni ja järelravi suhtes; patsient on teadlik taastumise ja komplikatsioonide vältimise aspektist olulisematest funktsioonidest nagu hingamine , köhimine, liikumine ja abivahendite kasutamine.
Lõikuskomplikatsioonide riski vähendamiseks on oluline patsiendi võimalikult hea üldfüüsiline seisund.
1.1. Jälgimine ja operatsiooniks ettevalmistus
Jälgitakse naha, eriti operatsioonipiirkonna naha seisundit , kuna nahavigastused ja lööbed võivad olla takistuseks kogu operatsioonile. Tehakse kindlaks patsiendi emotsionaalne seisund (orienteeritus, rahutus , kartlikkus) ning hinnatakse koostöövalmidust ja –võimelisust.
Patsiendile tutvustatakse operatsiooni põhjust ja ettevalmistusi, opeatsiooni aega ja kirurgi nime, operatsioonisaalis toimuvat, anesteesiameetodit, operatsioonijärgset ravi, jälgimist ärkamisruumis ja üleviimist osakonda , kavandatud järelravi. Preoperatiivsel perioodil on vajalik ka operatsiooni järel vajalike oskuste harjutamine : hingamisharjutused, liikumis - ja võimlemisharjutused ( voodist tõusmine ja voodisse heitmine, veenitromboosi ja kopsuemboolia vältimine) ning haavade pinguloleku, venimise ja rebenemise vältimine, ohutu köhimine.
1.2. Toitumine ja eritamine
Eelmise päeva õhtust tuleb üldiselt olla söömata, vajadusel tühjendatakse sool ja paigaldatakse püsikateeter.
1.3. Puhtus ja rõivad
Operatsioonieelsel õhtul käib patsient duši all. Operatsioonipäeva hommikul patsient peseb ja käib vajadusel duši all, jälgida tuleb eriti suu, küünte ja genitaalide puhtust. Operatsioonipiirkonnast eemaldatakse ihukarvad, kõhupiirkonna operatsiooni eel puhastatakse naba desinfitseerivas aines niisutatud vatitikuga.
Voodisse pannakse puhas padjapüür ja ristlina. Operatsiooni jaoks pannakse valmis padjad ja abivahendid . Patsiendile antakse rõivastuseks operatsioonisärk ja aluspüksid, kui operatsioon tehakse vahelihasest allpool, muidu pikad püksid. Vajadusel mõõdetakse ja võetakse kaasa antiembooliasukad. Ehted ja käekella võtab patsient ära. Kuuldeaparaat võib jääda, samuti võivad tuimastusega operatsioonil jääda hambaproteesid . Prillid võetakse operatsioonisaali kaasa, kui patsient ilma nendeta hakkama ei saa.
1.4. Operatsioonisaali viimine
Eelnarkoosis patsient viiakse operatsioonisaali voodis , muidu võib ta kõndida (voodi kaasa).
2. Postoperatiivne õendushooldus
Eesmärgiks on patsiendi narkoosist või lokaalsest tuimastusest toibumine, vereringe soodustamine ja hingamisfunktsiooni kindlustamine.
2.1. Jälgimine
Operatsioonijärgselt jälgitakse patsiendi

• teadvust ( unisus , segasus, rahutus),
  
• hingamist ( hingamissagedus , õhupuudus),
  
• iivelduse või oksendamise esinemist ,
  
• valulikkuse ja valu paiknemist,
  
• naha niiskust, värvust, temperatuuri,
  
• haavapiirkonda (voolus, punetus , turse , valu),
  
• eritiste hulka, iseloomu ja välimust,
  
• eritamist ( urineerimine , roojamine, oksendamine , higistamine),
  
• opereeritud jäseme värvust, turset, asendit ja liikuvust.
  

Mõõdetakse vererõhku ja pulsisagedust, jälgitakse kehatemperatuuri. Hingamisfunktsiooni hõlbustatakse köhimis- ja hingamisharjutuste abil, mis puhastavad hingamisteed limast. Valu (haavavalu, rinnavalu, kiirgav valu) leevendatakse valuvaigistite ja asendiraviga. Rahutu patsiendi puhul võetakse kasutusele turvameetmed: voodile paigaldatakse küljepiirded, turvavööd; ravi- ja hoolduse abivahendid paigutatakse nii et need ei oleks patsiendile ohtlikud.
2.2. Toitumine ja vedeliku tarbimine
Tuimastusega operatsiooni järel võib patsient harilikult süüa. Iiveldusest hoidumiseks soovitatakse algul toitu ettevaatlikult maitsta . Sooleoperatsioonipatsiendid saavad algul veenisisest vedelikravi, hiljem minnakse üle vedelale ja kergele toidule.
Parenteraalse toitmise puhul esinevad sageli suukuivus, haavandid ja halvalõhnaline hingeõhk, selle vältimiseks tuleb tõhustada suuhügieeni: katuga kaetud keelt puhastatakse hambaharjaga ja suu loputamiseks kasutatakse suuloputusvedelikke või c-vitamiini närimistablette. Suud niisutatakse, vette pannakse väikesi purustatud jäätükikesi. Suud ja põski peitsitakse toiduõli või booraksglütseriiniga, huuli kreemitatakse.
2.3. Puhtus ja eritamine
Pikk üldanesteesia ja/või suur operatsioon jahutavad patsienti , temperatuuri säilitamiseks kaetakse patsient õhksoojenduslina või tekiga. Lamatiste profülaktikas välditakse nahale suunatud survet , hõõrumist ja niiskust, hoolitsetakse asendimuutuste, toitumise, liikumisharjutuste ja puhtuse eest. Suurte operatsioonide korral, kui patsient ei või ise põit tühjendada, paigaldatakse püsikateeter ja mõõdetakse tunnidiureesi. Sooletegevuse eest hoolitsetakse vajadusel lahtistitega.
2.4. Liikumine
Esimese voodist tõusmise ajal on õde alati patsiendi juures. Trombiprofülaktikaks kõverdatakse ja sirutatakse varbaid ning hüppeliigeseid. Ortopeediliste patsientide asendravi, keeramised voodis ning voodist väljatulemised ja voodisse heitmised teostatakse vastavalt ravijuhendile. Pööratakse tähelepanu liikumisega kaasnevale valule , vajadusel manustatakse valuvaigisteid.
2.5. Nõustamine
Operatsioonijärgne nõustamine hõlmab toitumisjuhiseid, haavaravi - ja õmbluste eemaldamise juhiseid, kipsravi juhiseid, liikumis- ja võimlemisjuhiseid, taastusravi , samuti ka medikamentoosse ravi juhiseid. Selgitatakse abivahendite ja koduse abi vajadus ning järelravi vajadus.
3. Kirurgiliste patsientide spetsiifilisus
Kirurgilise sekkumisega kaasneb mitmeid tegureid, mis on olematud või vähe väljendunud somaatiliste haigustega patsientide puhul. Need tegurid määravad ära ka rõhuasetused operatsioonipatsiendi hoolduses:

• Narkoos või kohalik tuimastus – peale toibumist vajab patsient jälgimist narkoosi/tuimastuse järelmõjude ja organismi funktsioonide taastumise osas ( vt. 2.1.Operatsioonijärgne jälgimine).
  
• Operatsioonihaav. Seab ranged nõuded patsiendi hügieeni ja personali aseptika ning antiseptika osas, et vältida haavanakkusi.
  
• Operatsioonijärgne haavavalu. Patsiendid vajavad operatsiooni järel valuravi ( valuvaigistid + asendiravi ).
  
• Veenitromboos või kopsuemboolia. Kõige sagedamini tekib tromboos ägeda haiguse või operatsiooni tõttu immobiliseeritud haige pikaajalise voodireziimi ajal. Ennetamine: antiembooliasukkade kasutamine, jalgade (säärelihaste) aktiivsed ja passiivsed võimlemisharjutused.
  
• Immobilisatsioon. Immobilisatsiooni aeg võib olla lühema- või pikemaajaline sõltuvalt operatsiooni raskusest, opereeritavast piirkonnast, haige seisundist jm. Pikemaaegse immobilisatsiooni korral on tähtis asendiravi, lamatiste profülaktika, hea hügieen. Samuti aktiivne ja passiivne võimlemine.
  
• Parenteraalne toitmine . Kui operatsioonipatsient vajab mingi aja jooksul parenteraalset toitmist, võivad tekkida suuprobleemid, milliste puhul patsient vajab tõhustatud suuhügieeni (vt. 2.2. Toitumine ja vedeliku tarbimine).
  

Kasutatud kirjandus:

• Mustajoki, M., Maanselkä, S., Alila, A., Hyvärinen, S., Huttunen, R., Rasimus, M. (2001). Õe käsiraamat. Tallinn: Kirjastus Medicina .
  
• Iivainen, A., Jauhiainen, M., Korkiakoski, L. (1997). Õenduse käsiraamat. Tallinn: Kirjastus Medicina
  

4