Nimetu (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
Evert Alba
XII tahvli seadus
Allika analüüs
Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
Õppejõud: Maie Ruus
Tallinn 2011
Sissejuhatus

Rooma ühiskonda on nimetatud õigusühiskonnaks tulenevalt sellest, et 451. - 450. a. sai valatud vana e tavaõigus uude vormi – ius scriptum ( kirjalik vorm ). XII tahvli seadused on vanim nii mahukas ladinakeelse kirjasõna mälestis, millest on säilinud tänaseni üksikud fragmendid , kuid see pani aluse õiguse arengule, mis levis üle maailma. XII tahvli seadused olid au sees ja seda kummardati roomlaste poolt, mis sisaldasid ka teiste riikide õiguse elemente ja oli ühtlasi õiguse leviku kui ka kasutuse alustalasid. Mida roomlased ja hiljem ka teiste riikide inimesed järgisid tulenevalt XII tahvli seadustest ja kui tähtis selle üleskirjutamine oli õiguse leviku tähenduses?
Allika analüüs

1. XII tahvli seadused – üldiseloomustus
Õigusega puututi kokku juba enne, kui XII tahvli seadused kirja pandi. Vana-Roomas, pärast kuninga kukutamist kadusid viimaste mitte kirja pandud reeglid, mistõttu sattus maarahvas linlaste omavoli alla. Puudus seadus, mis ühendaks ja tagaks kõigile rooma kodanikele kindlad käitumisreeglid ja 5. saj eKr alustati XII tahvli seaduste loomisega ning seda ius scriptum vormis, mis tagaks võrdsuse ja vabaduse ning oleks teatavaks tehtud ja kättesaadav kõikidele roomlastele.
1.1 Allika liik
XII tahvli seadus kui seaduste allikas on seadustekogu , mida pole tervikuna säilinud algsel kujul ega ka ümberkirjutusena, küll aga on teada seadustekogust üksikuid fragmente ja seaduseteksti lõikude rekonstruktsiooni , mis on kogutud ja meile teada hilisemate autorite teostest. Fragmentideks on sõna-sõnalised tsitaadid seaduse tekstist ja teine osa on seaduse sätete ümberkirjutised, mis annavad meile osalise ülevaate seadusekogust.
Seadustekogu pärineb 5. sajandist eKr ja teada olevad fragmendid on kirja pandud 1. sajandist eKr kuni 6. sajandini pKr ja üht osa seadusetekstist on redigeeritud veel 9. sajandil. Kuna seadustekogu on läbinud rohkem kui tuhat aastat, siis on ka see teinud vastavalt läbi suuri muutusi nii seadusetekstides kui ka ladina keeles, millest hilisematel juristidel tuli paratamatult leppida teadmisega , et keeruline on mõista kunagiste seadusandjate mõtteviisi kirja pandud seaduse ees. Juristidel oli raskusi erinevate terminite mõistmisega juba 200 a. eKr, mil seadusekogu edasisel töötlemisel tuli kasutusele võtta kohati sisetunde järgi sobivaid mõisteid, et anda seaduses kui sellises võimalikult selgelt edasi kohaldamisele ettenähtud eeskirju.
1.2 Allika liigendus – temaatika
XII tahvli seadused kujutasid endast normikogumikku, mis reguleeriks Rooma kodanike vahelisi suhteid. Teda uurides on võimalik saada teada küllalt täpselt õiguse iseloomust, käitumiseeskirjadest ja viimaste rikkumisega kaasnevatest karistustest.
XII tahvli seadused ei kujuta endast koodeksit süstematiseeritud normistiku mõttes, mis reguleeriks piisava täiuslikkusega ühiskondlike suhete teatavat ala. Küll aga annab see piisava ülevaate vanimast Rooma õigusest, kus 12 tahvlit kui sellist, käsitleb tähtsamaid praktilisi küsimusi ja esineb lühikeste reeglite kogumina, kus peamiseks sisuks on tsiviilprotsessi, maavaldust ja perekonda puudutavad sätted ning sanktsioonid teiste isikute õiguste ja huvide rikkumise kohta ja lisaks erinevaid administratiivse iseloomuga reegleid.
Üldiselt on võimalik leida seadusekogust põlluharijate perekonda puudutavaid küsimusi, kus perekonnapeal oli piiramatu võim ja samuti käsitletakse perekonna omandit . Lisaks reguleeritakse eraomandit, mida võib võõrandada ja pärandada, kui ka ühiskonna varanduslikku deferentseerumist, mis tõuseb esile eelkõige karmides reeglites korratu maksujõetu võlgniku vastu. Orje mainitakse vähe, kuna orjandus pole lõplikult välja arenenud ja samuti on sätteid lepingute kohta vähe, kus mainitakse ainult laenulepingut, mis tähendab eelkõige majandusliku käive vähest arengut.
1.2.1 Allika liigendus – struktuur
XII tahvli seaduste sisukorda arvatakse olevat järgmisena: I-II tahvel käsitlevad tsiviilprotsessi puutuvaid sätteid, III tahvel – reeglid korratu võlgniku vastu, IV tahvel – sätted isavõimu kohta, V-VI tahvel – eestkoste, pärimine ja omand, VII-VIII tahvel – obligatsiooniõiguslikud suhted, IX – X tahvel – ius publicum ja ius sacrum, XI – XII tahvel – mitmesugused lisasätted. XII tahvli seadused ja neis peituvad sätted kujutavad endast Rooma tavaõigust.
1.2.1.1 Allika liigendus – eeldatatav XII tahvli sisu põhjalikumalt
I tahvel käsitles eelkõige kohtukohustust. Kui keegi kutsus kellegi kohtusse, siis pidi ta minema, vastupidisel juhul kui ei läinud, võis kutsuda tunnistajad. Kui pooled leppisid asjas kokku, siis preetor kuulutas selle välja, kui mitte siis pidid nad esitama asja comitiumil või foorumil enne keskpäeva ja mõlemad pidid seda kohapeal arutama, pärast keskpäeva otsustas preetor vaidluse kohalolija kasuks ning kohus võis kesta vaid päikseloojanguni.
II tahvel reguleeris kohtumenetlust. Selles oli juttu protsessitagatiste kohta, mis oli rangelt piiritletud nii asjade kui ka inimeste kohta, kus mõlemad pooled panid välja teatud summa ning kinnitasid seda vandega. Menetlus lõppes kohtuniku määramisega, kelleks sai pooltele õigusttundev kaaskodanik kohtunikuks või vahekohtunikuks, kes tegi peale asja arutamist otsuse. Sissemakstud summa sai eduka protsessi korral võitja tagasi, kuid kaotaja jäi kaotsjonist ilma, kuid siinkohal tuleb tõdeda, et alati eelistati sõbralikku kokkulepet.
III tahvel sätted kohaldasid otsuste täideviimist. Seal oli kirjas, et ülestunnistatud võla korral ja kohtupoolse otsuse täideviimiseks on seadusega antud 30 päeva, vastasel juhul tuleb võlgnikul ilmuda kohtusse. Kui ta ei täida oma kohustust võib võlausaldaja ta kaasa võtta juhul, kui keegi teine ei kanna vastutust ega täida kohustust võlgniku eest võlausaldaja ees. Sätetest võib leida ka võlgniku teatavat kaitset, kus öeldakse ka, et kui võlgnik tahab, lasku tal elada omal kulul ning ka oli võimalik paluda süüa võlausaldajalt. Võlausaldaja võis teda sedasi kuni 60 päeva võlavangistuses hoida. Sellel ajal tuli võlgnik kolmel korral avalikult preetori ette viia. Võla maksmisega võis ta end vabastada või selles menetluse staadiumis võis leitud vindex võlgniku võlausaldaja käest vabaks osta. Kui ei leitud kumbagi lahendust , võis võlausaldaja võlgniku surmata või väljaspoole Roomat orjaks müüa, üldjuhul mindi teist teed pidi, kuna kreeditor ehk võlausaldaja eesmärk oli siiski raha kätte saamine. Vabariiklikus Roomas puudus täitemenetlus ja riiklik kohtukorraldus .
IV tahvli sätted reguleerisid isavõimu, kellel lasus piiramatu võim perekonnas. Talle kuulus täielik võim kõikide pereliikmete üle, kus ta võis otsustada ka poja elu ja surma üle. Võis ka poega müüa, ning kui ta teda kolm korda müünud oli, siis vabanes ta isa võimu alt. Isavõim lubas mehel naisest lahutamise korral naise võtmed ära võtta, lasta tal asjad kokku korjata ja majast välja saata. Hiljem lisandus kohustus anda tagasi naise kaasavara , seda abielu stabiilsuse huvides.
V tahvli sätted reguleerisid pärimisõigust. Pärandajal oli õigus koostada testamenti ja vabal valikul seda pärandada. Kui testamendi koostaja ( pereisa ) suri, pidi pärandi saama lähim isapoolne sugulane, kui sugulast polnud siis sugukondlased. Kui keegi on vastutustundetu oma vara üle ja hooldajat pole, siis olgu tema ja tema vara üle võim isapoolseil sugulastel ja sugukondlastel. Algselt lubas Rooma õigus pärandajal vormivaba üleandmist eelkõige võõrandatavate asjade üle, eelkõige raha, hiljem ka perekonna liikumatut vara.
VI tahvel käsitles vara liikumist tehingutes. Mancipatio , kindla vormi kohast ja pidulikku res mancipi hulka kuuluva vara ( nt maatükid, orjad , kariloomad, põllutööriistad) ostu – ning omandiõiguse ülemineku tehingut viie tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul ja in iure cessio, ehk teatud protsessivormis toimetatud õiguste üleminekut preetori juures. Samuti reguleeris see tahvel igamist ja sellega seoses abielunaise seisundit. Tunti ka abieluvormi, kus abielu naine polnud enam isavõimu ehk manuse võimu all, ning XII tahvli seadused ei olnud nii väga patriarhaalsed ning andsid mitmeid võimalusi abielunaistel iseseisvaks saada.
VII tahvel reguleeris naabrusõigusi nii linnas kui ka põllumajanduses. Seal määratleti nt ära tee laius sirgel teel, milleks võis olla kaheksa jalga, kurvis aga 16 jalga. Samuti sätestas see, et puud mis on kõrgemad kui 15 jalga tuleb latv maha saagida. Kui kaugele naaberalast võis ehitada ja mida vaidluse korral tegema pidi.
VIII tahvlis oli juttu deliktiõigusest: needmisest, laimamisest, kehavigastusest, nõidmistest, öisest põlluvilja vargusest, süütamisest, lubamatust puude maharaiumisest, varastamisest, aga ka hädakaitsest ning teolt tabatud varga kohtlemisest. Sinna kuulus ka eeskiri , mis kaitses klienti patroonipoolsete õiguse kuritarvituste eest.
IX tahvli karistusõiguslik sisu ei ole endast otseseseid jälgi jätnud. Siin olevat sisaldunud eesõiguste (privilegia) keeld, samuti karistus riigireetmise eest. Tõenäoliselt seisis siin ka oluline õiguslik põhimõte, et kedagi ei saa hukata teisiti kui kohtuotsuse alusel. Siinkohal võib mainida, et selline õiguslik põhimõte on läbi ajaloo üks kõige tähtsamaid õiguslike põhimõtteid, sest teatavasti ei saa mitte kedagi enne süüdlaseks või süüdi mõista enne, kui seda kohus on kindlaks teinud.
X tahvel sätestas matustega seotud õigusküsimusi ning sealt on näha, kui oluline oli roomlasele ja tema suguvõsale esivanemate kultus. Nimelt ei maetud surnuid linna vaid linnast välja, sest surnuid ei saadud matta sinna, kus teised inimesed elavad ja samuti ei tohtinud teda põletada linnas. Matusetseremoonia pidi kulgema ilma taganutmise ja liialeminevate peiedeta.
Kaks viimast tahvlit kujutasid endast hilisemaid täiendusi, patriitside tagasipöördumist traditsiooni juurde, seega reformi reformimist.
XI tahvel sätestas seda, et keelati abielu patriitsi ja plebei vahel, kuid see säte tühistati peagi. Samuti leidus eeskirju, kus käsitleti orjade ja perepoegade delikte. Sealt on pärit Liviuse vahendusel edasi levinud põhimõte:” Kõik, mida rahvas viimasena on otsustanud, olgu õigusena kehtiv”.
XII tahvli seadused polnud kuigi süstematiseeritud, sest tihti esineses ühel ja samal tahvlil erinevat õiguseliiki sätteid.
1.3 Allika keel
Tulenevalt sellest, et just Roomas anti välja XII tahvli seadused, kus kasutusel oli Ladina keel, siis vabariigi perioodi algul olnud plebeide ja patriitside vaheliste vastuolude tulemusena see tavaõigust reguleeriv seadusekogu ka Ladina keeles kirja pandi. XII tahvli originaal keeleks oli vana arhailine Ladina keel, mis aja möödumisel samuti muutus ja edasine tõlgendamine ka uuenevas Ladina keeles toimus.
1.4 Allika autor ja tõlkija
XII tahvli seaduste autoriks kui idee algatajaks võib nimetada plebeisid, kes alustasid mässu patriitside vastu, kuna esineses ebavõrdsus ja teadmatus õige ja vale tegutsemise ees, kuna puudus kindel seaduse allikas, millele toetuda. Teisest küljest võime nimetada autoriks patriitse, kes sellist omakasupüüdlikkust karmil viisil plebeide peal ära kasutasid. Siiski kaldun arvama , et siinkohal autoriks on plebeid, kes selle idee välja käisid ja patriitse seadust kirja panema sundisid, mis küll kujutas endast ühte pikemat kujunemis-loomisprotsessi. Allika tõlkijateks olid tulevased juristid , kes valdasid vastaval ajajärgul kehtivat Ladina keelt, kuna Ladina keel oli pidevas muutumises.
1.5 Allika adressaat
XII tahvli adressaadiks olid kõik Rooma kodanikud.
1.6 Allika sätete laad
XII tahvli seadused reguleerivad poolte vahelist õigust, kohustust ja sanktsioone. Sanktsioonid olid karmid ja õiguslikku õigust kohldati ainult siis, kui pooled omavahel ei suutnud sõbraliku kokkuleppeni jõuda.
2.1 Allika ajalooline tagapõhi
Antiiksete kultuuride seas on Rooma ühiskonda nimetatud õigusühiskonnaks, sest 5. sajandi keskel eKr pärineva XII tahvli seaduse arvukad fragmendid on vanim nii mahukas ladinakeelse kirjasõna mälestis. Kirjakultuuri tõeline areng algab alles 3. sajandil eKr, seda eelkõige naaberriigis Kreekas, kus kirjakultuur oli jõudsalt arenenud juba paar sajandit säilitades nõnda rahvapärandis peituvat luulevara, kuid Roomas leiti tähtsamaks säilitada just õigusalast materjali ehk seadusekogut. XII tahvli seadus oli esimene ius scriptum vormis välja antud seadustekogumik, mis andis tugeva tõuke õiguse arengule, nimelt õiguse arenemise algust loetaksegi XII tahvli seaduse loomisest. Seadustekogu loomist algatasid plebeid, kes ei olnud nõus patriitside alluvuses olema ja vastavalt sellele alustasid ülestõusu viimaste vastu.
Rooma oli agraarriik, kus tegeleti enamasti põllumajandusega ning reguleeriti vastavalt ka ühiskondlikke suhteid, eelkõige oli palju viiteid maaküsimustele. Rooma linn oli põllumajandusliku linnriigi keskus, mis oli samuti agraarne . Aeglaselt hakkas arenema kaugkaubandus ning turule orienteeritud käsitöö ja kunst , mil algas seisuste kihistumine patriitside ja plebeide vahel. Samuti tekkis algeline orjandus ja kiri. Rahvas hakkas oma vabaduse tagatisena nõudma õiguslikku selgust ja turvalisust. Oli vaja avalikult väljakuulutatud ja igaühele kättesaadavaid seadusi, mille täitmine oleks kohustuslik kõikidele kodanikele, nii patriitsidele kui ka plebeidele. XII tahvli seaduste puhul oli oluline, et see oli kirjalik õigus, küll aga polnud Roomlastele selles midagi uut, sest mujal Vahemere ääres tehti õiguse kirjapanemisega palju varem algust. Kuid 451.- 450. aastal loodud seadustekogumikuga anti kirjalik vorm õigusele, mis sidus kõiki kodanikke . See pidi olema sellises vormis, mis oleks kättesaadav igale õiguskaaslasele: kirjutatud emakeeles (ladina) ja tehtud avalikult teatavaks. Õiguse üleskirjutamine ei tähendanud õigusloomet, sest see oli juba olemas tavaõigusena, kuid just nii roomlased sellesse suhtusid. Seadusest lähtuv ja seadusega tagatud vabadus pidi kindlustama kõigile kodanikele nende õigused ning ohjeldama kõrgemat võimu. Roomlased ise rõhutasid alati, et seaduste üleskirjutamisel aitasid kaasa kreeklased . Roomlased ei kahelnud kunagi, kui oli vaja midagi üle võtta teistelt rahvastelt ja Rooma kombel kasutama hakata.
2.1.1 Allika tekkelugu
Seaduse tekkelugu pärineb 1. sajandist eKr ja tugineb täielikult ajaloolisele pärimusele ja seega julgen väita, et tekkelugu on oletatav, kuna ei rajane täielikult säilinud kindlatel faktidel. Ajal mil kuningas kukutati, sattus Rooma rahvas jälle ebakindlasse õiguslikku olukorda, elati rohkem tavaõiguse kui kirjutatud seadsute järgi, sest viimase kukutamisega kadusid kuninga poolsed seadused. Kõige pikemalt on uurinud XII tahvli saamisloost ja kümme aastat kestnud eelloost Livius , lisaks samaaegsed ja hilisemad autorid ( Halikarnassosest, Diodoros, Cicero , Tacitus) arvates, oli seaduse väljaandmise põhjuseks pleebsi nurin, et patriitsidest magistraadid ning preestritest seadusetundjad ja kohtunikud tõlgendavad ja rakendavad suulist tavaõigust meelevaldselt. Selle lõpetamiseks valiti kümme üldtunnustatud autoriteediga meest, kes pidid Kreeka riikidelt õigusalast nõu küsima ja riigile seadustega aluse panema. See sai alguse aastal 462 eKr pleebsitribuun C.Terentilius Arsa süüdistustest patriitsidest konsulite aadressil, et need kuritarvitavad oma võimu, eelõkige pleebsi suhtes. Selle takistamiseks tegi ta ettepaneku kirjutada üles ja kehtestada seadus konsulite võimu kohta, kusjuures patriitside reaktsioon selle peale oli tormiline. Kuid protsess jäi venima ning peamiseks põhjuseks võib arvata, et oli pidev sõjaolukord. Aastatepikkuse vastasseisu järel nõustusid patriitsid lõpuks seadust kirjalikult välja andma. Kuid esmalt saadeti kolm saadikut Ateenasse Soloni ja teisi Kreeka seadusi uurima . Ajal mil nad naasid, valiti 451. aastaks nimetatud 10 meest seaduse kirjutamiseks, kelle hulka kuulusid ka kolm mainitud saadikut. Kolleegiumi liikmed olid selle aasta ainsad kõrgemad magistraadid, st eraldi konsuleid ei olnud. Samuti anti samadele isikutele samal aastal õigus vajalikel juhtudel seadusi täiendada ja selgitada, kusjuures rahvas ei tohtinud nende tegutsemise vastu midagi öelda. Nimetatud isikute hulka kuulusid ainult patriitsid, kuigi pleebs oli avaldanud samuti soovi osaleda seaduse kirjutamisel, teda vastu siiski ei võetud. Koostati kümme tahvlit seadusi ja need eistati rahvakoosolekule, kus see heaks kiideti. Mehed panid tähele, et seadustetahvlites esines puudusi ning tulenevalt sellest lisati järgmisel aastal veel kaks juurde. Sinna kolleegiumisse kuulus ka pleebsi esindajaid, kuid viimase kolleegiumi maine oli halvem , tulenevalt sellest et nad kaldusid oma võimu kuritarvitama ja nende lisatud kahte viimast tahvlit on peetud ebaõiglaseks. Pärast sellist täiendust nimetati kogu töö Kaheteistkümne tahvli seadusteks. Seadusetahvlid paigutati oletatavalt kõnetribüüni ette, et rahval oleks mugav seaduste sisu selgeks saada.
2.1.2 Allika ajalooline kehtivusaeg
XII tahvli seaduse sätted on koostatud 1. saj. eKr kuni 6. sajandi pKr, kuid seadustekogumik on pärit siiski 5. sajandist eKr. Kogumikku on läbi aja korduvalt tõlgendatud erinevate juristide poolt, millega nähti kõvasti vaeva, sest aja jooksul muutus ka ladina keel ja vastavad terminid olid sageli mõistmatud ka hästi haritud keeletundja jaoks. Rooma õigus on leidnud tee paljude riikide õigusesse, seda on ülevõetud ja muudetud, kuid tänaseni on säilinud mitmeid sätteid, seda eelkõige Corpus iuris Civilises.
2.2 Võrdlus
XII seadusetahvlit olid riiklik pühadus. Igal kodanikul oli õigus ja kohustus neid tunda. 4. sajandil eKr Gallide rünnaku ajal olevat tahvlid küll hävinud, kuid seejärel need uuesti üles pandud. Tulenevalt sellest, võib järeldada, et kaheteistkümne tahvli seadustel lasus suur auväärsus ja pälvis Roomas suurt austust . Samuti kinnitab seda ka Cicero kirjutistest asjaolu, et tema ajal õpiti koolis tahvlite tekstid pähe, kuigi see tegevus pärast 1. sajandit eKr ei olnud enam kombeks. Roomlaste õigusideaali kehstavate Kaheteistkümne tahvli seaduste äthtsuse kindlaim tõend on aga nende lakkamatu tsiteerimine juristide töödes. Veel tuhat aastat pärast nende sündi koostatud Justinianuse Corpus iuris sisaldab ikka veel tsitaate sellest vanast õigusmälestisest ning austavaid kummardusi selle poole. Seda tõdedes, ei erine säärasest suurteosest ka kümme käsku, mis on säilinud tänapäevani ja teatakse ja järgitakse endiselt.
Kümnel käsul on inimkonna usundiloos erakordne koht, nagu ka XII tahvlil seadustekogumikul. Kümmet käsku võib õigusega nimetada inimkonna põhivaraks. Neis on algaineid, millest koosneb kogu kõlbeline kord. Kümme käsku anti Iisrealile kolmandal kuul pärast Egiptusest väljumist Siinai mäel. Piibel kirjeldab seda järgmiselt: “ Kolmandal kuul pärast Iisreali laste väljumist Egiptusemaalt, just sel ajal, tulid nad Siinai kõrbe...ja kolmandal päeval, kui hommik oli saabunud, sündis, et hakkas müristama ja välku lööma: mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda, et kogu rahvas, kes oli leeris, värises! Siis Mooses viis rahva leerist välja Jumalale vastu; ja nad asetusid mäe jalale. Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Jehoova laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti! Ja sarvehääl läks üha valjemaks; Mooses rääkis ja Jumal vastas temale valjusti. Ja Jehoova laskus Siinai mäele”. Lisaks kirjeldab:” Ja jumal kõneles needsinased sõnad, üteldes:” Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa I tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad. Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab! Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus äpeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ega tütar, ega su sugulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle. Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevad pikendatakse sellel maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab! Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligemese vastu valetunnistajana ! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis ligimese päralt on!” Inimkond ei suuda seletada jumaliku ilmutuse käiku, ja seda ei nõutagi, küll aga ootab Jumal kuulekust sellele, mis ta on ilmutanud. Juudid seevastu seletasid sündmusi niiviisi, et Jumala kümme käsku anti inglite vahendusel. Sama seisukohta kinnitab esimene kristlik märter Stefanos, apostel Paulus ja Heebrea kiri. Kümne käsu ulatuslik ja kestev mõju mitmete sajandite vältel sunnib järeldama, et selle algus peab olema ülemaine. Ainult üks jumalik endailmutuse moodus ületab Siinai käsuandmise ja see on Jumala kõnelus inimkonnaga Jeesuse Kristuse kaudu. Kümme käsku sisaldavad inimese usulised ja kõlbelised kohustused väga lühidalt ja sisukindalt. Need mahtusid kahele kivist tahvlile, mida nimetatakse käsulaudadeks. XII tahvli seadused ja kümme käsku erinevad sellepoolest, et ühed panid kirja inimesed, kuid viimased on jumaliku ilmutuse nähtus. Mõlemad allikad on justkui läbinud pika tee läbi aja ja jõudnud tänapäeva kasutusse. XII tahvli seadused olid esimesed seadused, mis ius non scriptum vormis olid ja sääraselt sellega võimalik tutvuda oli. Julgen väita, et XII tahvli seadustekogumik oli ainulaadne allikas tol ajal, sest see oli esimene kirjalik allikas inimkonna poolt. Kümme käsku kui kusagilt kõrgemalt öeldud käsud jagunesid kahte suurde gruppi. Esimeses grupis on inimese kohustused Jumala ja teises kohustused ligimese vastu. Nende kahe vahel on inimese kohustus oma vanemate vastu, sest elu alguses on vanemad lapsele Jumala asemikud ja Issand Jeesus nimetab Jumalat ka Isaks. Võimalik on ka see, et esimesed viis käsku asusid esimesel ja viis viimast teisel käsulaual. Kui kümnes käsus olid kirjas ainult kohustused, siis XII tahvli seadustes on lisaks kohustustele ka õigused kui ka sanktsioonid. Oletatavatest kümnest käsust on enim levinud järgmised sätted: “ Sa ei tohi tappa, varastada ega abielu rikkuda!”. Need põhilised käsud on teatavasti põhilised punktid kümnest käsust, mida iga inimene peab normaalseks ehk järgitavaks. Võin veendunult öelda, et esile toodud kaks allikat sarnanevad oma mõju ja leviku suhtes, kuid siiski XII tahvli seadused tol ajal oli ainukeseks kirjalikuks allikaks, millega algas õiguse edasine areng.
3. Allika sisuline analüüs
3.1 Ajaloolis-kriitiline interpretatsioon
Üheks näiteks Rooma õiguse edasiarendamise tehnikast võib tuua XII tahvli seadustekogumiku IV. tahvlilt leiduvast sättest järgmist: “ SI PATER FILIUM TER VENUM DUIT, FILIUS A PATRE LIBER ESTO - Kui isa on müünud poja kolm korda ( orjaks ), on poeg isa võimu alt vaba.”
Kui selle sätte tekkimise ajal oligi perekonnaisal niisuguse ulatusega manus , et ta võis poega orjusesse anda, siis nägid seadused selles ikkagi isa toimetulematust oma kohustustega. Kolm korda müüa tähendas õiguse kuritarvitamist. Isa kaotas oma õiguse pojale ning poeg oli nüüd õiguslikult iseseisev (sui iuris). Hiljem kujunes see eeskiri isavõimu tühistamise aluseks. Mida enam tardunud ja range koduvõim kreeka humanistliku elustiili ees taandus, mida enam kasvas vajadus teovõimeliste, õiguslikult ja majanduslikult sõltumatute kodanike järele, seda olulisemaks sai isavõimust loobumine. Manus`t ei tühistatud küll õiguslikult, kuid see muudeti tehingu abil üksikjuhtumil sisutühjaks. Patria potestas`e omanik pidi vabatahtlikult oma õigustest loobuma . Kui keegi kavatses oma pojale õigusliku iseseisvuse anda, pöörduti Kaheteistkümne tahvli seaduste poole. Isa müüs fiktiivse tehinguga oma poja mõnele sõbrale, kes omakorda lasi kohe uue orja vabaks. Sellega langes poeg tagasi isa manus`e alla. Viimane kordas nüüd sama tehingut ning tegi seda pärast poja teistkordset vabakslaskmist veel kolmaski kord. Kolm korda sõbrale müüdud poeg iseseisvus nüüd lõplikult ega langenud enam isa manus`e alla. Ta sai lõplikult vabaks, nagu alguses oligi kavatsetud. Seadusetäht rakendati uue eesmärgi teenistusse. See oli e-man-cipatio, isa võimu alt vabastamine.
3.2 Olulisima esiletoomine
Rooma õigustraditsioonile pandi alus XII tahvli seadustega 451.-450. aastast eKr, mil rahvas hakkas oma vabaduse tagatisena nõudma õiguslikku selgust ja turvalisust. Kaksteist seadusetahvlit kujutasid endast 494. aasta kompromissi vilja. Kaheteistkümne tahvli seaduste puhul oli oluline, et see oli kirjalik õigus, mis sündis kirjapanemise aktiga. Pleebsid alustasid mässu patriitside vastu, kuna sattusid patriitsidest magistraadid ning preestritest seadusetundjad ja kohtuniud tõlgendasid ja rakendasid suulist tavaõigust meelevaldselt. Samuti rõhutati pidevalt üldkohustuslikkust, kuna seadus reguleeris nii õigusi, kohustusi kui ka sanktsioone, mida kõik roomlased järgima pidid.
4.1 Ajalooline tähtsus, toime ja mõju tänapäevale
XII tahvli seadused olid jätnud sügavad juured Rooma rahva mälestusse. Ärakirjad sellest liikusid veel Cicero ajal, kes ütles, et tema ajal õppisid poisid koolis XII tahvlit pähe nagu tarvilikku laulu. Kuigi selle õigusallika algtekst pole säilinud meie ajani, on äsilinud siiski üksikud sätted temast hilisemate Rooma autorite teostes, osalt isegi sõna-sõnalt edasiantuna, osalt ainult vaba ümberjutustusena. Arvatavasti on teada kõik oluline, mis sellest seadustekogumikuga edasi anta taheti. Senini on teada üle saja katkendi ja mälestuse XII tahvli seaduste kohta. Alates 17. sajandist on alates on tegeletud selle erilise uurimisega ja rekonstrueerimisega.
XII tahvli seadustel oli tohutu tähtsus Rooma õiguse edasises arengus. Olles ühelt poolt eelneva tavaõiguse sünteesiks, on see koodeks teiselt Rooma õiguse edasise arenemise aluseks. Roomalsed ise hindasid seda õigusallikat väga kõrgelt, seda austati ja kummardati. Rooma ajaloolane T.Livius nimetab XII tahvli seadusi kogu avaliku ja eraõiguse allikaks. Allika tähtsus peitub ka selles, et seda on korduvalt kommenteeritud hilisemate rooma juristide poolt ja tänu sellega on säilinud kogu teadaolev materjal XII tahvli seadusest Corpus iurise kaudu tänaseni.
XII tahvlitesse kirjutati üles vana ehk tavaõigus, mis elas edasi uues vormis – ius scriptum vormis. Seadused olid suunatud tulevikku ja käsitlesid erinevaid olukordi nii õigust, kohustust kui sanktsioone seades. Need pidid olema kättesaadavad kõigile ning emakeelsed tahvlid seati üles nähtavasse kohta ( roomlasel pidi olema mugav nendega tutvuda olema). Säärane viis õigustas ja andis aluse õiguse edasisele arengule, seda nii seadusi muutes ja täiendades ehk ka tõlgendades.
Rooma vana õigus uues vormis kehtis, arenes ja levis üle maailma, viimast lausa kaks korda, mida nimetatakse Rooma õiguse retseptsiooniks. Rooma õigus on kui universaalne õigussüsteem, kuna selles õiguse sisus on elemente väga mitmete rahvaste õigusest. Roomlased oskasid nii oma õiguse kui ka vallutatud maadet ülevõetud õiguse paremiku sulatada meisterlikult üheks terviklikuks süsteemiks. Viimistletud kuju andis Rooma õigusele nn. Klassikalise ajastu jurisprudents e õigusteadus. See oli õigus, mis levis suures osas tolleaegses maailmas. Lõpliku kuju sai Rooma õigus kuulsas keiser Justinianuse seadsutekogus - “Corpus iuris civilis” ja nimelt sel kujul pärandaski Rooma oma õiguse järgnevatele sajanditele. Pärast antiikse maailma hukkumisel hävis palju antiikse kultuuri väärtusi. Uued rahvad alustavad uut elu ja nagu varemgi, tekib vajadus ühtse universaalse õiguse järele. Seda vajadust rahuldab jällegi Rooma õigus, mida hakatakse uurima, rakendatakse kohtutes, mis tungib üksikute riikide seadusandlustesse ning seda teistkordset vallutamist nimetataksegi Rooma õiguse retseptsiooniks.
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus
1) Hattenhauer, Hans. Euroopa õigusajalugu.
2) Ilus, Elmar . Rooma eraõiguse alused.
3) Amar , Annus. Muinasaja seasdusekogumike antoloogia.
4) Tärk, Osvald. Kümme käsku.