Rooma õiguse fenomen Euroopa Õiguse Ajaloos (0)

ROOMA ÕIGUSE FENOMEN EUROOPA ÕIGUSE AJALOOS
Referaat
Tallinn
2014
SISUKORD
Sissejuhatus 3
1.Mis on rooma õigus? 4
2. XII tahvli seadused 5
3. Corpus Iuris Civiles 6
4. Vulgaarõigus 8
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi teemaks on näidata Rooma õiguse fenomeni Euroopa õiguse ajaloos. Nimelt on Rooma õigus just see õigus, millele on rajatud tänapäeva Euroopa õigussüsteem ning tänu millele on ühiskondadel ja riikidel olemas põhiväärtused ning õigused. Autor keskendub referaadis 3le olulisele õigusblokile Rooma õiguses ning toob välja nende mõju, kuidas nad ühel või teisel moel mõjutasid Euroopa õiguse ajalugu. Vaieldamatult on ka tänapäeval näha Rooma õiguse fenomeni riikide seadusandluses ning jurisprudentsis, olgu selleks siis seadused või õppekavad .

1.Mis on rooma õigus?

Sellele küsimusele pole ühest lihtsat vastust- see on tingitud sellest, et Rooma õiguse areng on kulgenud läbi mitmete sajandite ja ulatub isegi tänapäeva. Meie põhilised teadmised Rooma õigusest lähtuvad Corpus Iuris Civilisel, mille nimi on kasutusel alates kuueteistkümnendast sajandist ja mis tähendab seaduste kogumit, mis loodi Konstantinopolis aastatel 529-534 imperaator Justinianuse algatusel . See seaduste kogumik koosnes algselt kolmest, hiljem neljast distinktiivsest osast.
Corpus Iuris Cvilis(CIC) loodi Bütsantsi riigis ja polnud kunagi kehtiv täielikult kogu Läänes. Peale seda, kui Justinianus oli vallutanud osa Itaaliast , kehtestati koodeks 554 aastal Sanctio pragmatica nime all. Ainult Institutsioonid, Codex ja järgnevad keiserlikud õigusaktid tundusid olevat mõjukad läänes varasel keskajal, kus osa Rooma õigusest edastati läbi Epitome Justinianuseni. Mitmed Digesti käsikirjad , mis olid säilinud Itaalias avastati 11. sajandi lõpus Põhja-Itaaliast. Kadunud Digeste on umbes 600 ja välja ilmunud 1076 alates Bologna õigusteaduse õpingute uuest liinist.
Kaasaegsete Rooma uuringute lähtepunktiks on Justinianuse kodifitseerimiskava, mille peamine eesmärk Rooma õiguse uurijate poolt on taastada klassikalise perioodi õiguslikud tingimused, kust allikad pärinevad. Rooma õigus võib lugeda tagasi vaatama ka ajas umbes 450 eKr, kus põhiliseks oli XII tahvli seadused, mida loetakse Rooma õiguse alustalaks.
Rahvas hakkas oma vabaduse tagatisena nõudma õiguslikku selgust ja turvalisust. Oli vaja avalikult väljakuulutatud ja igaühele kättesaadavaid seadusi, mille täitmine oleks kohustuslik kodanikele , nii patriitsidele kui ka pleibedele. Kaksteist tahvlit kujutasid endast 494. aastast pärit kompromissi vilja. Selle kõige juures oli tähtis õiguse üleskirjutus - õigus pandi kirja. Õigus pidi tagama vabaduse ja võrdsuse. Ta pidi olema valatud sellisesse vormi, mis oleks kättesaadav igale õiguskaaslasele: kirjutatu emakeeles ja tehtud avalikult teatavaks. Kaksteist tahvlit olid küll roomlastele eriomased, kuid nad rõhutasid alati kreeklaste abi nende koostamisel. Roomlased ei kahelnud hetkegi, kui oli vaja teistelt rahvastelt midagi head ja mõistlikku üle võtta ja rooma kombel kasutama hakata

2. XII tahvli seadused

Rooma õiguskultuuri lähtealuseks olev päritolumüür käib kodanike õiguste kohta ning peab silmas XII tahvli seadusi. Tacitus1 seostab need kauge mineviku õigusega ning üleminekuga monarhialt vabariigile. Rooma õigustraditsioonile pandi tegelikult alus XII tahvl seadustega 451-450 aastast eKr. Rahvas hakkas oma vabaduse tagatisena nõudma õiguslikku selgust ning turvalisust. Oli vaja avalikult väljakuulutatud ja igaühele kättesaadavaid seadusi, mille täitmine oleks kohustuslik kõikidele kodanikele, nii patriitsidele2 kui ka plebeidele3. XII tahvli seadused kujutasid endast 494. aasta kompromissi vilja.
XII tahvli seaduste puhul oli oluline, et see oli kirjalik õigus. Õigus sündis kirjapanemise aktiga. Iseenesest ei olnud selles midagi uut. Roomlased rõhutasid ka ise alati, et mujal Vahemere ääres tehti õiguse kirjapanemisega algust palju varem. Kuningate ajast on samuti jälgi kirjutatud õigusest, kuid alles nüüd anti kirjalik vorm õigusele, mis sidus kõiki kodanikke . Sellega anti Euroopale kodanikeõiguse selges ja arusaadavas vormis kodifitseerimise, ulatusliku üleskirjutuse idee. Õigus pidi kindlustama ja tagama vabaduse ning võrdsuse. Ta pidi olema valatud sellisesse vormi, mis oleks kättesaadav igale õiguskaaslasele: kirjutatud emakeeles ja tehtud avalikult teatavaks.
Erinevalt Siinai mäe õigusest tegid Rooma õiguse inimesed. See tõi kaasa niisugusele õigusele omased raskused: võimaliku instrumentaliseerimise ja kuritarvutuste ohu nende poolt, kelle käes oli poliitiline võim. Rooma püüdis selle vastu seista mitte ainult õiguse üleskirjutamise ja kindla seadusandliku menetlusega, vaid ka õiguse üldkohustuslikkuse pideva rõhutamisega.
XII tahvli seaduste puhul oli kõige tähtsam see, et see oli ius scriptum -kirjapandud õigus. Sellele tuginedes hakkasid ka roomlased hiljem seadusi üles kirjutama, et rahvas oleks parem nendega tutvuda. XII tahvli seadused olid kirjutatud rooma kodanikele ning kuigi pole säilinud ühtegi fragmenti sellest, oletatakse, et tahvlid sisaldasid algseid menetlusi kohtupidamisest, perekonnaõigusest,pärimisõigusest jne. Tegemist oli Euroopa õiguse ajaloo kohapealt väga tähtsa dokumendiga, kuna pani aluse järeltulevatele põlvedele seaduste ning õiguste täiendamise ning väljatöötamise idee. Samuti oli see alus tänapäeva kirjutatud õigusele.

3. Corpus Iuris Civiles

527. aastal tõusis Justianus I troonile ja valitses 565. aastani. Juba aasta pärast troonileasumist alustas ta õigusreformiga. Ta nimetas 10- liikmelise komisjoni, mis koosnes ühest õigusteadlasest, kahest advokaadist ja keskvalitsuse ametnikest. Seda juhatas keiserliku kantselei ülem Tribonianus, kes määras töö käigu ja teostuse. Sellepärast ülistas Justianus teda korduvalt ettevõtmise juhina . Võimalik, et temalt ongi tulnud kodiftseerimise algtõuge.
Alguses oli keisri jaoks tähtis üksnes õiguse puhastamine ja lihtsustamine õigusmõistmise kiirendamiseks. See on iga seaduste alusel toimiva riigi alaline ülesanne ja mitte midagi uut. Tänapäeval pöörab teadus enam tähelepanu Digesta ’le kui Codex’ile. Seevastu Justinianuse ja ka hilisema Euroopa õigusteaduse jaoks ei olnud mitme sajandi jooksul koguteose tähtsaimaks osaks mitte Digesta, vaid just Codex. Sel põhjusel töödati see pärast ülejäänud reformitööd veel kord läbi ja viidi uude seisu. Tänapäeva Corpus Iuris’es kolmandal kohal olev raamat on tegelikult Justinianuse teine koodeks, mis pretendeeris enamale kui vaid ajaliselt esmajärgulisele kehtivusele.
Austus , mida me õigustatult tunneme Corpus iuris civilis’e kui Rooma õiguskultuuri reservuaari vastu, ei või juhtida meid kõrvale küsimusest, millele oli kodifikatsioon suunatud omas ajas ja mida ta saavutas. Justinianus ja Tribonianus seadsid oma tööle praktilisema eesmärgi. Ennekõike pidid koodeks ja novellid andma kohtupidamise ja halduse kasutusse kehtiva õiguse käepärasemas vormis.
CIC sisaldas allikaid Rooma õiguse tuhandeaastasest ajaloost. Õiguspraktika ei saanud tegelda kauge ja võõrkeelse õiguse minevikuga, et korraldada kaasaegne. Nii hakati Justinianuse vastupidisele seadusele vaatamata varsti tegema väljavõtteid digestidest, mis ju olid ise juba katkendid. Akadeemiline hariduse ja õiguspraktika valmistasid kreekakeelseid kokkuvõtteid, mis tegid originaali üleliigeks ja kinnitasid selle kasutamiskõlbmatust Ida-Rooma riigis.
Kokkuvõttes oli Corpus iuris civilis tema loomise ajal eksisamm. Ta ei saavutanud kusagil kehtiva õiguse seisundit ja unustati peagi. Et see näivalt surnultsündinud ärkas pool tuhat aastat hiljem ellu üllatavalt elujõulisena, on sootuks teine asi. Siiski tekib küsimus, miks Justinianus ja Tribonianus selle töö tegid ja Euroopale muidugi aimamata niisuguse teene osutasid?
Koos XII tahvli seadustega moodustas CIC aluspõhja ning põhiõigused tänapäevasele Euroopa õigusele. Nad kujundasid käesoleva õigusruumi ning panid aluse modernse Euroopa seadusandlusele ning õiglasele kohtupidamisele, samuti põhiõigused, mida on aastasadade jooksul vastavalt ühiskondlikele muudatustele korrigeeritud.

4. Vulgaarõigus

Germaanlaste õiguste üleskirjutustes sisalduv oli tegelikult Rooma või roomaliku hõnguga germaani õigus. Viimast tuleb Rooma õiguse kihistuse alt hooolikalt otsida. Ei ermaani kuningad ega nende abilised olnud huvitatud ristiusueelse õiguse säilitamisest, pigem ikka selle ületamisest.
Õigus, mille poole läänegoot pöördus, ei olnud siiski Rooma klassikalise jurisprudentsi õigus. See oli läänegootide riigi galloromaani4 elanikkonna õigus, mille juurde juhiti nüüd sammhaaval ka läänegoodid5. Seda nimetatakse vulgaarõiguseks. Sõna, mille on kujundanud austus klassikalise Rooma õiguse vastu, sisaldab tegelikult teenimatut etteheidet, rõhutades selle õiguse primitiivsust. Hilisantiigil ei olevat olnud klassikalise Rooma õigusteaduse vaimset jõudu. Ei suudetud enam vahet teha omandil ja valdusel ning kohustus- ja käsutustehingul, hoida lahus alusetu rikastumise erinevaid juhtumeid. Kõik olevat muutunud lihtsamaks ja vormitumaks, vaimuvaesemaks ja segasemaks-harimata rahvaste vulgaarseks õiguseks .
Hilisantiigi kultuuriline produktiivsus seisnes olemasoleva teadmise sälitamises. Originaalsuspüüd, õigusteadusliku väitluse taotlemine ei olnud enam voorus, vaid patt. Nii ei olnud enam põhjustki oodata õiguselt enamat ja vallata õigust rohkem, kui oli vajalik igapäevastes tehingutes . Hilisantiigi Rooma õigus ei olnud halvem , vaid teistmoodi õigus. Sellest sai aru geniaalne läänegoot Alarich II ning tegi seda, mis oli vajalik. Ta pani kirja provintsis alalhoitud Rooma pärandi ja võib-olla tegi sellega Rooma õiguse säilitamiseks ja selle eest hoolitsemiseks sama palju kui CIC’e looja keiser Justinianus.
Euroopa õigusajaloo jaoks on 5.-6- sajandi vahetusel eriline tähendus. See oli õiguse üleskirjutuste aeg. Siin võib kodifitseerimise mõistet kasutada selle reservatsiooniga, et need õiguse kirjapanekud ei taotlenudki tingimata täielikkust ega väljaarendatud süsteemi. Oluline oli õiguse puhastamine ja kohandamine .
Eelmainitult võib tõdeda, et Rooma õiguse võtsid üles need germaani hõimud , mis sattusid vallutuste ajal Rooma riigi alla ning hakkasid õigust ka üles kirjutama. Kõik õiguste kogumikud, mis sellel ajal koostati, säilisid mingil kujul ka tulevatele põlvdele ning on võtnud tänapäeval kujul seadustena, mida kõik meist ühiskonnas järgima peavad.

Kokkuvõte

Rooma õiguse fenomen Euroopa õiguse ajaloos on olnud hämmastavalt suure tähtsusega või lausa fenomenaalne. Väga paljude riikide õigusliku korra ning seadusandluse aluseks on just olnud Rooma õigus. Referaadis välja toodud 3 suurt õigusteblokki keskendusid just sellele, et näidata Rooma õiguse ajaloolist fenomeni ja jurisprudentsi kaasaegses õiguslikust infoühiskonnas. Rooma õiguse laia mõju ning kasutuse tõi eelkõige Rooma riigi vallutused ning kaudne mõjutus lähedalasuvatele hõimudele. Just Rooma õiguse eeskujul hakkasid ka teised rahvused õigust üleskirjutama ( 5-6 sajand ). Eriti tähelepanuväärseks teeb Rooma õiguse see, et seda prooviti teha alati rahvale arusaadavamaks ning kättesaadavamaks nii nagu see toimib ka 21. sajandi Euroopas.
XII tahvli seaduste punktid olid alus õiguslikule seosele ning ühiskonna stabiliseeritusele ja korrigeeritusele. Seaduses sätestatu oli riigi sunnijõuga tagatud õigus. Tekkis mõiste seaduse ülimuslikkusest ning subjektide vahelistest juriidilistest suhetest, kas siis eraõiguslikest ( ius privatum) või siis avalik-õiguslikest ( ius publicum).

Kasutatud kirjandus

1. Hattenhauer, H. Euroopa õiguse ajalugu. Juura. 2007
2. Ilus, E. Rooma Eraõiguse alused. Penikoorem. 2005
3. 12 tahvli seadused. Arvutivõrgus:[ http://www.historyguide.org/ancient/12tables.html ]
4. Corpus Iuris Civilis Introduction . Arvutivõrgus: [ http://calvinistinternational.com/2013/03/13/an-introduction-to-the-corpus-iuris-civilis/ ]
1 Cornelius Tacitus (u. 55 – 120) oli Vana-Rooma ajaloolane ja kõnemees
2 Patriits oli Vana-Rooma riigi kodanik, kes kuulus põliste Rooma linna eliitperede hulka
3 Plebei – enamasti vaene talupoeg, kes võis osa võtta rahvakoosolekutest,kuid ei pääsenud riigiametisse ega Senatisse
4 Roomlaste poolt okupeeritud ning kulturiseeritud Gallia hõim
5 Idagermaani hõimu gootide läänepoolne haru