Kaheteist tahvli seadused (1)

Tartu Ülikool
Õigusteaduskond
Madli Uutma
XII tahvli seadused
Allika analüüs
Seminarijuhendaja: Maie Ruus
Tartu 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Allika kirjeldus 4
Õigusallika liik ja selle tähtsus 4
Kaheteistkümne tahvli seaduse liigendus 4
Seaduste keel 5
„kui on kompromiss , siis väljakuulutamine“ – Dictionary of Latin Law Terms 6
Seaduste keele muutumine ja tõlkimine 6
Argumentatsiooni laad 7
Ajalooline tagapõhi 8
Analoogsed allikad 8
Allika ajalooline käekäik ja kehtivusaeg 8
Allika sisuline analüüs 10
Konkreetse õigustermini ajaloolis -kriitiline interpretatsioon 10
Olulisimad sätted XII tahvli seadustes 10
Ajalooline tähtsus, toime ning mõju tänapäevale 11
Kokkuvõte 13
Kasutatud allikad 15
Seaduste tõlked 15
Kirjandus 15
Internetist 15

Sissejuhatus

Otsustasin valida allikaanalüüsiks XII tahvli seadused, sest mind paelus kontrast XII tahvli seaduste ja tänapäeva õiguse vahel. Soovisin heita pilku Vana- Rooma kodanike mõttemaailma ja ühiskonda, et teada saada, milline õigus oli nende arvates sellel ajal õiglane ja hästi argumenteeritud .
Kirjutatud töö põhineb suures osas Meyer ’i teosel „Legitimacy and Law in the Roman World: Tabulae in Roman Belief and Practice .“ Autor on käsitlenud teoses tervet kultuuri seaduse ümber ning näitlikult põhjendanud, miks kasutatakse tahvlitel kindlat kirjutamisviisi.
Töö käigus leidsin, et mitmeti on XII tahvli seaduste põhimõtted tänapäevase õigusega sarnased – juba kaheteistkümne tahvli seadused eristasid jumalikku ja sekulaarset õigust, keel oli mõistetav ja kättesaadav kogu rahvale ning üritati kaitsta ühiskonda andes inimestele kindlad õigused ja kohustused. Mõningane sarnasus on ka mõistetav, sest XII tahvli seadused mõjutasid ka Euroopa õiguse arengut.
Referaadis tutvustan XII tahvli olemust, uurin nende kujunemisloo kohta, analüüsin õigusnormide sisulist väärtust ning kirjeldan, kuidas XII tahvli seadused meie tänapäeva ühiskonda mõjutavad.

Allika kirjeldus

Õigusallika liik ja selle tähtsus

Kaheteistkümne tahvli seadustes avaldusid kehtivad õigusnormid ning seepärast võib tahvleid nimetada esimeseks „ formaalseks allikaks“ mis sidus teadaolevalt esmakordselt maailmas „kõiki riigi kodanikke kirjalike õigusnormidega“ (Ilus 2007, lk 33) Seadus oli kirjutatud kaheteistkümnele pronkstahvlile ning asetatud Rooma Foorumisse, mis oli avalike ürituste keskus.
Seaduste üleskirjutamine iseenesest ning tahvlite suurus andis seadustele suurema „võimu.“ Seadused olid kirjutatud kallite metallitahvlite peale, et sümboliseerida seaduste „väärtuslikkust“ ning kindlust (Meyer 2007, lk 2).
Üleskirjutatud põhiseadused olid kõigile kodanikele nähtavad ning igaühel oli parem võimalus enda õigusi nende abil kaitsta. Seega võib kaheteistkümne tahvli seadusi pidada demokraatia nurgakiviks. Kaheteistkümne tahvli seadused olid nii „ seadustekogu “ kui ka „põhiseadus“ ja seega seisid need kõrgemal „Rooma keisri kehtestatud lihtseadustest“ (Hall 2010, lk 3)

Kaheteistkümne tahvli seaduse liigendus

Esimestes tahvlites oli käsitletud sätteid, mis reguleerisid „tsiviilprotsessi“. Esimene tahvel käsitles „kohtukohustust.“ Näiteks sätestas tahvel, et kostja asemel võis kohtusse tulla kolmas isik – „vindex“, kes pidi olema hageja „seisusega võrdne.“ Teisest tahvlist on väga vähe teada, kuid ilmselt reguleeris see „kohtumenetlust.“ Menetlus ei lõppenud „jumalakohtuga,“ vaid palvega määrata kohtunik. Preetor määras pooltele kohtunikuks õigusttundva kaaskodaniku või vahekohtunikuks, kes eraisikuna tegi pärast asjaarutamist otsuse. Kolmas tahvel reguleeris kohtuotsuste täideviimist. Kuigi tahvlis leidus ka „omaabi“ elemente, oli piiratud ka „krediitori võimu“ ning „kaitsti“ võlgnikku (Ilus 2007, lk 33).
Ka tänapäeval võib kolmas isik kohtus võlgniku võla maksta. See on sätestatud VÕS § 78, mis ütleb, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seega on mõlema ühiskonna arusaamine seaduse eesmärgist sarnane, sest peamiselt tahetakse kindlustada ohvrile hüvitis, mitte võlgnikule karistus .
Neljas tahvel reguleeris isavõimu. Perepeale kuulus absoluutne koduvõim ehk „ manus “, mis tegi ta kõigi perekonnaliikmete valitsejaks. Viies tahvel reguleeris „pärimisõigust“ (Ilus 2007, lk 33).
Kuuendas tahvlis olid sätestatud „tehingutingimused.“ Vara omandiõigus pidi alati üle minema viie tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul. Tahvlis oli käsitletud abieluvormi, kus naine ei olnud enam mehe võimu all. Sätetes oli kehtestatud ka viis, kuidas mees võis igamise abil saada enda naise üle õigusvõimu (Ilus 2007, lk 33). Seitsmes tahvel reguleeris naabrusõigusi nii linnas kui ka põllumajanduses.
Kaheksandas tahvlis oli juttu „deliktiõigusest:“ needmisest, laimamisest, kehavigastusest, süütamisest, lubamatust puude maharaiumisest, varastamisest, aga ka hädakaitsest ning teolt tabatud varga kohtlemisest. (Ilus 2007, lk 33).
Üheksanda tahvli karistusõiguslik sisu on kõige vähem jälgi jätnud. Siin olevat sisaldunud karistus „riigireetmise“ eest. Tõenäoliselt seisis siin ka oluline õiguslik põhimõte, et kedagi ei saa hukata teisiti kui kohtuotsuse alusel. (Ilus 2007, lk 33).
Kümnes tahvel sätestas „matustega seotud“ õigusküsimusi ning sealt on näha, kui oluline oli roomlasele ja tema suguvõsale esivanemate kultus (Ilus 2007, lk 33).
Kaks viimast tahvlit kujutasid endast hilisemaid täiendusi ning patriitside „tagasipöördumist traditsioonide juurde.“ Üheteistkümnes tahvel sätestas abieluga seonduvaid seadusi. Plebeide ja patriitside vaheline abielu oli keelatud ning abielluda ei võinud enne kui mehed olid aega teenimas käinud. Kaheteistkümnes tahvel kehtestas, et seadused peavad olema tehtud rahva tahtel (Ilus 2007, lk 33).

Seaduste keel

Kaheteistkümne tahvli seadused olid kirja pandud arhailises ladina keeles, mida keelefilosoofid kutsuvad „formaliseeritud keeleks “ (Meyer 2007, lk 44). Seaduste vorm, stiil, sõnad ja süntaks oli palju väiksem kui tavakeeles (Bloch 1989, lk 25). Näiteks esimese tahvli kuues seadus kehtestab „Rem ubi pacunt, orato,“1 mis tähendab, et kui kohtus „kaks osapoolt leiavad kompromissi , siis magistraat kuulutab selle välja.“ ( Leges Duodecim tabularum, ancientrome). Ilmselt olid seadused lakooniliselt kirja pandud selleks, et need oleks lihtsasti arusaadavad ja jääksid rahvale hästi meelde. Kividele pidid mahtuma mitu seadust ning seepärast ei olnud võimalik seadusi väga pikalt lahti kirjutada.
Seadused olid kirjutatud eripärases rütmis, mida on nimetatud „carmeni-stiiliks“ või „seaduslikuks etiketiks“ (Norden 1939, lk 91-106) Seadustes kasutati palju alliteratsiooni ja assonantsi. Näiteks „ex ea familia , inquit, in eam familiam.“ Samuti on kasutatud ka kordusi – peaaegu kõik seadused algavad sõnaga „si.“ Näiteks esimese tahvli kolm esimest seadust algavad „Si in ius vocat, ...“ „Si calvitur pedemve, ... “ „Si morbus, ...“
llmselt oli keelekujundite eesmärgiks teatud sõnade esiletõstmine ning meeldejäämise lihtsustamine . Keelekujundid panid seadused kõlama poeetiliselt, mis vihjab, et seadused olid mõeldud ka deklareerimiseks, mitte ainult lugemiseks. Selline seaduste kirjapanemise viis säilitas seadusi läbi sajandite ning taoline kirjutusviis muutus autoriteetseks (Meyer 2007, lk 59)

Seaduste keele muutumine ja tõlkimine

Tahvlite seaduste keelekasutus pole jäänud täpselt samasuguseks nagu see 3. saj. eKr . Ainsad teadmised, mis meil tänapäeval XII tahvli seadustest on, pärinevad kohalike juristide üleskirjutistest, millest „mõned refereeringud on täpsemad kui teised“ (Meyer 2007, lk 61). Tänapäeval on kogutud üle 100 katkendi ja mälestuse õigusallika kohta (Ilus, lk 33) Ajapikku muudeti seaduste keelt ka teadlikult – seda nimetati „concepta verba“ sõnaseadmiseks (Meyer 2007, lk 62). Kuigi tahvlite keelt muudeti, ei vahetunud roomlaste austusväärne suhtumine seadustesse (Meyer 2007, lk 63) Kuna tahvlite sisu oli suunatud vaid Rooma riigi kodanikele, säilisid seadused kuni 4. sajandini vaid ladina keeles. Hiljem tõlgiti XII tahvli seadust Rooma õiguse retseptsiooni käigus.

Argumentatsiooni laad

Kuna XII tahvli seaduste näol on tegemist ühe esimese kirjutatud õiguse allikaga , siis pole ka argumentatsioon väga juriidiline. Juriidilise argumentatsiooni järgi peab täielik õigusnorm koosnema abstraktsest faktilisest hüpoteesist ja sanktsioonist või dispositsioonist (Narits 2004, lk 98) XII tahvli seadustes on harva seaduses hüpotees ja õiguslik tagajärg ühte seadusesse märgitud. Erinevates seadustes on kirjas erinev normielement. Näiteks on kolmanda tahvli viiendas seaduses kirjas, et „võlgnikul ja võlausaldajal on õigus leida kompromiss, kuid kui kompromissi ei leita, siis peab võlgnikku 60 päeva kinni hoidma. Nendel päevadel peavad nad kohtuma preetoriga kolmel järjestikusel kauplemispäeval ja võlasumma kuulutatakse avalikkusele välja. Lisaks, kolmandal päeval saab võlgnik kas surmanuhtluse või viiakse orjaks Tiberi jõele.“2 Sellises õigusnormis on mitu hüpoteesi ja mitu õiguslikku tagajärge ning seepärast on sellest keerulisem aru saada. Kehtiv tavaõigus tänapäeval on valdavalt Euroopas suunatud printsiipide väljatöötamisele, mitte konkreetsete kaasuste lahendamisele. XII tahvli seadustes on seadused tihti kaasuse lahendamisele orienteeritud (Mousourakis 2007, lk 34)
Samas leidub XII tahvli seaduste hulgast ka õigusnorme, mis vastavad tänapäevasele struktuurile. Näiteks kuues seadus kolmandalt tahvlilt sätestab, et „kolmandal kaubanduspäeval jaotavad võlausaldajad kasumiosad omavahel võrdselt, ilma eelarvamusteta, ära“3
Kuna tänapäevased teadmised XII tahvli seaduste kohta pärinevad juristide ümberkirjutistest, ei saa me kindlad olla, et seadused olid tahvlitel täpselt samamoodi organiseeritud nagu neid praegu struktureeritakse. Seepärast ei saa me ka kindlad olla, kas seaduste argumentatsiooni struktuur on kooskõlas sellega, mida me tänapäeval õigeks peame.

Ajalooline tagapõhi

Analoogsed allikad

Lisaks kaheteistkümne tahvli seadustele kirjutati kõik preetorite ediktid (Edictum perpetuum) samuti tahvlitele (Meyer 2007, lk 6). Kirja on pandud mitmeid sätteid, mis olid samadel teemadel kui kaheteistkümne tahvli seadused. Näiteks võib ühes preetori ediktis lugeda, et „kes peidab ennast võlausaldajate eest, peab andma enda valduse müügiks“ ( Johnson jt 2003, lk 191). Ka kaheteistkümne tahvli kolmas tahvel sätestab võlausaldaja ja võlgniku õigused. Siiski ei saa neid seadusi lugeda analoogseteks õigusallikateks, sest nad ei moodustanud terviklikku seaduste süsteemi ja ei kehtestanud kodanike põhiõigusi. Preetorite ediktid põhinesid kaheteistkümne tahvli seadustel.
Hammurabi koodeks loodi „1780. aastal eKr Babüloonias“ ja on seega veel varasem õigusallikas kui kaheteistkümne tahvli seadused. Hammurabi koodeks sarnaneb kaheteist tahvli seadustega, sest ka koodeksi sätted on üles kirjutatud suurte tahvlite peale. Veel on sarnane asjaolu, et mõlemad seadused karistasid surmanuhtlusega tihedalt. Näiteks mõlemad seadused mõistavad surmanuhtlusele vale tunnistuse andmise. XII tahvli seadustes on selline säte kaheksandal tahvlil 23. seadus, mis sätestab, et „kes on süüdi valetunnistuse andmises, visatakse Tarpei kaljult alla.“ Hammurabi koodeksi ja kaheteist tahvli seaduste erinevus on asjaolu, et Hammurabi koodeks on palju detailsem kui kaheteist tahvli seadused. Hammurabi koodeksit ei saa seega nimetada põhiseaduseks (Horne 2007, lk 1)

Allika ajalooline käekäik ja kehtivusaeg

Rooma vanim tavaõigus „mos maiorum oli läbi põimunud usuga.“ Sellel ajal ei pandud tavaõigust kirja ning mos maiorum’it võib nimetada arhailiseks õiguseks (Ilus 2007, lk 28) Uuema tavaõiguse ajal hakati vahet tegema jumalikul õigusel (fas) ja ilmalikul õigusel (ius). Seega eristati Rooma õiguses religiooni ja ilmalikku õigust suhteliselt varakult võrreldes teiste kultuuridega. See peegeldub ka kaheteistkümne tahvli seaduses, kus ei ole peaaegu üldse religioossete talitustega seotud norme. Ainuke seadus, mis on religiooniga seotud, on kaheteistkümnenda tahvli esimene õigusnorm, mis sätestab, et „tõotus peatatakse kui usutalitusteks ostetud loom ei maksa looma eest raha “4
„Kuningriigi ajal“ kehtisid Roomas Rex’ide väljaantud seadused ning tihti avaldus seadusandja tahe ka mitmetel juriidilistel dokumentidel, kuid ühtset kirjutatud põhiseadust ei eksisteerinud (Ilus 2007, lk 31) Rex’ide perioodil oli kuninga üks ülesanne ka „lihtrahva (plebs) kaitse“. Vabariigi perioodil aga said rikkad tihti tõlgendada seadusi enda kasuks. Lihtrahvas korraldas 493 eKr „ülestõusu.“ Selle tulemusena tagati plebeidele oma asjades üsna suur autonoomia ning neid esindasid rahvatribuunid, kellel oli konsulite otsuste suhtes vetoõigus (ius intercedendi). (Siimets-Gross, 2012). 462. aastal eKr nõudis plebeide tribüün Terentius Harsa õiguse kirjapanemist. Pärast kaheksat aastat olid patriitsid nõus õigust kirja panema .
Legendi järgi „saatis senat Kreekasse “ kolm inimest, kes pidid õppima seadusandliku võimu „Soloni“ käest õigusteadust. Saadud teadmiste põhjal loodi Roomas kaheteistkümne tahvli seadused. Ajaloolaste väitel ei pea see legend paika ning kaheteistkümne tahvli seadus põhineb peamiselt põlisel rooma tavaõigusel (Mousourakis 2007, lk 24)
Ajaloolaste hinnangul loodi esimesed kümme tahvlit 451 eKr „Consulari Imperio Legibus Scribundis“ poolt, kuhu kuulus kümme meest konsulaadist, kellel oli seadusandlik võim. 450. aastal eKr moodustati uus grupp inimesi, kelle hulgas oli ka „plebeisid“ ning kes lisasid eelmisele kümnele tahvlile juurde kaks. (Mousourakis, lk 25) Kaheteistkümne tahvli loomine tähistas Rooma „vabariigi algust“ ning uusi seadusi võeti vastu rahvakoosolekutel (Ilus 2007, lk 32). Tahvlid püsisid vankumatult kuni 390 eKr ning siis hävitati need Gallide invasiooni käigus (Mousourakis 2007, lk 24).

Allika sisuline analüüs

Konkreetse õigustermini ajaloolis-kriitiline interpretatsioon

Manus iniectio tähendab otsetõlkes jõu või "käe asetamist“. Seda terminit kasutatakse süüdistatava kohtusse „mitte ilmumise“ korral kui teda sunnitakse „jõu kasutamisega“ preetori ette minema. ( Paulus 2012, Brill Online)
Terminit on kasutatud kolmanda tahvli teises seaduses. Esimene seadus sätestab, et võlgnikul on õigus võlgnevust likvideerida 30 päeva jooksul5. Teine seadus ütleb, et juhul kui võlgnevust selleks ajaks ei likvideerita, siis on võlausaldajal õigus võlgnik jõuga kohtusse viia.6 Seejärel on vastutaja (vindex) kohustus maksta süüaluse võlg ära.
Sellise sätte juures on tähelepanuväärne, et rõhutatakse kohtu tähtsust inimestevahelise probleemi lahendamisel. Kui arhailises õiguses oli varem levinud rohkem omakohus näiteks veritasu näol, siis kahteteist tahvli seadust eristab kohtu tähtsus õiguslike küsimuste lahendamisel.

Olulisimad sätted XII tahvli seadustes

Kuna kaheteistkümne tahvli seadused kujutasid endast vaid põhiseadust, ei olnud seadusi väga spetsiifiliselt käsitletud. Kehtestati põhilised protseduuride reeglid ja käsitleti kodanike õigusi. Peamiseks sisuks on tsiviilprotsessi, maavaldust ja perekonda puudutavad sätted ning sanktsioonid teiste isikute õiguste ja huvide rikkumise kohta, peale selle “rida administratiivse iseloomuga reegleid.” 5. sajandil eKr oli Rooma ühiskond “põhijoontes veel agraarne ,” seetõttu on ka 12 tahvlil palju “ viiteid põllumajandusele ja maaküsimustele” (Ilus 2007, lk 33).
Kaheteistkümne tahvli seadused olid nende väljaandmise ajal Rooma ühiskonnale kasulikud, sest need kaitsesid plebeisid patriitside võimu kuritarvitamise eest. Seda võib märgata analüüsides kolmandat tahvlit, mis käsitleb võlgnevusi. Kolmanda tahvli esimene seadus sätestab, et võlgnikul on 30 päeva aega oma võla tasumiseks. Varasemal ajal olid plebeidele suunatud karistused palju karmimad ning see oli ka üheks põhjustest, mis plebeisid vana õiguse puhul vihastas
Siiski ei muutnud XII tahvli seadused plebeisid ka patriitse võrdseteks. Seda võib järeldada näiteks XI tahvli esimesest seadusest, mis sätestab, et patriitside ja plebeide vaheline abielu on keelatud. Samuti ilmneb III tahvli kuuendast seadusest, et kui võlgnik pole maksnud ära enda võlga, siis võib teda kohelda surmanuhtluse või orjaks müümisega ning üldjuhul patriitsid ei pidanud võlgu võtma.
Tänapäeva õigussüsteemis lähenetakse võlgu võtmise probleemile leebemalt ning üritatakse leida lahendusi pigem üldise vaesuse leevendamiseks kui karistamiseks. Näiteks VÕS § 101 sätestab, et võlgnikult võib nõuda vaid kahju hüvitamist ning viivist.

Ajalooline tähtsus, toime ning mõju tänapäevale

Veel olid kirjutatud seadused Vana-Rooma ühiskonnale olulised, sest nii tagati Rooma kodanikele suurem õiguskindlus. Tahvlid olid asetatud Rooma foorumisse, mis oli kõigi peamiste ühiskondlike sündmuste toimumispaigaks (Ilus 2007, lk 33). Cicero kirjutas, et koolilapsed õppisid kaheteistkümne tahvli seadusi pähe (Ilus 2007, lk 33) Seega said inimesed seadustest järjest rohkem teadlikumaks ning oskasid ennustada ette enda tegevuste õiguslikku tagajärge. Läbi kirjapaneku toimis õigus preventatiivselt, sest inimesed panid teadmatusest vähem kuritegusid toime ning vältisid seaduse rikkumist, sest nad ei tahtnud kanda ettenähtud karistust. Samas teadsid Rooma kodanikud ka enda õigusi ning plebeid oskasid ennast patriitside kuritarvitamise eest paremini kaitsta.
Tänapäeval on varajased kirjalikud allikad heaks viisiks, kuidas saame teavet eelnevate õiguskultuuride ja õiguse arengu kohta. Tänapäevases maailmas on XII tahvli seadused tähtsal kohal ka seepärast, et kaudselt on need mõjutanud kogu Euroopa õiguskultuuri. XII tahvli seadused mõjutasid Corpus Iuris Civilis’e õpetust, millest omakorda sai alguse Rooma õiguse retseptsioon. Võimalik, et seadused, mis annavad võlgnikule aega võla tagasimaksmiseks, on mõjutatud näiteks kolmanda tahvli esimesest seadusest, mis määras Roomas 30 päeva võlgnevuse likvideerimiseks.
XII tahvli seadused oli esimesed, mis kehtestasid kirjalikult kodanikele põhiõigused. Õiguste kaitse idee on aktuaalne ka tänapäeval kui peame otsustama, milliseid õigusi näiteks loomadele, teistele rahvustele või puudega inimestele tuleb omistada. Rooma õiguses ei omistatud kõigile inimestele samasuguseid õigusi. Tänapäeval oskame me võrdsete õiguste olemasolu hinnata seepärast, et minevikus ei ole kõik inimesed ühiskonnas seda hüve nautinud.

Kokkuvõte

Referaat tutvustas XII tahvli seadusi, rääkis seaduste ajaloolisest kujunemisloost, analüüsis õigusnormide sisulist väärtust ning kirjeldas, kuidas tänapäeval XII tahvli seadused meid mõjutavad.
XII tahvli seadused on üks vanimatest kirjapandud õigusallikatest maailmas. Tahvleid võib pidada ka esimeseks põhiõiguseks, mis kehtestas õigused ning seadis kohustused Rooma riigi kodanikele. XII tahvli seadused olid pandud avalikult Rooma Foorumisse ning seepärast aitasid nad kaasa õiguskindluse tekkimisele. Enamus seadusi XII tahvlis käsitlevad tsiviilprotsessi, maavaldust ja perekonda puudutavad sätteid ning sanktsioone teiste isikute õiguste ja huvide rikkumise kohta.
Kuna rooma ühiskond oli 4 saj. eKr veel agraarne, siis on ka mitmeid seadusi, mis puudutavad põlluharimise teemat. XII tahvli keel oli lihtne, rütmiline ja kasutas kordusi. Ajaloolased on hakanud seadustes kasutatud ladina keelt nimetama formaliseeritud keeleks.
Argumentatsioon seadustes on orienteeritud rohkem konkreetse kaasuse lahendamisele kui üldiste printsiipide loomisele. Samas ei kirjelda XII tahvli seadusi karistusi nii konkreetselt kui näiteks Hammurabi koodeks. Täpsemalt on õiguslikud tagajärjed välja toodud preetorite ediktidega, mis kehtestati pärast XII tahvli seadusi. Kõik kolm õigusallikat olid kirjutatud suurtele tahvlitele ning võtsid sõna sarnastel teemadel.
Rooma ühiskond oli üks esimestest maailmas, mis hakkas selgelt eristama sekulaarset ja jumalikku õigust. XII tahvli seadused tekkisid plebeide ülestõusu tulemusena ning seepärast oli 3 saj. eKr oluline lahendada eelkõige ühiskondlikke, mitte religiooniga seotud probleeme. Levinud on arusaam, et XII tahvli seadused on mõjutatud kreeka õigusest, kuid ajaloolaste hinnangul see tõele ei vasta. Tahvlite seadused on kasvanud välja kohalikust õigusest.
Termin manus iniectio tähendab seadustes kellegi jõuga kohtusse viimist . Ka tänapäeval lubatakse sunniviisiliselt süüaluseid kohtusse viia, kui nad vabast tahtest kohtus ei käi. Karistused, mis olid Vana-Rooma õiguses ette nähtud võlgnevuse eest, olid palju karmimad kui Euroopas tänapäeval. Näiteks võisid võlgnikud enda elu kaotada, kui nad kahe kuu jooksul võlga tagasi ei maksnud.
XII tahvli seadused on meile ka tänapäeval tähtsad, sest need on mõjutanud Rooma õiguse arengulugu ning tahvlid kehtestasid Rooma kodanikele põhiõigused. Õiguste kaitse idee on aktuaalne ka tänapäeval kui peame otsustama, milliseid õigusi näiteks loomadele, teistele rahvustele või puudega inimestele tuleb omistada. Tänapäeval oskame me võrdsete õiguste olemasolu hinnata seepärast, et minevikus ei ole kõik inimesed ühiskonnas seda hüve nautinud.
XII tahvli seadused pakuvad väärtuslikku õppematerjali kunagisest Rooma ühiskonnast ja Rooma ajaloost. Vana-Roomas oli rahval erinev õiglustunne ning erinevad traditsioonid. Seepärast oli ka nende õigussüsteem erinev. Ajaloo õppimine aitab meil omakorda mõista ja kriitiliselt hinnata meie enda õigust tänapäeval.

Kasutatud allikad

Seaduste tõlked

Johnson, A. C. Coleman -Norton, P. R. Bourne , F. C, Austin: Ancient Roman Statutes: Translation , with Introduction , Commentary , Glossary , and Index University of Texas Press, 1961 – inglisekeelne tõlge

Tundmatu autor. Leges duodecim tabularum, vaadatud 20.04.2012, http://ancientrome.ru/ius/library/twelve/twelve.html#t5 – ladinakeelne tõlge

Kirjandus

Bloch, M. Symbols , Song, Dance and Features of Articulation: Is religion an Extreme Form of Traditional Authority ? Archives européenes de sociologie, London, 1989

Coleman-Norton, P. R. Bourne, F. C, Johnson A. C. and Pharr, C. Ancient Roman Statutes: A Translation With Introduction, Commentary, Glossary, and Inde, University of Texas Press, 2003

Horne, C. F. The Code of Hammurabi, Forgotten Books , 2003

Ilus E. Rooma eraõiguse allikad. Tallinn, 2007.

Meyer, E. A. Legitimacy and Law in the Roman World: Tabulae in Roman Belief and Practice, Cambridge , 2004

Narits, R. Õiguse entsüklopeedia, Juura, 2004

Norden, E. Aus altrömischen Priesterbüchern, Lund and Leipzig , 1939

Siimets-Gross, H. Rooma eraõiguse konspekt 2012,

Internetist

Hall, E. G. A Brief Introduction to Roman Law, 2010, vaadatud 20.04.2012 http://www.notarypublic.ie/download/Roman%20Law.pdf ’

Paulus, C. G. „manus iniectio.“ Brill’s New Pauly. Brill Online, 2012. vaadatud 20.04 http://referenceworks.brillonline.com/entries/brill-s-new-pauly/manus-iniectio-e721810?s.num=5

1 „kui on kompromiss, siis väljakuulutamine“ – Dictionary of Latin Law Terms

2 Erat autem ius interea paciscendi ac, si pacti forent, habebantur in vinculis dies sexaginta. Inter eos dies trinis nundinis continuis ad praetorem in comitium producebantur, quantaeque pecuniae iudicati essent, praedicabatur. Tertiis autem nundinis capite poenas dabant, aut trans Tiberim peregre venum ibant.
3 Tertiis nundinis partis secanto. Si plus minusve secuerunt, se fraude esto.
4 Lege autem introducta est pignoris capio, veluti lege XII tabularum adversus eum, qui hostiam emisset nec pretium redderet; item adversus eum, qui mercedem non redderet pro eo iumento, quod quis ideo locasset, ut inde pecuniam acceptam in dapem, id est in sacrificium, impenderet [ Gaius IV 28]
5 Aeris confessi rebusque iure iudicatis XXX dies iusti sunto
6 Post deinde manus iniectio esto. In ius ducito.
15