Niidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka avamaastikke, kuigi viimastest eelistab niiskemaid ja rohurikkamaid alasid. Niidu-uruhiir võib elutseda ka rabade servaaladel, soistel niitudel ja rannaniitudel ning siseveekogude kaldapõõsastikes. Ta uuristab madalaid urge, kuid pesapaikadena kasutab meelsasti ka looduslikke varjekohti või ehitab maapinnale rohust ja samblast pesi. Rannaniitudel võib ta oma kodu rajada ka lihtsalt kivide alla. Niidu-uruhiire toiduks on valdavalt taimedeNiidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm
Lehed on pisut renjad teravatipulised. Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse kobarana. Soo-neiuvaibal on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab Õiekattelehed on valged ja punakad. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Soo-neiuvaip on putuktolmneja. Teda tolmeldavad herilased. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad. Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, pole võimust võtnud. Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- Tema kasvukohad võivad hävida võsas- tumise ja kuivenduse tõttu. Soo-neiuvaip on Eestis III kategooria kaitsealune liik. Keelatud on tema kahjustamine, korjamine
sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti. harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Kui see õis aga katki lõigata, siis näeme, et tal pole kõik õie
Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna-Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m.
Samuti süüakse taimede maapealseid osi: lehti, noori võrseid, oksi ja puukoort. Metssead armastavad ka põllukultuure: sügiseti külastatakse vilja- ja kartulipõlde. Hea meelga süüakse ära ka vihmaussid, kõiksugused vastsed, tõugud, putukad, roomajad, kahepaiksed, pisiimetajad ja linnu munad. Ära ei öelda ka korjustest. Sügisel ja talvel moodustavad suure osa toidulauast tammetõrud. Nälja korral võivad metssead isegi nõrku või surnuid liigikaaslasi süüa. Elupaigana eelistab niiskemaid, heade varjetingimustega metsi: laialehised ja segametsad, sooservad, veekogude kaldaalad. Liigub väga palju tihnikutes. Eelistatult elab mosaiiksel maastikus. Aktiivne on ta videvikus ja öösiti. Väga hea haistmise ja kuulmisega. Elavad karjas, v.a. suguküpsed kuldid, kes liiguvad ringi üksikult. Vaenlased Metssea kõige suurem looduslik vaenlane on hunt, kes peamiselt murrab põrsaid. Kuna huntide arvukus on Eestis suhteliselt väike, siis
kähisevalt. Valge-toonekurg on looduskaitse all. Tema kaitsmisele saab kaasa aidata igaüks tugevate ja vastupidavate pesaaluste ülesseadmisega! Levik Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Pesitsemine Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid
Mitmeaastane heitlehine rohkesti hargneva võraga madal kuni 8m kõrgune puu või põõsas. Tüvekoor sile, peaaegu must. Lihtlehed on vahelduvad ja terveservalised, 38 cm pikad, pealt läikivad ja tumerohelised, alt kollakasrohelised. Õitseb mai/juuni, sageli teist korda augustis. Vili on marjataoline luuvili. Külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakaid niiskemaid muldi. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Puitu kasutatakse joonistussöe tootmiseks, nikerdustöödeks. Koort ja vilju kasutatakse meditsiinis ja värvide saamiseks. Viljad on mürgised ! Mage sõstar (Ribes alpinum) Sugukond: sõstralised (Grossulariaceae) Peenikeste ja rohkesti hargnevate Kasutatakse haljastuses hea okstega tihe 1,52,5m kõrgune hekitaim. Levinud alusmetsapõõsas.
Kolme nädala pärast kooruvad pojad, kes oma pesa kohe ka maha jätavad. Toitumine. Talvise toidu moodustavad peamiselt männiokkad, kevadel lisanduvad kadakamarjad ning erinevad rohttaimede osad. Suvel on peatoiduks õied, viljad, selgrootud loomad. Sügisel toitub marjadest ja muudest taimedeosadest. Elupaik. Metsis on taigametsadele iseloomulik lind. Eestis on metsis ühtlaselt levinud, saartel on teda vähe. Elupaigaks sobivad kõige enam vanad suured okaspuumetsad. Eelistab niiskemaid metsi. Nagu ka teder, nii muudab ka metsis vastavalt elutsüklile oma elupaika. Kevadisteks mängupaikadeks valib metsis okasmetsi ja rabamännikuid, kus esineb mänguks sobivate okstega mände. Metsis mängib puude okstel, vähem maapinnal. Paaril viimasel aastakümnelon lindude arv siiski jäänud pidama2000-3000 linnu piirile. Pesaelu Metsised on tuntud oma pulmamängude poolest, mis toimuvad aprillis.Õhtul saabuvad mängupaika vanemad kuked, kes valivad endale sobiva puu ning jäävad
Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Põder Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja. Põder on suurim hirvlane. Samuti on ta suurim maismaaimetaja Euroopas. Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Põder toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest. Elupaigana eelistab suuremaid niiskemaid metsaalasid. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Jänes Jänes on jäneseliste seltsi jäneslaste sugukonda kuuluv perekond. Eestis elutsevad 32 jäneste liigist hall- ja valgejänes. Mõlemad toituvad suvel rohttaimedest, talvel söövad puude ja põõsasteoksi, koort ja võrseid, rikkudes nii ka viljapuid. Nad ise on mitme kiskja põhiliseks toiduks
ARUSISALIK. Kõige laiemalt levinud liik. Pealt triipudega, lisaks üle keha väikesed tumedad täpid. Isane alt oranzikas, emane valkjas, kollakas, rohekas. Eelistab niiskemaid alasid. Ise urge ei tee. Ohu korral päästavad sageli vees, jooksnud mõne aja mööda põhja, kaevuvad mutta või põhjas lebavate lehtede alla. Putukaid püüdes liiguvad ka puudel, kuni 2m. POEGIVAD, 8..12 poega.Vanemad ei hoolitse. Kuivemas ja pehmemas kliimas sigivad munedes! KIVISISALIK. Noor pealt pruunikas, kolm heledat kitsast, mustaga ääristatud triipu, kere külgedel 1 rida valgeid silmalaike
Jänesekapsas-kasvab varjulistes okas- ja segametsades, eriti kuusikutes. Jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied Laanelill-Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes. Teda võime kohata pea igas veidigi niiskemas metsas Laanik-kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. LAANEMETSA SELGROOTUD-Laanemetsa putukatest on suurem osa seotud kuuse ja teiste puuliikidega. Nad leiavad puude eri osades endale varjepaiku ja toitu
Toominga paljunemine Toomingas paljuneb peamiselt seemnetega , kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega . Seemned levivad lindude abil. Toominga kasv Toomingas kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja loodusmetsades , puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Huvitavat Koorel, puidul kui ka lehtedel on iseloomulik vänge lõhn ja maitse, mis võimaldab teda alati hästi ära tunda. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua, võivad tekitada peavalu
vihmausse. Eestis on olemas 13 liiki : Harilik vihmauss- kuni 30 cm pikk, kõige suurem, elab sügaval. Punane vihmauss- kuni 15 cm, väga liikuv, elab kõdukihis ja mulla ülemises kihis. Tume vihmauss- kuni 85 mm elab mullas ja kõdukihis, pole haritavates muldades. Suur mullauss- väga sarnane hariliku vihmaussiga, eristatakse tunnuste järgi, mida palja silmaga ei näe. Harilik mullauss- kuni 17 cm, meie kõige arvukam liik. Roheline mullauss- kuni 85 mm, eelistab niiskemaid looduslikke muldi. Roosa mullauss- kuni 15 cm, nii haritavates kui looduslikes muldades. Piimjas soouss- 18 cm, looduslikud niisked mullad. Sinakas soouss- kuni 18 cm, seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaia mullast. Nelikant- kalduss- kuni 67 mm, elab märjas mullas, veekogude kallastel, ka madalates mageveekogudes. Kaheksakant-kõduuss- kuni 6 cm, elab ainult metsakõdus. Peen kõduuss- 6 cm, elab kõdus ja vahel mullas.
hüppamiseks. Lisaks suudab kasetriibik nii ees- kui tagakäpa välimist varvast ronimise hõlbustamiseks teiste varvaste suhtes vastassuunda pöörata. Tihti aetakse teda segamini juttselg-hiirega, kellel pole aga nii pikka saba kui kasehiirel. Lisaks pole kasetriibikul ka lõhestunud ülahuult. 2. Elupaik ja -viis Kasetriibik armastab elupaigana niiskeid tiheda rohttaimestikuga metsaalasid. Enamasti kasutabki elupaigana niiskemaid kohti nagu veekogude kaldad või rohtunud rannaalad. Metsades otsivad nad endale pehkinud kännu ning sinna uuristavad pikki käike, millel on 3 ainult üks avaus, mis kaetakse kooretükiga. Kännus asub ka tema pesa, mis on rohust või samblast kera. Pesa võib asuda ka maal all. Elukohaks võib valida ka aiad ning talude ümbrused.
Araabias õitses käsitöö, kaubandus, teadus ja luksus. Araablased tegelesid ka veel astronoomia ja astroloogiaga. Araablaste väga tähtis loom oli kaamel. Mošee Minaretid Araabia naised Araabia mehed Muinasjutukogum Kunagine Saudi-Araabia kuningas Koraan Koraan on islami püha raamat. Koraan pandi kirja araabia keeles Muhammadi lähikondlaste poolt. Geograafiline asend Araabia poolsaar Kõrbed Leidub ka niiskemaid kohti, kus kasvab taimestik. Saab tegeleda põlluharimisega. Ligi 95% Araabiast on kõrb. Poolsaarel on mitmeid suuri liivakõrbeid. Viimastest suurim kõrb . on Ar-Rub' al-Khālī. 7. saj. hakkas Meka kaupmees Muhamed kuulutama uut usku uue usu nimeks sai Islam- "kuuletumine, alistumine". Islami usu viis sammast Usk Palve Palmus Paastumine Palverännak Araablastest
tundravööndi taimedel seemned valmida. Seepärast on väga oluline nende vegetatiivne paljunemine. Tundrataimed on madalakasvulised ning maadligi kasvavad. Niimoodi hoiduvad nad talvel tuulte ja pakase eest lume alla. Tundravööndi põhjaosas kasvavad põhiliselt samblad ja samblikud ning madalad rohttaimed. Lõuna poole liikudes sambla ja rohurinne tiheneb järjest. Kuivematel kivistel ja liivastel aladel kasvavad murakas, sinikas ja pohl. Madalamaid ja niiskemaid kohti katavad tarnad ja jõhvikas. Veelgi edasi minnes kohtab kanarbikku, vaevakaski ja kääbuspajusid. Tundra ja metsavööndi piiril on aga siirdeala, mida nimetatakse metsatundraks. Siin kasvab juba ka selliseid puid nagu siberi kuusk, lehis ja kidur mänd. Loomastik: Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud
võimekust veenvalt tõestama. Kliima ja loodusega seoses polnud mitte ühtegi suuremat probleemi mainitud, ainus asi, mis oli välja toodud, oli kuumuse ja niiskusega harjumine. Õpitud teemadest tundsin ära vahemerelise kliima (raamatus oli mainitud kuumi ja kuivi suveperioode ja niiskemaid, pehmeid talvi). Kaardilt vaadates sain aru, et osa Kreekast asub siiski ka parasvöötmes. Kreeka on väga mägine maa ja raamatus oli mainitud palju erinevaid kanjoneid ja muid pinnavorme, näiteks riigi kõrgeimat mäge Olümpost ja Pindose mäestikku. Mulla ja selle viljakuse kirjeldus oli samuti olemas, mille järgi sain aru, et Kreekas on ülekaalus väheviljakad punamullad. Põlluharimine on võimalik rannikualadel ja jõgede ümbruses, kus leidub ka savi- ja
Lühikese suve tõttu peavad tundras kasvavad õistaimed õitsema kiiresti. Külmematel suvedel ei jõuagi paljudel tundravööndi taimedel seemned valmida. Seepärast on väga oluline nende vegetatiivne paljunemine. Tundravööndi põhjaosas kasvavad põhiliselt samblad ja samblikud ning madalad rohttaimed. Lõuna poole liikudes sambla ja rohurinne tiheneb järjest. Kuivematel kivistel ja liivastel aladel kasvavad murakas, sinikas ja pohl. Madalamaid ja niiskemaid kohti katavad tarnad ja jõhvikas. 4.Loomastik Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud. Suurematest loomadest on levinud põhjapõdrad ja hundid. Õhk on täis kihulasi ja sääski, kes on nuhtluseks nii loomadele kui ka inimestele
Valge-toonekurg elab Euroopa ja Aasia mandri metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Valge-toonekurg on rändlind. Esimesed valge-toonekured saabuvad märtsi lõpus.Enamus jõuab kohale aprilli keskel. Isaslinnud saabuvad sageli varem varem kui emaslinnud.Eesti on tema leviala põhjapiir. Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000520 000 lindu. Eestis pesitseb hinnanguliselt 40005000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt. 5. Elupaigad Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks.
4. VÕSAVÖÖTTIGU sarnaneb eelmise liigiga. 5 kuni 5,5 keermega koja laius on 1422 mm (enamasti 1921 mm) ja kõrgus 1017 mm (enamasti 1516 mm). Läikiv kollane koda on kuni viie pruunika vöödiga. Vöödid võivad ka täiesti puududa. Kodade värvus ja muster on väga varieeruv nagu eelmiselgi liigil. Suue on suhteliselt kitsas ja välja venitatud. Suudmeserv ja huul on valged, naba suletud. Teo keha on hele kahvatukollane või kreemjasvalge. Ta asustab mitmesuguseid niiskemaid elupaiku: metsi, aedu, parke, puisniite, võsasid. Ronib sageli puudel. Võsavööttigu on Eestis tavaline liik ning teda võib kohata väga mitmesugustes kohtades. 5. PÕÕSATIGU on kõrge kuhikja 56keermelise kojaga liik. Koja laius on 1323 mm (enamasti 1820 mm) ning kõrgus 1019 mm (enamasti 1617 mm). Harilikult on koja laius kõrgusest ainult pisut suurem. Koda on enamasti ühevärviline hallikaskollane kuni hele punakaspruun, nõrga mati läikega. Harvem
Alces alces Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja. Põder on suurim hirvlane. Samuti on ta suurim maismaaimetaja Euroopas. Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Põder toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest. Elupaigana eelistab suuremaid niiskemaid metsaalasid. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Pilt 1. Põdralehm Välimus Kehakuju Põdral on pikad jalad, kõrge turi ja madal tagakeha. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”.
vahtra kõrguseks mõõdetud ligi 20 meetrit, siis meie kõrgeimad põlised vahtrapuud parkides küünivad isegi üle 30 meetri. Kasvutingimused Vahtrad kasvavad edukalt nii täisvalguses kui ka poolvarjus. Mõned liigid eelistavad isegi täisvarju. Värviliste lehtedega vahtrasordid peaksid erksama lehevärvi püsimiseks kasvama siiski päikeselisel kohal. Olenevalt liigist eelistavad ühed niiskemaid, teised kuivemaid muldi, kuid kõik vahtrad kasvavad hästi igasugustel normaalsetel aiamuldadel. Huvipakkunud fakt · Ühelt suurelt puult võib saada aga kuni 10 kg mett ning hektar vahtrametsa võib anda ligi 200 kg linnupiima. Viited: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaher.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_vaher http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel253_249.html
lainja servaga, pealt hallikasrohelised, alt hallikasviltjad. Leheroots kuni 1 cm pikk. ÕIED, VILJAD Õitseb enne lehtede puhkemist, aprillis. Kahekojaline liik. Õied paiknevad urbades. Isasurvad kollased, kuni 4 cm pikad, emasurvad rohekad, 5 cm pikad. Vili on kahe poolega kupar, mis sisaldab palju väikesi karvatutiga seemneid. Viljad valmivad augustis. KASVU- Külmakindel. Poolvarjutaluv. Kiirekasvuline. Eelistab niiskemaid viljakaid kasvukohti. TINGIMUSED Paljuneb hästi vegetatiivselt. Eluiga kuni 100 aastat. KASUTAMINE Hea meetaim. Mitmeid vorme kasutatakse haljastuses. Puit küllaltki väärtuslik, kasutatakse ehitusel, treimistöödel. Raagremmelgas Salix caprea Areaal Raagremmelgas Salix caprea Emasõied Isasõied Raagremmelgas Salix caprea Hõbepärn Tilia tomentosa
..2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Värvuselt hallikasrohelised. Paljunemine: Looduses paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt juurevõsust. Paljundatakse ka pistokstest ning pookimise teel. Kasvukoht: Nii kuuse-, sega- kui ka lehtmetsade põõsarindes, salumetsades, loometsades, lammimetsades, harvem puisniitudel. Eelistab viljakaid huumusrikkaid ning niiskemaid muldi. Külmakindel. Varjutaluv. Mürgistusnähud: vaigu sattumisel nahale raske põletus, hiljem haavandid. Marjade allaneelamisel kogu seedetee limaskestade põletus, peapööritus, oksendamine, verine kõhulahtisus. Rasketel juhtudel palavik, pulss kiireneb, hingamishäired, teadvus kaob. Kasutatud kirjandus: 1. http://www.folklore.ee/~renata/myrk/taimed.html 2. http://bio.edu.ee/taimed 3. Mürgiseid taimi meie umber, 2004, Thea Normet
Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega.Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Pesa ehitamine ja pesitsemine. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks
punakas. Vaid harva leidub kuivemates kohtades kollakasrohelisi kamarasetaimi. Eriti tumepunased on kamarase ülemised lehed, milledest muide osa kuuluvad õite juurte. Ka õied ise on tumepunased. Samuti võib koheselt märgata taime korrapärasust: kamarase õied on pikkades ühekülgsetes kobarates ja lehed asetsevad varrel vastamisi. Aas-rebasesaba · Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades, kasvatatakse ka kultuurpõldudel.Aas- rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. · Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Moodustabkorrapärase rullikujulise tähisõisiku.Õisik muutub tipu suunas aegamööda peenemaks. Harilik kastehein · Kasteheinadel on pähikud on üheõielised. Tema pähikud on imepisikesed ning asuvad pikkadel peenikestel raagudel.
b)oodates 2 aastat Raiesmiku kohesel kultiveerimisel on rohukasv väiksem ning hooldustööd väiksemad. Oodates 2 aastat kaob männil kärsakaoht. 4.Millistes kasvukohatüübid kultiveeritakse kevadel varem, millised hiljem? Miks? Kevadel kultiveeritakse kuivad ja kiiresti kuivavad kasvukohad esimesena sambliku ja pohla liivmuldadel ning leesikaloo ja kastikuloo paepealsetel ja rähkmuldadel. Kuivemas kohas on idanemine ja kasvamaminek kehvem. Niiskemaid kasvukohti saab hiljem kultiveerida. 5.Millised puuliigid kultiveeritakse kevadel varem ja millised hiljem? Miks? Puuliikidest esimestena kultiveeritakse lehised, arukask ja mänd. Need puuliigid on :valgusnõudlikud, varapuhkevad ja neid kultiveeritakse kuivadesse kasvukohtadesse. Hiljem kultiveeritakse kuuske, tamme, saart jne. Neid puuliike kultiveeritakse niiskematele kasvukohtadele, kui eelnimetatuid. 6.Millistel muldadel on otstarbekas metsa külvata ja millistel istutada?
Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, peavalu ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlu, veine, likööre. LAANIK Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab nimelt peaaegu kõigis Eesti laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Laanik eelistab veidi niiskemaid kasvukohti. Varju talub laanik hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et tundub nagu laanik kasvaks mätaste otsas. Tegelikult see nii ei ole. Laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on
Elupaikadeks suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. PRUUNID KONNAD elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Pärast kudemist tegutsevad maismaal. Rohukonn talvitub veekogudes, rabakonn maismaal. Rabakonn eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Rabakonn leidub nii loodus- kui kultuurmaastikes (nt metsad, sood, niisked niidud, aiad..) enamasti koos rohukonnaga, kuid eelistab viimasest niiskemaid alasid. Sigib kaladeta rohtunud alalistes v ajutistes seisuveekogudes (looduslikud lombid, kopra üleujutusalad, tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks. Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve maismaal, veekogudest kaugel. Päeval varjuvad põõsastesse, kivide alla või kändudesse.
Õied või õisikud: Õied on mõlemasugulised ja lõhnata, värvuselt rohekaskollased. Õie läbimõõt on 4-5 mm, kroon on 5-hõlmaline. Õied kasvavad tihedates rohkeõielistes munajates kuni kerajates pööristes. Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas. Eelistavad huumusrikkamaid ja niiskemaid muldi, siiski kasvavad hästi ka igasugusel tavalisel aiamullal, mis pole liiga kuiv. Kasutamine haljastuses: üksiku efektipõõsana, haljasaladele ja parkidesse ka rühmiti, kiirekasvulisteks vabakujulisteks hekkideks. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/leeder2.htm http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/punane_leeder.html http://herba.folklore.ee/pildid/punane%20leeder%202.jpg 3.10 Enelas (Spiraea) Konkreetne liik: Kaselehine enelas( Spiraea betulifolia)
Araabia poolsaarel. Kuna seal polnud eriti võimalik tegeleda põlluharimisega, siis enamik araablasi olid rändkarjakasvatajad ehk beduiinid, kes rändasid oma kaamelite, hobuste ja lammastega paremate karjamaade otsingul paigast paika. Kaamel oli beduiinlastel asendamatu. Teda kasutati sõidu ja veoloomana, tema piima joodi, liha söödi ning karvadest valmistatud vildist või kaamelinahast tehti riideid ja telke. Poolsaare lõunaosas Jeemenis leidub ka niiskemaid kohti, kus kasvab lopsakas taimestik ja maa on niiske ning seal saab tegeleda põlluharimisega. Muistsest ajast peale on see Araabia poolsaare kõige arenenuim piirkond. Sealt kulges ka kaubatee ja selle äärde tekkisid juba vanal ajal jõukad linnad. Jõukaid kaubalinnu tekkis ja põhjapool. Näitejs Meka. Seal asub peamine usukeskus kuubikukujuline Kaaba tempel. Templi seina oli müüritud must kivi, mis oli Araablastele püha kivi. Seal käis ka palju
VEIGELA Weigela Mullastik- viljakat Niiskus- Valgus- päikesepaistelisel Haljastusväärtus- Kaunis veigela sobib vaid eesti saartele kuna külmahell. Muidu Euroopas väga laialdaselt levinud haljastustaim Puu võra- Lehed- vastakud, vahel ka kolmeti männaseliselt, liitlehed, peensaagja servaga Õied- viietised, lehterjad või kellukjad, valged, roosad, kollased või purpurjad Viljad- kahe poolmega kupar KONTPUU Cornus Mullastik- viljakat Niiskus- eelistavad niiskemaid kasvukohti Valgus- varjutaluvad Haljastusväärtus- hekitaimenam suure haljastiku väärtusega perekond Puu võra- Lehed- heitlehised, vastakud, harva vahelduvad, teravaservalised liitlehed Õied- väikesed, khesugulised, neljatised, valged, Viljad- lihakas luuvili, must, valge või sinakas LODJAPUU Viburnum Mullastik- niiskemaid viljakaid muldi Niiskus- niiskuslembesed Valgus- varjutaluv Haljastusväärtus- paljud liigid dekoratiivsed Puu võra-
EESTI VIHMAUSSID · Harilik vihmauss- kuni 30 cm pikk, kõige suurem, elab sügaval. · Punane vihmauss- kuni 15 cm, väga liikuv, elab kõdukihis ja mulla ülemises kihis. · Tume vihmauss- kuni 85 mm elab mullas ja kõdukihis, pole haritavates muldades. · Suur mullauss- väga sarnane hariliku vihmaussiga, eristatakse tunnuste järgi, mida palja silmaga ei näe. · Harilik mullauss- kuni 17 cm, meie kõige arvukam liik. · Roheline mullauss- kuni 85 mm, eelistab niiskemaid looduslikke muldi. · Roosa mullauss- kuni 15 cm, nii haritavates kui looduslikes muldades. · Piimjas soouss- 18 cm, looduslikud niisked mullad. · Sinakas soouss- kuni 18 cm, seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaia mullast. · Nelikant- kalduss- kuni 67 mm, elab märjas mullas, veekogude kallastel, ka madalates mageveekogudes. · Kaheksakant-kõduuss- kuni 6 cm, elab ainult metsakõdus. · Peen kõduuss- 6 cm, elab kõdus ja vahel mullas.
Mida veel peaksime teadma vahtrast? Leviku alaks on peamiselt Kesk-ja Põhja-Euroopa, Balkani poolsaar, Väike-Aasia, Iraan. Vaher on Eestis levinud metsapuu, enamasti kasvab teises rindes. Sage ka ilupuuna ja kasvatakse mitmeid vorme. Teda leidub leht- ja segasalumetsades koos tamme ja saarega, peamiselt alumises puurindes. Vaher on külmakindel, hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid niiskemaid liivsavimuldi. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Koht ökosüsteemis on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Lehtedel võib näha valgeid jahukaste seente või mustasid vahtra pigilaiksust tekitava seene laike. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak. Vahtra
Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal
Kliima: Aastas langeb Brasiilias sademeid 1000 kuni 2000 mm (olenevalt asukohast). Suvel jäävad kraadid 20-30 celciuse vahele, mis ka talvel on enamvähem samad. Temperatuuri pidev püsimine on põhjustatud kahest hoovusest: Golfi ja Brasiilia hoovusest. Keskmiselt langeb sademeid kõige vähem juunis, juulis ja augustis. Amazonase jõgikonna piirkonnas valitseb aga ekvatoriaalne kliima. Aastas langeb seal 1500 2000 mm sademeid, kuid paiguti on ka niiskemaid perioode. Õhutemperatuur on kõrge, kuid peaaegu kunagi ei tõuse see üle 38 kraadi. Aastaaegseid erinevusi peaaegu ei ole. Enamikku ülejäänud alast 3 hõlmaval Brasiilia mägismaal on õhutemperatuuri kõikumine märgatavalt suurem. Vihma sajab peamiselt oktoobrist aprillini. Maa kirdeosa, Brasiilia kõige viljatum piirkond, on vaga
kõige tõenäolisem metsatüübirühm proovitükil laanemets või salumets. Keskmise sügavusega gleistunud rähkmuld on tavaliselt rohkem iseloomulik naadi kasvukohaüübile. Proovitüki alustaimestikus esineb ohtralt maikellukest ja sinilille, veidi vähem metsmaasikat, jänesesalatit, metskurereha, külmamailast ja ussilakka, mis on rohkem sinilille kasvukohatüübile iseloomulikud taimed. Põõsarindes esineb lausaliselt põldmurakat, mis eeslistab niiskemaid paepealseid muldasid. Laiguti esineb toomingat, pihlakat, lodjapuud ja magedat sõstart, mis on sinilille ja ka naadi kasvukohatüübile iseloomulikud liigid. 9 Naadi kasvukohatüüpi iseloomustavaid rohttaimi (nt seljarohi, naat, saluhein, koldnõges, kopsurohi, naistesõnajalg) ei esine proovitükil üldse. Puurindes esineb kõige rohkem
teritunud tipuga ning teravsaagja servaga. Õied või õisikud: värvuselt rohekaskollased. Õie läbimõõt on 4-5 mm, kroon on 5- hõlmaline. Õied kasvavad tihedates rohkeõielistes munajates kuni kerajates pööristes. Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais. Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas. Eelistavad huumusrikkamaid ja niiskemaid muldi, siiski kasvavad hästi ka igasugusel tavalisel aiamullal, mis pole liiga kuiv. Kasutamine haljastuses: üksiku efektipõõsana, haljasaladele ja parkidesse ka rühmiti, kiirekasvulisteks vabakujulisteks hekkideks. Joonis 83. Punane leeder (http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_leeder) Joonis 83. Punane leeder Kasutatud kirjandus: Hansaplant. Perekonnakirjeldus. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=161&art=123. 24.09.2013.
erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn. Kus kahepaiksed elavad? Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes. Kuidas kahepaiksed liiguvad? Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes.
Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Harilik laanik (Hylocomium splendens) Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks
ühtlased sademed, hea mullastik, adekvaatne infrastruktuur, piisavalt arenenud kapital. Valitseb ekvatoriaalne kliima, aastas langeb ühtlaselt 1500-2000 mm sademeid, kuid paiguti on ka niiskemaid perioode. Õhutemperatuur on kõrge, kuid peaaegu kunagi ei tõuse see üle 38 kraadi. Maa kirdeosa on kõige viljatum piirkond. Kuigi enamasti hõivatud elatustööliste poolt, hilisemad regioonid on aina enam tähtsamad metsasaaduste, kakao ja troopikaliste puuviljade eksportijad. Andides kasvatatakse 3 km kõrgusel veel kartulit ja maisi ning 4 km kõrgusel villa- ja lihaloomadena laamasid. Mujal pool riigi sisemaal on mullad üsna viljatud, ning seal peetakse
Tavalisteks elanikeks aasta ringi on ronk, hallvares ja harakas. Pesitseb ka rida kullilisi. Kogu aasta viibivad puistutes tihased. Haruldasem on musträhn. Kõikjal kogu aasta võib kohata suurt kirjurähni. Rohkesti elutseb metsades pasknääre ja mänsakuid. Tavalised on kõik rästaliigid, kellest musträstas asustab ka parke ja aedu. Tavaliseks haudelinnuks igasugu puistus on metsvint, hall-kärbsenäpp ja punaselgõgija. Peaaegu kõigis puistutes võib kuulda väike-lehelindu. Niiskemaid metsi asustab metskurvits ja jõekallaste võsastikes ning lapikus võib kuulda ööbiku kõlavat laulu. Kultuurmaastikus, kus inimese tegevus on pidev, pesitseb rohkesti värvulisi. Avamaastikul pesitsevad talvike, põldlõoke, sookiur jt. Rändel peatuvad põldudel ka sookurgede suuremad ja väiksemad salgad. Inimasulate juures, aedades ja parkides on tavalisteks suitsupääsukesed, kuldnokad ja linavästrikud.
kasvab hästi korralikult haritud Rõigas ristõielised savikal neutraalsel mullal 50cm päikeseline kasvukoht, muld niiske, viljakas, huumusrikas, hästi Redis ristõielised õhustatud, raskemapoolne kuni 20 cm soe ja tuulevarjuline, mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab Aedtill sarikalised niiskemaid muldasid 40-120 cm Artiokk korvõielised soe ja valguseküllane kasvukoht kuni 1,5 m soe ja valge, viljakas muld, ei talu Paprika maavitsalised niisket õhku 30-60 cm kasvab hästi niiskel roomavad kompostihunnikul tuulte eest varred kuni 5 m
sarnasust kas hea või halva nüansiga: abiööbik, kuuseööbik, võltsööbik, solgiööbik; kolmandad aga viitavad hoopis tema heale pesaehituskunstile: potträstas, kõdurästas. Sulestik on laulurästal võrdlemisi tagasihoidlikes oliivpruunides ja hallides toonides, kaenlaalune, mis lennates välja paistab, on aga ruuge. Eestis on ta väga sage, peaaegu kõigis kuusepuudega metsades elav lind. Eelistab laulurästas niiskemaid kuusikuid ja eriti meeldiv oleks veel tihe alusvõsa. Laulu ajal istub ta harilikult kõige kõrgema kuuse ladvas ning laul kestab tihtipeale terve päev 21 läbi. Tema mitmekesise laulu tunneb ära selle järgi, et ta kordab igat stroofi mitu korda järjest. Maapinnal askeldab ta kiirete hüpetega, ärevuses aegajalt tiibadega tõmmeldes ja nokka klõbistades. Sügisel oktoobri teisel poolel lahkuvad linnud lõunapoolsematele aladele talvitama
põllutöölised. Lähisekvatoriaalses vöötmes on aastaringselt soe, kuid sademed langevad ebaühtlaselt. See toodab enamiku Brasiilia teraviljadest ja õliseemnetest ja eksporditavatest saadustest. Teises piirkonnas, mis asub põuaga kirderegioonis ja Amazonase nõos, on ühtlased sademed, hea mullastik, adekvaatne infrastruktuur, piisavalt arenenud kapital. Valitseb ekvatoriaalne kliima, aastas langeb ühtlaselt 1500-2000 mm sademeid, kuid paiguti on ka niiskemaid perioode. Õhutemperatuur on kõrge, kuid peaaegu kunagi ei tõuse see üle 38 kraadi. Maa kirdeosa on kõige viljatum piirkond. Kuigi enamasti hõivatud elatustööliste poolt, hilisemad regioonid on aina enam tähtsamad metsasaaduste, kakao ja troopikaliste puuviljade eksportijad. Põllumajanduse ajalugu koloniaalperioodil ja peale seda, on seotud orjuse ajalooga Brasiilias. Orjus kaotati 1888. aastal. Diktatuuri ajal põllumajandus hüljati ja kasutati ära
Puit samuti väärtuslik nagu künnapuul. Raagremmelgas Salix caprea Koor noorelt hall sile, hiljem pruunikas rõmeline. Lehed elliptilised, hallikasviltjad, terveservalised, nõrgalt lainjad. Külmakindel, varjutaluv pajuliik. Puit pehme, kasutatakse kütteks. Koor sisaldab tanniini. Hõberemmelgas Salix alba Lehed süstjad, teritunud tipuga, peensaagja servaga, noorelt mõlemalt poolt siidkarvased, hiljem alt. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab huumusrikkaid niiskemaid saviliivmuldasid. Puit pehme, kerge, sitke. Koores tanniini. 8. Alusmetsa ning põõsaliigid Harilik pihlakas Sorbus aucuparia Tüve koor sile, vanemas eas rõmeline korp. Lehed paaritusulgjad. Külmakindel, raiestikel pakub head turvet külmahellale kuusele. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Mulla suhtes ei ole eriti nõudlik. Juurestik pinnalähedane. Puit punakaspruun, kõva, raske, sitke. Harilik toomingas Prunus padus Tüve koor mustjashall
Isasõied moodustuvad eelmisel suvel, paiknevad 5-8 cm pikkustes rippuvates silinderjates urbades mitme kaupa võrsete tipus. Emasurvad moodustuvad varakevadel ja asetsevad lehtede kaenlas, algul püstised, valminult 2-3 cm pikad, rippuvad. Vili piklikelliptiline pähklike kahe laia tiivaga, mis on seemnega ühelaiune. Vili valmib augusti lõpus. 6. Kasvunõuded: väga külmakindel. Küllaltki valgusnõudlik, mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab niiskemaid happelisi muldi. Juurestik on hästi arenenud, kuid sügavale ei ulatu. Annab ka kännuvõsu. Eluiga kuni 100 aastat 7. Kasutus: Sookask on sageli jändrikum arukasest ja ka veidi aeglasema kasvuga, seepärast ei saa tema puitu nii laialt kasutada kui arukase oma, kuid sobib ta kõigeks sama hästi. Nii saab arukase puidust vineeri, suuski, kütet, tõrva, äädikat, atsetooni ja veel hulka kasulikku ning ilusat mööblit. See-eest aga valget tohtu, millest kauneid meeneid ja häid
Küpressiliste sugukond: Küpressiliste sugukonda kuulub 20 perekonda 130 liigiga, nad on ühe- või kahekojalised igihaljad puud ja põõsad. Perekondadeks eraldatakse lehtede, käbide alusel vist (pk elupuu käbisoomused avanevad, pk kadakas käbisoomused lihakad ega avane). Lehed on soomused või okkad, käbid väikesed. Kasutatakse haljastuses, puitu ning kadaka marju. Hiibapuu Thujopsis dolabrata Pärit Jaapani mägedest. Eestisse sissetoodud. 1-3,5 meetrine põõsas. Eelistab niiskemaid muldi ja suurt õhuniiskust, tahab poolvarju. Ei talu avapäikest. Võrsed laiad, okkad soomusjad, lamedad, läikivad rohelised. Käbid võrsetel püstised, pruunid, kerajad, 1,5 cm pikad. Kasutatakse haljastuses alusrinde põõsana. 16. Perekond elupuu Lehed soomusjad, emas- ja isasõisikud võrsete tipus. Käbid väikesed, ovaalsed. Igihaljad, ühekojalised puud ja põõsad. 6 liiki (harilik, hiigelelupuu). Levinud Ida- Aasias ja Põhja-Ameerikas
Õitseb enne lehtede puhkemist. Külmakindel, varjutaluv pajuliik. Puistutes kiire kasvu tõttu hakkab teisi varjama nn. hundid, tuleks välja raiuda. Seemned idanevad hästi. Puit pehme, kasutatakse kütteks. Hõberemmelgas Salix alba Kasvab 25-30 m kõrgeks. Võra lai. Lehed süstjad, teritunud tipuga, peensaagja servaga, noorelt mõlemalt poolt siidkarvased, hiljem alt. Õitseb lehtede puhkemise ajal või hiljem. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab huumusrikkaid niiskemaid saviliivmuldasid. Paljuneb seemnest kui ka vegetatiivselt. Puit pehme, kerge, sitke. Alusmetsa liigid Harilik pihlakas Sorbus aucuparia 10-15 m kõrge puu, harva põõsakujuline. Tüve koor sile, vanemas eas rõmeline korp. Lehed paaritusulgjad.Õitseb mais-juunis. Õied valged tihedates kännastes läbimõõduga 5-10 cm. Viljad oranzikaspunased, kerajad, valmivad sept. Paljund. seemnetest, võrsikutest, ja kännu-ning juurevõsust.
raagudest, kuluheinast, kuivanud lehtedest, mullast ja sõnnikust, tugevdatud saviga. Ehitamine kestab 4...5 päeva. Muneb aprilli lõpul või mai alguses 4...7 muna. Inkubatsiooniaeg 12 päeva. Harilikult kaks kurna aastas. Pesitseb koloonialiselt, koloonias 10...30 või enamgi paari, sageli 2...3 ühe puu otsas. 15Laulurästas Turdus philomelos Laulurästas on Eestis üks ilusama lauluga linde Elupaik ja -viis Peaaegu kõigis kuusesegustes puistutes, eelistab niiskemaid. Harva ka lehtmetsades ja puisniitudel. Meeldib tiheda alusvõsaga mets. Maapinnal liigub kiirete hüpetega, ärevuses tõmbleb tiibadega ja naksutab nokaga. Laulab harilikult kõrgeima kuuse ladvas liikumatult istudes, sageli terve päeva. Ränne Rändlind. Talvitab Kesk- ja Lõuna- Euroopas, Põhja-Aafrikas, Väike- ja Ees-Aasias. Eesist lahkub sügisel oktoobri teisel poolel, kevadel saabub märtsi lõpul või aprilli alguses. Toitumine Toitu hangib maapinnalt või nopib
annaabi.ee 
