Vihmauss (0)

Harilik vihmauss
Referaat
VIHMAUSSI LÜHITUTVUSTUS
Eluvormina on vihmauss palja silmaga nähtav ja käega katsutav pehme, jalgadeta, lülistunud loomake. Igal lülil on kaheksa pisikest harjast, mida tunneme vastukarva silitades. Loom koosneb kahest üksteise sisse monteeritud torust: välimine on kehasein, sisemine soolikas, muud siseelundid mahuvad nende kahe toru vahele. Eesotsas paikneb suu, tagaotsas pärak. Silmi ega kõrvu pole. Elab mullas, sööb mulda. Täiskasvanul on ümber mitme kehalüli heledam, näärmeline nahapaksend, mida nimetatakse vööks; seda läheb vaja sigimisel.
EESTI VIHMAUSSID

• Harilik vihmauss- kuni 30 cm pikk, kõige suurem, elab sügaval.
  
• Punane vihmauss- kuni 15 cm, väga liikuv, elab kõdukihis ja mulla ülemises kihis.
  
• Tume vihmauss- kuni 85 mm elab mullas ja kõdukihis, pole haritavates muldades.
  
• Suur mullauss- väga sarnane hariliku vihmaussiga, eristatakse tunnuste järgi, mida palja silmaga ei näe.
  
• Harilik mullauss- kuni 17 cm, meie kõige arvukam liik.
  
• Roheline mullauss- kuni 85 mm, eelistab niiskemaid looduslikke muldi.
  
• Roosa mullauss- kuni 15 cm, nii haritavates kui looduslikes muldades.
  
• Piimjas soouss- 18 cm, looduslikud niisked mullad .
  
• Sinakas soouss- kuni 18 cm, seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaia mullast.
  
• Nelikant - kalduss- kuni 67 mm, elab märjas mullas, veekogude kallastel, ka madalates mageveekogudes.
  
• Kaheksakant-kõduuss- kuni 6 cm, elab ainult metsakõdus.
  
• Peen kõduuss- 6 cm, elab kõdus ja vahel mullas.
  
• Sõnnikuuss- kuni 13 cm, elab ainult kõdunevas sõnnikus ja kompostis, ainuke liik, keda inimene on äri eesmärgil kultuuristanud.
  

VIHMAUSSI EHITUS
Vihmaussid hingavad otse läbi pindmise limanaha. Õhu käes või liiga kuivas mullas niisutab kehapinda vähehaaval kehamahl, mida eristavad pisikesed avad iga kehalüli seljapoolel. Veresoontes kannab hapnikku laiali punane hemoglobiin nagu meilgi, kuid see pole verelibledesse koondunud, vaid vereplasmas laiali. Pikk seljasoon kehaõõnes pumpab verd ettepoole , väiksematesse harudesse ja kapillaaridesse. Ka mõned harusooned eespoolsetes lülides võivad südame kombel tuksuda. Teises suures pikisoones, kõhupoolel läheb veri isevoolu jälle tahapoole.
Maksa asemel talitleb vihmaussidel eriliste rakkude kiht soolel ja suurematel veresoontel, mis kogub endasse ka ainevahetuse ülejääke. Kõige äkilisem jäätmetest vabanemise viis on vihmaussil sabast ilmajäämine, mida ta küll vabatahtlikult ei tee. Asemele kasvab uus saba, jälle noor ja hele.
Vihmaussipisike peaaju asub seljapoolel suuõõne kohal. Palju suurem ja olulisem on kõhtmine aju- pikk närvikoe väät läbi kogu keha, igas lülis pooliseseisev närvitänk. Läbi kogu kõhtmise aju kulgeb kolm eriti jämedat närvikiudu. Neid mööda jookseb häire, kui on vaja kähku keha kokku tõmmata, et ohu eest põgeneda: mööda keskmist kiudu eest tahapoole, äärmisi kiude pidi tagant ette. Peale närvisignaalide toimib aju ka sisenõristusnäärmena, eristades hormoone.
Silmi vihmaussil pole, aga kehaseinas leidub valgustundlikke rakke, et teaks valgust ära tunda ja sellest hoiduda. Maitsmis- ja kompimismeel on olemas. Kõige tundlikum on eesots, mis peab kulgemisel teed valima ja söödavat leidma. Helisid eristab loom kompimismeelega, maa värisemisena. Mingil määral on tal ka mälu, nagu on näidanud katsed labürintides.
VIHMAUSSI ELUKESKKOND, LIIKUMINE JA TOITUMINE
Vihmaussid on mullafauna võimsamad esindajad , kes ületavad kõiki teisi biomassi, hingamise intensiivsuse ja mulla struktuuri parandamise võime poolest. Maailma teadlaste andmeil on vihmaussidel mullas tohutu käigusüsteem. Rohumaa ühel hektaril võib olla kuni 9000 km käike.
Igal liigil on oma eelistused . Muld on nagu kolmekorruseline maja. Ülemisel korrusel , kõdunevate kõrte ja lehtede kihis elavad väikesed, hästi liikuvad ja tumedat värvi liigid: kaheksakant kõduuss, peen kõduuss, tume vihmauss. Veidi allpool, rohujuurte vahel tegutseb neist suurem punane vihmauss. Kõik neli liiguvad horisontaalsuunas, kuid sügavamale, tiheda mulla sisse ei tiku . Seepärast on neil õhuke kehasein, katsudes tunduvad nad vedelad. Nad söövad vähelagunenud taimejäänuseid. Tumepunane nahapigment kaitseb neid juhusliku päikesepõletuse eest.
Keskmisel korrusel, paarikümne sentimeetri sügavusel sõmeras mullas rändavad ringi harilik mullauss ja roosa mullauss, need on heledad ja läbipaistva nahaga. Nad on aeglasemad, aga lihaselise tihke kehaga . Neelavad lagunenud huumust, mis on vähem toitev kui taimetükid. Uruavadest pressitakse välja roojakuhilaid.
Kõige vägevamate, hariliku vihmaussi ja suure mullaussi kodu on keldrikorrusel. Nende urud küünivad ühe või isegi kahe meetri sügavusele, savi ja räha sisse. Ussid on pikad ja jämedad, peaaegu musta eesotsaga, kuid helehalli lameda sabaga . Tume pigment on sellepärast, et nad käivad vahel maapinnal. Ülal käia on vaja, sest paljas savi ei toida.
Roheline mullauss ja piimjas soouss tahavad niiskemat mulda, viimane ka lubjarikkamat. Pisike, kandilise sabaga nelikant-kalduss elab jõe- ja järvekallastel märjas mullas, vahel päris madalas vees, eriti allikates . Kollase-punasevöödilise keha ja teravalt lõhnava kollase kehamahlaga sõnniku-uss elab lautade ligidal sõnnikus, kompostis või mädanevas põhus.
Enamik vihmausse jahedust ei pelga. Vihmausside mõnusaim aeg algab sügisvihmadega ja kestab maa lõpliku külmumiseni. Talveks taanduvad nad sügavamale või keeravad end mullas sõlme, tühjendavad soole, kattuvad limakapsliga ja jäävad saatuse hoolde. Nii võivad nad ka kergelt külmunud mullas, alajahtunult vastu pidada. Kui kehamahlad jäätuvad , siis tuleb surm.
Vihmaussid kasutavad liikumiseks lihaseid, vesiskeletti ja harjaseid. Kehasein koosneb ringlihaste ja pikilihaste kihist, lülid on üksteisest vaheseintega eraldatud ja nende õõned vedelikku, soolikat ja muid siseelundeid täis. Kui pikilihased kokku tõmbuvad, suruvad nad kehalülisid lühemaks ja jämedamaks; ringlihased jälle pikemaks ja peenemaks. Sellised kokkutõmbelained liiguvad vaheldumisi eest tahapoole. Eespoolne osa peeneneb ja nihkub ettepoole, siis jämeneb ja tõmbab järgmisi, parasjagu peenenevaid lülisid järele. Tahapoole suunatud harjased ankurdavad paisunud lülisid uru seinte külge. Väga tihedast mullast võib uss end ka tasapisi läbi süüa.
Vihmaussid neelavad kõike: huumust, liivateri ning kõdunevaid taimetükke koos seeneniitide, pisiloomade ja bakteritega. „ Alumise korruse” loomad käivad maapinnalt taimelehti toomas. Seeditakse mitmesuguseid pisioleseid, eriti seeneniite, vetikaid ja ainurakseid.
Suurem osa neelatud mineraalsest või orgaanilisest massist tuleb varsti ussi taguotsast välja. Kõdukihis liikuvatel ussidel pudeneb see lihtsalt siia-sinna;sügavamal elavad loomad tihendavad rooja ja lima seguga oma urgude seinu ning ülejäägi suruvad uruavast maapinnale. Pisikeste kägarate ( koproliitide) all on auguke. Meie vihmausside hunnikud on kuni paari sentimeetri kõrgused ja mõne grammi raskused.
Vihmaussi väljaheide pole enam sama, mis neelatud muld. Mullaosakesed on soolelimaga sõmerateks kleebitud. Muld on täis vihmausside hargnevaid ja omavahel liituvaid urge nagu labürint. Piki urgusid pääsevad õhk, vesi ja taimedest tekkinud huumus kiiremini sügavamale, huumus seguneb liiva ning saviga . Mahajäetud urgudesse tungivad taimejuured.
Vihmaussid moodustavad umbes poole mullafauna biomassist, s.t. kaaluvad sama palju kui kõik teised loomad mullas kokku. Tõenäoliselt kaaluvad kõik maailma vihmaussid üheskoos rohkem kui kõik maismaaimetajad.
Iga uss neelab päevas umbes niisama palju mulda, kui ta ise kaalub. Vihmaussid töötavad aasta jooksul läbi kümneid või sadu tonne mulda hektari kohta. Tänu sellele on muld sõmeraline, imab hästi vett ja on rikas pisiolestest.
SIGIMINE
Vihmaussid on mõlemasoolised. Igal isendil on sees kaks paari raigu ja üks paar munasarju. Paaritumiseks kleebivad kaks vihmaussi oma eesotsad mõneks ajaks limaga kokku, kõhud vastamisi ja vahetavad seemet . Vöö, näärmeline muhv nahal on kleepimisel abiks. Erituv seemnevedelik leiab limases nahas tekkinud rennikesi pidi tee partneri seemnehoidlatesse, pisikestesse kotikestesse eeskeha seinas. Seejärel hakkavad kehaõõnes järk-järgult munad küpsema. Munemisel eritab vöö kõigepealt limase muhvi, mis õhu käes hangub. Uss poeb muhvist tagurpidi välja, jättes sinna kõigepealt ühe või mitu pisikest muna. Siis lisab tilgakese seemet seemnehoidlast. Kui ussiema limamuhvi mulda jätab, tõmbuvad tolle otsad kokku, nii et moodustub mõne millimeetri pikkune sidruni moodi kookon, kummaski otsas limapunniga suletud toruke . Kookon on nüüd tihedas nahkjas kestas , täis vöö näärmete eritatud piimjat toitevedelikku, milles hakkavad arenema äsja viljastunud munad. Mõne nädala või kuuga saab lootest harjastega ussike. Vastsestaadiumi pole. Osa mune võib jäädagi arenemata, teistele loodetele toiduks. Kui noortel hakkab kookonis kitsas ja nälg peale tuleb, poevad nad kookoni otsast või seina lõhutud august välja laia maailma.
Kindlat sigimisperioodi vihmaussidel pole. Kookoneid tehakse siis, kui muld on parajalt niiske ja mitte liiga külm, rohkem kevadel, vähem sügisel.
Enamik vihmausse süüakse ära esimestel elunädalatel. Kellel õnnestub vanemaks elada, see saab mõne kuu pärast või hiljemalt järgmisel aastal suguküpseks ning hakkab ise sigima. Kui on õnne, elavad suuremad vihmaussid mitu aastat.
SUGULASED
Vihmaussid kuuluvad klassi Oligochaeta - väheharjasussid, võrreldes hulkharjasussidega (Polychaeta) on neil harjaseid üldjuhul vähem ja hõredamalt.
Kui palju väheharjasusse kokku on, ei tea päris täpselt keegi. Üle kolme tuhande liigi kindlasti, võibolla et koguni neli-viis tuhat liiki. Enamik väheharjasusse elab mullas. Vaid kolmandik sellesse klassi kuuluvatest loomadest eelistab elupaigana veekogusid, enamasti mageveelisi.
Vihmaussi lülistunud keha igal lülil on neli paari harjaseid, mis enamasti paiknevad kella numbrilauga võrreldes kahe, nelja, kaheksa ja kümne kohal.
Harjased aitavad vihmaussidel roomata ja ennast oma käikudes kinni hoida. Kui panna vihmauss paberile, võib selgelt kuulda krabinat, mida harjased liikudes tekitavad.
Kui pooleldi mullast välja ulatuvast vihmaussist kinni haarata ja üritada teda lagedale sikutada, klammerdub ussike harjastega mullatükkide külge ja läheb sageli pigem pooleks, kui ennast tõmbajale kätte annab. Pooleksminemine pole vihmaussile just teab kui suur õnnetus - peapool suudab puuduva tagakeha ajapikku taastada.
Sugukonna Lumbricidae - vihmauslased - esindajaid elab Eestis kuraditosina jagu liike. Raamatute põhjal on tuntuim harilik vihmauss ( Lumbricus terrestris), kes võib ennast hästi pikakas venitades küündida paarikümne sentimeetri pikkuseks ja kokku pressides olla kuni sentimeeter jäme.
Kokkuvõte
Harilik vihmauss
Pikkus: kuni 15-20 cm
Läbimõõt: kuni 1 cm
Kaal: keskmiselt 5 g
Eluiga: ~ 5 aastat
Hõimkond: rõngussid Annelida
Klass: väheharjasussid Oligochaeta
Sugukond: vihmauslased Lumbricidae
· Kehalülisid on väheharjasussidel mõnest paarisajani.
· Vihmauslaste sugukonnas on umbes kakssada liiki.
· Väheharjasusse on Eestis leitud üle saja liigi, oletatakse, et neid peaks olema poole rohkem.
· Vöö asukoht on liigitunnus .
· Soodsates tingimustes võib ühel ruutmeetril olla tuhatkond vihmaussi.
· Puurmanis on ühel hetktaril elavate vihmausside kogukaaluks arvutatud 0,8 tonni.
· Suvel suure kuivaga ronib harilik mullauss umbes poole meetri sügavusele, keerab ennast puntraks, mille ümbritseb limakapsliga, ja elab sedasi ebasoodsa aja üle.