"Minu Kreeka" kokkuvõte (0)

Geograafia
Hanna Kuld 8.C
Tallinna Reaalkool
5 jaanuar, 2014
Minu Kreeka. Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal.
Ester Laansalu
Nagu pealkirigi ütleb, lugesin mina Ester Laansalu raamatut tema Kreekas elatud aastate kohta. Minu meelest oli raamat väga huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, eriti meeldis mulle see, et alguses oli sissejuhatusena kirjutatud ka sellest, kuidas raamatu autor unistas juba väikesest saati reisimisest ja giidiks hakkamisest. Samuti oli köitvalt kirja pandud Esteri esimene kogemus giidina, mis lõppes sellega, et buss oli kraavis ja kohale jõudes pidi ühte eestlasest reisijat mööda haiglaid edasi-tagasi sõidutama ning lõpuks hoopis lennukiga Eestisse tagasi saatma .
Raamatu tegevus toimub põhiliselt nende 15 aasta jooksul, mis autor Kreekas giidina veetis (1996-2011), kuigi nagu eelpool mainisin, siis paar sündmust alguses on kirjutatud ka kuskil kuue-seitsmekümnendate ajal. Tegevuspaika on raske täpselt kirjeldada, kuna Kreekas on palju saari ja autor kolib erinevatelt saartelt saartele. Ära on mainintud näiteks pisike suvituslinn Tolo, mis asub Mandri- Kreekal Ateena lähedal, Peloponnesose poolsaar, turistidele meeldiv saar Zakinfos, hiiglaslik Parnassose mägi ja Santorini, üks kauneimatest Kreeka saartest , kus autoril oli palju tegemist eestlastest turistide pulmade korraldamisega. Kreeka tänav
Keskseid tegelasi oli raamatus üldiselt pigem vähe. Kuna autor mainis mitu korda, et kreeklased suhtuvad välismaalastesse ennem halvasti kui hästi ja ei taha väga võõrastega tegemist teha, oli suur asi, et ta leidis suvalist möödakäijat aidates endale pikkadeks aastateks hea toetaja, sõbra ja lohutaja, umbes 60 aastase kreeka proua Konstantina. Tänu Konstantinaga tutvumisele sai Ester terve tema perekonnaga headeks tuttavateks ning oli alati nende peres külla oodatud. Vahepeal oli juttu ka Konstantina pojast, naistemehest ja elunautijast Harisest, Esteriga koos töötavast keevaverelisest kreeklasest giidist Mariast, lihtsast, kuid palju läbi elanud pontsakast Kreeka pereemast Helenast, krapsakast vanahärra Tõnisest, kes õppis 69-aastaselt ilma eelneva kogemuseta kreeka keele selgeks, karmist perest tulnud iseseisvast värskest abielunaisest Mariannast ja tema abikaasast Petrosest, Annest, eestlasest, kes elab samuti Kreekas ja üritab sulanduda kreeklaste sekka ilma oma eestimeelsust kaotamata ning veel paljudest värvikatest tegelastest.
Põhilised probleemid, mis peategelasel tekkisid, olid seotud Kreeka kommetega. Kreeklased peavad väga traditsioonidest lugu ning välismaalasel on raske meeles pidada kõike, mida Kreeklased peavad sündsaks ja mida mitte. Samuti on paljudel põlistel kreeklastel eelarvamused selle kohta, et kõik turistid on rumalad joodikud ja Ester pidi päris mitu korda enda arukust ja võimekust veenvalt tõestama. Kliima ja loodusega seoses polnud mitte ühtegi suuremat probleemi mainitud , ainus asi, mis oli välja toodud, oli kuumuse ja niiskusega harjumine. Päikeseloojang Joonia merel
Õpitud teemadest tundsin ära vahemerelise kliima (raamatus oli mainitud kuumi ja kuivi suveperioode ja niiskemaid, pehmeid talvi ). Kaardilt vaadates sain aru, et osa Kreekast asub siiski ka parasvöötmes. Kreeka on väga mägine maa ja raamatus oli mainitud palju erinevaid kanjoneid ja muid pinnavorme, näiteks riigi kõrgeimat mäge Olümpost ja Pindose mäestikku. Mulla ja selle viljakuse kirjeldus oli samuti olemas, mille järgi sain aru, et Kreekas on ülekaalus väheviljakad punamullad. Põlluharimine on võimalik rannikualadel ja jõgede ümbruses, kus leidub ka savi- ja liivsavimulda, sellepärast on need piirkonnad rohkem asustatud kui teised.
Mind üllatas raamatut lugedes see, et Kreeklased vaatavad purjutamist halva pilguga. Kuigi kreeklased on tuntud veinisõpruse poolest, sain teada, et tegelikult on joobes olemine seal suur häbimärk. Austatakse inimest, kes teab oma piiri ja suudab juua veini vaid maitse ja naudingu pärast ning lõpetada enne purju jäämist. Samuti oli minu jaoks suur üllatus see, kui suur on perekonnas mehe võim. Näiteks mees valis isegi välja, millist pesu naine endale osta tohib ja kuidas ta seda pesu hiljem nööril kuivama riputada tohib.
Kokkuvõtteks oli „Minu Kreeka“ väga meeldivalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamat, mis tekitas isegi külma ja vihmase Eesti detsembrikuu lõpus lugedes sooja tunde ja igatsuse kuuma suveilma järele.
Kreeka interaktiivne kaart