Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr. Kokkuvõte. (0)

Kes oli Nero ? Kes Nero oli? Nero oli kes?
Nero elukäik ja iseloomustus raamatu põhjal
Nero Claudius Caesar Augustus Germanicus, sünninimega Lucius Domitius Ahenobarus, sündis 15. detsembril aastal 37. Ta tuli ilmale varastel hommikutundidel päikesetõusu ajal. Nero kasvas üles ema Agrippina hellitava ja hoolitseva käe all, kes jagas lapsele kõikmõeldaval moel armastust.
Arippina abikaasa Gnaeus Domitius Ahenobarbus ei tahtnud oma vaevalt kaheaastase poja pärast mitte mingit muret tunda ja andis ta oma tädile Lepidale üle. Seal võtsid üks tantsija ja hambemeajaja, kaks ilmsete homoerootiliste kalduvustega meest, poisi kohe omaks. Need tema kõige varasemad lapsepõlvekogemused mõjutasid oluliselt Nero hilisemat arengut.
Agrippina võttis eesmärgiks upitada oma poeg troonile ning seetõttu abiellus ta ka tollase keisri Claudiusega, et kindlustada oma pojale keisritroon.
Kui Nero oli kaheteistkümnene sai ta õpetajaks Seneca, keda ta aksepteeris kui usaldusisikut. Seneca palkas oma kasvandikule kooliharidust andma kaks õpetajat: Chairemoni Alexandriast ja makedoonlase Alexanderi Aegaest. Tänu nendele kasvas Nero Zenoni ja Aristotelese otsese mõju all ning tundub, et kreeka filosoofia, kunst ja elulaad jätsid ta lühikesele elule sügava jälje.
Kuueteistaastaselt abiellus Nero oma ema soovil kolmeteistkümneaastase kasuõe Octaviaga.
Nero sai troonile juba seitsmeteistaastasena ning suhtus talle pakutavasse võimu pigem vastumeelselt. Ta ei teinud iial saladust, et keisriamet ei tähendanud tema jaoks midagi. Noorena olid ta eelseisvad kõned varakult ette valmistatud, sest ta oli küll arukas ja rääkis vabalt kreeka keelt, kuid sel ajal polnud ta lihtsalt suur kõnemees. Nero oli kahvatu punaste juustega sinisilmne poiss, kes polnud kaugeltki mitte inetu. Talle näis nagu oleks keisriks saamisega kaasnenud kõigi tema unistuste purunemine : ta pidi maha matma kõik oma plaanud saada näitlejaks, tantsijaks või maailmakuulsaks kujuriks.
Niisamuti nagu ahvatlesid teda naised, tundis ta huvi ka ilusate noorte poiste vastu. Naised pidid olema vanemad kui ta ise, emalikku tüüpi ja abielus, või siis hoorad. Kui Nerot haaras lihahimu, reageeris ta pidurdamatusega, mis polnud kuigi kaugel vägivallast. Kord vägistas ta isegi jumalanna Vesta preestinna. Oma kasvatuse tulemusel oli Nero seksuaalselt pärsitud ja valesti orienteeritud.
Nero kuuletus oma emale igas suhtes, ning see kuulekus saigi põhjuseks, mis tekitas Neros hiljem tema elu suurima konflikti. Mida enam nägi ema vaeva, et poega tihedamini enda külge siduda, seda suuremaks paisus Nero sisemine trots oma ema vastu. Lõpuks ei jäänudki enam muud võimalust- üks neist pidi surema.
Ema ja poja vahel tõusis avalik tüli ning nad mõlemad kavatsesid teineteise elu põrguks muuta. Nero kõrvaldas oma rivaali, oma poolvenna Britannicuse. Seejärel korraldas ta mitu atentaati oma ema mõrvaks, mis lõpuks ka oma eesmärgi saavutas. Mida aeg edasi, seda koletislikum ja kõlvatum hakkas ema surm Nerole tunduma ning kuulutas välja otsuse, et Agrippina sünnipäeva tuleb lugeda kõige õnnetumaks päevaks kogu kalendris. Nero pages seejärel kreeklaste linna Napolisse.
Kuigi kaaskondlased kinnitasid Nerole iga päev, et rahva armastus tema vastu olevat pärast Agrippina surma veel palju suurem, ei söendanud ta ometi esialgi pealinna tagasi pöörduda. Suurejooneliste žestidega üritas ta roomlaste soosingut tagasi võita ning ta läks tagasi Rooma , kus sajad tuhanded läksid Nerole vastu, kogu senat oma pidulikes ornaatides, naised ja lapsed suguvõsade ja vanuse järgi rühmadesse seatult. Nero seisis hirmunult oma kolmehobukaarikul ja võttis häbelike käeviibetega vastu oma rahva ovatsioonid; kuid juubelduse kasvades tõusis ka ta enesekindlus , veendumus , et rahvas teda armastab . Nende mõne kilomeetri jooksul linnamüürist kapitooliumi , saadetud rahva rõõmuhõisetest, muutus Nero teiseks- Rooma maailmariigi keisriks.
Nero lahutas ligi üheksa aastat kestnud abielu ning taasabiellus siis Poppeaga.
Öösiti võis orjaks riietatud keisrit kohata Mulviuse silla juures, selles öises armuseiklejate kogunemispaigas, kus Rooma kalleimad prostituudid koos kaaskondadega tegid ahvatlevamaid ettepanekuid ja olid valmis neidsamu vastu võtma. Siis jälle liikus Nero kuni varaste hommikutundideni koos löömameeste kampadega mööda linna tänavaid ja noris vastutulejatega tüli. Nendest löömingutest ei tulnud ta alati võitjana välja- siniseks ja roheliseks pekstuna, pidi keiser vahetevahel oma riigiasjad edasi lükkama, sest oli mõeldamatu end niimoodi avalikkuse ees näidata.-
Kui Nero naine Poppea naine rasedaks jäi näis keisri tundeelu jälle normaalsetele rööbastele seadvat. Ta sattus rõõmujoovastusse väljavaatest isaks saada. Ta lasi oma lapsel ilmale tulla samas kohas, kus ta isegi sündis- Antiumis. Kuid väike maimuke sündis veel enne neljakuuseks saamist. Mõõdutundetu nagu oma rõõmus, oli Nero ka oma valus . Keiser nuttis lohutamatult, ta needis ära iseenda, oma naise ja jumalad. Nero ei söönud enam, ta õgis, tihtipeale keskpäevast kuni südaööni.
Nero jaoks polnud ta seksuaalsed liialdused iialgi piisavalt erakordsed või perverssed. Nagu kõik tema eelkäijad keisritroonil, pidas Nerogi üleval paljusid lustipoisse. Abielus naised, keda ta juhuslikult kohtas ja need kes olid talle meeltmööda, pidid tema tahet täitma.
65. aastal, kui Nero oli kahekümne kaheksa aastane, jäi Poppea teist korda rasedaks ning Nerot haaras veelkord sama rõõmujoovastus. Kuid siis tabas teda šokk, kui ta ühel ööl joobunult oma naisele raevuka jalahoobi virutas, mille tagajärjel nii laps kui ka ema surid.
Varsti hakkas Nero oma armastatud naisele asetäitjat otsima , kelleks osutus Sporus, kes oli üle linna tuntud homoseksuaal. Nero laskis mehe tema enda nõusolekul kastreerida ja soovahetuse ette võtta. Aasta hiljem läksid nad lahku ning 66. aastal abiellus Nero konsuli lese Statilia Messalinaga.
Nero lasi endale ehitada amfiteatri Marsi väljakule, kus talle ka ise esineda meeldis. Kuna talle meeldis väga tähelepanu saada ja samas ka võistelda, siis võttis ta osa võistulaulmisest. Nero tahtis auhinna ausalt võita ning askis ennast kõigi teiste võistlejate kombel ametlikult kirja panna, libistades urni sedeli, mille järgi loositi ülesastumise järjekord. Nero sattus iseenda esinemistest niivõrd vaimustusse, et andis ühe etenduse teise järgi. Ta astus üles kostüümis ja maskis, mängis meeste- ja naisterolle, jumalaid ja kangelasi, jumalannasid ja kangelannasid.
Laulmise kõrval kuulus Nero eriline armastus tsirkusele. Ta oli hull hobuste ning võiduajamiste järele. Nero aegadel elas Rooma üle otsekui hipomaaniat. Tsirkusest sai roomlaste kogunemiskoht, tempel ja lugematute ihade eesmärk. Kord proovis ka Nero ise kümnehobuserakendit aga lendas kohe uppi.
Nero ei olnud julmusesõber, kuid kuna linnarahvas tahtis näha verd, siis pidi ta korraldama ka gladiaatorite võitlusi. Mees, kes laulis pigem laule ja kandis ette luuletusi, püüdis esiotsa rahuldada oma alamate sensatsioonijanu kõikvõimalike uudsustega, kuid rahvas nõudis siiski tapmist näha.
Nero armastas vaatemänge, kuid vihkas sõda ning seepärast ei juhtinud ta ise mitte ühtegi sõjakäiku.
61. aastal algas rahvaülestõus, mil esimest korda Nero kuueaastase valitsemisaja jooksul oli rahvas tema vastu. See oli Nero jaoks šokk, teda haaras õud.
19. juulil aastal 64 läks Roomas tuli lahti, mis levis kiiresti. Et kodututele ajutist peavarju pakkuda, avas Nero rahvale omaenda pargid, Marsi väljaku ja Agrippa ehitised. Sellest ajast peale, kui Nero-aegset Rooma põlemist ajalookirjanduses kajastama hakati, kujunes hävimatu legend, et Nero ise olevadki Rooma põlema süüdanud. Isegi, kui tal oleks plaanis oma pealinn põlema pista, siis poleks ta ometi omaenda keisripaleed ning Circus Maximus ’t maha põletanud. Nero jäi üleöö oma kahest ainulaadsest kogust ilma. Nero ise oligi selles tulekahjus kõige enam kahju saanud. Keiser sattus linna uuesti ülesehitades majandusliku laostumise äärele. Ta ei võtnud linna ülesehitamisel enam aluseks vana linnaplaani ning see muutis põhjalikult linna ilmet. Ta lasi endale ehitada suure hoolikusega rajatud paleekompleksi andes sellele peaaegu eksootilise ilme.
19. aprillil 65. aastal pidi Nero surema , kuid tema mõrvakomploti toetajaid ei tabanud õnn, ning Nero jäi elama. Tegelikult oli Nero peale oma ema mõrvamist koguaeg elanud hirmus, et teda võib sama saatus tabada. Ta oli oma ihukaitset tugevndanud, sest ta teadis, et tal on kõrgemates ühiskonnakihtides palju vaenlasi.
Nero ei osanud enam eristada sõpru vaenlastest ning ta käitumine muutus aina ettearvamatumaks. Hullumeelsuse künnisel, peitis ta ennast omaenese paleesse, laskis linnamüürid vahisõdureid täis tippida. Iga kahtlane isik võeti kinni, kuulati üle ja mõisteti surma.
Nero tegi otsuse võtta ette tunee läbi Kreeka, sest: “ Kreeklased on ainsad, kes muusikast midagi taipavad, ja ainsad, kes on minu kunsti väärt.” Ta tahtis tõestada, et võidutrofeed olid määratud talle õigusega. Nero tegi Kreekas hoolikalt ettevalmistusi olümpiamängudeks, kus organiseeriti ka lauluvõistlus. Keiser laulis nii kitara saatel, kui ka astus üles tragöödianäitlejana ning mõlemal alal kuulusid võiduloorberid temale. Mõni päev hiljem osales Nero kahe neljahobuserakendiga võidusõiduturniiril. Järgmine võistlus kümnehobuserakendiga sai keisrile hukatuslikuks: Nero paiskus vankrilt maha, veeres mööda areeni ning ei saanud võistlust lõpuni sõita. Sellele vaatamata kuulutasid kohtunikud Nero võitjaks.
Peale seda haaras Nerot tõeline võistluspalavik. Delfi Apolloni auks korraldatud püütiamängudel tahtis ta demonstreerida kõiki oma lauluoskusi. Ta tegi hoolikalt ettevalmistusi ning oma auahnuses ihaldas keiser võistelda Kreekamaa kõige kuulsamate lauljatega. Nero kohtles oma rivaale aupaklikult ja viisakalt. Aga see, et ta üritas parimaid nende seast ära osta, näitas siiski, et keisri eneseusaldus jäi teatud raamidesse. Laval laulis Nero täiest rinnast ja see ei kõlanud sugugi viletsalt. Aeg-ajalt köhatas ta peenelt, hoidus aga maha sülitamastm nagu ta tavaliselt ikka tegi. Higipisarad pärlendasid keisri laubal ning ta pühkis need käisega ära. Vaevalt oli etteaste lõppenud, kui puhkes pöörane aplausitorm. Seejärel kostus võitja teatamine: “Selle võistluse võitja on Nero, ta on rooma rahva ja kogu talle alistunud maailma krooniks.” Sellega oli Nero oma noorusunistuse teoks teinud.
Pärast üheaastast viibimist Kreekas võis jääda mulje, et keiser on oma pealinna, oma rahva ja enda ülesanded päriselt unustanud. Rahvas läks ärevile, kui Nero saatis 67. aasta novembri keskel kõikidele Kreeka linnadele ja maakondadele ringkirja, käskides nende kodanikud neljandal päeval enne detsembrit võimalikult suurel arvul Korintosesse koguneda. Ta tahtvat nimelt hellenitele nende poolehoiu ja armastuse eest tasuda. Ning seda ta ka tegi andes ootamatult neile teada, et kingib kreeklastele vabaduse.
Nero läks Kreekasse ning isegi saabuv talv ei suutnud teda sundida tagasi Eooma pöörduma, kus teda väga vajati. Kuna Nero ei hoolinud enam oma rahvast, siis olid olemas kõik eeldused, et ta jääb keisriks ilma rahvata.
Nerole teatati, et teoksil on uus vandenõu, mille eesmärgiks on keisri kukutamine. See teade ei jäänud vastukajata ning ta teadis väga hästi, et trooni kaotamine tähendab ka elu kaotamist. Kord olid tähetargad talle ka ennustanud, et kunagi jääb ta troonist ilma.
Nero, tagasi Roomas, kogus kokku sõjaväe, et oma vastast võita ning ta võitiski, kuid siis läks üks tema väeosaülematest vastaste poole üle ning sellega oli keisri saatus otsustatud.
Nero tegi enesetapu kolmekümneaastasena, kui ta tahtis pääseda karistusest , mis talle olevat määratud. Ta läks vabasurma lõigates pistodaga oma kõri läbi. Nero tuhastati ilma avalikkuse tähelepanuta ning ta tuhk maeti Domitianuste perekonna hauakambrisse Pinciuse künkal.