Nero (0)

Tallinna 21. Kool
Nero
Keiser ja jumal, kunstnik ja narr
11C
Tallinn 2014

Sisukord

Tutvustus teosest 3
Minu arvamus teosest 3
Referaatlik osa raamatust “Nero” 5
Pisikene monstrum 5
Keiser Nero laval 7
Nero poliitilised vaated läbi lugeja silmade 8
Rooma linna põleng 9
Nero viimsed päevad 9
Kokkuvõte raamatust 10

Tutvustus teosest

Rooma kõikvõimas maailmariik keiser Nero ajal esimese sajandi keskpaiku. Rooma linna suur põlemine, kristlaste tagakiusamine, Peetruse ja Pauluse hukkamine , aga ka kolmas kord impeeriumi ajaloos, mil sõda suleti Januse templi uste taha.
Antiikse Rooma pulseeriva elu, orgiate, vaatemängude, intriigide ja vandenõude taustal avaneb Nero põnev ja vastuoluline isiksus - tema suhtumine poliitikasse ja kunsti, tema suhted oma kauni ja võimuka ema Agrippina ja oma õpetaja Senecaga ning oma mõlemast soost elukaaslastega.

Minu arvamus teosest

Seda ma ütlen, et see raamat mu lemmikute hulka ei kuulu, aga see oli omamoodi raamat ja osades kohtades lausa huviga lugesin , mis edasi saama hakkab. Enne Nero lugemist, et teadnud ma Roomast midagi, kes on seal valitsenud ja mis eluolud on Roomas olnud. Osades kohtades pani küll mõtlema, et kas tõesti kunagi nõnda oli. Roomas oli tol ajal palju petmisis ja mõttetuid tapmisi. Inimelu ei maksa kuigi palju. Tapetakse sugulasi ja võõraid, tapetakse kristlasi ja Rooma jumalate kummardajaid, välguvad pistodad , tilgub mürk. Ühtede roomlaste kombelõtvus ja teiste karskus tekitavad kogu teose kestel suuri vastuolusid. Rohkesti on vägivalla kõrval ka armastust, nii siirast kui oma-kasupüüdlikku, nii hingelist kui lihalist, on truudusemurdmisi ja ustavust viimse hingetõmbeni. 
Mulle meeldis, et Nero ei olnud selline valitseja nagu tavaliselt ollakse: hästi karmi sõnaga, sõjakas ja kuri oma rahva vastu. Nero tegevus oleneb mõjutajatest. Ta nautis muusikat, teatrit ja muid meelelahutusi. Osales ka ise loomingulistes tegevustes. Ta ei tahtnud sõdu pidada ja lasi teistel tähtsamad otsused vastu võtta.
Roomas oli ka palju homoseksuaalsust. See oli täiesti tavaline kui mees oli näiteks biseksuaal. Tänapäeval vaadatakse seda viltu aga inimene ise teab kõige paremini, kes, miks ja missugune ta on.
Romaan kubiseb intriigidest: kord haub neid Agrippina Nero vastu, kord Nero Agrippina vastu, kord Seneca Agrippina vastu, kord Tigellinus Octavia vastu, kord Rooma kodanikud Nero vastu.
Ma arvan, et ma ise vabatahtlikult ei oleks seda raamatut lugenud aga hea on ikka lugeda midagi teistsugust ja ka ajaloolist. Ajast hakkas küll vahepeal kahju, kui hakkasin arvutama tunde, kui palju ma olen lugemise peale kulutanud, aga osad päevad olidki sellised, kui midagi peale raamatu lugemise ei saanudki teha. Nii ma võtsingi jälle raamatu kätte, kassi sülle ja lugesin. Raamatu lugemine võttis palju aega küll, aga kokkuvõtteks oli see seda väärt.
Kuna teos oli üpriski pikk, siis tervet raamatut ma ei suuda kindlasti refereerida . Seepärast ma tooksingi välja minu jaoks huvitavad lõigud /situatsioonid ning refereerin neid. Referaadi koostan Philipp Vandenbergi raamatu põhjal, sest ma lugesin tema versiooni Nerost, milleks on: “Nero, keiser ja jumal, kunstnik ja narr”

Referaatlik osa raamatust “Nero”

Pisikene monstrum

Iga lapski Roomas teadis, et keiser Caligulal oli tavaks ennast voodis rahuldada oma õdedega. Kui saadi teda, et Caligula õde Julia Agrippina kannab last ei olnud mingit kahtlust kes on oodatava järeltulija isa. Tegelikult oligi Agrippina seaduslik abielu Ahenobarbusega olnud juba üheksa aastat lastetu ja tõenäosus, et laps võiks olla seaduslik oli ääretult väike. Kuid võimatuna näiv fakt hakkas järjest kindlamaks muutuma – Caligula ei üritanud kuidagi oma isadust tõestada ja Gnaeus Domitius Ahenobarbus kuulutas ennast avalikult lapse, tulevase keisri, isaks. Ka edasised kahtlused omavahelise kokkuleppe osas kummutati kiiresti, sest 15.detsembril 37 ilmale tulnud poisslaps oli täpselt kui oma isa suust kukkunud. Järjest vanemaks saades hakkas poiss üha enam sarnanema oma isa peegelpildiga. Poiss tuli ilmale varastel hommikutundidel, päikesetõusu ajal, jalg ees. Augurid arvasid, et see ei saa midagi head tähendada. Ja ka Ahenobarbus ise ei käitunud õnneliku isana. ‟Minu ja Agrippina sigitis tähendab riigile ainult koletist ja katku,„ oli olnud tema vastus õnnesoovidele, see annab aimu , et beebi ei olnud pärast üheksaaastast abielu enam sugugi soovitud laps, igatahes mitte Ahenobarbusele. Pärast üheksa päeva väldanud valimist jõuti üksmeelele – lapse nimeks sai, isa järgi, Lucius Domitius Ahenobarbus. Agrippina hellitava ja hoolitseva käe all kasvas laps üles. Ema jagas pojale kõikmõeldaval moel oma armastust. Agrippina oli oma elus leidnud uue mõtte ja ka Caligula osutus heaks keisriks ning Rooma rahvas armastas teda.

Keiser Nero laval

Nüüd aga natukene sellest, kuidas Nero laval käitus ja oli. Nero mitte ainult ei korraldanud vaid osales ka ise võidusõitudel, lauluvõistlustel. Laulev ja võidu sõitev keiser oli rahvale uudiseks ja pljud tulid juba ainuüksi sellepärast kohale. Keiser pidi ennast allutama kõikidele kitara saatel laulmise reeglitele. Ta ei tohtinud istuda, higi tohtis pühkida vaid riietesse ning tuli hoiduda aevastamisest ja köhatamisest. Keisri esimene lugu kestis hommkust kuni hilise pärastlõunani. Kuna esinemine oli keisrile väga suure tähtsusega oli kõik viimse detailini välja mõeldud. Tribüünide vahel seisid ihukaitsesõdurid, kes andsid märku aplodeerimiseks. Samuti oli publiku seas järelvaatajaid, kes panid kirja tusasemaid ja innukamaid nimesid . Tacituse väitel olla kohtuotsuseta surma mõistetud isikuid, kes üldse ei naernud. Üks vabakslastu oli napilt surmast pääsenud, kuigi oli keset etendust lihtsalt magama jäänud. Kuid rahva väsimine ei olnud mingi ime, sest kui keiser iseendast vaimustusse sattus, ei saanud lõpetamisest juttugi olnud. Samuti astus Nero üles kaarikujuhina. Nero sai võidusõidupisiku arvatavasti oma isalt, kes tegi sellel alal omale nime juba enne kui ta Germaanias sõjapealikuna kuulsust võitis. Alguses proovis ta ennast Palatinuse aedades ilma pealtvaatajateta. Hiljem astus Nero üles Rooma suurimal areenil, Circus Maximuse`es, tohutul hipodroomil Platinuse jalamil. Areeni pikuseks mõõdeti viissada viiskümmend meetrit ja kogu ehitise pikkuseks kuussada viiskümmend meetrit, raja laius oli sada viiskümmend meetrit. Enamasti kihutati kahe- või neljahobusevankritega. Üldiselt olid vankrijuhid orjad, kes vähemalt ametlikult sõitsid võidu loorberipärgade nimel, tegelikult olid mängus suured varandused, orjadest said üleöö jõukad ja vabad mehed, keda austati kui iidoleid – superstaare. Vankrijuhtide selja taga asusid tõelised parteid omaenda värvidega: punased, rohelised, valged. Need organisatsioonid rajasid võitjatele mälestusmärke ja tegelesid muu võidusõiduga seotuga. Valged ja punased olid kõige vanemad. Roheline ja sinine aga Nero aegadel paremad. Keiser ise oli veendunud roheliste poolehoidja, kus võimalik aitas ta nende edule kaasa ja võidu sõites kandis rohelisi riideid. Ka laskis ta katta oma tsirkuse vaskrohelise, mitte kollase liivaga . Nagu ka teatris oli rahvas seda õnnelikum , mida rohkem verd ja hävingut nad nägid . See kuidas igasuguseid vaatemänge põlastanud Tiberius oli rahvast võõrandunud oli kõigil meeles. Nerol, kes pooldas ennem kunsti kui võitluseid, ei jäänud muud üle kui rahva tahtele alistuda.

Nero poliitilised vaated läbi lugeja silmade

Nero armastas vaatemänge nagu ma ka eespool mainisin , kuid vihkas sõdu. Tõsist mees mehe vatu võitlust, relv käes ei pidanud ta vabale mehele kohaseks. Sellest põhimõttest juhindudes ei juhtinud Nero kunagi ühtegi sõjakäiku. Rooma garnisonid Germaanias elasid nii igavat elu, et väejuhid pidid, mässuhirmust ajendatuna, oma sõduritele mingitki tegevust leidma. Rooma leegionite tegevusetuse kohta levisid germaanlaste seas kuulujutud, et keiser olla sõdimise ära keelanud.

Rooma linna põleng

Seoses sellega, et ma armastan väga nö. “veriseid ja sõialisi stseene raamatutes”, siis ma mõtlesin, refereerida natukene ka linna põlengust. 19. juulil 64. aastal puhkes Roomas tulekahju. Roomas olid majad ehitatud tihedalt üksteise lähedale, mis piiras põgenemist ja lihtsustas tule levikut. Suurima elanike arvu ja pindalaga linn 1,25 miljoni elanikuga oli süttinud. Kuna palju hooneid hävis, sai keiser võimaluse alustada linnas renoveerimist. Seda on pakutud ka üheks argumendiks sellele, et vanadest majadest tüdinud keiser pani linna ise põlema. Veel liigub ringi väiteid , et Nero olla laulnud põleva linna taustal, kuid sellised väiteid ei tasu ühel või teisel põhjusel väga tõesteks pidada. Pärast põlengut projekteeriti linn ümber, tänavad tehti sirgemad, majad ehitati kindlate mõõtmetega, arvestati tuleohuga jms. Samuti ehitati uus ka hävinenud keisripalee asemele. Palee mõõtmeist annab ehk aimu, et aatriumisse mahtus Nero 30-meetrine hiigelkuju, rikkalikult oli kasutatud kulda ja kalliskive.

Nero viimsed päevad

Tagasiteel Rooma, jõudis Napolis Neroni sõnum, et Gaius Julius Vindex, Gallia Lugduensise valitseja, on keisrist lahti öelnud . Vindexi toetasid Tarraco Hispaania valitseja Servius Sulpicius Galba, Lusitaani ja Aafrika valitsejad ning Germaani hõimud , keda rõhusid üle jõu käivad maksud . Vindexi purustas keisrile truuks jäänud Ülem-Germaania valitseja Verginius Rufus. Samas ei andnud see võit veel Nerole võimalust vabalt hingata . Verginiuse mehed soovisid oma juhatajat keisriks, Verginius keeldus ja andis senatile võimaluse valida uus keiser. See ei olnud Nerole lihtne olukord ja ta ei suutnud enam otsuseid langetada. Nero reetis ihukaitseväe prefekt Sabinus, kes veenis oma vägesid princeps`i hülgama ning ostis pretoriaanide toetuse Galbale. Galba üksnes ootas, teatades senatile, et on saadaval, kui teda vajatakse. Senat mõistis Nero surma ja keiser oli sunnitud Roomast põgenema. Viimased tunnid veetis ta ühe oma vabakslastu villas, ta tappis enda 9. juunil 68. aastal

Kokkuvõte raamatust

Nagu ma ennist ütlesin, siis ennem seda raamatut ma ei teadnud Roomast tuhkagi, kuid nüüd mul on endal tunne, nagu oleksid juba Rooma teaduse professor. Seda ma muidugi pole. Olen aus, teos oli raske, kuid sain hakkama. Selle praeguse koduse töö tegemine võttis aega mul lausa üle nädala.
Need osad raamatust, mis välja valisin, millest eespool rääkisin – need tundusid mulle kõige huvitavamad. Ma ei oska öelda, kas tegin koduse töö õigesti või valesti, kuid mõtlesin teha seda natukene värvikamalt. Loodan, et see mul ka õnnestus.
Lisan raamatust ka väikese pildi siia lõppu.