Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Mulgi pudru sünd (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis vahe on tangul ja kruubil?

Lõik failist

Mulgi   pudru  sünd. 
Ajalooliselt jääb mulgi pudru sünd 19. sajandi esimesse veerandisse, mil  mulgid  hakkasid esimesena 
tangu  ja vastselt talupõldudele ilmunud  kartulit  koos pudruks keetma. Üle kogu Eesti  levib Mulgi pudru 
valmistamise ja söömise tava on alles 19. sajandi viimasel veerandil. Seoses sellega, et mulgid teistes 
kihelkondades  talusid  päriseks  ostsid  levis  Mulgimaalt  mujale  Eestisse  ka  mulgi  pudru  söömise  ja 
valmistamise  komme , nii nagu näiteks ka rasvasäilitamise komme, pekirasvaga keedetud tangudega 
kapsaste (mulgi kapsad ) valmistamise ja söömise komme ning ka segakama. 
Mulgi pudru sünd oli tingitud uue vilja, kartuli kokkuhoiust. Et varutud  vilju  jaguks uueks saagikoristuse 
ajaks  tuli  varutud  vilju  toidutegemisel    ühtlaselt  kasutada  ehk  kokkuhoida  ning  just  kokkuhoiu 
eesmärgil segatigi toidu tegemisel erinevaid vilju.  Eesti leentes  ja segatoitudes ei  puudunud  kunagi 
odratangud  või odrajahu, olles iga roa tähtsaim koostisosa, nii peetaksegi vanemateks roogadeks just 
segatoite. Üheks  selliseks  segatoiduks on ka mulgi  puder . Mulgid hakkasid siis esimesena tangupudrule 
19. sajandi teisel poolel  lisama  kartuleid ja  selliselt  sündiski mulgi puder. Siit pärineb ka mulgi pudru 
sellised nimed nagu segadik, segadis ja segadispuder (nii nimetati mulgi putru peamiselt just Järvamaal 
ja   Harjumaal ).  Kuna  segatoitude  üheks  tekkimise  põhjuseks  oligi  kokkuhoid  või  mingi  koostisosa 
puudumine (näiteks mingit vilja kevadeni ei jagunud) või  ikaldus , siis  kandis  mulgi puder ka sellist nime 
nagu sandiputr (peamiselt Urvastes). 
Eestlaste  toidulaud  kujunes vastavalt taluelu ja aastaaegade rütmile. Raske füüsilise töö tõttu pidi toit 
olema hästi  toitev  ja pikalt kõhus püsima. Mulgi pudru üheks heaks omaduseks on just toitvus, mis 
omakorda tõstis mulgi pudru elujõudu, levimaks hilisemalt üle Eesti.  
Eestlase talupäeva peamiseks toidukorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks oli 
tavaliselt puder või  supp . 19. sajandi lõpul nihkus kõige tugevam toidukord õhtult lõunale, 20. sajandi 
alguseks  oli  lõunaks  sooja  söögi  valmistamine  peaaegu  üldiseks  muutunud.  Pudrupäevad  olid  19. 
sajandil  ja  veel  20.  sajandi  alguses  kesknädalal  ja  laupäeviti,  pudrupäevadele  lisandus  siis  ka  mulgi 
puder ja ka kartuli puder. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) poolt korraldatud uurimusretkedel on kogutud 
mitmeid  mulgi  pudruga  seotuid  andmeid.  Näiteks  kirjeldatakse  ERMi  poolt  kogutud  materjalides 
talutoitudest  aastal  1900,  et   taludes   on  kindel  kord  teha  kartulitanguputru  ikka  kolmapäeviti  ja 
laupäeva õhtul. 19. ja 20 . sajandi vahetusel oli taludes mitmel pool kesknädalal ja laupäeval peatoiduks 
kas tangu- või kartulipuder või paksud kapsad (mulgi kapsad). Et enamik suuremaid talusid olid sellel 
ajal Mulgimaalt tulnud  peremeeste   käes, siis oli ka  arvatavalt  enamike talude toidujaotus pärit  just 
Mulgimaalt. 
Mitmeltpoolt  Eestist  kogutud  andmetes  kirjeldatakse,  et  tangu  puder  keedeti  ikka  kartulitega, 
keetmisel  piima juurde ei pandud aga söödi ikka piimaga ja putru keedeti ikka nii, et  järgnevateks 
päevadeks ka jäi. Järgmisel päeval valmistati ka mulgi pudrust  suppi  (kartuli tangu supp) (ERM KV104, 
lk 747). Vanal ajal ei keedetud Eestis igaks päevaks uut toitu, rääkimata igast toidukorrast. Uut värsket 
toitu keedeti kuni 20. sajandi neljanda veerandini vaid 1-2 korda nädalas, muul ajal toitu soojendati. 
Ka mulgi putru keedeti valmis  suuremal  hulgal, mida järgnevatel päevadel soojendati. Järgmisel päeval 
valmistati  ka  mulgi  pudrust  suppi  (kartuli  tangu  suppi).  Näiteks on  ERM-i  ülestähendustes kirjas, et 
1959  aastal  Tipu  külas  Kõpu  vallas   keedetakse   üsna  tihti  tangu  kartuli  putru  ja  söömisel  võetakse 
kõrvale  hapupiima  (  ERM,  EA68,  lk  122-166).  ERM-i  ülestähendustes  1978.aasta  suvel  kirjeldatakse 
Tarvastu kolhoosi rahvastiku eluolu, kus lõunaks keedeti kartulitanguputru  ning õhtul soojendati  ja 
kohalike sõnul ei tohtinud leiba pudru kõrvale süüa, sest muidu läksid vangi (ERM, EA155). 
Suurel  hulgal  ja  mitmeks söögikorraks  toidu  valmistamine  hakkas kaduma  seoses  uute küttekollete 
tulekuga, kuigi  Mulgimaal  tehakse tänaseni mulgiputru ja mulgikapsaid suuremas koguses valmis ja 
muudel  päevadel  soojendatakse.  Seoses  toitluse  uuenemisega  vähenes  20.  sajandi  alguses  mulgi 
pudru ja sellest valmistatud järmise päeva  roogade  osatähtsus maarahva toidulaual. ERM-i 1978 aasta 
ülestaähendustes, et toimub järk järgult on üleminek ostukaupadele ja näiteks tangu supp kartulitega 
on jäänud igapäeva menüüst välja, kus alles 10. aastat tagasi tehti tunduvalt rohkem (ERM, EA158, lk 
231-238). 
Vanarahvas pidas toidu suurimaks väeks rasva - seapekk ja  rasv  olid söögilaual olulisel kohal. Pudru 
juures peeti kõige maitsvamaks seda, kui sellel ujusid  rasvaga   praetud  lihakõrned - praetud pekised 
lihakuubikud.  Rasvaga  keedeti  mitmeid  roogasid  (sh  tange),  rasva  pandi  ka  kastmesse.  Näiteks 
käesoleva  sajandi  algul  Mulgimaal  sündinud  küsitletud  mäletavad  veel  oma  lapse-  ja  noorpõlvest 
kamararasvaga  keedetuid  kapsaid  ja  tangu-kartulisegapudru.  Paljud  inimesed  peavad  pekirasvaga 
keedetud  toite  väga  maitsvaks  ja  suhtuvad   neisse   roogadesse  suure  poolehoiuga  ja  heakskiiduga. 
Vanematel andmetel, mida kinnitavad ka omaaegsete koolilaste eneste mälestused, pandi koolilaste 
leivakoti  19.  sajandi  viimasel  veerandil  ja  sajandivahetusel  suurem  karbitäis  kartuli-  või  kapsaputru 
(mulgiputru  või  mulgikapsaid),  teistes  väiksemates  karpides  olid  räimed,  liha  ja  või  ning  päts  leiba 
nädalaks.  
Nagu eelnevalt ka põgusalt nimetatud, kandis mulgi pudru erinevates Eestimaa ja ka  Mulgimaa  paigus 
erinevat  nime.  Näiteks  Karulas,  Helmes,  Hallistes,  Laiusel  kutsuti  mulgi  putru  lätipudruks,  Urvastes, 
Laiusel mulgipudruks,  Karusel oli mulgi pudru nimetus mulgi kämm, Järvamaal ja Harjumaal segadis- 
ehk  segapudru,  kohati  nimetati  mulgi  putru  ka  poolvillane  (Harju-Jaani)  või    kannustiku  pudru
Vastseliinas kandis mulgi puder suurmidõga kartohka nime, Urvastes nimetati mulgi putru laiskputr, 
sandiputr
,  Harglas  sakõ  silmiga  putr  ehk  putr  ubinõidõga,  Helmes  ja  Jämajal  nimetati  mulgi  putru 
kärutädi puder, Räpinas aga tummipudõr. Saaremaal (näiteks Ansekülas, Kaarmal ja Valjalas) keedeti 
mulgi putru kartulite ja odrajahuga, kartuleid pandi rohkem ja jahu vähem.  
Aliise  Moora  märgib oma raamatus „Eesti talurahva vanem toit“, et mulgi puder üle Peipsi Odava poole 
pole pole jõudnud. Küllaga aga märgib ta ka oma raamatus, et 19. sajandil ja 20. sajandi algul, mil  kaer  
oli Kalinini  oblastis  esimeseks jahu-  ja  tangaineks  (nagu  kohalike  elanike   suust  on  üles  tähendatud) 
keedeti kaeratangudega seal hapukapsasuppi , putru, tehti kilet ja kama . Samuti nimetab Aliise Moora 
oma raamatus, et 19. sajandil ja 20. sajandi algul keedeti Novgorodi kubermangu Beloozerski kreisis 
kartuliputru  koos  kaeratangudega,  mis  meenutas  meie  segadisputru  (kartulid  odratangudega)  ehk 
mulgi putru. Aliise Moora lisab veel, et Venemaa põhjapoolses osas tarvitati peamiselt kaeratangu ja -
jahu, kui Eestis tarvitati samal ajal peamiselt just odratangu ja -jahu.  
Aegajalt  ikaldusega seoses on mulgi pudru söömise ja valmistamise tava ka Eestis kahanenud, näiteks  
kirjeldatakse ERM-i uurimisretkedelt kogutud andmete põhjal, et 1936.aasta ( Helme , Karuse,  Kirbla
Paistu) kevadel on kartult vähe, maha pandavatelt kartulitelt lõigati tükke ja neist keedeti suppi. Oli ka 
piirkondi, kus kevadel pandigi maha ainult kartuli koori (ERM, EA27, lk 605-626). Mulgi pudru söömise 
tava  hakkas  uuesti  tõusma  ka  20.  sajandi  teisel  poolel,  mil  seakõrnetega  kartuli-tangu  putru  asuti 
valmistama ja pakkuma arvukates sööklates üle Eesti.  
20.  sajandi  teisel  poolel  toimus  ka  mulgi  pudru  valmistamisel   muudatus ,  mis  levis  üle  Eesti  ja  on 
kasutusel tänaseni, nimelt oli algselt mulgi pudru, nii nagu ka nimetus ütleb kartuli- tangupuder , üheks 
koostisosaks tang, mitte aga  kruup  nagu tänapäeval mulgi puru valmistamisel kasutatakse. See muutus 
tuli seoses toorainepuudumisega Nõukogude Liidu ajal (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ja kartuli-
tangupudru asemel hakati keetma kartuli-kruubiputru. Tänaseks on kartuli-kruubipuder, mulgi pudru 
nimeall väga laialt levinud aga huvitav on aga see, et enamjaolt retseptides kasutatakse tänini mulgi 
pudru  koostisosana  tangu,  kuigi  lisatakse  pudrule  odrakruupi.  Üheks  selliseks  heaks  näiteks  on  ka 
Puhka  Eestis kodulehel EV100 tähistamiseks pakutav kartuli-tangupuder soolaseentega, kus retsepti 
koostisosana on märgitud tang aga pildid pudru  koostisosadest  ja pudru ise on keedetud on kruubiga. 
Sarnaseid retsepte ja mulgi pudru valmistamise juhiseid kohtab tänapäeval enamuses. 
Aga mis vahe on tangul ja kruubil? Tänapäeval on kõige enim levinud odrakruup. Kruup on aga siiski 
laiem mõiste, tähendades  koorest  puhtaks  lihvitud  tervet  viljatera . Purustatud kruup on  tang. Kruupe  
purustatakse  tanguks  seetõttu,  et  need  kiiremini  pehmeneksid.  Nii  valmib  ka  tang  näiteks  maisist, 
nisust  odrast jpm. 
Mulgi pudru sünd #1 Mulgi pudru sünd #2 Mulgi pudru sünd #3
Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
Leheküljed ~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2018-11-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 3 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor piretleskova Õppematerjali autor
Mulgi pudru lugu - sündimisest tänapäevani ehk kuidas kartuli-tangupudrust sai kartuli-kruubipuder.

Sarnased õppematerjalid

thumbnail
6
rtf

Mulgimaa

Mulgimaa Tutvustus Mulgimaa ulatub läbi Viljandi-, Pärnu- ja Valgamaa alade. Mulgimaa on kultuuriajaloolineline piirkond Lõuna-Eestis, mis koosneb viiest endisest kihelkonnast: Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme. Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk lõunaeesti keele läänemurde leviala. Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa.

Kultuurilugu
thumbnail
26
doc

Talurahva toidud

Mäletatakse vanemate õpetust: ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus." See oli üks välise kombekohase korra kohta esitatavais nõudeist. [] Eestlane sõi argi- ja pühapäeval söögikorras alati ühe toidu. Tänapäevases keeles ja arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu ­ kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest

Ajalugu
thumbnail
9
doc

Eesti rahvusköök

toidukultuuri. Nii pakutakse Saaremaal või Kihnu saarel, Setomaal või vanausuliste külades just neile paikadele omaseid toite autentses kultuurikeskkonnas. Kindlasti peaks Eesti külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame.

Toiduainete õpetus
thumbnail
26
docx

Koka eksamiküsimused vastustega.

Kirjelda külmtöötlemismeetodid lehekülg 12-13 Selleks, et toiduaineid saaks kas toorelt süüa või kuumtöödelda, tuleb neid pesta, koorida sellist tegevust nimetatakse toiduainete külmtöötlemiseks. Külmtöötlemisel toiduainete mass enamasti väheneb. Külmutatud toiduainete sulatamine: Külmutatud liha- ja kalatoodete sulatamine. Külmutatud pooltoodete sulatamine. Mittesöödavate ja saastunud osade eraldamine: Köögiviljade sorteerimine. Köögiviljade pesemine. Köögiviljade koorimine. Lindude sulgede ja sisikonna eraldamine. Erineva toiteväärtusega osade eraldamine: Kontide eraldamine lihast. Kõõluste eraldamine lihast. Kalade fileerimine. Toiduainetele ja pooltoodetele kuju andmine: Toiduainete tükeldamine. Toodete vormimine. Võtted, mis muudavad toiduainete kvaliteeti: Vahustamine. Hakkliha valmistamine. Toiduainete või pooltoodete paneerimine. Kirjelda kuumtöötlemismeetodid lehekülg 14-19 Toiduainete kuumtöötlus põhivõtted on keetmine ja praadimi

Kokandus
thumbnail
15
docx

Leiva ajalugu

SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi

Ajalugu
thumbnail
33
docx

Koka kutseeksami küsimused ja vastused

Koka kutseeksami kordamisküsimused ja vastused 1. Kirjelda külmtöötlemismeetodid · Külmutatud toiduainete sulatamine külmutatus liha- ja kalatoodete, pooltoodete sulatamine · Mittesöödavate ja saastunud osade eraldamine Näiteks: köögivilja sorteerimine köögivilja pesemine köögivilja koorimine tapaloomade seedeelundite eraldamine lindude sulgede ja sisikonna eraldamine kalade soomuste ja sisikonna eraldamine · Madala toiteväärtusega osade eraldamine Näiteks: kontide eraldamine lihast kõõluste eraldamine lihast kalade fileerimine · Toiduainetele ja pooltoodetele kuju andmine Näiteks: toiduainete tükeldamine toodete vormimine · Võtted mis kiirendava järgnevat kuumtöötlemist ja muudavad maitset Näiteks: toiduainete leotamine marineerimine · Võtted, mi

Kokandus
thumbnail
10
docx

Eesti traditsiooniline rahvakultuur

suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes ­ piimapüttides. Kalja ja taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati ka õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud, toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba ja liha tükeldas tavaliselt peremees, kes toidu seejärel pereliikmetele jagas

Eesti rahvakultuur
thumbnail
652
pdf

Asjaajamise alused

Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4  Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4  Kiirtoiduettevõtted 6  Kohvikud 8  Sööklad ja teised suurköögid 10  Restoranid 13  Baarid 19  Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused

Analüüsimeetodid äriuuringutes




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun