MTX335. 1920ndad aastad Saksa muusikateatris: Neue Sachlichkeit,
Zeitoper.Pärast I
maailmasõda sai hoolimata Saksamaa lüüasaamisest ja
majanduskriisidest 1920. aastatel kõige kiiremini arenevaks
suurlinnaks Saksamaal
Berliin . Just siin kandus uus, tempokas
elutunnetus kiiresti ka muusikateatrisse.
Enne I maailmasõda (1914-1918) võime rääkida hilisromantismist ja
ekspressionismi esimesest lainest (
Richard Straussi “Salome” ja
“Elektra”, Schönberg). Pärast Euroopa riike vapustanud ja suuri
poliitilisi muutusi kaasa
toonud I maailmasõda
tekkis vastuseis romantismile ja ekspressionismile, sooviti objektiivset, selge vormi ja korrastatud rütmiga muusikat ning võeti mudeliks barokk ja klassitsism ;
jätkus ekspressionistlik liin , ajendatuna sõjakoleduste ja –kannatuste üliemotsionaalsest kujutamisest.
Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks ( Stravinski , Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith , Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff . Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides .
Taustaks
ja mõjuallikaks on siin ka kabaree - ja revüükunst, mis Berliinis
oli väga kõrgel tasemel. (Saksamaale jõudsid kabaree ja revüü Prantsusmaalt 19. sajandi lõpul. Kabaree keskused 20. saj alguses
olid Berliin ja München. Kabareekunstis olid tähtsalt kohal
kõrgetasemelised tekstid, satiirilised, iroonilised,
ühiskonnakriitilised, erootilised , neid esitati ka retsiteerides või
kabareelauludena. Samuti olid olulised tantsunumbrid. Revüü on
kabareega võrreldes suurejoonelisem etendus, võis olla mingi läbiv
teema, mille külge “riputati” laulud, ansamblid ja
tantsunumbrid.) Moodsad tantsud (shimmy, charleston,
ragtime jt) jõudsid ka “tõsisesse” muusikasse
(Hindemith, klaverisüit “1922”). Suur oli selle kõigega seoses
jazzi mõju ( harmoonia , rütmid, vahel ka jazzbandi koosseis).
Vaimustuti ka tehnika arengust ning seda kasutati näit ooperilaval: valjuhääldid laval (et kaugusest kostvat muusikat või mingeid
teateid edasi anda), grammofon laval sellele spetsiaalselt
komponeeritud muusikaga, tummfilmi kasutamine ( Berg “Lulu”, mis
iseenesest on küll ekspressionistlik ooper ).
Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel
hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika , jazzi
ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid . Wagnerit, Verdit,
Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat.
Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid
oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid
väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi
“Päevauudised” (Neues
vom Tage), Krenek
( Jonny spielt auf
– võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel
alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö
koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel
„Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle tegelased ja süžee oli võetud Händeli-aegsest inglise „Kerjusooperist“ 1728, mis
tollal oli opera seria paroodia , ning ooper „Mahagonny linna
tõus ja langus“).
b) ekspressionistlikku ooperit esindavad näit Bergi „Wozzeck“ ja „Lulu“. Berg
tegutses Viinis , aga „Wozzecki“ esietendus oli Berliinis 1925.
Kõik kommentaarid