natsiideoloogia. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Soome minemise põhjused olid erinevad: sooviti aidata soomlasi, põgeneti Saksa mobilisatsiooni eest, aga sooviti ka olla valmis võitlema iseseisva Eesti eest. 1944 loodi eestlastest Soome armees 200. jalaväerügement. Pärast Soome kapituleerumist, tulid enamus kodumaale tagasi. Teise maailmasõja aegne eestlaste lahkumine läände sai alguse 1939. Läände jõuti eri viisil: põgenikuna, Saksa sõjaväes teeniva sõdurina, ka Saksamaale tagalasse tööjõuks värvatuna. Suur
Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamini, sest kodumaad oli tarvis kaitsta. Oli ka palju mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur- Saksamaa eest ning otsiti selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Ulatuslikum põgenemine algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Osa eestlasi põgenes Läände, et sõdimisest hoiduda. Eestlastel polnud valikut kus nad sõdivad, neid mõjutati ja sunniti sõtta tulema.
Eestlaste valikud teises maailmasõjas. Teine maailmasõda (1. september 1939 2. september 1945) oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. "Totaalse sõja" olukorras paigutasid peamised osavõtjad kogu oma majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimsuse sõja teenistusse, kaotades tsiviilsete ja sõjaväeliste ressursside vahe. Sõjas tapeti üle 70 miljoni inimese, enamik neist tsiviilisikud, mis teeb sellest inimajaloo kõige verisema kokkupõrke. Teise maailmasõja põhjus: Esimeses maailmasõjas osalenud suurriikide vahelised lahendamata jäänud vastuolud, mida ei suutnud lahendada Versailles`-Washingtoni süsteem ega Rahvasteliit. Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teises maailmasõjas sõdisid eestlased suuremate üksustena Soome, Saksa ja Vene relvajõududes...
Esimesed vabatahtlikud olid Suvesõjas osalenud metsavennad, kes tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahingud Eesti pinnal. Oma saatuse määramisel rääkisid kõige enam kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Soomlastega ühinemine pakkus seda võimalust. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa Mobilisatsioonist. Sõjategevuse ja kommunistide eest pääsu otsides, lahkusid kümned tuhanded eestlased välismaale. Põgenikkude peamised suunad oli Läänes - Saksamaa ja Rootsi, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist peagi tagasi pöörduda. Üldjuhul polnud eestlastel seda võimalust valida, kelle poolel nad sõdida tahavad, sest neid mobiliseeriti. Kui nad midagi valida oleks üldse saanud, siis enamused oleks teinud seda arvatavasti Eesti poolel
kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur- Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Küll aga moodustati nende osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega kodumaa pinnal. Märtsis algas ulatuslik põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik soomepoisse Eestisse, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki oli poisse Eesti päästmiseks liiga vähe, näitas nende tegevus, et väikerahvaski võib leida oma huvidele vastava kolmanda tee ja rääkida kaasa oma saatuse määramisel. Ainus pääsetee Punaarmee eest põgenemiseks oli minek Läände. Tagasi loodeti tulla peale sõjalõppu. Eestlastel polnud isegi võimalik valida kelle poolel sõdida, kõik oli nende eest juba otsustatud
osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui punaarmee lähenes Eestile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamalt, sest ei tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon. Suur osa Eesti väeosadest hävitati 1944 aastal suurpealetungi käigus. Armee, kuhu läksid mehed, kes olid valmis võitlema Eesti eest, läksid Soome armeesse. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja ajal. Soome põgeneti 1943. aastal, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Umbes 4000 inimest põgenes sinna. Seal moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid soomepoisid Eestisse, et kaitsta meie riiki. Sõja ajal põgenes Eestist umbes 80 000 inimest. Põgeneti lääneriikidesse, sest seal oli rahumeelsem ja neid võeti hästi vastu. Samuti põgeneti ka Rootsi ja Taani. II Maailmasõja ajal on eestlastel olnud võimalus valida kelle poolel sõdida.
Saksamaa eest. Vabathtlike värbamine asendati osalise sundmobilisatsiooniga. Enamik Saksa poolel sõdinu Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarme suurpealetungi käigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud sõdureid Punaarmee kätte vangi. Need mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel said selleks kolmanda võimaluse ühinedes Soomlasetega. Ulatuslikum põhenemine algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, milles kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus 2500 vabathtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli vähe, näitas nende tegevus, et väikrahvaski võib kahe suurvõimu
Eesti piirile. Eestlased kuulusid idapataljoni ja Eesti SS Leegioni. Enamik Saksa poolel sõdinud eesti väeosadest hävis 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus. Kolmandaks sõdisid eestlased vabatahtlikuna Soome armees. Eesti meeste osalusel moodustati 1941. aastal Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja ajal koos metsavendadega Eesti pinnal. Üks põhjus miks eestlased Soomes sõdisid oli tahtmine pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1943. aastal algas ulatuslik põgenemine Soome, põhjuseks Saksa okupatsiooni eest pääsemine. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200 jalaväerügementi, kuhu kuulus umbes 2500 Eesti vabatahtlikku. Osa eestlasi põgenes Läände soovist mitte sõdida ja üldse sõja eest põgeneda. Enamuselt mindi Saksamaale ja Rootsi, et siis sealt uuesti kodumaale naasta. Ei tahetud elada Nõukogude võimu all. Kuna oli näha, et Eesti vabaks ei saa, ei tahetud jääda Nõukogude riigikorraga
väga kirev. Möödunud repressioonid, sõda ja massiküüditamine olid teinud väga palju halba ning inimesed alustasid enda varjamist juba 1940. aasta sügisel. Massiliseks muutus aga selline vajumine pärast 14. juuni küüditamist. 1944. aasta lõpuks oli end nõukogude võimu eest varjavate inimeste hulk kirev ja arvukas, küündides oletatavasti mitmekümne tuhandeni. Saksa armee lahkumisel oli metsadesse maha jäänud hulgaliselt seal teeninud eestlasi, peagi liitusid nendega Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ning endise Omakaitse ja Kaitseliidu liikmed, kellel nõukogude võimult midagi head loota polnud. Nemad moodustasidki sõjajärgsetel aastatel Eestis relvastatud vastupanuliikumise - metsavendluse - tuumiku. Näiteks lõid Metsavennad aktiivselt kaasa Eesti pinnal toimuvas suvesõjas(22. juuni- 21. oktoober 1941), mis seisnes Eesti iseseisvuslaste ja Saksa 18. armee võitlus NSV Liidu 8. armee ja NKVD(Siseasjade Rahvakomissariaat) vägede vastu
Kõige enam rääkisid aga oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine põhjanaabritega ning juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski veel rindele ei jõudnud. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist ning 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe paistsid nad silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Osa eestlasi põgenes aga Läände kartes Nõukogude võimu repressioone
Kõige enam rääkisid aga oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine põhjanaabritega ning juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski veel rindele ei jõudnud. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist ning 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe paistsid nad silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Osa eestlasi põgenes aga Läände kartes Nõukogude võimu repressioone
tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon. Suur osa Eesti väeosadest hävitati 1944 aastal suurpealetungi käigus. Need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, ühinesid soomlastega Soome armees. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Soome põgeneti 1943. aastal, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Umbes 4000 inimest põgenes sinna. Seal moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid soomepoisid Eestisse, et kaitsta meie riiki. Otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest, põgenes osa eestlasi läände. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda.
aasta talvel moodustati Saksamaale taandunud Eesti sõjameestest uus, 20. Eesti SS-diviis, mis aitas jaanuari lõpul peatada Punaarmee rünnakuid. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud Eesti sõdureid Punaarmee kätte vangi. Need mehed, kes ei tahtnud sõdida Venemaa ega Saksamaa eest, vaid tahtsid võidelda iseseisva Eesti nimel ühinesid soomlastega. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo moodustas 1944. aasta jaanuaris 200. jalaväerügemendi kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Seda juhtis Soome kolonel E. Kuusela kuid ohvitseride hulgas oli ka eestlasi. Pärast Soome kapituleerumist kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee soomepoisid kodumaale Eestit kaitsma. Soomepoisid paistsid silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all.
teenistusest eemal ja samuti sai populaarseks põgenemine Soome, et koos soomlastega Punaarmee vastu võidelda. Soome armeesse, sattusid need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa poolt , kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus neile ühinemine soomega. Ulatuslikuim põgenemine hakkas Soome 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944 aastaks oli soome põgenenud 4000 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabarriigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et kaitsta oma kodumaad. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, põhiliselt Rootsi, Saksamaale otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Välismaalt loodeti sealt pärast sõja lõppu ja omariikluse taastamist tagasi pöörduda Pole mingitki kahtlust, et Teine maailmasõda on jätnud olulise jälje
omavalitsus moodustas 31. jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni, kuhu pidid minema 1904- 1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnas ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmees ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks. 1943. aastal algas ulatuslikum põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud.
Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatigi 200. jalaväe rügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Eestlased põgenesid Läände eelkõige kartes Nõukogude okupatsiooni taastamist. Põgeneti ka sõjategevuse ja sundmobilisatsiooni eest. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Enamik sõjapõgenikest kavatses esialgu jääda kodumaale, kuid sedamööda kuidas Punaarmee edasitung jätkus kasvas soov pääseda välismaale. Enamasti põgeneti Rootsi ja Saksamaale. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest., lootes sealt sõja lõppedes ja Eesti omariikluse taastudes peagi tagasi pöörduda. Eestlastel peaaegu puudus valikuvõimalus mobiliseerimise eest. Kui keeldusid armeesse minemast, lasti sind maha
Mis sai nendest meestest, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaaga ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid tahtsid võidelda iseseisva Eesti eest? Nemad otsisid muu võimaluse. Leiti võimalus ühineda Soome armeega või mindi metsa ja ühineti metsavendadega. Muidugi taheti tugevdada suhteid Soome ja kodumaa vahel. 1941 aastal moodustati Erna grupp, mis tegutses kodumaa pinnal koos metsavendadega. Suurem põgenemine Soome algas 1943.aastal märtsikuus, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944. Aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase, sealhulgas naised ja lapsed. Paljud Soome läinud inimesed läksid pärast Soome ja Nõukogude vaherahu Rootsi ja jäid ka sinna. Üksikuid Soome jäänuid jälitati Nõukogude Liidu esindajate nõudmisel, mõned mehed anti pärast sõda Nõukogude Liidule välja. Nii natsionalistliku ja kommunistliku võimu eest põgenesid paljud poliitikud, avaliku elu tegelased ja Eesti teenijad läände.
Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS- leegionisse. Kuna soovi leegioniga liitumiseks avaldasid vähesed, mindi armee kokkusaamiseks üle sundmobilisatsioonile. Natsi armee võis tunduda eestlastele päästjana NSV Liidu okupatsioonist, kuid sakslasedki ei soovinud midagi kuulda Eesti omariiklusest. Hoidumaks Saksa mobilisatsioonist algas eestlaste hulgas kõrvalehoidumine rindeteenistusest. Populaarseks muutus põgenemine Soome, et võidelda ühes soomlastega Punaarmee vastu. Enam kui 2000 eestlasest moodustati jalaväerügement JR200, mis 1944. aasta suvel osales kaitselahingutes Karjalas. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehed, kes tollal siiski rindele ei jõudnud.
Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS- leegionisse. Kuna soovi leegioniga liitumiseks avaldasid vähesed, mindi armee kokkusaamiseks üle sundmobilisatsioonile. Natsi armee võis tunduda eestlastele päästjana NSV Liidu okupatsioonist, kuid sakslasedki ei soovinud midagi kuulda Eesti omariiklusest. Hoidumaks Saksa mobilisatsioonist algas eestlaste hulgas kõrvalehoidumine rindeteenistusest. Populaarseks muutus põgenemine Soome, et võidelda ühes soomlastega Punaarmee vastu. Enam kui 2000 eestlasest moodustati jalaväerügement JR200, mis 1944. aasta suvel osales kaitselahingutes Karjalas. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehed, kes tollal siiski rindele ei jõudnud.
sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. 1941. aastal oodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Jaanuari 1944 moodustati 200.jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eest kaitsmisel. Soomepoisid paistsid silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Ehki soomepoisse oli
Sõjatehnika – ja varustus aga ülevõetud punaarmee poolt. Üheks valikuks oli metsavendlus, teiseks valikuks oli astuda punaarmeesse, kolmandaks asutda Saksa armeesse ja neljandaks astuda Soome armeesse. I valik Kui algas sõda NSVLi ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli umbes 12 000. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. II valik Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu Nõukogude Liidu. Mobiliseeritud
armeesse või Saksa armeesse, põgeneda Soome, või hoopis minna metsavennaks. Väga palju Eesti mehed põgenesid metsa, kui algas sõda NSV-liidu ja Saksamaa vahel. Metsas koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolsevike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks. Mitmel pool riigis üritasid metsavennad, enne Saksa vägede saabumist, võimu enda kätte võtta.Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastuMetsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning purustamist ja hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta
soovist kätte maksta Nõukogude okupatsioonil kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti ka muid põhjuseid. Eestlased sõdisid veel ka Soome vägedes. Seal olid eelkõige need eestlased, kes tahtsid oma saatuse määramisel ise kaasa rääkida. Nad ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kuid olid valmis sõdima iseseisva Eesti eest ja see oli nende võimalus. Ulatuslikum põgenemine Soome algas 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Seal seadis põgenikega tegelev Eesti Büroo sihiks luua Soome armee koosseisus luua rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevane Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. Jalaväerügement, kuhu kuulus ligi 2500 Eesti vabatahtlikku. Osa eestlasi põgenes ka läände. Need olid eelkõige need, kellele kohalejäämineoleks tähendanud kindlat surma. Paljud tähtsamad isikud põgenesid läände ka pärast katset taastada Eesti iseseisvus. 18
soovist kätte maksta Nõukogude okupatsioonil kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti ka muid põhjuseid. Eestlased sõdisid veel ka Soome vägedes. Seal olid eelkõige need eestlased, kes tahtsid oma saatuse määramisel ise kaasa rääkida. Nad ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kuid olid valmis sõdima iseseisva Eesti eest ja see oli nende võimalus. Ulatuslikum põgenemine Soome algas 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Seal seadis põgenikega tegelev Eesti Büroo sihiks luua Soome armee koosseisus luua rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevane Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. Jalaväerügement, kuhu kuulus ligi 2500 Eesti vabatahtlikku. Osa eestlasi põgenes ka läände. Need olid eelkõige need, kellele kohalejäämineoleks tähendanud kindlat surma. Paljud tähtsamad isikud põgenesid läände ka pärast katset taastada Eesti iseseisvus. 18
leegionidesse. 1944./1945. aasta talvel moodustati uus 20. Eesti SS-diviis, mis tegutses Saksamaal ja suutis Punaarmee rünnakuid, aga kui Saksamaa kapituleerus, siis suurem osa diviisi meestest langes Punaarmee kätte ning vähesed suutsid põgeneda Iglismaale või Ameerikasse. Oli ka inimesi, kes tahtsid võidelda iseseisva Eesti eest ning lõid mesti soomlastega. 1941. aastal loodi Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega Eestis. 1943. aastal algas põgenemine Soome saksa mobilisatsioonist. Soome jõudis üle 4000 eestlase. 1944. aastal moodustati 200. jalaväerügament, kuhu kuulus üle 2500 vabatahtliku. Paljud eestlased sealt rühmitusest saadeti erialalisele väljaõppele. Pärast Soome kapituleerumist, tuli Soomest palju soomlasi, kes tulid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel Eestit kaitsema ning paistsid välja oma julguse poolest paljudes lahingutes. Suurem osalt puudusid eestlastel valikud, kus ja kuidas sõdida. See oli nende eest ära
aasta 2. augustil otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Lõviosa eestlastest, kokku 1800 meest, tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Rahvas võttis koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Eestis killustasid sakslased rügemendi, paigutades selle teise pataljoni Kehra õppelaagrisse. Rügemendi lahingukogemusega esimese pataljoni kuulunud mehed osalesid Eesti kaitselahinguis. Leidus ka neid, kes hoidsid eemale nii Saksa kui ka Nõukogude mobilisatsioonist, pagedes metsa. Metsavendluse eesmärk oli sõdida oma riigi eest ning saada lahti võõrvõimust. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju. Eesti, Läti ja Leedu olid 1940. aastail Punaarmee poolt okupeeritud
piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. 1944.aasta suvel osalesid nii leegion kui ka piirikaitserügemendid lahingutes Punaarmee vastu, kaitstes niimoodi Eestit. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal rindele ei jõudnud. 1941.aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, mille ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik eestlasi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale, et osaled Eesti kaitsmisel.
IL Interliikumine, järgis impeeriumimeelsete suunda, ENSV kui NSVL lahutamatu osa ning perestoika IME Isemajandava Eesti kontseptsioon, ENSV majanduslik eraldumine üleliidulisest majanduskompleksist. Juunikommunistid 1940 juunipöördes aktiivselt osalenud kohalikud kommunistid metsavennad relvastatud vastupanuliikumine, mille moodustas metsadesse jäänud Saksa sõjaväes teeninud mehed, Saksa võimudega koostööd teinud, Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidnud ja NSV võimu eest pakku läinud migratsioon - sisseränne Ministrite Nõukogu ehk valitsus on kõrgeim täidesaatev võimuorgan, mille ülesanne on ministeeriumide jm. keskasutuse tööd suunata ja kooskõlastada. MRP-AEG Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, Eesti esimene poliitiline üksus, eesmärgiks avalikustada Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu. nõukogude rahvas sisuliselt venestamine pagulased poliitilised põgenikud
piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. 1944.aasta suvel osalesid nii leegion kui ka piirikaitserügemendid lahingutes Punaarmee vastu, kaitstes niimoodi Eestit. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal rindele ei jõudnud. 1941.aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, mille ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik eestlasi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale, et osaled Eesti kaitsmisel.
Samuti 1939. aastal 2. august Albert Einstein tegi USA presidendile Franklin Delano Rooseveltile kirja teel ettepaneku tuumauurimisprogrammi käivitamiseks ja 25. augustil avati Tallinna Loomaaed . Kõik need sündmused on ühtemoodi tähtsad ja tänu neile sündmustele oleme ja elame nüüdses Eestis. Kui maailmasõda puhkes, säilitas Eesti valitusus range neutraliteedi, vältimaks sattumist relvakonflikti. Hoiduti osaliselt mobilisatsioonist. Eesti president Konstantin Päts andis Moskvas viibivale Eesti delegatsioonile korralduse teha vastuettepanek, et Eesti paneks ise välja oma neutraliteedi kaitseks nõutud väed ja et need läheksid Saksamaa ja Nõukogude Liidu pariteetse juhtimise alla. Kui analüüsida, mis läks 1939. aastal valesti, siis ei ole küsimus selles, kas õige oli alistumine või vastuhakk. Ideaalis ei oleks üks väikeriik üldse tohtinud sellise valiku ette sattuda
Saksamaale ülejäänud Poola ja Leedu. MRP tegi Nõukogude liidust ja saksamaast poliitilised ja sõjalised liitlased. 1 sept tungisid saksa väed poolasse ja 17 sept ründas Poolat ka venemaa. Saksa kallaletund Poolale tähistas Teise maailmasõja algust ning prantsusmaa ja suurbritannia kuulutasid 3 sept saksamaale sõja. BAASIDE LEPING Kui maailmasõda puhkes, säilitas eesti valitsus range neutraliteedi. Hoiduti osaliselt isegi mobilisatsioonist. 15 sept tallinnasse sisenes Poola allveelaev Orzel. Seda asuti interneerima, allveelaev põgenes. Kreml kasutas juhtunut selleks, et süüdistada eestit neutraliteedi rikkumises. 24.sept esitati kaubanduskokkuleppe sõlmimiseks Moskvasse sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse luua Eesti territooriumil sõjalaevastiku baasid. 26. sept andis Nõukogude Liidu
Põhiosa koondati piirikaitserügementidesse. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosi hävis septembris 1944 Punaarmee pealetungi käigus. 1944/42 talvel moodustati Saksamaale taandunud eestlastest uus 20. Eesti SS-diviis. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud Eesti sõdureid Tsehhis Punaarmee kätte vangi. ERNA LUUREGRUPP tegutses kodumaal Suvesõja ajal koos metsavendadega. Ulatuslik põgenemine Soome 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 200. JALAVÄERÜGEMENT 1944 jaanuaris, 2500 vabatahtlikku. EINO KUUSELA Soome kolonel, rügemendi ülem. Soomepoisid paistsid silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. JOACHIM VON RIBBENTROP Saksamaa poliitik, välisminister, kirjutas 23.08.1939 alla MRP-le. KONSTANTIN PÄTS Eesti Vabariigi 1. president JOHANNES VARES BARBARUS Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik, Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1940
iseloomustus: Eestlased arvasid, et sakslased tulid aitama neid saada tagasi nende iseseisvust, kuid tegelikult olid Saksamaal Eestiga hoopis teised plaanid. Saksamaa tahtis teha Eestist ühe osa Suurest- Saksamaast. Seal taheti ellu viia Berliini poliitika. Toimusid suured repressioonid. Need olid suunatud juutide, mustlaste, eestlaste, sõjavangide ja kommunistide vastu. Neid süüdistati riigi vastasuses, rahvuslikus kuuluvuses, kommunismis ning mobilisatsioonist kõrvale hoidmisest. Tagajärjed Eestile: Eesti ei saanud iseseisvaks, vaid langes Nõukogude Liidu alt Saksamaa alla. Paljud inimsed langesid repressioonide alla. 9. Eeslased erinevates sõjavägedes ( Teine maailmasõda, 1941-1944). Iseloomustus: Eestlased võitlesid nii Saksa kui Nõukogude Liidu kui ka Soome poolel. Saksa poolele sattusid eestlased tänu sundmobilisatsioonile, eestlased tahtsid
Ahas Henn käis Kommertskooli seitsmendas klassis. Ta hakkaski detsembripäeva hommikul kooli minema. Väljas nägi ta trobikond inimesi, kes kõik midagi lugesid. Ahas üritas ka sinna trügida. Ta jõudis vaid lugeda, et välja on kuulutatud mobilisatsioon ning kõik kes 1. jaanuariks 1918 sai 21-35 aastaseks peavad välja astuma. Rohkem Ahas lugeda ei jõudnud, sest teade kisuti seinalt ära. Rahvas oli marus, et mehed sõtta peavad minema. Edasi liikus Ahas Käämeri juurde. Kui Käämer mobilisatsioonist kuulis ärritus ta väga. Kui poisid edasi liikusid oli näha mitmel pool ärritunud inimesi, teadet aga ei olnud enam kusagil. Käämer oli silmmärgatavalt vihane ja kirus punaväelisi. Kui nad kesklinna lähedusse jõudsid nägid nad, et seal teated väljas. Käämer ütles selle kohta, et buržuide linnajagu ju. Ta trügis tahvli juurde teadet lugema. See lugemine ärritas teda veelgi. Mõne saja inimesega ei tehta sõjas ju midagi. Peagi liitus nendega kolmaski klassikaalane Käsper
Unustati viha sakslaste vastu, sest pigem oldi valmis elama Saksa okupatsiooni all, kui NSV Liidu. Kodumaale saabusid ka Soome siirdunud ja seal võidelnud eesti vabatahtlikud. Need olid mehed kes ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega Natsliku Saksamaa eest, kuid olid siiski valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsima selleks kolmandat võimalust. Selleks võimaluseks sai ühinemine soomlastega. Ulatuslik põgenemine Soome toimuski 1943. aasta märtsis, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Kõik see aga ei vähendanud Punaarmee löögijõudu. 1944. aastal jõudis Punaarmee Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Eestlaste suureks pettumuseks, otsustas Hitler Eesti, Venemaale loovutada. Ometi loodeti, et sõjaõnn pöördub ja koos lääneliitlastega suudetakse kodumaa vabastada. Kõik see osutus aga farsiks. 1939. aastal alanud Teine maailmasõda oli ohvrite- ja purustusterohke. Kuus aastat kestnud sõda lõppes Saksamaa ning tema liitlaste lüüasaamisega
vastu rakendati terrorit, mis tipnes küüditamisega 14-16. juunil 1941, mil Siberisse deporteeriti ca 10 tuhat isikut. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolsevike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli sõjaajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul ca 12 000. Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse
Mõnel oli kiri isegi loetav. Naiivselt lootsime, et mõni on meie raamat, kuid muidugi kahjuks või õnneks polnud. Mõned olid eestikeelsed ja mõned olid võõrkeelsed. Tartust olid ilmselt põlevatest raamatukogudest ülemiste õhukihtidega need Ehaverre kandunud. Sõja ajal valitses vahepeal selline olukord, et Eesti polnud kellegi oma. Venelased olid taganenud Venemaa poole, sakslased olid kah vahepeal läbi käinud. Osa eesti noori mehi hoidus vene mobilisatsioonist (vene sõjaväkke kohuse kohaselt minemast). Nad peitsid end metsas. Nende jaoks olid määratud ka vene sõjaväelased, kes neid arreteerisid ning põgenemisteid või sildu õhku lasid. Kord tuli mõningatest naistest ja meestest koosnev hävituspataljon meie õuele. Kõige ägedamad ähvardajad olid naised. Nad küsisid: “Kas teil on siin sõjapõgenikke?“ Meie vastasime, et ei ole. Midagi küsisid nad veel emalt, aga seda ma ei mäleta
1 750 000 eestlast: riiki tulid võõrtöölised, kes organiseeritult värvati ehitus- või põlevkivitööstusesse. Peaaegu 200 000 välismaalast tuli Eestisse. Enamasti tuldi Venemaalt. 1959 oli ¼ Eesti elanikkonnast moodustanud muulased. Inimesed asusid elama linnadesse, sest tööstus arenes. 1953 oli üle poole elanikkonnast linnas. 8. Vastupanuvormid nõukogude võimule. 1) metsavendlus – Saksa sõjaväes teeninud mehed, Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad. Kohalikud aitasid. Ründasid julgeolekuüksusi ja hävituspataljone, korraldati diversioone raudteel, rööviti kauplusi jne. 2) õpilasmalevad 3) noorte rühimutsed nt noorte salaorganisatsioonid põranda all. 9. Tähtsamad sündmused N. Karotamme, J. Käbini ja K.Vaino ajal.
18) Suvesõda Eestis pärast Teise maailmasõja algust 1941. aastal juulikuust kuni 21. oktoobrini eesti iseseisvuslaste (metsavennad ja Omakaitse) ja Saksa 18. armee võitlus NSV Liidu 8. armee ja NKVD vägede vastu. 19) Leegionär Saksa vägedes võitlev isik. Algul oli leegionäriks saamine vabatahtlik, pärast sunniviisiline. 20) Laskurkorpus Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud ja eestlastest koosnev Punaarmee osa. 21) Metsavend mobilisatsioonist kõrvale hoidev isik, kes läks vabatahtlikult metsa. Kättesaamisel karistati. 22) Soomepoiss Talvesõja ajal Soome läinud isikud, võitlesid Soome ridades NSVL'o vastu. 23) Okupatsioon võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese kindlustamine. 24) 2. Isikud. 1) Stalin üks sõja vallapäästjatest, sest algatas MRP sõlmimise.
tagavarade loomiseks adipotsüütides. Toiduga saadud asendamatud PUFA-d kasutuvad pikemaahelaliste PUFA-de sünteesiks. Vereplasma rasvhapped kasutuvad energiasubstraatidena ja uute kehaspetsiifiliste lipiidide sünteesiks. Imendunud lühikese ja keskmise ahelaga rasvhaped kasutuvad otseste energiasubstraatidena. Lipiidide metabolismi põhirajad (vaata pilt) Rasvhapete oksüdatsioon Oksüdatsiooniks kasutatavad rasvhaped pärinevad varurasvade mobilisatsioonist, membraansete fosfolipiidide uuenemisprotsessist ja vere lipoproteiinides olevate TG-lipolüüsist lipoproteiini lipaasiga. Lipiidide lõhustamine on intensiivne rasvkoes, maksas ja lihastes. Lipiidide lõhustamine koosneb kolmest etapist: TG-de hüdrolüüs, rasvhapete aktivatsioon ja transport mitokondritesse, rasvhapete beeta-oksüdatsioon mitokondrites. Varurasvade mobilisatsioon Protsessi algatab hormoon-sõltuv TG lipaas triglütseriidi lõhustumisega, tekinud diglütseriidi
Kui ei tahetud sõdida Saksa ega Venemaa poolel otsiti kolmandat võimalust - sõdida nende vastu. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. 1941. aastal 6 moodustati Talvesõja ajal Soome läinud eestlastest Erna luuregrupp, kes tegutses Suvesõjas koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud põgeneda üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatagi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Rügemendi ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste jutidena tegutseid ka eestlased. Pärast Soome
vene välisvõlgade tasumisel, sai 15 miljonit kuldrubla ja Venemaa tunnistas Eesti iseseisvust. II maailmasõda 1. september 1939 2. september 1945 (Eesti jaoks) ---MRP salaprotokolliga jagati omavahel mõjusfäärideks Ida-Euroopa... Eesti pidi minema Nõukogude Venemaa koosseisu · Maailmasõda algab Saksamaa kallaletungiga Poolale, esimesel Septembril · Eesti valitsus säilitab neutraliteedi, hoiduti isegi mobilisatsioonist · MRP täidesaatmiseks ootab Nõukogude Venemaa sobivat hetke, milleks sai Poola allveelaeva Orzeli saabumine, hakati nõudmisi esitama, kui allveelaeval minna lasti · 24. September esitati Moskvasse sõitnud K.Selterile Venemaa poolt vastastikuse abistamise pakt, millega Venemaa võis Eesti territooriumile tuua oma väed · Kuna Venemaa koondas idapiirile suured väeüksused pidi Eesti valitsus Kremli nõudmistele järele andma · 28
Löögiüksus "ADMIRAL PITKA" Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud. Pitka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.
mehed. · Leia kaks erinevust allikates B ja D. Allikas B kutsub NSVLi vastu, Saksa poolele, allikas D aga üles enda kodumaa kaitseks. Allikas B on palgaarmee, teine on tasuta. · Kuivõrd oli Eesti meestel valikuid II MS ajal? Selgita oma arvamust kahe argumendi abi. Valikuid oli, aga üksiki neist polnud just väga hea variant (soomepoisiks, metsavennaks, põgeneda rootsi, juunikommunistiks). Kõik need olid sundvalikud. (Polnud valikuvariante: mobilisatsioonist pääseda raske/ metsavennad nt lasti maha, mobilisatsioon sõltus otseselt vanusest)
Selle eest võis karistada rindele saatmisega või isegi surmanuhtlusega. Kuid julgeid mehi leidus kogu Eestist, loomulikult olid võimalused suuremad põhjarannikul. Talvesõja ajal läks ametlikel andmetel Soome 57 meest, kevadel 1943 ca 300, sügisel (aug.- dets.) 1943. a. umbes 2700 ja talvel ( jaan.-märts ) 1944. u. 250 meest. Talvesõja ajal oli ülemineku põhjuseks tugev hõimutunne ja tahe aidata soomlasi. 1943. a. lisandusid Saksa mobilisatsioonist tingitud tegurid, väljaõppe saamise võimalus Soomes ja idee Eesti relvajõududele aluse panemiseks. Soome põgenejate ülevedamine oli 1943. a. kevadel juhuslik. Mindi kas kaluripaatidega või saadi koht mõnes laevas. 1943.a. sügisel sai ülevedu organiseeritud mõõtmed suurem osa põgenikke viidi üle suurtel paatidel läbi rannikul asuvate vahenduskohtade. Mitmed ülevedajad olid siis oma ala ametimehed, osalt endised piiritusevedajad. Töö oli ohtlik ja nad
inimestega. Inimeste evakuatsioon- vabatahtlikud põgeenejad, punategelased. Aga sunnitult ka insenerid ja oskustöölised, veterinaarid, zootehnikud ja karjakud. Eestist lahkus kokku ca 25 000 inimest. Vangide evakuatsioon Venemaale (4000). Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. Põhjused: arreteerimiste ja küüditamise eest varjunud, mobilisatsioonist kõrvalehoidmine (neid metsades üle 30 000). Aktiivsed relvastatud vabadusvõitlejad, nimetati metsavendadeks, linnades partisanideks, aga ka malevlasteks, laialdane nimi ka Omakaitse. Arvu täpselt ei tea, aktiivseid metsavendi 8000-12 000. Metsaläinute koguarv tunduvalt suurem. Salkade üldarv 350-380, siit v.a. Harju- ja Järvamaa. Aktiivselt hakati võitlema pärast 14. juuni küüditamist juba, aga eriti rinde lähenedes. Algul hävituspataljonide ja Punaarmee vastu
Neile järgnesid Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpalu ja Ants Piip. Üha suuremaks muutunud hirm ei piirdunud arreteerimisega. Isegi koolinoori veeti öistele ülekuulamistele NKVD julgeolekusse. Esimene suur massiküüditamine leidis aset ööl vastu 14. juunit 1941. Nimekirjades oli 11 000 inimest, aga kuna osa neist polnud kodus, saadi kätte umbes 10 000 ohvrit. 21. juunil puhkes sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Peale sõja puhkemist viidi eesti väeosad Venemaale. Osa mehi, kes olid saanud mobilisatsioonist kõrvale hiilida, osa reservohvitsere, osa küüditamisest pääsenuid, kes juhuslikult kodus ei olnud (ka allakirjutanu kuulub nende hulka), pages metsadesse varjule. Nii tekkisid metsadesse suured kogumid põgenikke metsavennad. Esimese nõukoguse aasta inimkaotused olid umbkaudu järgmised: * mobiliseeritud 33 000 * küüditatud (14.06) 10 000 * arreteeritud 9000 * äraviidud sõdurid 6000 * äraviidud ametnikud 2000 Kui venelased läinud olid, kirjutas Marie Under 1941
1915. aastal läks Semper Moskavasse, alustama õpinguid polütehnilises instituudis, arhitekti alal. Arhitektuuriõpingutele Moskvas aga tuli ots järsku ja lõplikult, kui 1916. aasta 22.märtsil, täpselt tema 24.sünnipäeval jõudis kohale käsk ilmuda sõjaväkke. Paar nädalat, peale käsku algas soldati teekond Tambovi. Käik see tähendas karmi elutegelikkuse sissemurdmist teaduse ja kunsti maailma. Kodusõja puhkedes õnnestus Johannesel pääseda mobilisatsioonist haigestumise tõttu Tallinna, kus taastumisel määrati ta Sembergi toitlusvalitsusse leivakaartide osakonda tööle. Veebruari- ja Oktroobrirevolutsiooni vahelisel ajal liitus Semper kirjandusliku rühmitusega ''Siuru''. Rühmituses, esinenud mitmesugused suunitlused, mida ei olegi nii kerge ühise nimetaja alla suruda, võimaldavad kõnelda ''Siurust'', kui mitmeti huvitavast kuid lühiajalisest vastuolulisest nähtusest eesti kirjanduses. ELU KESKAEG
Saksamaa kallaletung Poolale tähistas II MS algust. Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid 3. septembril Saksamaale sõja. Saksamaa piiridele koondatud lääneriikide väed jäid aga passiivseks. Demokraatlikud riigid ei kuulutanud sõda ka NSVL-le. See võimaldas Berliinil ja Moskval jätkata oma plaanide elluviimist. Baaside leping Sõja puhkedes säilitas Eesti valitsus range neutraliteedi, vältimaks sattumist relvakonflikti. Hoiduti isegi osaliset mobilisatsioonist. 24. septembril esitati Eesti välisiministrile nõue allkirjastada vastastikuse abistamise pakt. Pakt andis NSVL-le õiguse luua Eesti territooriumil sõjalaevastiku baase. 29. septembriks koondati Eesti idapiirile NSVL väed. 28. septembril kirjutati alla baaside lepingule. Osapooled lubasid hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest. Lubati osutada vastastikust abi kallaletungi või selle ohu korral.
Vastupanu ja repressioonid Metsavennad ehk roheline pataljon. Metsas kommunistliku võimu eest pagenud mehed, osutasid otsest relvavõitlusega vastupanu okupatsioonireziimile. Metsavendlus oli peamiseks vastupanu vormiks 1944-53. 1) Mis põhjustel läksid inimesed metsavendadeks? Nad pagesid Nõukogude võimu eest või hoidsid kõrvale Punaarmee mobilisatsioonist, metsadesse oli jäänud mehi ka Saksa sõjaväes teeninud mehi 2) Mida lootsid metsa läinud inimesed? Lootsid, et lääneriigid aitavad Eesti iseseisvust taastada ning pidurdavad NSVLu ekspansiooni Ida-Euroopas 3) Milliste vahendite ja võtetega võitlesid ametivõimud metsavendade vastu? Metsavendade vastu võitlesid sõjaväe regulaarüksused, julgeoleku väeosad, miilitsarühmad ja kohalikud nõukogude aktivistid.
annaabi.ee 
