Millised olid eestlaste valikud teises maailmasõjas? (0)

„Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas.“
Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga peaaegu kõigi sõdivate riikide armeedes.
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustati ka hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said väga kuulsaks oma metsikustega. Tavaliselt kuulusid sinna okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, kuid isegi neid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest , allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud.
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed . Eesti omavalitsus moodustas 31. jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni, kuhu pidid minema 1904 -1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnas ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmees ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks.
1943. aastal algas ulatuslikum põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik . 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid .  1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud.
Mingil määral sai eestlased valida küll, kelle pool sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi,  ja metsadesse varjumine. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel.