Eesti II maailmasõda (1)

XX sajandil mõjutas Eestit kõige rohkem Teine Maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime oma iseseisvuse pooleks sajandiks ja pidime vastu võtma ning langetama raskeid otsuseid. Maailma ajaloo suurim sõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi. Ja kuigi sõjast on möödunud ligi kuuskümmend aastat, on selle mõju tunda tänapäevalgi. Eesti poliitikud on kartnud oma maa turvalisuse pärast kogu aeg. Eesti asukohta , Läänemere idaosas, loetakse poliitiliselt ja strateegiliselt oluliseks piirkonnaks , mida mitmedki riigid on tahtnud enda kontrolli alla haarata. Suurimaks ohuallikaks on peetud sõjaliselt aktiivset Venemaad, kes on kogu aeg soovinud oma impeeriumi piire laiendada, raiuda akent Euroopasse ning unistanud ülemaailmsest kommunistlikust revolutsioonist . Teiseks suuremaks ohuks Eestile peeti Saksamaad, kes võis ajaloolisele kogemusele tuginedes pretendeerida Baltikumi valitsemisele. Lisaks nõudis Saksamaa endale järjest suuremat eluruumi ning oht kasvas eriti suureks kui võimule tulid natsid , kes kavandasid ittatungi jätkata. Kuna ohuallikateks Eestile olid suurriigid , ei saanud eesti omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlgadele panna, vaid pidi kasutama ka välispoliitika võimalusi. Eesti diplomaadid püüdsid riigi välisjulgeoleku kindlustamiseks rakendada kõiki abinõusid. Nad otsisid abi nii demokraatlikelt suurriikidelt kui ka Rahvasteliidult, kelle liikmeks astuti 1922. aastal. Ka Venemaaga sõlmiti 1932. aastal mittekallaletungileping ja 1934. aastal Vene-Eesti vastastikuse abistamise leping ning Saksamaaga 1939. aastal mittekallaletungileping. Sellest hoolimata ei võinud Eesti ennast turvaliselt tunda. Soovimata liituda ei Saksamaaga ega Venemaaga, tuli Eesti välispoliitikal mängida kahe riigi vastuoludel, avalikult kumbagi poolt eelistamata. Ometigi kujunes välispoliitiline olukord Eestile ebasoodsaks, NSV Liit tugevnes ning Hitleri võimuletulekuga muutus Saksamaa järjest ohtlikumaks vastaseks. Ilmnesid ka Rahvasteliidu ja teiste demokraatlike lääneriikide suutmatus lahendada rahvusvahelisi probleeme. Eesti muutus rahvusvaheliselt isoleerituks ja NSV Liidule kergeks saagiks . Ja kuigi Teise Maailmasõja puhkedes kuulutas Eesti ennast erapooletuks ja lootis niiviisi sõjaolukorda vältida, ei õnnestunud see tal ometi. Diplomaatiline võitlus Eesti Vabariigi eluruumide pärast oli juba alanud. Kogu maailmale ootamatult hakkasid veel sotsialistlik Venemaa ja Natsionaalsotsialistlik Saksamaa üksteisele lähenema ning sõlmisid 23. augustil 1939. aastal mittekallaletungilepingu (nn Molotov-Ripentropi pakt ), mille salajane lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe riigi huvisfäärid, kusjuures Eesti jäi NSVL sfääri. Koondades Eesti piirile ähvardavalt suuri sõjavägesid , nõudis NSV Liit 24. septembril 1939. aastal ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti sõlmimist. Kuna Eestil puudus jõud, sellele ähvardavale ohule vastu panna, sõlmitigi baaside lepingud ning püüti Venemaaga koostööd tehes, kriisist üle saada. See aga eestlasi ei päästnud. Venemaa teostas järjest uusi ja uusi ultimaatumeid ning tõi täiendavaid sõjaväeüksusi Eestisse. 21. juunil haarasid okupandid riigivõimu, kasutades kohalikke pahempoolseid ja moodustasid uue valitsuse. 6. augustil 1940. aastal liideti Eesti ametlikult NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina. Kõik see toimus ajal kui lääneriikide pilgud olid pööratud Saksa- vägede suurele pealetungile Lääne- Euroopas.
Peagi tuli aga suurele sõprusele Saksamaa ja Venemaa vahel lõpp.22. juunil 1941. aastal asub Saksamaa Venemaad ründama. Enne seda aga jõudis Venemaa Eestis läbi viia ulatusliku massiküüditamise 14. juunil 1941. aastal. Küüditamine, kommunistliku korra peale surumine ja ulatuslikud reformid viisid eestlaste väljaastumiseni okupatsioonivägede ja okupatsioonivõimude vastu. Algas eestlaste aktiivne NSV Liidu vastane võitlus. Põgeneti metsadesse ja moodustati metsavendade salku ja üksuseid. Punaarmee ridades sõdivate eestlaste hulgas toimus massilisi sakslaste poole üleminekuid. Selles sõjas sooviti sõdida mitte Punaarmee ridades vaid pigem selle vastu. Saksa üksuste jõudmist Eesti pinnale tervitati vaimustusega. Neid tervitati kui Eesti vabastajaid ja metsavennad osutasid neile igakülgset abi purustades raudtee- ja sideliine, rünnates nõukogude asutusi , Punaarmee allüksusi jne. Loodeti ju nende abiga taastada Eesti Vabariigi iseseisvus ja õigused. Võideldi Eesti Vabariigi nimel ja sinimustvalgete lippude all. Samaaegselt võitlesid Punaarmee ridades eestlased, kellest suurem osa oli sinna sunniviisiliselt mobiliseeritud. Ja kuigi mobilisatsioon oli ebaseaduslik, kasutasid venelased just seda võimalust. On ka aru saadav miks eestlasi sundmobiliseeriti, sest olles aru saanud, mida punavõimu poliitika endast kujutab, leidus vähe neid kes olid nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. Erandiks olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu ja olid kuulsad oma metsikuste poolest. 20. juuli 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna mobiliseeritavate tahtest olenes vähe, trotsisid paljud korraldusi ja liitusid metsavendadega. Umbes 32 000 mobiliseeritud meest viidi aga Venemaale tööpataljonidesse, kus paljud neist ränga töö, kehvade tingimuste, haiguste ja nälja tõttu surid. Siia koondatigi need, kes olid võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Kuna suurem osa Eestist oli langenud selleks ajaks sakslaste kätte, nähti viimastes pääsemislootust. Saksa väejuhatus eelistas kasutada sõja algperioodil vabatahtlikke ning nad ei lubanud luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi. Kiita ei olnud ka sõdurite omavahelised läbisaamised, kuid eeskujulike saavutuste pärast kriitilistel lahingulõikudel, hakati siiski eestlasi hindama. Võitlus idarindel toimus Eesti rahva vabaduse eest. Selle tõestuseks saatis prof . J.Uluots saksa sõjajõudude juhatusele märgukirja, kus rõhutas, et eestlased on selles sõjas erapooletud ja sõdivad vaid oma maa nimel, et taastataks Eesti Vabariigi õigused. Üsna pea sai aga selgeks, et Saksamaa ei taha taastada Eesti iseseisvust vaid asendada NSV Liidu okupatsiooni natsliku okupatsiooniga. Nii asendus eestlaste vabatahtlik värbamine sundmobilisatsiooniga, sest natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes pahameelt ja vähesed soovisid minna võitlema Suur-Saksamaa eest.
Kuna sõjaõnn aga pöördus ja Eestile lähenesid taas kommunistlikud vallutajad, tõi see kaasa ohu, et Eesti pinnal taastatakse taas Nõukogude okupatsioon. Saksa väejuhatus vajas kohalikult rahvalt sõjalist abi. Prof. J. Uluots pidas sütitava raadiokõne kutsudes eesti mehi mobilisatsiooni korras Eesti kaitseks sõjaväkke astuma . Mehi tuli rohkem kokku, kui suudeti anda relvi . Kõik olid nõus võitlema oma kodumaa eest. Unustati viha sakslaste vastu, sest pigem oldi valmis elama Saksa okupatsiooni all, kui NSV Liidu. Kodumaale saabusid ka Soome siirdunud ja seal võidelnud eesti vabatahtlikud. Need olid mehed kes ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega Natsliku Saksamaa eest, kuid olid siiski valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsima selleks kolmandat võimalust. Selleks võimaluseks sai ühinemine soomlastega. Ulatuslik põgenemine Soome toimuski 1943. aasta märtsis, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Kõik see aga ei vähendanud Punaarmee löögijõudu. 1944. aastal jõudis Punaarmee Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Eestlaste suureks pettumuseks, otsustas Hitler Eesti, Venemaale loovutada. Ometi loodeti, et sõjaõnn pöördub ja koos lääneliitlastega suudetakse kodumaa vabastada. Kõik see osutus aga farsiks.
1939. aastal alanud Teine maailmasõda oli ohvrite - ja purustusterohke. Kuus aastat kestnud sõda lõppes Saksamaa ning tema liitlaste lüüasaamisega. Eesti kaotas oma iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks, olles enne läbi elanud kolm okupatsiooni. Nõukogude okupatsiooni 1940-1941, Saksa okupatsiooni 1941-1944 ja teise Nõukogude okupatsiooni 1944-1991. Eestlased ei võidelnud selles sõjas ühegi riigi poliitika ega ambitsioonide eest. Nad võitlesid oma vabaduse ja õiguste eest, otsides selleks võimalusi, mis neile antud. Neist mitteolenevatel asjaoludel ei õnnestunud vaenlast Eestist eemal hoida. Viha kommunistide ja natside vastu pani eestlased tegema seda ,mida nad muidu kunagi ei oleks teinud. Eestlane ühines saksa sõduriga Teises maailmasõjas, et võidelda nende vastu , kes tahtsid Eestit hävitada. Eestlastel polnud valikuvõimalust ,nad võisid uhked olla et võitlesid oma maa, rahva ja iseseisvuse nimel. Nad võitlesid ideoloogia vastu, millisel pole autunnet ega lugupidamist. Nad võitlesid nende vastu, kes püüdsid hävitada teise inimese vaba mõtet, olles huvitatud vaid oma võimuahnusest.