Eesti meeste valikud Teise maailmasõja ajal (5)

Essee
Eesti meeste valikud Teise maailmasõja ajal
09.12.09
1939. aasta sügisel jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välispoliitilisse isolatsiooni. Piirile
koondatud lahinguvalmis vägede toel surus N. Liit Eestile peale nn vastastikuse abistamise lepingu, mis andis N. Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse 25 000 nõukogude sõdurit. Eestil oli tollal teenistuses pisut üle 15 000 mehe. 1940. aasta juunis, mil algas N. Liidu otsene agressioon, oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukorras alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning riik hõivati piiri tagant ja baasidest tulnud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt.
Pole kahtlust, et Eesti riigil 1939. aasta sügisel enam häid valikuid polnud. Kuid see ei
tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaielda: sõjalises plaanis oleks vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Vaieldakse ja kuidas veel! Tõepoolest, sõda N. Liidu vastu võita ei olnud ilma liitlasteta võimalik, ent vaevalt oleks kaotus olnud kiire. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja käsirelvadega hästi varustatud Kaitseliit ning sissisõjaks sobiv maastik . Partisanisõda oleks saanud pidada aastakümneid, mida metsavendade võitlus ka hiljem üheselt tõestas. Ka väide, et Eesti rahva kaotused oleksid sõjalise vastupanu korral olnud tohutu suured, on puhtakujuline spekulatsioon. Me ei saa kunagi teada, kuidas Kremli diktaator oleks Eesti vastupanule reageerinud . Võib-olla hoopis respektiga. Ning paljud sõjaajaloolased tunnustavad reeglipärasust, et alistumisel on kaotused alati suuremad kui sõdides.
Kas Eesti saatuses II maailmasõja ajal oleks midagi muutunud, kui 1934. aastal
riigipöördega võimu haaranud Päts-Laidoneri režiimi asemel oleks seaduslikel valimistel kas üksi või koalitsioonis tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad , dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N. Liidu ohtu selgemalt kui inertsevõitu Pätsi režiimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda.
Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti armeeüksused ja senine kõrgem
väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks
laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna vastu rakendati terrorit, mis tipnes küüditamisega 14-16. juunil 1941, mil Siberisse deporteeriti ca 10 tuhat isikut.
Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolševike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli sõjaajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul ca 12 000. Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud eri hinnangutel 25 000 kuni 40 000 meest.
Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega
organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti terrorile reageerides juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka 1939/40. aasta alandavast alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941. aasta sügisel.
Tuletagem teatava analoogina meelde tšehhide korraldatud “põrgut” 1945. aasta mais, kes võisid SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941. aastal hävituspataljonlasi ja Nõukogude aktiviste.
Kuid kõik see ei muuda järeldust, et Suvesõjas osalenute võitlus oli võitlus Eesti eest.
Metsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning purustamist ja hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist.
Mõni päev pärast sõja algust alustasid sovetid Eestis oma tagala julgestamiseks ja “põletatud maa” taktika rakendamiseks nn hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000-5000 Eesti meest, kellest osa olid ideelised kommunistid . Augustis 1941 moodustati hävituspataljonidest Eesti kütipolk, mis hävis septembris Tallinna all peetud lahingutes, ning Narva kütipolk, mille riismed taandusid Venemaale.
Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonirežiimil läbi viia sundmobilisatsioon ning
viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa meestest allus mobilisatsioonikäsule hirmust. On väidetud ka, et osa mobiliseerituist läks punaväkke lootuses relvad saada, et need hiljem Eesti iseseisvuse teenistusse pöörata. Lubatagu arvata, et väga palju selliseid ei olnud. Ebausaldusväärseiks peetud eestlased saadeti esialgu Põhja-Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist ligi kolmandik raske töö ja nälja kätte.
Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus , kuhu kuulus umbes 7000 eestlast, viidi juuli alguses Eestist välja (seejuures õnnestus Noormetsa hinnangul rohkem kui 1000 mehel Eestisse jääda) ja saadeti lahingusse Wehrmacht`i vastu.
Taandumislahingutes sai mõnisada eestlast surma, kuid ligi 5000 meest läks sakslaste poole üle või langes nende kätte vangi.
Detsembris 1941 hakati N. Liidus moodustama Eesti rahvusväeosi, kuhu koondati 27 000
meest, neist 90% eestlased, sh Venemaa eestlased. 8. Eesti laskurkorpus osales 1942/43. aasta
vahetusel vihastes võitlustes Velikije Lukis sissepiiratud Saksa garnisoni ründamisel. Korpus kaotas hukkunute, haavatute ja üleläinutena ligi pool oma algkoosseisust ning saadeti tagalasse. Korpuse suurtükivägi osales 1944. aastal Nõukogude armee Narva operatsioonis , tulistades kaitsel oleva Eesti Diviisi positsioone. Sinimägedes eestlaste vastu rünnakule tulevad sõjamasinate seas olid ka 8. Eesti laskurkorpuse 45. ja 221. polgu venelastest meeskondadega tankid , mis kandsid kirja “Nõukogude Eesti eest!” ja “Stalini suure asja eest” ning mida eestlastest tankikütid sihikule võtmisel võimalusel teistele tankidele eelistasid. 45. tankipolgu roodukomandör Belkini mälestuste kohaselt tuli tal tankipark nädala jooksul kolm korda välja vahetada. Sinimägedes olid ründajate kaotused üldse erakordselt suured, Mart Laari kaudsete arvutuste järgi võidi rivist välja lüüa kuni 170 tuhat meest, neist võis langenuid olla 35 tuhat. Isegi kui need arvud on liialdatud, on selge, et Eesti Laskurkorpuse jalaväel vedas, et teda põrgukatlasse ei saadetud .
Tervikuna toodi korpus rindele tagasi alles 1944. aasta septembris, mil rinne Eestis oli läbi
murtud . Taanduva vastase kottivõtmiseks saatis korpus välja polkovnik Nikolai Trankmanni
eelsalga, kuhu kuulus üle 40 soomusmasina ja ohtralt jala- ja suurtükiväge. See tõkestas 20.
septembril Avinurmes tee Krivasoo alt taganevatele piirikaitserügementidele, kelle liikumist
aeglustasid tuhanded kodust põgenenud tsiviielanikud. Kuna taganejatel lõppes laskemoon, murdsid
Nõukogude tankid kaitsest läbi, keerasid Avinurme -Tudulinna teele ning sõitsid üle lahingu lõppu ootavate põgenike kolonnist. Tapeti ka Avinurme kirikusse paigutatud haavatud. Hiljem osales korpus veel lahingutes Porkunis, Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kuramaal sakslaste-lätlaste vastu. Kuipalju 33 tuhandest 1941. aastal mobiliseeritust ellu jäi, ei ole teada, tõenäoliselt mitte üle kolmandiku.
Pole kahtlust, et hävituspataljonlaste tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Mobiliseeritute
tegevuse tulemusi on muidugi raskem hinnata. Kui soovida positiivset näha, siis tõenäoliselt pääses Tallinna elanikkond 1944. aasta septembris suuremast terrorist, sest just Eesti korpus, aga mitte mõni vene väeosa hõivas linna.
Venelastest punaarmeelaste patriotismi ning ohvrimeelsust Sinimägedes ning muudes Eesti
pinnal peetud lahingutes on võimalik ja tulebki tunnustada, kuna nemad võitlesid oma kodumaa eest ja värvides. Eestlastest punaarmeelaste puhul ei saa see kõne alla tulla, juhul, kui me peame selleks kodumaaks ikka Eestit, mitte Venemaad või Nõukogude Liitu. Üht silma kinni pigistades võime neid mehi ehk pidada Nõukogude võimu ohvriteks .