Vanaema mälestused Teisest Maailmasõjast. (0)

Minu vanaema mälestused Teisest Maailmasõjast
Vanaemast
Merike Hilma,on neiupõlvenimelt Hilma, sündis 1926.a. 4.märtsil. Hetkel ta on pensioonil. Enamuse elust on ta õppinud Kalingradi gümnaasiumis,ning elanud enamus ajast Eestis,tema õde Aino Poplõko on kahjuks surnud,tema aga elas enamus ajast Soomes,Pajulahtis.Eriliseks teeb ta see, et tal on mälestusi Teise Maailmasõja kohta ning see, et ta on minu vanaema.Annan siis jutujärje talle
Elutingimused
Sõjaajal oli meil väga vähe süüa.Olles kuueteistkümne aastasena elasin ma Eesti taludes ning nurisesin,et toitu pole. Siis pahandati minuga ja selgitati, et kõik söövad praegu nii ja midagi pole teha.Voodis ei saanud ma und ning haletsesin ennast. Lasin siis emal öösiti end üles ajada, kui elekter tagasi tuli ja läksin edasi magama.Muidu pidin õhtuti õppima magama valgel petrooleumlambil. Kogu minu keskkooli vältel lülitati elekter õhtuti elamurajoonides välja, sest kõigile ei jätkunud. Vaid linna tööstustesse jäi elekter alles.
Põlevad paberid põllul
Kord oli taevas punane ja täis musta suitsu. Teadsime, et Tartu põleb. Olime u. 30km Tartust väljas Ehaveres. Päev hiljem leidsime põldudelt palju põlevaid paberitükke. Mõnel oli kiri isegi loetav . Naiivselt lootsime, et mõni on meie raamat, kuid muidugi kahjuks või õnneks polnud. Mõned olid eestikeelsed ja mõned olid võõrkeelsed. Tartust olid ilmselt põlevatest raamatukogudest ülemiste õhukihtidega need Ehaverre kandunud.
 Sõja ajal valitses vahepeal selline olukord, et Eesti polnud kellegi oma. Venelased olid taganenud Venemaa poole, sakslased olid kah vahepeal läbi käinud. Osa eesti noori mehi hoidus vene mobilisatsioonist (vene sõjaväkke kohuse kohaselt minemast). Nad peitsid end metsas. Nende jaoks olid määratud ka vene sõjaväelased, kes neid arreteerisid ning põgenemisteid või sildu õhku lasid. Kord tuli mõningatest naistest ja meestest koosnev hävituspataljon meie õuele. Kõige ägedamad ähvardajad olid naised. Nad küsisid: “Kas teil on siin sõjapõgenikke?“ Meie vastasime, et ei ole. Midagi küsisid nad veel emalt, aga seda ma ei mäleta. Korraga nägime koos kahjuks ka hävituspataljoniga, et meie aknast hüppab üks mees välja ja jookseb lauda taha. Hävituspataljon nõudis meilt: „Kes see on, kes see on?“ Meie ikka, et ei tea-ei tea. Siis pandi vennale Reinule revolver vastu rinda ja kästi tal vaatama minna ja mees kaasa kutsuda. Vend oli 15, aga oma vanuse kohta lühikest kasvu. Ta läks venitades ning ei tahtnud hästi minna ja meil südamed kloppisid, et mis nüüd saab, mis ta ütleb, kas põgeneb ära… Meie seisime revolvritoru ees.  Vend tuli tagasi ja valetas: “Ah see oli naabri talu karjane , läks lehmi ajama .“ Vaat , kus oskas end välja rääkida. Põgenenu oli meie rentniku poeg, kes hoidus sõjaväest kõrvale. Pataljonil oli kiire ja nad küsisid teed Peipsi poole. Nad olid oma vägedest maha jäänud ja tahtsid kõrvalisi teid pidi kiirelt järele jõuda. Ema juhatas neile siis tee kätte.                                    
Päeval pärast seda sündmust läksime metsa äärde mängima. Me arvasime, et nüüd on väed ilmselt ära läinud. Aga ilmselt siiski oli mahajäänuid veel metsades. Me mängisime Ehavere õue peal. Meile oli tehtud suur liivane hüppekast. Vennad hüppasid kõrgust ja kaugust seal. Mina istusin kasti serval ning vaatasin pealt. Ma olin 12. Korraga käis minu kõrva juurest „Viiiiiiiiiuhhh“. Mina polnud iial veel kuuli häält kuulnud ja ma mõtlesin, et see oli mingisugune putukas . Tõmbasin kõrva juurest käega, et mis putukas see oli. Vend hüüdis: “ Loll , see oli kuul! Kõik pikali !“ Viskusime kõik liivakasti juurde pikali. Kuule enam ei tulnud. Keegi hirmus inimene tulistas ilmselt niisama möödaminnes oma lõbuks. Aga mängivaid lapsi! Minu arust kõige drastilisem näide sõjaajal toimuvast. Olime seal kõhuli ja käpukil põgenesime põõsasse.
Siis ei osanud me seda pääsemist nii hinnata, kuid hiljem kuulsin lugusid inimestest, kes juhuslikust kuulist oli surma saanud.
Samas metsa ääres meie lähedal oli üks talu ja selle talu peremees varjas end ka vene sõjaväe eest ning oli läinud Omakaitsesse. Sõi perega rahulikult köögis ja korraga tulid õue peale sisse hävituspataljoni mehed. Temal oli kõige rohkem karta . Hüppas tagaaknast välja ja põgenes ära. Talust kaugenedes kuulis ta püssilaske. Need olid - nagu hiljem selgus- niisama hirmutamiseks lastud . Tema arvas , et tema pere lasti maha. Ma mäletan , kuidas ta meie põllu peale jooksis, vahepeal kukkus ja siis jälle jooksis. Kõrges rukkis on raske joosta . Ta karjus meile: “Põgenege, kel elu armas. Meie pere on juba maha lastud.“ Siis algas hirmus põgenemine. Terve Ehavere veski ümbrus põgenes. Mina tahtsin kohe ära minna, aga ema ütles, et me peame veel midagi kaasa võtma. Siis pandi hobune ette, vankrile suur piimanõu, natuke toitu ja riideid ja siis hakkasime hirmsa kolinaga mööda teed Luua poole kihutama. Minnes lendasid üle meie peade mingisugused kuulid, mis vasakult jõe poolt metsast tulid. Isa ütles, et nüüd tuleb tagasi keerata ja minna mäe varjust, et meid ei saaks tulistada. Siis me läksime paremalt poolt rukkipõllust. Sinna olid inimesed oma asju peitnud. Seal oli riideid, viljakotte, isegi üks õmblusmasin . Need olid seal, kuna taganevad näljas väed võisid röövida kõik talud tühjaks. Minu väike 3-aastane vend Tanel rääkis põnevuses: „Mina olen nüüd päris sõjapõgenik , mina olen päris sõjapõgenik!“ Läksime u.10 km kaugusele, lõime laagri üles ja ööbisime seal. Siis tulid uudised, et meie talud on terved ja seda ohtu seal pole ja meie hakkasime tagasi minema. Hirmul olid suured silmad. Sealt perest on lihtsalt kõik söödav ära võetud. Nad ei saanud aru, miks kõik põgenevad .
Paar päeva varem oli naaberküla Eerikvere täiesti ära rüüstatud, nii et põhjust oli karta. Nägime suuri suitsusambaid ning kuulsime müristamist ja laske.Aastal 1942 istusin oma väikese õe Liis-Mailiga ja laulsin talle unelaulu. Korraga voodi nagu astus kahel paar sammu ja käis hirmus kärin. Aknaklaasid klirisesid. Alanud oli Tartu pommitamine. Tavaliselt anti ette juba õhuhäiret, kuid seekord oli lennuk nii salaja linna kohale hiilinud. Peale nelja pommi viskamist läks lennuk minema. Minu vanemad vennad Rein ja Enn käisid vaatamas, kuhu pommid kukkusid. Üks maja Laial tänaval oli rusudeks, see oli rohkem Toomemäe poole. Selle maja rusudest kaevati välja ellujäänud väike naine ja laps. Botaanikaaias oli hävinenud üks elumaja . Seal elas minu klassikaaslane Enn Lipmaa. Talle oli pidanud üks klassivend külla tulema ja ta läks sõbra poole vaatama, et kuhu too jäi. Tagasi tulles oli tema maja rusudeks ning terve pere surnud. Ahervare ainult suitses. Saatsime ta Tallinna sugulaste poole. Oli teine näost kahvatu, lõug värises. Üks pomm kukkus apteegi juurde ning ei lõhkenud. Koolimaja , mis seal lähedal oli, ning kogu tänav suleti. Tunnid jäid ära. Olid olnud voodis pikali ning raudvoodi otsad hoidsid rusud neist kõrgemal.
Kokkuvõtteks
Niisiis rääkis vanaema minu kaudu oma loo. Tal on väga palju huvitavaid mälestusi veel,aga see oli põhiline lugu.