Johannes Semper (referaat) (1)

Kool
Johannes Semper
Referaat
Koostas: koostaja
2012
Sisukord:
Vanemad ja esivanemad ................................................................................................3
Noorusepõlv ja kooliaeg..............................................................................................4-5
Elu keskaeg ...................................................................................................................6
Täisküps elu.................................................................................................................7
Looming ja eluaeg 1940- 1970.....................................................................................8
Pildid.............................................................................................................................9
Teosed.........................................................................................................................10
Kasutatud materjal.......................................................................................................11
VANEMAD JA ESIVANEMAD
Andmete ja juttude kohasaelt on Semperid olnud väga mitmekülgsed ja agarad, mille näiteks on teada, et üks Semperitest oli läbi teinud isegi Kolmekümneaastase sõja.
Hilisemal ajal, XVIII sajandi algul on Semperid olnud põlvkondade viisi põlluharijad Uue-Kariste vallas.
Hans Semper, Johannes Semperi isa, oli samuti pärit talust. Ta lahkus sealt 18-aastasena ning omandas õpetajakutse kihelkonnakoolis. H. Semper tuli 1870.aastal Paistu kihelkonda Pahuvere valda, kus ta teenis omale leiba valla kooliõpetajana 100-rublase aastapalgaga. 1911. aastal läks ta pensionile ning asus elama taas Hallistesse üüri korterisse. Kooliõpetaja töö kõrval oli Hans Semper ametis ka kohtukirjutajana ja metsavahina. Kõige selle kõrvalt valdas ta peale emakeele küülaltki hästi vene ja saksa keelt, ta mängis viiulit ning tal oli selle aja kohta juba üsna suur raamatukogu, kus eriti ajalooraamatud ja üldse teaduslikuma ilmega teosed olid eelistatumad ilukirjandusele.
Samuti pidas Hans Semper innuka ühiskonnategelasena tähtpäevadel kõnesid, juhatas laulukoori ning oli ristimistel ja matmistel pastori eest väljas, nagu selle aja kooliõpetajalt seda oodati.
Üldiselt oli Hans Semper tuntud rahuliku ja tasakaaluka inimesena ning ümbruskonnas lugupeetud, nii et temalt mitmesugustes elumuredes käidi juhatust ja nõu otsimas.
Samas perekonnas oli ta range ja õiglane, keda kardeti, kuid elu juhtimises täielikult usaldati. Arvatavasti ongi tema tagasihoidlikud ja kinnisevõitu käitumise jooned pärinud oma isalt Jüri Semperilt.
Mari Semper, Johannes Semperi ema, algselt nimega Mari Kurrik, on sündinud ja kasvanud Pahuvere külas Kääriku talus . Ta oli lõpetanud Paistu kihelkonnakooli. Mari Semperit iseloomustataks, kui praktilise ja elulise inimesena, kes oli lastele suure hingelise soojusega ema ning usaldsväärne isik. Oma hilisema eluea, pärast mehe surma, elas ta poeg Johannese perekonnas Tartus.
Hans Semper ja Mari Semper kohtusid, käies ühises laulukooris. Neil oli kokku kolm last - Helmi Semper, sündis 24. juuni 1888 , tegeles hiljem õmblemise ja kudumisega, jäi vallaliseks ning elas hiljem samuti Tartus venna perekonnas, kus ta 1943 aastal suri. Teiseks lapseks oli Johannes Semper ning väikevennaks sündis nende perre 25. märtsil 1898 . aastal August Semper, kes suri meningiiti üheteistkümeaastasena
NOORUSEPÕLV JA KOOLIAEG
Johannes Semper sündis 22.märtsil 1892. aastal Paistu kihelkonnas Tuhalaane vallas Pahuvere koolimajas perekonna teise lapsena. Tema sünnivald Tuhalaane oligi üks esimesi valdu, kus kodanlikul ajal loodi Eestimaa Kommunistliku Partei algorganisatsioon, mille asutajaks olid Jaan Tomp ja Ella Karu. Näis, nagu oleks mõnesse maakohta koondunud tavalisest rohkem vaimset energiat.
Johannes Semperi sünnimaja, omaaegse pahuvere vallakooli suurtest maakividest ehitatud hoone, mis kannab ukse kohal aastaarvu 1833. Kirjaniku sündimise ajal oli ühes maja otsas kool, teises otsas õpetaja korter ning keskosas kohturuumid. Kooliaia ääres on tamm, mille Johannes Semper kuueaastasena mulda oli asetanud ja jõuksalt seal edasi on sirgunud. Seda tuntakse Semperi tammena, mis on elus tänini, hoolimata tormi lõhkumistest ja põletavatest suvekuumustest.
Kooliõpetajaperel oli suur aed, peeti ka lehma ja kodulinde, kuid talutööd tavalises mõttes polnud, mistõttu koolirahva elu oli tegelikult erinev harilikust taluelust.
Pahuvere koolimajas veetis Johannes Semper üheksa esimest eluaastat . Esimesed teadmised sai ta isa juures vallakoolis, kus Johannes käis juba varakult tunde pealt kuulamas. Pahuvere koolmeistri kodus armastati raamatuid ja muusikat, mis andis esimesi vaimseid äratusi eluteele kaasa. Lugemisoskuse omandamisel, hakkas Johannest eriti huvitama isa raamatukogu.
Johannes Semperi kõige varasemal vaimsel kujunemisteel oli küllaltki tähelepandav osa ema vennal Juhan Kurrikul. Viimane olnud Treffneri juures usuõpetuse tunniandjaks, hiljem kindlustusseltsi raamatupidajaks Peterburis. Vanemas eas tuli ta elama maale, Semperite kodu lähedale Käärikule. 7-aastane poiss saadeti järjekindlalt Juhan Kurriku juurde õppima saksa keelt ja geomeetriat. Eriti hästi oskas onu tabada niiöelda geomeetria hinge ja äratas õpilases juba varakult kustumatu huvi matemaatiliste teadmiste vastu.
Maailma asju arutades vahetati siis Semperite peres ka mõtteid selle üle, kelleks Johannes koolitada. Selles lepiti küll kokku, et hariduse poole tuleb püüda, sest seda ei söö rooste ega näri koi. Isa kavatsuste koha pealt pidi poisist saama maamõõtja, mida peeti sündsaks ja väärt ametiks. Raamatupidajast onu Peterburis oli kindlalt soovitanud leiba teenima hakata tema sarnaselt raamatupidajana. Bergmanni ootuste ja lootuste järgi aga pidi Johannesest saama kirikuõpetaja, mis oli tema arvates ametite amet ning millest kõrgemat olla ei saanud.
Siiski viidi 9-aastane Johannes 1901. aastal Viljandi Heine neljaklassilisse eraprogümnaasiumi. Heine erakool oli küllaltki kallis õppeasutus. Hans Semper tuli sageli sinna poja asju õiendama, kuldrublad peos . Kooliga kaasnesid ka esmakordsed otsesed sidemed lapsepõlvekoduga ning vanematega, mis oli juba omaette karm elukool. Kuid nagu erakool ikka, oli Heinegi õppeasutus rajatud äritegemisele, kusjuures püüti sisse tuua küllaltki odavalt õpetajaid ja kallilt õpilasi.
Johannes sai sealt omale kindla õppe prantsuse kelle ja kultuuri suunas. Samuti sai sealses koolis poisile tugev ladina ja saksa keele põhi pandud.
Kuna Heine erakool oli kallis, nõudis isalt lisateenistuse otsimist, mille kõrvalt püüti elamise arvelt pisut kokku hoida.
Heine eraprogümnaasiumi lõpetas Johannes Semoer 1905.aasta kevadel. Lähikondlaste üksmeelse arvamise järgi tuli edasi minna gümnaasiumi, kõigi arvamuse kohaselt Pärnu, seda enam et kroonugümnaasium oli kooliõpetaja lapsele maksuta. Kui Heine koolis said alguse mitmed hivihargnemised, siis Pärnu perioodil kujunesid juba välja esimesed maailmavaatelised põhijooned. Päevakorda tõusis enamasti elu ise, selle mõistmine ja oma koha otsimine.
Pärnu periood oli kirjaniku maailmavaatelisel kujunemisel olulise tähtsusega. Seal kujunesid Johannes Semperi esimesed ühiskondlikud veendumused ja kirjanduslikud maitsekallakud. Sellest ajast on säilinud tema päevik, mis kajastab tookordse gümnaasiumiõpilase lugemiskirge, tema kirjanduslikku eneseväljendamise taret, kirjanduslikke maitsesuundi ning vaimset küpsemist üldse. Päevik on tunnistajaks, millises huvi mitmekesisuses ja viljakates kahtlemistes toimus teadlikule elule ärkamine, ning on ühtlasi aluseks olnud hilisemale mälestuste kirjapanekutele selle perioodi ajal.
Noore inimese loomupärast armastust kirjanduse vastu sauri alla ja tambiti igava meetodiga, kus aine pähetuupimine oli esikohal. Õpetati vene, saksa, prantsuse, ladina ja algul ka kreeka, keelt, kuid kirjandust sellega seoses puudutati harva ja juhtumisi. Samas paistis noormehe heaks omaduseks olevat referaatide ja kirjandite kirjutamine, mida ta harrastas ohtrasti. Semperi kirjandeid loeti klassis sageli ette. Need olid pikad ja põhjalikud, tund möödus nii õpetajale kui õpilastele muretult, sest kirjandi mõtete ja kunstiväärtuse konkreetse analüüsimise vastu õpetaja suurt huvi ei tundnud .
Pärnu gümnaasiumist said aga siiski alguse Johannes Semperi kirjanduslikud huvid ning sel ajal sündisid ta enda esimesed proosaproovid ja luulekatsed.
Johannes Semperi õpiaastad Pärnu gümnaasiumis olid kirevad mitmesuunalise vaimsete otsingute poolest. Osalt juba sellest tingituna kujunes Semperi Pärnu koolikaaslastest hiljem väga mitmesuguse sotsisaalse rolliga tegelasi. Sealses perioodis sai alguse Johannes Semperi sõprus Johannes Vares -Barbarusega. Nagu Semper 1930. aasta ankeedivastuses mainis, algas see kontaks väikeste lahkhelidega, kuid järgneval eluteekonnal osutusid arusaamised ja maitsed nii ühesuunalisteks, et suur ja kaunis sõprus kestis kogu elu, kuni Barbaruse surmani.
Pärnu Gümnaasiumi lõpetas Semper 1910 . aasta kevadel. Edasiste õppimaasumis otsused langesid Peterburi ülikoolile, kirjanduse ja kelleteatuse alale . Siiski tema enda tahtmised olid esialgu käinud küll Moskva ülikooli järele, kuid sisseantud avaldusele tulnud vastus, ruumipuuduse põhjusel eitav , oli olukorra otsustanud Peterburi kasuks.
Nagu Pärnu kroonugümnaasium, nõnda ka Peterburi ülikool oli kooliõpetaja lapsele maksuta, lisaks sellele hakkas üliõpilane Semper hea õppeedukuse ja isa väikesevõitu tulu tõttu, saama stipendiumi 460 rubla aastas, mis võimaldas suhteliselt mõnusa äraelamise, kaasa arvatud kultuuriliste huvide rahuldamise.
Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani osakonnas oli programm ulatuslik ja põhjalik, kuid sealhulgas leidus aineid, mis filoloogiliste kalduvustega üliõpilast põrmugi ei huvitanud. Nii oli Johannes Semperile võõras ajalugu, kus temale tundus olevat nii vähe eksktsust ja nii palju subjektiivseid teemasi , samuti ka vähe ilu ja fantaasiat.
Ülikooli kursuse lõpetas Semper 1914.aasta kevadel ja alustas seejärel lõputöö kirjutamist. Riigieksamid jäid tegemata sõjaaegse pinevuse tõttu, kuid neid oli võimalus ka hiljem sooritada . Nende tegemisega aga Johannes ei kiirustanud, sest oma loomuse kohaselt oli teda rohkem huvitanud õppimine, teadmiste kogunemine ise kui neid kinnitav diplom .
1915. aastal läks Semper Moskavasse, alustama õpinguid polütehnilises instituudis, arhitekti alal. Arhitektuuriõpingutele Moskvas aga tuli ots järsku ja lõplikult, kui 1916. aasta 22.märtsil, täpselt tema 24.sünnipäeval jõudis kohale käsk ilmuda sõjaväkke. Paar nädalat, peale käsku algas soldati teekond Tambovi. Käik see tähendas karmi elutegelikkuse sissemurdmist teaduse ja kunsti maailma.
Kodusõja puhkedes õnnestus Johannesel pääseda mobilisatsioonist haigestumise tõttu Tallinna, kus taastumisel määrati ta Sembergi toitlusvalitsusse leivakaartide osakonda tööle.
Veebruari- ja Oktroobrirevolutsiooni vahelisel ajal liitus Semper kirjandusliku rühmitusega ''Siuru''. Rühmituses, esinenud mitmesugused suunitlused, mida ei olegi nii kerge ühise nimetaja alla suruda, võimaldavad kõnelda ''Siurust'', kui mitmeti huvitavast kuid lühiajalisest vastuolulisest nähtusest eesti kirjanduses.
ELU KESKAEG
Johannes Semper oli üks partei aktiivseid rajajaid , kui eesti sotsialistid-revolutsionäärid ja pahempoolsed sotsiaaldemokraadid 1920. aasta märtsis ühinesid Eesti Iseseisvaks Sotsialislikuks Tööliste Parteiks. Aastatel 1919-1922 andis Semper suuresti oma panuse eesti ajakirjandusele ja erinevatele sotsiaalsete probleemide lahendamistele. Kui kümnekoondis: Adson, Alle, Barbarus, Kivikas , Kärner, Semper, Suits, Tassa , Tuglas ja Under otsustasid pangalaenu ja oma jõua abil avaldada ajakirja ''Tarapita'' oli pani Johannes Semper oma olulise rõhu sellele. Siiski algusaegadel tegi Semper suurema osa kodumaalt eemal olles. ''Tarapita''- aegadel mõtiskles Semper palju elu ja kunsti vahekordade üle, Sealtpeale jäi talle püsivaks veendumuseks, et tõelise ja suure kunsti aluseks on ikkagi elu ise. Viimase ajakirja rühmituses oli Semperil kaalukas ja tooniandev osa, ta esindas koos Barbarusega selle kõige radikaalsemat külge.
Semperi kirjanduslikus eluloos on raske leida teist rühmitust, millesse ta nii kiindunud oli, kui “Tarapitasse“.
1920. aastal tõi Semperi ellu kirgliku muusikahuvilise neiu , Aurora Adamsoni , kes sel ajal Tartu muusikakooli õpilasena tegeles kibedalt eksamitega. Algselt tekkis nende vahel vaid tugev sõprus, kuna neiu mõtted ja tunded olid koondunud Franz Liszti ümber. Siiski oma tunnete väljendamisega loodusliku romantika teemadel kirjakeeles, võitis Semper Adamsoni südame. Johannes Semperi ja Aurora Adamsoni abielu sõlmiti 11.august 1920. aastal Tartus.
1921. aastal sõitis Semper oma abikaasaga Berliini edasi õppima sealsesse ülikooli. Aurora Semperi kavatsused jätkata muusikaõpinguid õlikoolis said reaalsuseks. Semper aga tegeles edasised neli aastat ülikooli loengutel ja seminarides filosoofia, kirjanduse, võrdleva etnograafia , psühholoogia ja esteetika probleemidega.
1924. aastal 11.veebruar kirjutab Semper Berliinist Tuglasele, et kui ka kõik raamatud tuleks maha müüa ja asjad panti panna, on ta otsustanud maksku mis maksab Itaaliasse sõita. Marga stabiliseerumisega muutus elu Berliinis üha kallimaks ja eelkõige tundis Semper, et ta vajab muud keskkonda.
Märtsi algul oli Semper juba Münchenis ja alustas reisi marsuudiga: München-Milaano-Genua-Florents- Rooma -Naapol- Veneetsia . Itaalia reis kujuneb peamiselt kunsti-reisiks. Peaaegu aasta oli Semper end selle vaimselt ette valmistanud ja igatses nüüd vahetute muljete järgi. Otsesed kokkupuuted eriti itaalia kujutava kunstiga mõjusid esteetiliselt väga virgutavalt.
Berliini jõudis ta tagasi mai alguses, kaasas kohvritäis itaaliakeelseid raamatuid. 1925-1927 rändab Johannes Semper maailmas ringi, enim Pariisis, otsides inspiratsiooni ja muud allikat oma uute teoste jaoks.
TÄISKÜPSUSE AEG
1927. aasta teisel poolel tegi Semper oma püsivama eluga ja õpiaastatega välismaal lõpparve ning sõitis tagasi kodumaale . Berliini- aastail suure mitmekeelse raamatukogu võttis ta peaaegu täielikult kaasa ja asus elama tartu Veski tänavale.
1930. aastal sündis tütar Siisi-Mall ning 1933. aastal tütar Lilian .
1930. töötas ta Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna. Samal aastal sai ta“Loomingu“ toimetajaks, mis alguses osutus temagi jaoks pisut hirmuäratav.
Selle kõravalt rajab Semper kohe “Loomingu“ toimetamise kahele peamisele põhimõttele: ajakiri peab kajastama meie kirjanduselu kõikides ta avadustes ning kaastöö kohtsa on maksev kunstiväärtuslikkuse kriteerium , sest ajakirja eesmärgiks oli hoida kõrgel kunstiline tase ja mitte laskuda saraselt perekonnalehtede tsooni.
1935. aasta lõpuks töötati välja “Loomigu“ ümberkorraldamise kava, mis pidi andma ajakirjale kindluse.
LOOMING JA ELUAEG 1940-1970
21.juunil moodustatud rahvavalitsuses määrati J.Semper haridusministriks. Hiljem oli ta hariduse rahvakomissari asetäitja ja 1941. aastast alastes Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja. 1940. aastal sai Semperist Eestimaa Kommunistliku Partei liige.
Suure Isamaasõja sündmused viisid Semperi Nõukogude tagalasse. Evakueerunud 1941. aaasta augustis, töötas ta Moskvas eesti raadiosaadete toimetajana. Veebruarist 1942 oli Semper Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite juhataja, sama aasta septembris asus juhtima Eesti NSV Kunstide Valitsuse tegevust tagalas, kuid tema peale jäid 1944. aasta alguseni ka ansamblite kunstilise juhi ülesanded.
Kohe pärast Tallinna vabastamist naasis Semper kodulinna. Tööle Kunstide Valitsuse juhatajana lisandusid 1946-1950 Kirjanike Liidu juhatuse esimehe kohustused. 1945. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus, 1947 vabariiklik preemia sõjaaegse luuleloomingu eest.
Kuid Semperist ei möödunud puudutamata ka sõjajärgses situatsioonis asetleidnud kõrvalekaldumised leininlikust demokraatiast. 1949. aastast hakati teda süüdistama kosmopolitismis, kodanlikus natsionalismis ja formalismis. Ta heideti välja parteist, eemaldati kõigist ühiskondlikest ülesandeist, tema teoseid ei avaldatud. Ülalpidamist teenis ta anonüümse tõlketööga.
Semperi õigused taastati 1950-ndate aastate keskel ja kirjanik jätkas oma loomingulist ja ühiskondlikku tegevust. Ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, tegutses Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingus, Vabariiklikus Rahukaitsekomitees, Lenini preemiate komitees, kuulus Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetusse, osales mitmetes kultuurialastes kolleegiumides ja komisjonides, oli Kirjanike Liidu aseesimees ja juhatuse üks sekretäre. Semperit autasustati Lenini ordeniga, Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetust kandis ta 1964. aastast.
Johannes Semper suri 21. veebruaril 1970 Tallinnas. Ta on maetud Metsakalmistule.
Semperi ilukirjanduslikus loomingus oli sõja ajal esikohal lüürika, mis algul ilmus rindeajalehtede ja lendlehtede veergudel. Ta seitsmes värsikogu „ Ei Vaikida saa“ on nii autori luuleloomingus kui ka sõjaaehses värsitoodangus üldse väljapaistev teos. Väljapaistev töö luule alal sõjaaegses tagalas oli Eesti NSV hümniteksti loomine. J. Semperi ja G. Ernesaksa „Jää kestma, Kalevite kange rahvas“ kinnitati hümnina. Revolutsiooni-ajaloolise romaani „Punased nelgid “ ilmumise ajal olid uued arengusuunad eesti nõukogude proosas juba nähtavad. „Punaste nelkide“ ajaliseks tagapõhjaks on kolmekümnendate aastate lõpp ja sellele järgnenud revolutsiooniline pööre uue elu ehitamise esimeste päevadega.
Oma kolmes näidendis, käsitleb Semper samuti kaasaja ja lähema mineviku eesti ühiskonna probleeme. Eriti on teda huvitanud inimese maailmavaatelise ümberkujunemise protsess murrangulistel aegadel. Sellele viitavad juba näidendi pealkirjadki - „Aja käsk“, „Murrang“ ja „Inimesed risttuultes“.
Semperi näidendites on teravust ja leidlikkust konfliktisituatsioonidees, kompositsioonilist täpsust, kuid inimese hingevapustuste kujutamisel lõdvendab dramaatilist pinget kohatine skeemipärasus.
Semperi hilisluule meeliskujundid pärisnevad loodusest. Looduselamus on tavaliselt tõukeks üldistava, avarate tagamaadega elumõtiskluse juurde. Looduse heitlikkus riimub inimelu heitlikkusega. Ajalulus „ Katsumus “ võrdlustab must taevas elupimedikku, kust püstipäi läbi minnakse.
Johannes Semper 22.03.1930
Siuru rühmitus
TEOSED

(1962) Luuletused

(1963) Romaan „ Kivi kivi peale“

(1964) „ Armukadedus “ novellid „Õed“ ja „ Umbrohi “

(1965) „Punased nelgid“

(1966) Reisikirjad

(1967) Novellid ja näidendid

(1969) Mõtterännkauid

( 1971 ) Mõtterännakuid II

(1977) Mõtterännkuid III

(1975) Luulerännakuid

(1976) Luulerännakuid II

(1978) Mälestused
LOOMING

„Pierrot“

„Jäljed liival“

„Maa ja mereveersed rytmid“

„ Hiina kett“

„ Ellinor “ ja „Sillatalad“

„ Armukadedus“
Kasutatud materjal:

„Eesti kirjanduse ajalugu, V köide“ Eesti nõukogude kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Semper

„Johannes Semper“ Eesti kirjamehi, Erna Siirak

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?137

http://www.kirmus.ee/erni/autor/semp_b.html

http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU2/luule/marinetti_semper.html