Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas???
Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes.
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mobiliseerimine oli ebaseaduslik, ehkki rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Pärast mõistmist leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku odeoloogia eest sõdima. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said kurikuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes ka 22.territoriaalse laskukorpuse ridadesse kuulunud eestlased . Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Punaarmee juhtkond ei söandunud kasutada Eest sõdureid kodumaal vaid viis kogu korpuse Venemaale. Kolm kuud kestnud sõjal sai surma või haavata ligi 2000 eestlast. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. U.32000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Olukord pataljonides sarnanes sunnitöö laagrite omaga. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42 aasta talvel. 1942 aasta sügisel moodustati Eesti laskukorpus.
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vaid vähesed soovisid minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mis hõlmas kõiki 1904 -1923 sündinud mehi. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini.
Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. 1941. aastal oodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Jaanuari 1944 moodustati 200.jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid . Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eest kaitsmisel. Soomepoisid paistsid silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Ehki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, näitas nende tegevus, et väikerahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida ma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida sel moel kaasa oma saatuse määramisel.