Eesti Teise maailmasõja ajal. (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest.
Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik – rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmesse okupeeritud riikide kodanikke – kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida Nõukogude poliitika endast kujutas, oli vähe neid, kes tahtsid selle ideoloogia eest vabatahtlikult sõdida.
Eestlased sõdisid ka Saksa relvajõududes. Kui 1941. aasta 20. juunil algas Saksa-Vene sõda tulid Saksa väed Eestisse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algul kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mini Saksa vägedesse eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsioonil kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti ka muid põhjuseid.
Eestlased sõdisid veel ka Soome vägedes. Seal olid eelkõige need eestlased, kes tahtsid oma saatuse määramisel ise kaasa rääkida. Nad ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kuid olid valmis sõdima iseseisva Eesti eest ja see oli nende võimalus. Ulatuslikum põgenemine Soome algas 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Seal seadis põgenikega tegelev Eesti Büroo sihiks luua Soome armee koosseisus luua rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevane Eesti sõjaväe tuumik . 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. Jalaväerügement, kuhu kuulus ligi 2500 Eesti vabatahtlikku.
Osa eestlasi põgenes ka läände. Need olid eelkõige need, kellele kohalejäämineoleks tähendanud kindlat surma. Paljud tähtsamad isikud põgenesid läände ka pärast katset taastada Eesti iseseisvus . 18. septembril 1944 kuulutas Jüri Uluots, kes oli esimese Eesti Vabariigi viimane peaminister ja presidendi kohusetäitja, ametisse iseseisva Eesti Vabariigi uue valituse . Valitsus kuulutas Eestis käimasolevas sõjas erapooletuks ja püüdis organiseerida pealinna kaitset. Viimasest ei tulnud midagi välja, sest Eestil ei olnud piisavalt relvajõudu ja mõni tund enne Punaarmee tankide saabumist lahkus valitsus Tallinnast. Enamik valitsuse liikmeid langes Punaarmee kätte ja vähesed välismaale pääsejad kujundasid hiljem seal Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse.
Paljudel eestlastel ei olnud võimalik valida, kelle poolel sõdida. Neid sunniti sõdima okupeerijate eest. Minu arust tegid kõige targemini need, kes põgenesid Soome ja moodustasid seal 200. Jalaväerügemendi. See pakkus võimalust võidelda oma riigi eest, mitte okupeerijate eest. See oli väga auväärt tegevus ja andis kindlasti Eestile lootust sõjast välja tulla vaba riigina. Oli ka neid, kes mobilisatsiooni eest põgenesid metsa ja võitlesid sealt okupeerijate vastu, õhutades eestlasi vastu hakkama ja šaboteerisid võõrvägede tegevust Eestis. Kahjuks oli neid liiga vähe ja enamik sai surma.
Minu arust oli kogu Teine maailmasõda väga kahetsusväärne ja kohutav. Palju inimesi hukkus kasvõi ainult sellepärast,et olid juudid või mustlased . See on ainult õpetanud meil, kui kohutav on sõda ja kui hoolimatud võivad inimesed sõjaolukorras olla. Ma arvan, et meie kohustus siin maailmas on mäletada neid koledusi, et need enam ei korduks. Teine maailmasõda ei olnud kohutav mitte ainult Eestile, vaid kogule maailmale, sest Eesti ei olnud ainuke riik, kes kaotas iseseisvuse ja palju inimesi.
1