Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli vabatahtlikke vähe. Siis alustati osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui punaarmee lähenes Eestile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamalt, sest ei tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon. Suur osa Eesti väeosadest hävitati 1944 aastal suurpealetungi käigus.
Punaarmee kui Saksa vägede vastu. Osa eestlasi põgenes läände, otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Ma arvan, et eestlastel oli võimalik valida, kelle poolel sõdida. Vabatahtlikult pääses kõikidesse armeedesse. Minu arvates oli olukord kõige leebem Soome armee ridades ja kõige raskem Punaarmees, sest sealt võis sattuda sunnitöölaagritesse.
vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid
1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnas ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmees ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks. 1943. aastal algas ulatuslikum põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral sai eestlased valida küll, kelle pool sõdida, kuid enamus olid armeedesse
vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid
moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile , kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni .Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse , osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks . Soome armee oli eestlaste jaoks kolmas võimalus , kes ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaaga ega natsliku SuurSaksamaa eest , kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel . Soome armeega liituti vabatahtlikult . Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi , kes tollal siiski rindele ei jõudnud , sest neil puudus vajalik väljaõppe . Küll aga moodustati 1941. aastal nende osalusel Erna luuregrupp , mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas??? Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mobiliseerimine oli ebaseaduslik, ehkki rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Pärast mõistmist leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku odeoloogia eest sõdima. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said kurikuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mehed, kes tegid okupatsioonivõimudega koostööd, saadeti hävituspataljoni. Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad. Pärast Eesti vabanemist formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgeteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Sakslased küll lubasid mitte luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid rindeolukorra halvenedes hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuna see ei toonud soovitud tulemusi, alustati osaliste üldmobilisatsioonidega
Kõik kommentaarid