eestlaste valikud Teises maailmasõjas (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teine Maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli Eestile väga raske ja keeruline aeg. Raske aeg algas Molotovi-Ribbentropi paktiga, mis sõlmiti 23.08.1938 Natsi-Saksamaa ja NSVL -i vahel, tänu sellele kaotas Eesti iseseisvuse. 1939 sundis NSVL Eestile peale baasilepingu allakirjutamist, siis okupeeris Punaarmee 17. juuni 1940 Eesti. Kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis võeti 6. augustil NSV koosseisu.
Teine maailmasõda sundis eestlasi tegema valikuid ning neid valikuid oli vähe. Olulisemad valikuvõimalused olid sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus.
Punaarmees olid eestlaselt peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud.
Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia.
Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali.
Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees . Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Soome minemise põhjused olid erinevad: sooviti aidata soomlasi , põgeneti Saksa mobilisatsiooni eest, aga sooviti ka olla valmis võitlema iseseisva Eesti eest. 1944 loodi eestlastest Soome armees 200. jalaväerügement . Pärast Soome kapituleerumist, tulid enamus kodumaale tagasi.
Teise maailmasõja aegne eestlaste lahkumine läände sai alguse 1939. Läände jõuti eri viisil: põgenikuna, Saksa sõjaväes teeniva sõdurina, ka Saksamaale tagalasse tööjõuks värvatuna. Suur põgenemine toimus eelkõige üle mere, alguses Soome ja Rootsi, hiljem Saksamaa suunal. Kuna põgenikel ei olnud võimalik Soome pikemaks ajaks jääda, liiguti sealt edasi Rootsi. Põgenemise peamine põhjus oli hirm Nõukogude võimu repressioonide ees. Paljud lahkusid kodumaalt lootusega olukorra normaliseerudes peagi naasta.
Viimane valik oli metsavendlus. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa. Osa meestest oli metsas lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi suur osa mehi tegid seda isiklikust kättemaksust.
Teglikult oli eestlastel valikuid vähe, igal valikul olid omad vead ja head. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimide poliitika. Nõukogude võim tõestas ühe okupatsiooniaastaga (1940–1941), kui inimvaenulik ta on. Rahvusliku meelega eestlased olid nõus kommunistide vastu võitlema koos ükskõik kellega.
Mina ei õigustaks ennast, ega ka süüdistaks sõpra, sest Teine MS oli raske aeg ning valikud pidi tegema kiiresti. Ise pidi läbi mõtlema, kas metsavendlus või Punaarmees sõdimine. Kui sõbra valik oli sõdida Punaarmees. See oli kõige lihtsam ja turvalisem tee. Lihtsalt inimesele endale jääb südametunnistusele see, kuidas ta küüditas oma kaasmaalsi. Tubli tegu oli minna metsavennaks, sest tema võitles Eesti iseseisvuse eest.
Üks võimalus oli metsavendlus. Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud venelaste poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.
Teine maailmasõda oli Eestile väga raske aeg. Pärast sõlmimist 23.081939, kaotas Eesti Vabariik iseseisvuse.
Teine maailmasõda sundis eestlasi tegema valikuid. Eesti pidi valima, kas nõustuda NSVL-i baaside lepinguga, astuda vastu Punaarmee okupatsioonile ja riigikorra muutmisele või mitte. Olulisemad valikuvõimalused olid metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände.
Üks viis oli sõdida Soome rindel. Sellel oli erinevaid põhjusi, põhiline põhjus oli põgenemine saksa mobilisatsiooni eest
Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Paljud läksid võitlusse , et hoida ära Punaarmee uus kallaletung Eestile, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. 1942. aasta augustis hakkasid Saksa võimud mobiliseerima mehi Relva-SS Eesti leegioni, mis hiljem kandis ka nimesid III Eesti SS-vabatahtlike brigaad ja XX Eesti Relva-SS diviis. 1944. aasta alguses purustas Punaarmee Leningradi piiranud Saksa armeegrupi „Nord” ja Eesti jäi peaaegu kaitseta. Sakslastel õnnestus mobiliseerida üle 40 000 eesti mehe, kellele lisandus 11 000 varem Saksa armees sõdinud eestlast. 1944. aasta suvel toimusid Ida-Virumaal Sinimägedes verised lahingud Punaarmeega. Sakslaste olukord halvenes kiiresti kogu Idarindel ja 1944. aasta septembris otsustasid nad Eesti maha jätta. Paljud Saksa armees sõdinud eestlased demobiliseerusid.
Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Milliste riikide relvajõududes eestlased sõdisid? | 2. Miks läksid eestlased: | a) Punaarmeesse | b) Saksa armeesse | c) metsavendadeks? | 3. Miks osa eestlasi põgenes Läände? | 4. Kujutle, et oled eakas härra, sõjast on möödunud 50 aastat, olid II MS ajal metsavend , sattusid pärast sõda vangi ja vabanedes rajasid pere, elasid vaikselt . | Sinuga on ootamatult ühendust võtnud kunagine klassivend ja sõber, kes oli II maailmasõja ajal Punaarmees, ta olevat teinud nõukogude ajal karjääri, olevat olnud nõukogude ideoloogia toetaja. | Kuuldavasti on sinu klassivend seotud küüditamistega 1941. aastal, aga täpselt sa ei tea. | Hakkate meenutama noorusaegu ja jõuate sõjateemani. Kuidas sellest rääkida - kas õigustad ennast ja süüdistaksid sõpra?
Valik: metsavendlus 1941 Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolševike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli sõjaajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul ca 12 000. Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud eri hinnangutel 25 000 kuni 40 000 meest. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti terrorile reageerides juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka 1939/40. aasta alandavast alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941. aasta sügisel. Tuletagem teatava analoogina meelde tšehhide korraldatud “põrgut” 1945. aasta mais, kes võisid SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941. aastal hävituspataljonlasi ja Nõukogude aktiviste. Kuid kõik see ei muuda järeldust, et Suvesõjas osalenute võitlus oli võitlus Eesti eest. Metsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning purustamist ja hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist.