Arutlus: kas olnuks alternatiive? (2)

1939-1940 Kas olnuks alternatiive?
1939-1940 Selle ühe aasta jooksul toimus palju sündmusi Eestis ja mujal maailmas. 1939 aastal rikkus Saksamaa oma lubadusi ning alustas pingestamist Poolaga, mida peetakse II maailasõja alguseks. 23. augustil 1939 kirjutati alla Molotovi-Ribbentropi paktile ning salajase lisaprotokolliga jagati Venemaa ja Saksamaa vahel ära Poola, Soome, Eesti ja Leedu. Samuti 1939. aastal 2. august – Albert Einstein tegi USA presidendile Franklin Delano Rooseveltile kirja teel ettepaneku tuumauurimisprogrammi käivitamiseks ja 25. augustil avati Tallinna Loomaaed . Kõik need sündmused on ühtemoodi tähtsad ja tänu neile sündmustele oleme ja elame nüüdses Eestis.
Kui maailmasõda puhkes, säilitas Eesti valitusus range neutraliteedi, vältimaks sattumist relvakonflikti. Hoiduti osaliselt mobilisatsioonist. Eesti president Konstantin Päts andis Moskvas viibivale Eesti delegatsioonile korralduse teha vastuettepanek, et Eesti paneks ise välja oma neutraliteedi kaitseks nõutud väed ja et need läheksid Saksamaa ja Nõukogude Liidu pariteetse juhtimise alla. Kui analüüsida, mis läks 1939. aastal valesti, siis ei ole küsimus selles, kas õige oli alistumine või vastuhakk. Ideaalis ei oleks üks väikeriik üldse tohtinud sellise valiku ette sattuda. Tegelikus elus ei õnnestu muidugi seda alati vältida, kuid olukorra valesti hindamine tõi kaasa selle, et riigi lõpp oli kiire. Kas teistsugune käitumine oleks midagi muutnud? Ei tea, olukordi võib luua mitmesuguseid, ka kõige optimistlikumaid. Kuid kindel on, et kõik oleks toimunud teisiti. Selle pärast ei saa kuidagi nõus olla väitega, et 1939.–1940. aasta vaikne alistumine oli ainuõige ja vältimatu, rahvusvaheline olukord oli järsult muutunud ja Eesti oli üksi jäänud.
Eesti oli üksi ja liitlasteta. Juunis oli Saksamaaga vastav leping sõlmitud, aga augusti lõpust sai selgeks, et Nõukogude Liidu aktsioone Baltimaadel Berliin ei takista. Moskva ootas oma plaanide käivitamiseks Baltikumis sobivat ettekäänet. 15 septembril see tuligi, nimelt Poola allveelaev sisenes Tallinna sadamasse, ning vastavalt neutraliseerimisseadusele asuti seda interneerima, kuid allveelaev põgenes. Kreml kasutas võimalust ära ja süüdistas Eestit neutraliteedi rikkumises. Septembril 1939 toimusid Tallinnas Eesti ja Nõukogude sõjaväelaste läbirääkimised, et täpsustada baaside asukoha ja vägede sissemarsiga seotud küsimusi. 28. septembril kirjutati alla baaside lepingule, milles osapooled lubasid hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest ning osutada vastastikust abi kallaletungi või selle ohu korral. Eesti pidi loovutama Nõukogude Liidule Saaremaa, Hiiumaa ja Paldiski ümbruse. Lepingus on ka öeldud, et NSVL ei sekku Eesti siseasjadesse. Samalaadset lepingut suruti ka meie naaberriikidele peale. Selle lepingu allakirjutamisega tagasime endale relvajulgeoleku ning Venemaa õiguse kasutada meie maad omakasul. Nimetaksin seda vabatahtlikuks riigi ära andmiseks , samas, kas meil olnuks alternatiive? Vastuhaku korral, ilmselt oleks võetud meilt vägisi. Meil polnud võimu, me ei korraldanud mobilisatsiooni ning see oli ainus väljapääs vältimaks sõjalist konflikti. Asjad siiski ei läinud nii nagu loodetud . Eesti lennuvälja hakati kasutama Vene pommitajate poolt, kes kasutasid seda ära, et rünnata Soomet. 30 november 1939 – Tavesõda, paljud eestlased pagesid Soome, et aidata neid ning salaja edastasime infot Punaarmee kohta. Need sündmused võivad olla põhjuseks, miks me tänapäeval saame Soomega hästi läbi. Kui oleks käitunud teistmoodi, näiteks poleks midagi ette võtnud ja lasknud Punaarmeel tegutseda, võiksime praegu olla Soomega rivaalid.
Niisiis , kui sündmused olnuks toiminud teisiti, ei oskaks me ikka ette kujutada millises Eestis me praegu elaks. Kas oleks üldse Eestit, kui sellist, demokraatlikku vabariiki? Ajalugu, milles ma elanud pole, tundub mulle väga kauge ja arvan, et oletamine ning ennustamine ei anna mulle mitte midagi. Sündmused on toimunud ja sinna ei saa enam midagi parata. Kuna hetkel oleme Euroopa Liidus ja iseseisev riik, olen rahul sellega kus elame ning arvan, et sündmustel polnuks alternatiive.
Kati Kullamaa, 12c