Uusim aeg 1941. aasta

Madsen, Astrid

Uusim aeg 1941. aasta (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

7
1941. aasta
Saksa–Nõukogude sõja puhkemine. Punaarmee ja Wehrmachti jõud ja kavad Eesti suunal. Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-Eestis. Suvesõda. Hävituspataljonide loomine ja terror . Mobilisatsioon Punaarmeesse, rekvisitsioonid ja evakuatsioonid. Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. Saksa pealetungi jätkumine. Võitlused Tallinna pärast. Juminda miinilahing. Lahingud Lääne-Eesti saartel. Punaarmee 22. Laskurkorpus
Saksa–Nõukogude sõja puhkemine
Saksamaa alustas operatsiooni „Barbarossa“ ja ründas N.L. 22. juunil 1941, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
26. juunil 1941 kuulutas Rahvakomissaride Nõukogu välja sõja Saksamaaga nõukogude rahva Suureks Isamaasõjaks.
Plaan Barbarossa. Saksa armeed jagunesid 3 gruppi: Nord , Mitte ja Süd.

juuliks 1941 hõivas armeedegrupp Nord kogu Leedu ja suure osa Lätist koos Riiaga. Armeedegrupp Mitte piiras samal ajal ümber ning purustas Nõukogude vägede põhijõud Lääne- Valgevenes . Augusti lõpuks vallutas armeedegrupp Süd kogu Dnepri jõe parempoolse kalda Kiievist Musta mereni.
Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad . Plaan vallutada Leningrad ja purustada Baltikumis paiknevad Punaarmee üksused. Väegrupis Nord oli Ida- Preisimaal 16. ja 18. armee ja 4. tankigrupp ja 1. õhulaevastik, merelet toetas Läänemere eskaader. Peaülesanne oli Leningrad, seetõttu koondati väed Pihkva suunas – Kaunas, Daugavpils ja Pihkva. Eesti jäi pealöögi teelt kõrvale ja pakkus sakslastele esialgu vähe huvi.
Punaarmee tõmbas kohe peale sõja puhkemist oma väed Ida-Preisimaalt Eestisse, kandes suuri kaotusi. 8 diviisist jäi alles vaid 3.
Eestis paiknevad Punaarmee üksused allusid Balti erisõjaväeringkonnale, mille baasil kujundati sõja puhkedes Looderinne. Juba juulis aga allutati need väed Leningradi rinde, augustist Põhjarinde juhatusele. Maavägede tegevust toetas Balti sõjalaevastik (admiral Tributs), mille peabaasiks Tallinn. Eestis ka kogu merelennuvägi. Algul korraldus asuda kaitsele Daugava jõel, see jäi täitmata ja taganemine ida ja põhja suunas. Rängad kaotused, seepärast otsustati loovutada vaenlasele Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti. Valmistada ette uus kaitseliin Pärnu-Viljandi-Emajõe joonel .
Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-Eestis, Suvesõda
Kõigepealt sõja puhkedes Eestis mere- ja õhusõda sakslaste poolt. Uputati kolm laeva. Soome ja Saksamaa ühistööna rajati Soome lahele miinivälju. 26. juunil algasid Saksa lennuväe rünnakud Eesti saartele. Aga ka sõjalised objektid linnades ja raudteemagistraalid. Siis 2 nädalat vaikus , kuna maavägede kohaletulek võttis aega.
7.-8. juulil ületasid Saksa väed Mõisaküla ja Ikla ruumis Eesti piiri. Pärnusse sisse 8. juulil ootamatult. Punaarmee jättis sama päeva õhtuks Viljandi maha. 9. juulil sakslased juba Lihulas ja siis kohe ka Virtsus. Punaarmee korpus seisis Emajõel, aeglane pealetug Türi ja Paide suunas.
Kagu-Eestis ei osutanud Punaarmee vähimatki vastupanu. 9. juulil loovutati Valga, Võru ja Petseri. 10. juulil väike Saksa rühm korraks Tartusse . Tartus olid alanud partisanilahingud ja 10. juuli õhtuks läks Tartu lõunaosa ülestõusnute ja metsavendade kätte. Rinne püsis Emajõel 2 nädalat, suured purustused suurtükitule läbi linnale .
Juuli keskel reservid ja suudeti Saksa pealetung mõneks ajaks peatada. Et oht Tallinnale ( Stalin käskis eriliselt kaitsta), siis Märjamaa all peatati sakslaste edasitung. Sama Põltsamaa ja Türi ümbruses. 18. juulil Punaarmee dessant Saaremaalt ja vallutati tagasi Virtsu . Siis rinne stabiliseerus.
Uued Saksa väeosad kohale. Saksa pealetungi jätkumine. Nüüd juba 2 armeekorpust 22. juulil alustati pealetungi Põltsamaa alt Mustvee suunas, jõuti Peipsi äärde ja võeti Punaarmee kotti. Sisuliselt lakkas Nõuk. korpus olemast. Sama pealetungi tulemusena vabanes 25. juulil ka Tartu.
Lahingud Tallinna pärast
Siis Paide alt Kunda alla ja jõuti Soome laheni. Punaarmee jagati kaheks. Üks osa taandus ida suunas, aga sakslased juba jõudnud Narva ja Kingissepa alla, venelased loovutasid 17. augustil Narva ja taandusid Eesti piiridest välja.
Samal ajal teine Punaarmee osa, mis jäi Paidest lääne poole, taganes Tallinna kaitsele. Pealetung Tallinnale algas 20. augustil
27. augustil Punaarmee evakueerumine (30 000 inimest). 195 laevast uputati 55, kui laevade karavan jõudis Juminda poolsaare juures Saksa-Soome miinidele + pommirünnakud.
28. augustil Saksa väed Tallinnasse.
1. sept. hõivasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, mandriosa vaba. Lahingud Lääne-Eesti saartel. Sept.- okt. saartel lahingud. Algul kohe Vormsi . Dessant Muhumaale. 13. sept. taandus Punaarmee Saaremaale. Samal päeval pealetung sinna. 21. sept. taandusid Punaarmee riismed Sõrve poolsaarele. Ägedad lahingud, vastupanu lõpetati 3. okt. Hiiumaa vabastamine algas 12. okt., see 21. okt. sakslaste kätte. Viimane Osmussaar, 2. dets. 1941.
Hävituspataljonide loomine ja terror. Mobilisatsioon Punaarmeesse, rekvisitsioonid ja evakuatsioonid
Hävituspataljonide loomine ja terror
Sõja puhkedes hoogustus terror. Vanglad , ligi 3000 inimest. Vangide evakueerimine Venemaale.
Sõjaseisukord ja kohtupidamine sõjatribunalide kätte. Otsuse langetamine 24 tunni jooksul, tunnistajateta ja kaitsjateta. Kohapeal mahalskmine ja karistada ka perekondi. Õudne terror ja jõhkrus. Talude põletamine ja inimeste sadistlik tapmine . Eriti vahetult enne Eestist lahkumist .
Vangide (4000) evakueerimine. Lasti maha Tartu vanglas ööl vastu 9. juulit 193 inimest, keda ei jõutud evakueerida. Vanglates surmaotsused konveiermeetodil ja kohe täide. 1941 aasta juulis saartelt veel üks küüditamine .
Hävituspataljonide loomine, kurikuulsaks metsavendade tapmisega, haarangutega, pered pantvangi, põletasid talusid, hävitasid vara. Jätkuv punane terror (mõne kuuga kaotas elu ca 2000 inimest)
Hävituspataljonide loomine – seadlus 24. juunist 1941. Algul võitluseks langevarjurite ja diversantide vastu. Juhtimine ja väljaõpetamine – NKVD. Hävituspataljonid 100-200 mehelised.
Peamine ülesanne teostada põletatud maa taktikat. Mida ei suudeta ära vedada, tuleb hävitada. Kokku moodustati üle Eesti 18 hävituspataljoni, meeste arv ebaselge , üldarv u. 6000?) Algul püüti värvata vabatahtlikke, kommuniste ja kom. noori, siis poolsunduslik – uusmaasaajad, tööstustöölised, a/ü tegelased, miilitsad jne. Isegi sundmobiliseeritud kutsealused (Valga). Osa oleks meelsasti toimunust kõrvale jäänud. Varustatud käsirelvadega. Mehhaniseeritud, mootorrattad, autod, bussid. Komanörid piirivalveohvitserid ja komissarid kohalikud parteijuhid. ENSV häv. pat. juhiks kindralmajor Nikolai Rakutin, siis Okojev ja Pasternak . Pataljonid paiknesid maakonnakeskustes või vallamajades. Rindevõitlusele ka ja see tegi pataljonidele lõpu. Veel neist moodustati Eesti kütipolk ja Narva kütipolk, Venemaale need. Osalesid ka Lätist põgenenud aktivistid . Mõrvati ca 2200 inimest.
Mobilisatsioon Punaarmeesse
Esialgu mobilisatsiooni ei teostatud, kuna vastvallutatud ala peeti ebausaldusväärseks. Kuid vajadus. 30. juunil – kutsealuste (aastail 1919-1922 sündinud) ja reservohvitserid. 20. juulil üldmobilisatsioon. (1907 -1918 sündinud). Ei huvitanud, et mobilisatsioon vastuolus rahvusvahelise õigusega (okupeeritud aladelt ei tohi mobiliseerida). Kutsealuste mobilisatsioon hõlmas kogu Eestit, üldmobilisatsioon aga vaid Põhja-Eestis, lõunapoolsed maakonnad juba sakslaste käes. Kõrvalehoidjaid ähvardati karmide karistustega, mis laienesid ka nende peredele . Kokku u. 50 000 meest, Venemaale jõudis neist u. 33 000, ülejäänud jooksid laiali või hukkusid teel või ei jõutud välja vedada. Algul suunati nad tööpataljonidesse, kus paljud haiguste ja ülekurnatuse tõttu surid.
22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus oli Punaarmee väekoondis perioodil 29. august 1940 – 22. august 1941 (1. oktoober 1941).
Nõuk. Liitu sattusid veel 1940.a suvel Eesti kaitsejõududes teeninud mehi (oli käsk säilitada Balti riikide sõjavägesid 1 aasta vältel). Sõja alguses kuulus sellest formeeritud korpusesse u. 7000 eestlast - 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus. Juulis viidi Eestist välja ja saadeti lahingutesse sakslaste vastu.
Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks.
Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse
See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Porhovi lahing, 6. juuli – 11. juuli. Ligi 2000 eestlast sai surma või haavata . 4500 läks sakslaste poole üle. Rivvijäänud 500 suunati tööpataljonidesse.
1941.a. dets. käsk Eesti rahvusliku diviisi formeerimise kohta. Kokku rahvusväeosadesse u. 27 000 meest, neist 90% eestlased. 1942 neist mood. 8. Eesti laskurkorpus (komandör kindralleitnant Lembit Pärn ja Jaan Lukas ). 1942/43 vahetusel Velikje Luki all. Umbes pool hukkusid või said haavata, palju jooksis üle. Siis viidi korpus tagalasse, saadeti uuesti rindele alles 1944 lahingutesse Eestis.
Rekvisitsioonid ja evakuatsioonid
Rekvisitsioonid algasid transpordivahendite sundvõtmisest Punaarmee tarbeks. Esmajoones hobused + mehhaanilised sõiduvahendid. Sageli omavoliliselt. Toiduainete sundvõtmine talurahvalt. Liha, jahu jm sõjaväe tarbeks, hävitati tõukari.
Samaaegselt rekvisitsioonidega käivitati evakuatsioon. Peamine eesmärk vältida mistahes materiaalsete väärtuste langemist sakslaste kätte. Tallinnas Vabariiklik Evakueerimiskomisjon. 28. juunil kinnitati evakuatsiooniplaan. Just juuli alguses see võimas. Veeti välja kõike väärtuslikku. Kui edasitung peatus , peatus ka evakuatsioon ja see mõisteti hukka. Edasi plaanipärasemalt, aga rindejoone lähenedes jälle paaniliseks. Tallinnas kõik laevadele segamini inimestega.
Inimeste evakuatsioon- vabatahtlikud põgeenejad, punategelased. Aga sunnitult ka insenerid ja oskustöölised, veterinaarid, zootehnikud ja karjakud. Eestist lahkus kokku ca 25 000 inimest.
Vangide evakuatsioon Venemaale (4000).
Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid.
Põhjused: arreteerimiste ja küüditamise eest varjunud, mobilisatsioonist kõrvalehoidmine (neid metsades üle 30 000). Aktiivsed relvastatud vabadusvõitlejad, nimetati metsavendadeks, linnades partisanideks, aga ka malevlasteks, laialdane nimi ka Omakaitse.
Arvu täpselt ei tea, aktiivseid metsavendi 8000 -12 000. Metsaläinute koguarv tunduvalt suurem. Salkade üldarv 350-380, siit v.a. Harju- ja Järvamaa.
Aktiivselt hakati võitlema pärast 14. juuni küüditamist juba, aga eriti rinde lähenedes. Algul hävituspataljonide ja Punaarmee vastu. Teine aktiivsuse periood pärast 22. juunit. Kulmineerus juuli esimestel nädalatel. Võimutühjuse ajal mood. Omakaitse ja sakslastega kohe koostöö. Relvade nappus.
Peamised võitlusvormid
Operatsioonid küüditajate, punaarmeelaste ja nõuk. ametnike vastu.
Desorganiseerida punaväe rinde tagalat, purustada sideliine, tõmmati metsadesse kutsealuseid ja mobilisatsiooni alla kuulujaid, takistati kariloomade ja hobuste rekvireerimist, tungiti kallale teedel liikuvatele punastele, üksikud vallamajad põletati maha, takistati maanteedel autoliiklust teravate esemetega. Vallutati asulate vallamajasid, vallutati linnu ja asulaid ( Mustla , Kilingi -Nõmme, Jõgeva, Kallaste , Mõisaküla). Tali vallas Pärnumaal suudeti võimu ka hoida, mujal sunniti enamasti taas taganema. Teadlik kuulujuttude levitamine üheks võitlusvormiks. Kujutati metsavendade arvukust ja löögivõimet suuremana, see andis effektiivseid tulemusi. Otsene lahingute arv ca 250.
Piirkondlikud eripärad
Seal, kus mehi kogunes rohkem, ja kus leidus mõni kogenud ohvitser või kaitseliitlane, hakkasid kiiresti moodustama võitlussalgad. Nii toimus see Virumaal, kus enne 14. juunit leidus metsas vaid üksikuid mehi, samal päeval relvastatud metsavendade salgad üheaegselt vähemalt 10 vallas. Enamikus kujunesid seal välja metsavendade baaslaagrid.
Võrumaal Haanja vallas ühinesid 2 väiksemat salka, nemad otsustasid varjuda ja vastu hakata vaid äärmisel vajadusel.
Põltsamaa metsades 50-60 meheline laager, mis rikkaliku varustusega.
Seal kus rinne kiiresti lähenes, ei jõutud organiseeruda suuremateks salkadeks, seal domineerisid erineva suurusega mobiilsed salgad.
Toidu osas olid hästi toidetud Viljandimaa metsavennad , Virumaa omadel see napp , pidid ise hankima.
Viljandimaa salgad vallutasid vallamaju ja Mustla linna. Pärnumaa – vallamajad ja hõivasid Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme linna. Tartumaa – Jõgeva ja Kallaste linnad + vallamajad.
Lahingutegevuses olulised suuremate metsavendade koondiste retked. Eri piirkondades. Otepää metsavendadel ühinenuna 12 salka (Karl Talpak). Otepääl võeti võim enne sakslaste tulekut. Rühmade tegevus oli koordineeritud, laagriõppused ja lahinguteks valmistumine.
Tartu Partisanide Pataljon 1000 relv meest + 75 ohvitseri, kapten Talpak, liikusid edasi Tallinna vallutamisele hiljem.
Põhja-Eestis moodustasid kohalikud koos Soomest tulnud eestlastega „Erna“ grupi, kolonel Ants Kurg. Tulid 10. juulil paatidega Soomest randa ja liikusid edasi Soosaarele Kautla asunduse lähedal. Kogunes 500-2000 inimest. Juuli-augusti vahetusel siin ägedad lahingud.
Saksa vägede koosseisus läbi lahinguid major Hans Hirvelaane pataljon.Kokku Saksa vägedega kaasa ca 1500 meest.
Tartu ülestõus oli 10. juulil 1941 Tartus alanud vastupanuvõitlejate väljaastumine Nõukogude okupatsiooni vastu.
Juuli alguses läbisid Tartu sakslaste eest taganevad Punaarmee üksuste voorid. Põgenevad kommunistid korraldasid Tartu vangla massimõrva ning lasid õhku Kivisilla ja Vabadussilla.
10. juulil toimunud ülestõusu käigus vabastasid eestlased Tartu lõunaosa. Punaarmee 11. laskurkorpuse üksused jäid positsioonidele Emajõe põhjakaldal.
11. juulil saabus Otepäält Tartusse metsavendade üksus kapten Karl Talpaku juhtimisel. Üksus paigutati Emajõe rindejoonele. Punaarmee väeosad üritasid ületada Emajõge, kuid Omakaitse üksused lõid need tagasi. Tartusse jõudis ka major Friedrich Kurg, kes hakkas täitma linna komandandi kohustusi.
12. juulil jõudsid Tartusse ka Saksa üksused.
Tartu oli rindelinn kaks nädalat, mille jooksul Nõukogude suurtükivägi hävitas suure osa Tartu elamukvartalitest. Linna põhjaosast taganesid viimased Punaarmee üksused alles 25. juulil.
Suuremad lahingud
Elva lähistel asunud nn. Eesti Laskurkorpusest põgenes koos ratsarügemendi ohvitseride ja ajateenijatega metsa major F. Kurg, kes juhtis hiljem Elva, Nõo ja Ropka metsavendi Nõo ja Ropka lahingutes. Nemad osalesid juhtiva jõuna Tartu lahingutes.
Pärnumaal Liivamäe (Kilingi-Nõmme, algul hõivati, siis vallutasid punaväelased selle tagasi ja Rannametsa (7.juuli) lahingud- poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus.
Kuni Saksa relvajõudude saabumiseni Eestisse pidasid Lõuna- ja Edela-Eesti, see tähendab Järva, Pärnu, Petseri, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnas tegutsenud metsavennad 255 lahingut, põhilised neist toimusid 1.- 8. juulini 1941.
Kautla lahing
30. juulil koondasid punavõimud Kautla ümbrusse kaks NKVD pataljoni , ühe hävituspataljoni ning ühe kompanii jagu miilitsaid, kes 31. juuli hommikul alustasid üldist pealetungi. Viimasel hetkel saabus Kautla metsavendadele appi 30-meheline Jäneda, Pirsu ja Lehtmetsa metsavendade salk , mis koosnes põhiliselt sõjaväest põgenenud eesti sõjaväelastest. Koos Kautla ümbruse metsavendadega ulatus metsavendade arv nüüd ligi 2000-ni.
Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma . 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu.
Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda.
Suvesõjas hukkus ca 550 – 800 meest
Saksa okupatsioonivõimud olid rahva relvastumisest ja omavalitsuse taastamisest ebameeldivalt üllatunud ning saatsid Eesti väeosad peagi laiali. Nad säilitasid siiski Omakaitse võitluseks rindest maha jäänud punaarmeelaste masside ja diversantidega. Suvesõjas osales 12 000 relvastatud meest metsavendadena, 33 569 meest Omakaitses, 2284 meest Eesti vabatahtlike üksustes ning 2000 meest Wehrmachti koosseisus.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 5 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

5 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Astrid Madsen Õppematerjali autor

Saksa-Nõukogude sõja puhkemine 1941.a., Saksa vägede sissetung Eestisse, võitlused Eestis, metsavendlus, hävituspataljonid

Oktoobris 1939 kutsus Hitler kõiki MRP-ga Stalinile lubatud Ida-Euroopas elavaid sakslasi – ka baltisakslasi – ümber asuma Saksamaale. Sakslaste ümberasumise käigus lahkus Eestist aastail 1939-1941 kokku 21500 inimest. Baltisakslaste hulgas oli palju majanduslikult jõukamat ja haritumat rahvast, nende lahkumine oli riigile löögiks. Balti riigid pidid nüüd katsuma Moskvaga hästi läbi saada. OKUPATSIOON JA „JUUNIPÖÖRE“ 1940. aasta kevadel saavutas Saksa armee ootamatult suurt edu. Aprillis hõivati neutraalne Taani ja tungiti Norrasse, mais algas otsustav pealtung Läänerindel, mais algas otsustav pealetung Läänerindel. Vallutati neutraalsed Holland, Belgia ja Luksemburg, suruti vastu merd ja purustati Prantsuse-Inglise vägede tuumik. Juuni keskel langes Pariis ja peagi Prantsusmaa kapituleerus. Suurriikidest jätkas võitlust ainult Suurbritannia. Tekkinud

Ajalugu

204

pdf

Eesti uusima aja ajalugu

Sisukord Eesti XX sajandi algul..............................................................................................................................................1 Ühiskonna politiseerumise algus..............................................................................................................................3 1905. aasta revolutsioon...........................................................................................................................................5 Revolutsioonist Ilmasõjani.....................................................................................................................................10 Eesti Ilmasõjas........................................................................................................................................................14 1917. aasta..

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk