Mida tähendab olla eurooplane? (3)

Mida tähendab olla eurooplane ?
20.10.2006 16:58
Tänapäeva maailmas on Euroopa mõnevõrra veidras olukorras – vaevalt , et muidu sellelaadseid küsimusi esitataks. Probleemi paremaks avamiseks võtab autor enesele vabaduse täiendada küsimust ühe komaga ja proovib esiti jalgealust veidi eemal: mida tähendab olla, eurooplane?
Essee autor: Julius Juurmaa
«Diplomaatidest on kasu vaid ilusa ilmaga,
alates hetkest, kui sadama hakkab, tilguvad nad üleni. »
Charles de Gaulle
Tänapäeva maailmas on Euroopa mõnevõrra veidras olukorras – vaevalt, et muidu sellelaadseid küsimusi esitataks. Probleemi paremaks avamiseks võtab autor enesele vabaduse täiendada küsimust ühe komaga ja proovib esiti jalgealust veidi eemal: mida tähendab olla, eurooplane?
Enamik probleeme tänase päeva Euroopas on, näib, põhjustatud sellest, et ei teata, kuhu ollakse teel. Veelgi enam, teerada on endiselt valimata. Kunagine vaieldamatu juhtroll maailmas on endiste kolooniate kätte libisenud ja mitte teenimatult. Sisuliselt võib kitsaskohad, millistest need protsessid lähtuvad, lugeda üles ühe, kui mitte poole käe sõrmedel. See ja võimalikele lahendustele osutamine ongi käesoleva töö põhieesmärke.
Alustada tuleks tõenäoliselt identiteedist, selle maailmajao trumbist ja needusest. Vaadates mujale, ei leia kusagilt sellist enesemääratluste paljusust (täpsemalt leiab, võtkem või Aafrika, aga siin mängib rolli ühiskonna erinevus). Selle üle on pikalt arutletud. Tavaliselt tekib kaks teineteisele vastanduvat seltskonda (või vähemalt alljärgnevate loosungid kostavad teistest kaugele üle): need, kes rõhutavad identiteetide üksteisesse sulamise vajadust, ning teised, kes, meenutades viha ja kibedusega Nõukogude Liitu ja nõndanimetatud homo sovieticust, nende määratluste hoidmise olulisusest räägivad. Tundub aga, et kohati on segi läinud eesmärk ja vahend ning just see kogu kõnealuse vaadete virvarri loonud ongi. Mis aga juhtuks, kui läheneda identiteedile mitte kui vahendile eesmärkide (poliitiliste? majanduslike?) saavutamiseks, vaid kui eesmärgile iseeneses, ei oska keegi öelda. Ei oska, sest seda pole igaks juhuks proovitud.
Ajalugu on järgmine käsitlemist vajav küsimus. Osaliselt on see eelneva valdkonna tekke põhjus, osaliselt tulemus. Siin ei saa Euroopat mõne teise maailmajaoga vastandada; ei saa öelda, et just siinne ajalugu oleks oma sündmusterohkuselt või mingis muus osas neist üle. Ometi saab nii mõndagi esile tõsta. Esiteks, on märkimisväärne osa vähegi muljetavaldavatest sotsiaalsetest süsteemidest (Vana-Kreeka, Vana- Rooma , kogu keskaegne kristlik maailm) sündinud Euroopas või on viimasega vähemalt milleski olulises seotud. Tõsi, oluline hulk tehnikaalastest uuendustest pole sündinud siin, aga väga paljud neist on just siin esmase laialdasema rakenduse leidnud. Kindlasti on see tähelepanuväärne pärand üheks nüüdse peataoleku lähtekohtadest. Euroopa paistab olevat taipamas, et härrasmehelik diplomaatia, mida nad viimase aastasaja vältel kultiveerida püüdnud on, ei tööta enam. Tollal (siinkohal peab autor silmas eelkõige maailmasõdade perioodi) tundus see ju õige tee?
See diplomaatiline lähenemisviis probleemidele on ka järgmise ebakoha, bürokraatia üks eeldustest. Õnneks ei ole tegemist rusuva, isegi kafkaliku struktuuriga, kindlasti aga arengut pärssiva teguriga . Euroopa Liit, mis peaks omavahelist suhtlust lihtsustama, on kohati loonud lihtsalt lisatasandi. Regulatsioon toimub kohati täiesti absurdsetes valdkondades («rasvase» ja «lahja» piima defineerimine), samas kui teine osa on liiduõiguse jaoks tühi, tume ja tundmatu maa. Kõike seda tehakse pahatihti naljaka pühendumuse ja piinliku täpsusega.
Autor ei taha öelda, et Euroopa oleks arengus maha jäänud. Kindlasti mitte. Lihtsalt edasimineku inertsikese on liikunud mujale, üle Atlandi. Tõsi, ülikoole ja uurimiskeskusi on meilgi ja samavõrd häid ( CERN , ESA); pealegi pole õppeasutuste headust mõtet mõõta nobelistides (kuigi, ei saa jätta märkimata, et seal on USA tugevalt ees). Võrrelnud aga nendesamade õppeasutuste rahastamist siin- ja sealpool ookeani, võib hetkeks mõttesse jääda ...
Maailm meie ümber muutub kiiremini, kui ta seda seni teinud on. Veel mõni dekaad praegusega sarnanevat seisatust-mõttepausi ja eurooplane võib leida end eeslina eesminejate tolmupilves. Tuleb valida vaade ning mis tähtsam, seda tuleb teha hoolikalt, aga ruttu. Ja kui korraks juurdlema jääda, polegi see väga keeruline. Tugev religioon on «võetud», vaadakem ainult itta (tõesti, mis jääb üle sotsiaalsel süsteemil, kus puudub isegi sõna, tähistamaks ilmalikkust); konsumerism on valdav, kui pöörata pilk üle ookeani. Vaevalt, et tööjõu ja muude ressursside poolmuidu äraandmine oleks ühele väärikale eurooplasele sobiv väljavaade, pealegi ka selliseid piirkondi on juba enam kui üks.
Autor näeb Euroopat teistsugusena (isegi kui see on pelgalt kummaline poolidealistlik ettekujutus). Euroopa võiks näidata muule maailmale eeskuju efektiivsusesse, «rohelisse» mõtteviisi puutuvas ja pakkuda alternatiivi tarbimisele orienteeritusele. Veelgi enam, paljud praegused ebakohad võivad sobiva rakenduse korral muutuda eelisteks, kui neid vaid hoolikalt vaadata.
Ilmselt tuleks lahti seletada «rohelise» mõtteviisi tähendus antud kontekstis. Lihtsustatult tähendab see maksimaalse loodussõbralikkuse (seega ka inimsõbralikkuse, on ju ka inimene osa loodusest) poole püüdlemist igas valdkonnas alates avalike struktuuride lähendamisest inimesele (toimib ju otsedemokraatia teatud määral Šveitsis, olgugi et tegemist on mitmes mõttes erandliku regiooniga), kuni indiviidide lähendamiseni üksteisele (vähendada maksimaalsel võimalikul hulgal infotehnoloogiliste- ja kommunikatsioonivahendite soetamis- ja ekspluatatsioonikulusid). Lisaks inimressursi säästmisele tuleb mõelda ka teistele loodusvaradele, ohustatud liikidest elukeskkonnani (siia alla käib praegu väga aktuaalne energeetikavaldkond, aga ka infrastruktuuri jätkuv arendamine). Tähtis aspekt oleks ilmselt ka teadmistepõhisus, mis tagaks üleüldse struktuuri esialgse toimimise ning ka selle jätkusuutlikkuse (hariduse ja teaduse palju aktiivsem rahastamine kuulub siia valdkonda). Ülejäänu järeldub juba öeldust.
Euroopa praegune identiteetide paljusus võib selle sihi poole rühkimisel isegi kasuks tulla. Autor on veendunud, et mida väiksem on tsentraliseeritus mistahes sotsiaalses struktuuris – siia alla käib nii avalik haldus eraldi jälgituna kui ka ühiskond tervikuna –, seda efektiivsemalt ta toimida suudab. Praegune enam või vähem keskvõimule (nii halvamaiguline kui see sõna ka ei ole) alluv süsteem ei näi suutvat otstarbekuse nõuet enamikul juhtudest täita – tõenäoliselt tuleb luua uus avaliku halduse mudel. Mudel, mis koosneks pigem kompaktsetest üksustest, kui põhineks segastel alluvus- ja kontrollisuhetel. Kui ka Euroopa avalik haldus jagada piirkonniti nii, et näiteks välis- ning majanduspoliitika oleks kõigil ühine, ülejäänu aga iga regiooni eraasi ( analoogia USA haldusega), loomulikult üldiselt järgides üheskoos seatud põhimõtteid (detsentraliseeritus), võib enesemääratluste rohkus vastupidi hoopis kaasa aidata süsteemi käivitamisele.
Lubatagu autorile mõne viivu pikkune mõtisklus ideede selgitamiseks. Vaadates avaliku halduse mudeli probleemi Eesti näitel, võiks kaotada ministeeriumid ja neile jäänud ülesannete täitmiseks luua vastavad ametid praeguste kõrvale (suur osa tööst tehakse niigi ametites). Mitmel pool jääks ära topeltaruandlus; pealegi saaksid valdkonnaga tegeleda valdkonna spetsialistid – ideaalis peaksid ametid kui täidesaatva võimu käepikendused ju olema enamjaolt apoliitilised. Palju tööd tuleks teha avaliku sektoriga suhtlemise kanalite kallal, ID-kaardile tuleks luua reaalsem kasutegur. Valdkonnad, millega kindlasti tuleb vaeva näha, on infrastruktuur (raudteed kui madalama ekspluatatsioonikuluga transpordiliik ) ja energeetika (põlevkivienergeetika ei ole kuigivõrd jätkusuutlik viis kodudesse soojust ja valgust viia – eriti arvestades termotuumatehnoloogia kiire arenguga, tuleks Eesti integreerida ühise energiavõrguga, mõeldes eelkõige võimalikule Ignalina termotuumajaamale kunagi tulevikus). Need on ainult mõned näited «rohelise» mõtteviisi rakendusist, aga neidsamu põhialuseid peaks ideestiku toimimiseks järgima kogu Euroopa!
Tõsi, mõni lugeja võib nüüdseks juba mõnevõrra tüdinud ilmel küsida, kuidas puutub kogu eelnev teemaarendus püstitatud küsimusse. Siiski puutub. Selleks, et olla, piisab ka ootamisest, aga selleks, et olla, tuleb kuhugi minna. Eurooplane seisab praegu teelahkmel ja väike kõhklus on talle lubatud. Kahelda aastakümneid on aga juba natuke patt – ei saa garanteerida, et ka kõik teised seda teevad. Siinkohal tuleb lisada, et «meil läheb ju niigi hästi» ei ole kuidagiviisi argument. Mis puutub töös ühiskonnale kätte näidatud suunda, siis osaliselt on selle dikteerinud terve mõistus, osaliselt sellekohase maailmavaatelise lünga olemasolu antud hetkel. Kindlasti on need mõtted pigem visand kui vähegi valmis visioon .
Olles võtnud enesele pooljultunult vabaduse vastata avalõigu lõpus esitatud küsimusele selle abstraktse «eurooplase» eest, võib autor nüüd vähemalt proovida vastata ka pealkirjas päritule. Praegusel hetkel on eurooplane eelkõige otsustaja või siis peaks seda olema. Seda, mida tähendab olla eurooplane homme ja nädala pärast, hakkavad näitama tänased teod.
Pikka aega olid eestlased Nõukogude Liidus, kuni selle liidu koosseisus olevad liiduriigid hakkasid formaalseid riiklikke struktuure ära kasutades võtma endale järjest rohkem võimu ...
Essee autor: Aire Põdra (17-a.)
Pikka aega olid eestlased Nõukogude Liidus, kuni selle liidu koosseisus olevad liiduriigid hakkasid formaalseid riiklikke struktuure ära kasutades võtma endale järjest rohkem võimu. Selle tagajärjel aastal 1991 lagunes see liit lõpuks iseseisvateks riikideks. Eestlastel oli selle üle hea meel. Siis aga astusime meie, eestlased, Euroopa Liitu. Enamusel oli selle üle hea meel, kuid oli ka neid, kellele ühinemine liiduga ei meeldinud. Ei saa ju inimesi sundida selleks, et miski meeldiks või mitte. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Alati leitakse enne tegurid, mis on halvad, ning pärast pikka kaalutlemist need, mis head.
Minu arvates pole Euroopa Liidus mitte midagi halba. Sellele, kes Euroopa Liidu poolt ei ole, öeldakse ainult, et «kes huntidega koos ei ulu, see süüakse ära». Noortel nagu minul on võimalus minna välismaale õppima ning see on väga tore. Saab ka minna tööle. Ühel internetisaidil tutvustatakse head võimalust minna teistesse Euroopa riikidesse tööle – mitte selleks, et raha teenida, vaid selleks, et inimene saaks teha endale meeldivat tööd ning õppida ära selle riigi keel. Samuti on tore ja hariv näha lihtsalt teistsugust kultuuri, kui on meil siin Eestis. Euroopa kodanikud on kõik uhked selle üle, kes nad on ja mis riigist pärit. Eurooplastel, kes lähevad mujale maailma reisile, on väga uhke öelda, et nad on eurooplased , sest kes ei teaks Euroopat.
Üks väga hea ning oluline asi on Euroopa Liidu riikides ühine raha, milleks on euro. Juba varsti on ühine raha Eestissegi tulekul. Minnes mõnda teise riiki Euroopas, ei pea minema panka, et vahetada raha ümber, vaid lihtsalt lähed ja ostad, mida tahad . Mitte mingit vahetust. Natukene, kuid mitte oluliselt, häirib siiski see, et eurodega kaasneb palju münte ja sente . Tuleb siis lihtsalt osta suurem rahakott , kuhu mahuks palju peenraha ära. Aga mida siin ikka nuriseda on. Peab olema rahul sellega, mis on, sest ega teist võimalust enam ei tule! Kõik inimesed teavad, et Euroopa kodanikud ja ka ülejäänud inimesed on kõik auväärsed. Teame, et uuringute põhjal pidid just eurooplased kõige rohkem alkoholi tarbima, kuid kõigil inimestel on omad vead. Alkohol ei ole just kõige parem asi, millega esikohal olla ja silma paista. Aga eks see kunagi loodetavasti muutub.
Minul isiklikult ei ole küll mingit teist tunnet Euroopa Liitu kuuludes. Vahesid eelneva Eestiga on märgata, kuid teistmoodi tunnet ei ole. Eesti on nüüd turvalisem kui enne, sest välispoliitikal on nüüd varasemast suurem rõhk. Teistesse riikidesse on poole lihtsam reisida, sest on olemas ID-kaart. Välismaale elama, õppima ning tööle on mugavam minna. Eestis on remonditud palju koole ning lastel on koolis parem õppida. Ka muid kultuuriasutusi on korda tehtud. Eestis ei ole ju veel kõik nii euroopalik nagu mujal, näiteks Soome on vägagi euroopalik. Seal on käibel juba eurod ning kõigil selle üle ka hea meel.
Eestisse ja ka teistesse Euroopa riikidesse rändab palju immigrante, kellele meeldib Euroopa elu rohkem kui nende endi oma. Kuid euroopalikuks muutumisel ei tohiks Eesti unustada oma kultuuri ning peaks säilitama oma identiteedi, nagu see on oluline ka igas teises riigis. Euroopa on väga suur. Me keegi ei tea, kus algavad ja kus lõppevad Euroopa piirid. See piir on muutuv ja kokkuleppeline. Nagu ütleb meie uus president Toomas Hendrik Ilves: «Euroopa lõpeb seal, kus lõpeb meie endi euroopalikkus.»
Geograafiliselt hõlmab Euroopa vaid väikest poolsaart Aasia hiigelmandri lääneosas. Sinna kuulub päris palju riike ning see on omamoodi tore. Need kõik riigid kokku teeksid nagu ühe väga suure maa. Eesti on väga väike riik, kuid siin on ka silmapaistvaid inimesi nagu näiteks olümpiavõitjad Andrus Veerpalju ja Kristiina Šmigun. Jaapanis teeb oma karjääri sumokas Baruto ehk Kaido Höövelson, Saksamaal aga jällegi ansambel Vanilla Ninja. Ja on veel palju teisigi silmapaistvamaid inimesi ning selle üle võib Eesti ainult rõõmustada. Teised Euroopa riigid austavad meie riiki meie tubliduse pärast.
Mul on hea meel, et Euroopa Liitu kuuluvad just need riigid, kes seal on. Ning järjest rohkem riike tahab Euroopa Liitu kuuluda . Näiteks 2007. aastal peaksid liituma veel Türgi, Horvaatia , Rumeenia, Bulgaaria ja Makedoonia. Kõik soovivad olla selles kurikuulsas liidus. Selle üle saab ainult uhkust tunda, et meie juba kuulume sinna. Kekutama sellega kuskile just ei lähe, aga tore on ikkagi.
Euroopa tulevik on veel suur ja lai. Kindlasti saame meie oma euro ja ka kõik teised riigid, kellel seda veel pole. Tulevikus on kõik Euroopa riigid edukad . Ma vähemalt loodan seda. Ei jää ju muud üle, kui tahad teiste ees silma paista. Tulevik on ju inimeste enda teha. Euroopa ja Euroopa Liit peaksid olema sama tublid , kui nad on siiamaani olnud. See kõik teeb ühiskonda ainult paremaks.
Euroopa hakkas ühinema juba pärast Teist maailmasõda. Eesmärgiks oli lõpetada vana vaen ja tagada õitseng kõigi Euroopa rahvaste vahel, oli tahtmine rajada ühine majandus ja poliitika ...
Essee autori varjunimi : Ronja
Euroopa hakkas ühinema juba pärast Teist maailmasõda. Eesmärgiks oli lõpetada vana vaen ja tagada õitseng kõigi Euroopa rahvaste vahel, oli tahtmine rajada ühine majandus ja poliitika.
Tänapäeval liigub Euroopa ühtse kultuuri ja identiteedi poole. Nagu ütles C. H. Fredrikson: «Ühise identiteedi puudumisel pole võimalik püsiv Euroopa ühendus. Ja üleeuroopalise avalikkuse sfääri puudumisel pole võimalik ühine identiteet .» Euroopa ühine identiteet eeldab ühist ajalugu, mida leiab rahvusriikide eelsest ajastust. Rahvuslik ühtsus põhineb esmalt võidetud lahingutest või kadunud kangelastest.
Tänane Euroopa saab olla ainult demokraatlik ja mitmekeelne. Jaan Kaplinski väidab: «Pole mingit Euroopa kultuuri identiteeti enam ammu olemas. Eurooplased on lihtsalt olnud nii edukad oma kultuuri eksportides, et see on levinud igalepoole maailmas.» Selge on see, et kui tänane Euroopa ei oleks demokraatlik, siis poleks ta ju selline, nagu on. Samas peaks igal rahval säilima oma keel, mis on iga rahva äravõetamatu omapära. Euroopas võiks kasutusel olla oma ühtne keel, milleks ongi valitud inglise keel.
Euroopa avalikkuse sfäär eeldab üleeuroopalisi väljaandeid, mis lugejaid ja vaatajaid liidaks. Näiteks iga aasta maikuus korraldatakse Eurovisioni lauluvõistlust, mis on kuulus üle maailma ja mida vaatavad kindlasti kõik eurooplased. Rahvuslik ühtsus algab keelest, kultuurist, maast ja riigist ning lõpeb majanduslike, regionaalsete, globaalsete mõõtmetega. Euroopa inimesed on kõik ühtemoodi – hingavad sama õhku, joovad sama vett, toit on peaaegu sama. Euroopa inimesed tahavad kaitsta oma planeeti, et tulevikus oleks turvalisem elukeskkond. Praegu ollakse küll majanduslikult edukad, kuid keskkonnale siiski kahjulikud. Eriti kahjulikuks on muutunud jäätmekäitlus. Metsad on inimeste jäetud prügi täis, laevad lasevad oma jäätmed merre jne. Euroopa Liit peaks rohkem mõtlema maapiirkondadele, et arendada põllumajandust. Väike loomapidaja ei löö Euroopa Liidus kahjuks üldse läbi, seepärast liiguvad ka inimesed küladest linna, kuna neil ei ole maal tööd ja nii meie külad tühjaks jäävadki. Kui aga inimene tegeleb mingi erilise plaaniga ja kavatsused on õiged ning tõesed, siis toetab Euroopa Liit heameelega.
Euroopa Liidu kodanikul on õigus vabalt reisida, elada, õppida ja töötada kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ning tegutseda võrdse kohtlemisega Euroopa Liidu turul ja tegeleda iseseisva äritegevusega. Lisaks on igal Euroopa Liidu kodanikul õigus saada konsulaar- ja diplomaatilist kaitset kolmandates riikides, see tähendab, et Euroopa Liidu kodanikuna on võimalus abi saamiseks pöörduda Euroopa Liidu diplomaatilise esinduse poole. Euroopa Liidus kehtib kindel reegel: mehed ja naised saavad võrdse töö eest võrdset palka. Ühisturg on alandanud hindu ja suurendanud valikuid .
Euroopa Liit on nagu lapitekk, mis iga riigi liitumisega läheb järjest suuremaks ja paremaks. Maakaardilgi on suurelt kirjutatud «EUROOPA», aga riigd on kõik nagu kokku traageldatud. Piirid mitte ainult ei ühenda, vaid ka võimendavad seda. Samas on olemas ka mingi jõud ehk valitsus, mis seda kõike kindlakäeliselt suunab ja kontrollib. Nii võibki küsida, kust õieti algab Euroopa ja kus on ta lõpp?
Minul on hea meel, et me kuulume Euroopa Liitu, meil on suuremad võimalused ennast teostada, minna mujale maailma õppima või töötama. Ma väga loodan, et Euroopa Liit võtab meid tõsisemalt kui Eesti esimesel valitemiseajal. Väga kahju on ainult sellest, et Euroopa Liit seab meile igasuguseid piiranguid. Võtame näiteks selle väga aktuaalse suhkrutrahvi teema. Miks tekitada sellest suur kisa , kui palju on Eestis suhkrut tarbitud. Seda aga ei arvesta mitte keegi, et eestlastel on oma tava, ehk isegi hobi, teha talveks hoidiseid ja see nõuab väga palju suhkrut. Lisaks on veel meie rahva suur uhkus kommivabrik «Kalev», mida peaks isegi kogu Euroopa tundma. Maiustused võtavad lõviosa suhkrust . Unustada ei tohiks ka veini- ja viinatootjaid, kes samuti tarbivad suurel hulgal suhkrut. Meie toodang ei jää ainult Eestisse, vaid läheb ka välisriikidesse. Kui nii võtta, siis osa suhkrust läheb ju Euroopasse tagasi. Euroopa Liit peaks rohkem kaaluma tõsisemaid asju ning paigutama oma raha sinna, kuhu seda tõesti on vaja paigutada. Tore on seegi, et iga projekti täitmise korral käib kaasas ka kontroll, kahju vaid, et kontrollid on jäänud liiga pealiskaudseks.
Tulevik aga on juba nii kindlapeale rajatud, et seda vist muudab ainult maailmalõpp või suur ülemaailmne katastroof. Tulevikult ootan ma siiski rohkem reaalset looduse- ja keskkonnakaitset . Maaelu parem elujärg on juba praegu silmaga näha, loodan väga, et see ainult hoogustub ja paraneb veelgi. Ehk tulevikus saavad inimesed sellest aru, kui üürike ja kallis on see elunatuke, mis meile antud siin maailmas elada. Elu tuleks hinnata ja hoida nagu väikest hingitsevat leegikest oma tuleasemes, võib-olla kunagi jõuame nende tõeliste väärtusteni, rohkem ju polegi vaja.
Kokkuvõtteks loodan, et Euroopa Liit saavutab oma õiglased eesmärgid ja kogu Euroopa rahvas mõtleks nagu üks eurooplane. Olla eurooplane tähendab olla kultuurne, haritud, teistest lugupidav ja hooliv inimene. Ainult sedasi saame muuta maailma paremaks.