2001.aasta kevadel välja antud artiklis: ,,Peaaegu igal kuul võib Eesti ühiskonna keelekasutuses märgata mõnd uut inglise päritoluga sõna." See väide pole sugugi mitte vale. Kuid kas võime end pidada ka sadade aastate pärast eestlasteks, kui me ei räägi enam oma emakeeles, vaid oleme praktiliselt üle võtnud teised keeled ning unustanud oma rahvuse ja päritolu? Selles uurimustöös vastame küsimustele ,,Kes on eestlane" ja ,,Mida tähendab olla Eurooplane." Lisaks uurime, millised on klassikaaslaste seas läbi viidud küsitluste tulemused. Juttu tuleb Euroopa suurimatest rahvustest ning keeltest, seal hulgas kindlasti Eestist, eestlastest ja meie emakeelest- eesti keelest. Eestlane kes ta on? Ilmselt lihtsaim definitsioon oleks , et oma iseseisvuse väljavõidelnud väike rahvas väikesel territooriumil, kes hoiab kokku ühise raske mineviku tõttu. Kuid kes on eestlased? Kas tõesti ainult väike rahvus, kel on vaid ühine minevik
Igal paigal on oma aura, mis kehtib nii inimese kui ka looduse kohta. Eesti on seisnud aastatuhandeid Euroopa lääne ja ida piiril ja eestlaseks nimetav kooslus Läänemere idarannikul peab seda kohta kangekaelselt enda omaks. Eestlastel on õnnestunud vältida teravaid vastuolusid nii oma vaimses kui materiaalses kultuuris ning sulatada ühte enda vana ja ürgne ning saabunud uus ja võõras. Eestlaste jõud, tarkus ja töökus on alati olnud seotud maa ja loodusega. Meie uhkus ja rahvuslik identiteet ei ole kunagi olnud hoonetes ja rahas, vaid ikka maas ja looduses. Eestimaa tulevik on seotud loodushoiu tulevikuga, sest inimese eksistents sõltub loodusressurssidest ja inimkond peab olema jätkusuutlik. Eesti poliitikute teadvusesse peab jõudma arusaam loodushoiu vajadusest. Loodusressursside ja nende kasutamise üle tuleb hakata pidama samasugust arvestust nagu peetakse rahas mõõdetava kapitali üle. Kas mürgitame õhu ja vee, jätame oma lapsed ja lapselapsed ilma puhta õhu ja veeta?
EL roll maailmapoliitikas - tegelikkus ja võimalused EL on juba praegu mõistlikkuse hääl maailmas. Me oleme oma südameasjaks võtnud jätkusuutliku arengu ja kasvuhoonegaaside vähendamise. Muredes keskkonna pärast on EL maailmas eestkõneleja. Ühendkuningriigis korraldatud valitsuse uuringu kohaselt on noorte suurimaks hirmuks hirm maailma tuleviku ees. Eurooplased vaatavad juba praegu maailma kui ühte tervikut ning oleks tore, kui meie võim maailmapoliitika kujundamisel oleks suurem. Euroopa Liit on oma olemuselt väga unikaalne, ta ei ole küll suveräänne riik, kuid ometigi peitub selle taga rohkem, kui pelgalt valitsuste vaheline organisatsioon. Majanduslik kaal maailmas on meil väga suur, globaalselt oleme omandanud juhtrolli kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimistel. See kõik põhineb muidugi omakasul
Euroopa Liit pole aga kõigest rahapada lisaks toetustele avanevad meile ühinedes uued dimensioonid oma rahvuse reklaamimiseks mujal maailmas. Eesti keel saaks EL-i ametlikuks keeleks, see aga tähendab paremaid keele õppimise ja õpetamise võimalusi nii Eestis kui Euroopa riikides. Asjaajamiskeele staatus annaks kunagisele maakeelele, mida veel sada viiskümmend aastat tagasi ei peetud isegi üleskirjutamise vääriliseks, suurema rolli kui kunagi varem. Mis puutub inglise keele järjest kasvavasse tähtsusesse, siis ei ole minu arvates tegemist mitte Euroopa Liidu kaasmõju, vaid ülemaailmse protsessiga. Käimas on üleilmastumine nähtus, mille vastu eestlastesugune väikerahvas üksinda midagi märkimisväärset ära teha ei või. Seega oleks ka siin EL meile pigem toeks kui takistuseks kui pisikese Eesti hääl ei kõla maailmas kuigi kaugele, siis eurooplaste häälte ühine koor on selgelt kuulda ka teisel pool maakera.
Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor Ettevõtluse Instituut Turunduse eriala Mait Adoma Euroopa- mis edasi? Essee Juhendaja Andres Arrak Tartu 2011 Euroopa- mis edasi? Praegune olukord Euroopas on huvitav ja annab mõtlemisainet- mis edasi saab, kas on tulemas uus majanduskriis, kuidas Eestil läheb jne. Enamus meist elab oma igapäevarutiinis võideldes argipävamuredega ning konstateerides fakti, et pole tööd, raha ega süüa. Lõhe Eesti ühiskonnas on väikese aja jooksul veelgi kasvanud, inimesi kes elavad allapoole vaesuspiiri on lubamatult palju. Vajalike ressursside puudumine tekitab inimestel alalhoiuinstinkti ja seega hakatakse paremaid võimalusi mujalt maailmast otsima. Paljud vanemad lähevad välismaale tööle, jättes pere siia maha. Halvimal juhul minnakse kahekesi mujale raha teenima, jättes lapsed
jõudnud piirini, kus ligikaudu viiendik rahvast paljudes maades on valmis hääletama võimule karmima immigratsioonipoliitika toetajad. Inimesed on niivõrd pagulaste vastu, sest on levinud arvamus, et pagulased ei tee ise üldse tööd, vaid elavad toetustest, mida riik neile pakub meie rahadest. Ometi on sotsiaalmeedias levinud pilte ning postitusi sellest, kus mustanahaline teeb tööd riigis, kuhu ta on immigreerunud. Eurooplane ei ole väga salliv teistsuguste inimeste vastu, näiteks nagu on pagulased. Poliitik Tunne Kelam on öelnud: „Euroopa solidaarsus tähendab mitte üksnes „kõik ühe eest“ vaid ka „üks kõigi eest““. See tähendab seda, et iga riik peab olema valmis aitama Euroopa Liidus olevaid riike. Näiteks aitame me praegu majandusraskustes olevat Kreekat ning kui olime ise paar aastat tagasi samas seisus, siis aitasid ka Euroopa riigid meid. Liidu
rääkima. Usun, et lahkumise järel dereguleerib Suurbritannia end oluliselt ja hakkab majanduslikult kiiremini arenema kui Euroopa Liit. Nii peaks ka ühendusel olema võrdlemisi selge, et rohkem bürokraatiat ei too sidusamat ega paremat Euroopat. Paremäärmuslaste esiletõus valimistel Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis, aga ka rahvahääletus Kataloonias on andnud selgelt mõista, et suur osa eurooplasi ei taha suurt, vaid kohalikku kontrolli. Esimest korda pärast Teist maailmasõda on Saksa parlamendis äärmuslikud parempoolsed, kes olemata võimul, saavad põhjustada palju probleeme. Nüüd on tugevate juhtide nagu Angela Merkeli, Emmanuel Macroni ja Donald Tuski otsustada, millises suunas Euroopa liigub, kus juures ärimehe vaistu ja kõrvaltvaataja pilguga Prantsuse presidendil on selge potentsiaal saada kahekiiruselise Euroopa arhitektiks. Ühendatud valuuta- ja fiskaalpoliitikaga liit peab sündima loomulikult. Euroopa Liidu tihe koostöö majanduskoostöö
negatiivset kuvandit. Föderaalne Euroopa oleks justkui täiesti uus eksperiment, mille õnnestumisel pole mingit garantiid. Samas on selge, et Euroopa on aina enam hakanud juhtohjasid ka majandussfääris käest andma ning raskuskese on pigem langenud Aasia riikidele. See tähendab, et globaliseerumise mõistmine ja selle kasulikkuse rakendamine võiks olla edasise Euroopa eesmärk. Lahtiseks jääb aga küsimus, kuidas seda saavutada. 14 Martin Kala. Postimees. AK. Hea on olla eurooplane. 11.05.2013, lk. 4. 5 Kasutatud kirjandus 1. Buldas, Velda. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013. 2. Cameron, David. The Guardian. David Cameron EU speech – full text. 2013 jaanuar. [http://www.guardian.co.uk/politics/2013/jan/23/david-cameron-eu-speech- referendum] 3
Mida positiivset ja negatiivset on kahe aasta jooksul Eestile andnud Euroopa Liit? Eesti on täieõiguslik liikmesriik alates 1. maist 2004. Euroopa Liit kujutab endast mitmekeelset ja kultuurilist elukeskkonda, kus liikmesriikide kodanikud saavad ilma oluliste piiranguteta elada, reisida, õppida, töötada ning sooritada mitmeid otsuseid ning teha tehinguid. Erinevates eluvaldkondades kehtivad Euroopa Liidu kodanikele ka teatud õigused ning samuti tuleb kinni pidada mitmetest reeglitest ja piirangutest. Laienemisega kaasnevad veel potentsiaalsed riskid, mis tulenevad massilisest migratsioonist, suurenevast kuritegevusest, tarbijakaitsest, kultuuriidentiteedist, madalamatest keskkonnanormidest jne. Kuna Euroopa Liiduga liitudes avanesid ka eestlastele mitmesugused teed n-ö ,,laia ilma" rännata, siis ongi 2 aasta jooksul kujunenud populaarseks noorte töötajate vaba liikumine liidu liikmesriikides. Peamiselt ajendab neid riigist lahkuma sissetulekute erinevus võrreldes t
samasuguseid karjääritegemise võimalusi, nagu olid Eesti noortel nt. ajakirjanduse, panganduse või riigiteenistuse alal Eesti, polnud neil tegelikult kusagil mujal. 7 Eeldatavasti peaksid Euroopa Liidu tingimustes paranema ka rahvussuhted ning Eesti elavate mittekodanike olukord. Liiduga ühinemisel peaks Eestis tekkima tuhandeid nn. eurovenelasi, s.t. inimesi, kel on kolmekordne identiteet. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga annaks siinsetele venelastele võimaluse läheneda Euroopa suurrahvastele. Avaldades edukamalt survet Eesti senise kodakondsuspoliitika muutmiseks ja ignoreerida eesti keele omandamise nõuet. Eesti venelaste eurointegratsioonile võib iseloomulikuks saada tendents ,,vaadata Tallinnast mööda" - sellistele ootamatule järeldusele jõudis Andrei Hvostov. Siiski pole seda teemat veel kuigi sageli puudutatud
Tüüpilised föderatsioonid on USA, Saksamaa, Austria, India, Brasiilia jmt. Valdavalt omavad föderatsiooni osad pigem administratiivset omavalitsust kui riikide tunnuseid ja föderatsioon on tervikuna homogeenne, kuigi rahvastik võib iga osariigi sees olla heterogeenne (erandiks on mõnel määral India). Näiteks ei erine USA osariigid ja Saksa liidumaad teineteisest ei asjaajamiskeele ega üldise kultuuritausta poolest ja riigitasandi- identiteet on neis tugevam kui osariigi identiteet. Euroopas see nii ei ole. Euroopa riigid on ajalooliselt rahvusriigid, kelle identiteet on ja jääb sõltumata EL-i arengusuunast tugevamaks kui EL- kui terviku identiteet. EL-i liikmetel on vaatamata retoorikale piisavalt erihuvisid, sh suhtluses naabritega väljaspool EL-i (näiteks Rootsi ja Norra või Horvaatia ja Bosnia), mida ei ole otstarbekas tsentraliseerida Brüsseli monopoliks. EL-i liikmed on piisavalt erinevad, mistõttu pädevamaid otsuseid osatakse teha
mis saab siis, kui mõnel riigil ei olegi üheski valdkonnas absoluutset eelist? Kuigi globaliseerumise pooldajad ei soovi seda tunnistada, on sellistel riikidel ainult kaks võimalust kas välja surra või vähemalt osaliselt oma majandus sulgeda. Tavaliselt kaitstakse sellistel puhkudel kõige olulisemaid osasid majandusest, millest sõltub riigi majanduslik julgeolek. Eeskätt on nendeks majandusharudeks põllumajandus ja energeetika. Globaliseerumine Eestis Kõige olulisemaks positiivseks sammuks Eesti riigi globaliseerumisprotsessis on kindlasti Euroopa Liiduga ühinemine, mis teenib ennekõike eesti rahva heaolu parandamise huve. EL- ga liitumine on Eesti jaoks olnud muidugi ühelt poolt vägagi paljutõotav võimalus. Liikmestaatuse omandamise järgselt on arutelu Euroopa lõimumise tähenduse, arengusuundade ning mõjude üle järjest tähtsustunud, kuna täieõiguslik liikmestaatus
Jõustumise järel kujuneb see leping Euroopa Liidu raamistikuks järgnevate aastate jooksul. Uus leping lisab kehtivatele lepingutele suurema osa varem põhiseaduse lepinguga kokku lepitud muudatustest. Leping annab meile 27 ja enama liikmesriigiga toimimiseks vajaliku institutsionaalse struktuuri selle jõustumise järel peaks pikaks ajaks lõppema debatid ELi sisemise töökorralduse või edasise laienemise võimatuse üle ja me saame keskenduda tegelikele probleemidele nagu energeetika, kliimamuutused, majanduse areng jne. Reformileping pole ainult vormilt erinev põhiseaduse lepingust. Eesti jaoks on väga positiivne, et selles on aja vaimule vastavalt käsitletud ka uusi teemasid. Iseäranis oluline on meie jaoks suurema tähelepanu pööramine energia valdkonnale ja liikmesriikide vahelise energiasolidaarsuse selgesõnaline sätestamine juhul kui ühe riigi energiavarustus on
Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks. Peale taasiseseisvumist oleme meie, eestlased, ikka ja jälle endale rusikaga vastu rinda tagudes end kultuurrahvaks ja Euroopasse kuuluvaks tunnistanud. Kuid ka selline suhtumine on ikka õige!? Kuna meie vanavanemad või vanemad on ise võidelnud eesti vabaduse eest, siis oleks õige eelistada eestlaseks olemist. Olla eestlane tähendab hoopis midagi muud, kui olla eurooplane. Kuna eestlasi on piisavalt vähe ja nende hulk ei ole just piisavalt silmatorkav, siis on uhke olla üks vähestest eestlastest. Olla eurooplane tähendab minu jaoks hoopis midagi muud. Pärast Euroopa Liitu astumist on paljud eestlased soovinud saada eurooplasteks ja on seda ka oma mõtetes. Kuid mina eurooplaseks olemist ei eelista, kuna eestlane olla on uhke ja hää. Eestlastel on juba ammusest ajast teadatuntud loosung, milleks on '' Olgem
Eesti on Euroopa Liidu liige. See on meile andnud nii palju eeliseid kui ka toonud terve hulga uusi kohustusi, millega Eesti veel päris harjunud pole. Me saame ennast nüüd, Euroopa Liidu liikmena, tunda natukenegi turvalisemana, eriti Arvestades hiljutisi suhete teravnemisi Venemaaga. Aga see turvalisus ei tule tasuta, tänu sellele turvalisusele peavad meie sõdurid käima välismissioonidel. Selles maailmas teadagi ei ole tasuta eineid. Kõige suurem pessimist võib väita, Euroopa Liiduga liitumise ja selle liikmeks olemisega kaasnevad liig suured kohustused, aga tegelikult võib öelda, et liitudes sellise suure poliitilise ühendusega, kindlustasime me enda riigi säilimise, olgu rahvusliku identiteediga nii nagu on. Eesti liitus Euroopa liiduga 2004ndal aastal, peale seda on tekkinud juurde palju kohustusi ja ülesandeid. Seoses liitumisega on avanenud Eestil võimalusi rääkida kaasa ELi poliitikate kujundamises ning menetleda ELi õigusakte. Eesti Euroopa Liidu suunaline
Meetmed riikie ohjeldamiseks ning abipaketid on olnud targad investeeringud tulevikku. Samas võib negatiivse poole pealt välja tuua, et kriis mõjud pole täielikult kadunud ning see on loonud pinna radikaalsematele mõtteavaldustele, mis viitavad föderaalse ja ühtse Euroopa loomisele. 15 Ivar Raig. Sirp. Millist föderatsiooni luuakse Euroopas. 03.05.2013. 16 Martin Kala. Postimees. AK. Hea on olla eurooplane. 11.05.2013, lk. 4. 6 Teisest küljest ei tasuks kriisi ka üle hinnata, kuna see on mõneti loogiline ajalooline paradoks – langusperioodi on võimatu ennetada ning rasked ajad on tuleviku seisukohalt õppetunni väärtusega ning parimal juhul suudetakse vigu vältida. Lisaks näitas finantskriis eurotsoonile, kuivõrd rutakalt ning tagajärgedele mõtlemata on tegutsetud. Kokkuvõttes võib antud kirjatüki
Sisukord Sissejuhatus Hästi oluline on tänapäeva iga riigi arenemine nii majanduslikus pooles kui ka sotsiaalses pooles. Kui praegu mõelda mõned aastad tagasi minevikku, siis majanduslangus mõjutas kõiki riike, kuid erinevalt. Et jälle majandus on hakanud elavnema, siis iga riik peaks tegema tarku otsuseid ja panustama sellele, et edasine kasv ei oleks keeruline ja mööduks suuremate takistusteta. Seega, milline oleks Eesti jaoks selline edasiviiv jõud, kas oskustöölised tööstusühiskonnas või hoopiski infoühiskond? Kõige lihtsam järeldus oleks, et infoühiskond viiks meie majandust edasi. Räägitakse meist kui e-riigist ja kõrgelt arenenud infotehnoloogiaga riigist. Kuid, kas sellise väikese riigi jaoks oleks selline liikumine õige otsus. Ometigi on meil Euroopa Liidu tasandil suured põllud ja metsad ja sellega ka kaasnenud toetused. Milleks mitte arendada oskustöölistega tööstusühiskonda. Kõige selline põhilisem ja olulisem küsimus on kuidas panna ma
Euroopa Liidu eksamikonspekt Euroopa komisjon EK (Euroopa komisjon)on kaasatud otsuste vastuvõtmise protsessides kõikidel tasanditel. Tihti EK võim on veel suurem, selle tõttu, et teised EL-i institutsioonid ei taha või ei saa tagada tugevat juhtimist. Komisjon on EL süsteemi südames. Kohalemääramine ja koosseis Komisjonäride kolleegiumis alguses oli 9 liiget, siis see arv kasvas, sellega kui liitusid uued riigid. Igast riigist pidi olema vähemalt üks komisjonär, aga suuremad riigid esindasid isegi kahte, kuni oli Nizza sametini, kus oli kokkulepitud, et iga liimkesriik, saab nomineerida ühte komisjonääri, ning nende maksimum arv on 27. Igal komisjonääril on oma pädevus ning oma valdkond ja kõik saavad kokku komisjonäride kolleegiumil. Vanasti EP ja Komisjoni side oli üsna nõrk. Asjaolud muutusid Amsterdami lepingu pärast. Pärast seda EP määrab ametisse EK presidendi (keda nomineerib Euroopa Nõukogu) ning kinnitab kogu kolleegiumi (kogu komisjoni). Olid ka j
Tallinna Ülikool Ühiskonnateaduste Instituut Haldus- ja ärikorralduse õppekava Rahvusvaheliste suhete alused Iseseisev töö Eesti välispoliitiliste valikute ajaloolised mõjurid ja tänapäeva suunad Koostaja: Juhendaja: Tallinn 2015 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3
Euroopa Liidu kordamisküsimused ja vastused. Euroopa Liidu ajalooline kujunemine ja lepingud 1. Millised sündmused pärast II maailmasõda aitasid kaasa Euroopa lõimumisele? Mis oli Ühtse Euroopa loomise motiiv? Prantsusmaa ja Saksamaa ajaloolise rivaliteedi elimineerimine, Marshalli plaan 1947 (abiprogramm sõjas laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks), Euroopa/Haagi kongress, Euroopa Majanduskoostöö organisatsiooni asutamine, Euroopa Nõukogu asutamine. Loomise motiiv: rahu, Euroopa solidaarsus ning majanduslik ja sotsiaalne progress. 2
muutuda. Pedagoogiline tarkus peitubki selles, kuidas saavutada, et pingutusele järgneks nauding. Kooli teemal rääkides on viimasel ajal tõdetud, et jah, Eesti lapsed on küll targad ja saavutavad testides häid tulemusi, kuid samal ajal kurdetud, et nad pole koolis õnnelikud. Kui mõistlik on õpilaste õnnetunnet koolis esiplaanile tõsta, seda enam, et pingutamine, mis on korralikult õppimiseks vajalik, kedagi vaevalt õnnelikuks teeb? Mingil moel võiks seda siiski arvestada, et õpilane ei läheks tasakaalust välja. Ta on pidevalt õnnetu, kui ta kogu aeg tunneb, et pole ikka küllalt hea. Ma ei saa öelda, et oleksin ka ise olnud koolis õpingute suhtes eriliselt õnnelik. Aga on tõsi, et olin kogu aeg õnnelik selle üle, et koolis oli hea seltskond, fantaasiarikas ja lustakas olemine. Võib-olla peaks sõna «õnn» siin ümber tõlgendama
Kaido Rannu AL-31 Eesti Euroopa Liidus positiivsed või negatiivsed kogemused Eesti liitus Euroopa liiduga 1. mail 2004 aastal. Varsti saab juba viis aastat täis selle liikmeks olemsisest. Euroopa liit on kaasa toonud palju muudatusi ja väga paljud neist on kaasa toonud positiivest vastu kaja aga mõni ka negatiivset. Üheks suureks muudaduseks oli Shengeni viisa, mis muutis Euroopa liidu liikmes riikide vahelise reisimise viisa vabaks. See muutis välismaal töötavate inimeste elu selle võrra lihtsamaks, et ei pidanud enam uut viisat taotlema või pikendama kui tahtis uuesti sinna riiki tagasi minna. Tudengitel on ka lihtsam minna nüüd välismaale õppima tänu sellele viisa vabadusele. Tänu sellele kasvas ka transpordi vedu ja riigi piiriületus kontrollpunktides järjekorrad vähenesid ning kaup jõudis natuke rutem tarbijani. Oma silmaringi oli ka nüüd lihtsam laiendada kuna ei pidanud viisat taotlema. See suurendas kindlasti turistide arvu ja tänu sellele hakka
EUROÜLIKOOL KUJUNDUSKUNSTI TEADUSKOND JEKATERINA KONSTANTINOVA ,,KOLME AASTA PLUSSID JA MIINUSED EESTIL EL LIIKMENA" EUROINTEGRATSIOONI ALUSTE ALANE ESSEE JUHATAJA: J. VÄRK KURSUS: SK-II A (2) TALLINN 2007 Eesti lähiajaloo kaks olulist pöördepunkti: taasiseseisvumine ja liitumine Euroopa Liiduga (koos NATO liikmeks saamisega) on muutnud aktuaalseks Eesti kollektiivse identiteedi uued käsitlused. Kuulumine 1990. aastate algul "endiste nõukogude vabariikide", sajandivahetusel "Euroopa Liiduga ühinemist taotlevate" riikide ning alates 2004. aasta kevadest "uute Euroopa Liidu liikmesriikide" hulka on olnud väga kiire paradigmade vahetus. Olulisim aspekt selles protsessis on olnud geopoliitilise konteksti muutumine ida-lääne suunal, kuid vähetähtis ei ole olnud ka kultuuriliste mõjuväljade muutumine. Eestlu
Eesti on Euroopa Liidu liige. See on andnud meile palju eelised kui ka toonud meile terve hulga uusi kohustusi, millega Eesti veel päris harjunud pole. Me saame ennast nüüd, Euroopa Liidu liikmena, tunda natukenegi turvalisemana, eriti arvestades hiljutisi suhete teravnemisi Venemaaga. Aga see turvalisus ei tule tasuta, tänu sellele turvalisusele peavad meie sõdurid käima välismisioonidel. Selles maailmas teadagi ei ole tasuta eineid. Kõige suurem pessimist võib väita, Euroopa Liiduga liitumise ja selle liikmeks olemisega kaasnevad liig suured kohustused, aga tegelikult võib öelda, et liitudes sellise suure poliitilise ühendusega, kindlustasime me enda riigi säilimise, olgu rahvusliku identiteediga nii nagu on. Eesti liitus Euroopa liiduga 2004-dal aastal, peale seda on tekkinud juurde palju kohustusi ja ülesandeid. Seoses liitumisega on avanenud Eestil võimalus rääkida kaasa ELi poliitikate kujundamises ning menetleda ELi õigusakte. Eesti Euroopa Liidu suunaline
arvates ka kuuluvad sellesse. Grupi tunnused on järgmised. Liikmetevaheline koostöö: ühise tegevuse kavandamine, ühine tegutsemine jne. Tegevuse iseloomulikud jooned ja ühistegevuse viisid määravad grupi struktuuri. Liikmeskond, gruppi kuuluvuse tunne – meie-tunne. Grupi liikmeks saamine, gruppi kuulu-mine toimub sõltuvalt grupi tegevusest, eesmärkidest, illegaalsusest või legaalsusest jne. Vahel peab gruppi astuja tegema läbi mingi rituaali. Grupi identiteet – teadmine endast grupis vastavas sotsiaalses staatuses ja suhetes. Grupp tegutseb ühiste poliitiliste huvide nimel. Need huvid realiseeruvad võimu jagamises, teostamises ja säilitamises. Poliitilise organisatsiooni raames eristatakse tavaliselt huvigruppe, liikumisi ja parteisid. Huvigrupid-liikumised ja parteid on ebapüsivad ning sulavad sageli üksteisesse. Paljud poliitilised parteid on saanud alguse mitmesugustest ühiskondlikest liiku-mistest.
Kas Euroopa Liitu kuulumine piirab Eesti Vabariigi suveräänsust? Mais aastal 2004 said kõik majandustargad ja muud asjateadlikud rahus pudelid kihisevaga lahti korkida ja hüüda üksmeelselt: ,,Tere, Euroopa Liit!" Tavalisele inimesele oli too uudis muidugi täiesti igapäevane, vaid mõned üksikud sõnumid jäid lihtkodanikule kõrva, näiteks et hinnad tõusevad pikapeale, aga see on lõpp-perspektiivis siiski kasulik. Kuid nüüd, aastal 2011, kui oleme päris tükk aega juba liidus olnud, hakkavad välja tulema ka vead. Üks suuremaid prohmakaid, mis eestlasi kohe esimestel aastatel tabas, oli suhkrutrahv. Eelnevas ajaloos muutuste poolt räsitud maarjamaalast hirmutas väga mõte, et meie igapäevane toiduaine suhkur peagi tohutult kallineb. Seetõttu hakatigi pakke metsikutes kogustes juurde ostma, et kui ajad raskemaks lähevad, siis on hea kuskilt voodi alt välja tuua tulevikus valge kulla staatusega kristalle sisaldavad pakid. Kogu poodide tühjenemis
Eesti asend Geograafiline asend peegeldab geograafilise subjekti (riigi, regiooni või asula) asukohast tulenevaid suhtlemisvõimalusi temast väljapoole jäävate, ent subjekti jaoks oluliste geograafiliste nähtustega. Subjekt peab kuskil Maa peal asuma ja olenevalt asukohast on ta suhtlemisvõimalused soodsamad või ebasoodsamad. Subjektiks on meie juhul Eesti ühiskond. Seda võib vaadelda suhtes oma asukoha loodusnähtustega (loodusgeograafiline asend), suhtes oma majanduslike partneritega (majandusgeograafiline asend) ja teiste ühiskondade ning riikidega (poliitgeograafiline asend). Loodusgeograafiline asend Eesti asub kõrgetel laiuskraadidel. See tingib suhteliselt jaheda, majandustegevuseks mitte just eriti soodsa kliima, mis tänu Põhja-Atlandi hoovusele on siiski soodsam, kui sellisel laiuskraadil tavaline. Et pooluselähedased alad on asustamata, siis paikneme ka asus
Aktiivne vananemine "Noorus on aeg tarkust õppida, vanadus seda kasutada." J. J. Rousseau Igal inimesel, kes elab Euroopa Liidus, peaks olema õigus väärtuslikule elule, olgu selleks siis kas noorema või hoopiski vanema generatsiooni esindaja. Maailmas leidub ju palju selliseid motosid ning müüte, mille kohaselt on kõigil inimestel võrdsed õigused. Taolised sõnad on kirja pandud ka erinevate riikide põhiseadustesse kui üks põhiline inimõigus. Seda kõike lähemalt uurima hakates ning mõeldes Euroopa aasta põhimõtte peale, tekkis mul aga küsimus, kas ikka on? 2012. aasta on põlvkondadevahelise solidaarsuse ja aktiivsena vananemise Euroopa aasta. Antud aasta eesmärgiks on informeerida nooremat põlvkonda vanemate inimeste panusest ühiskonna heaks, edendada suuremat koostööd ja huvide ühtsust erinevate generatsioonide vahel, levitada häid tavasid ja kogemusi ning edendada aktiivs
Kust me tulime? Tänapäeva kiire elutempo juures, mil pidevalt toimub kuhugi pürgimine, läheb kergelt meelest kes me ise tegelikult oleme, kust pärineme. Eestlased on oma selgeks veendumuseks kujundanud, et tuleb kindlasti olla eurooplane. Võideldakse ja pingutatakse jõudmaks olukorda, kus taas võidakse meid pidada mõnele standardile vastavaks. Kas see eesmärk on õige ja aus või üritame lihtsalt olla kellegi moodi ehtida end võõraste võltside sulgedega? Vastuse saamiseks tuleb heita põgus pilk ajalukku. Üks põhilisemaid ja tähtsamaid fakte meie pärinemise kohta on see, et kuulume suurde Soome-Ugri keelkonda ning oleme kultuurilt just selle tõsiasja tõttu iseäralikud võrreldes
arengutrendidega). Peamiseks mureks on aga riikide reaalne suutlikkus otsustada oma majanduse või sotsiaalarengu üle. 2.2 Kultuurilised identiteedid Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kui rahvas ei toeta demokraatlikke väärtusi ja tavasid, siis ei saa demokraatiat ka ülevalt poolt käsu korras kehtestada. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo, sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk identiteet. Samastumine ehk identifitseerumine võib toimuda erinevatel alustel. Kokkukuuluvust tunnetavad näiteks ühe paikkonna, ühe rahvuse või ka ühe usutunnistusega inimesed. Ühiskonnad erinevad üksteisest selle poolest, kui palju elab neis etnilisi ja usulisi gruppe. Mõni riik (nt Soome, Norra, Leedu) on kultuuriliselt ühtlane: ühiskonna liikmed räägivad üldiselt sama keelt, tunnistavad sama usku ning pärinevad samalt maalt. Sellises ühiskonnas
ebaselged. Laienemist ei ole võimalik kohaldada kogu maailmale ega eksportida. Tuleb leida alternatiivne väljapääs, millega sätestada oma norm rahvusvahelistes suhetes. Oma normi propageerimise eesmärgiks on see, et teised seda tunnistaksid ja omaks võtaksid, kuid siit tulebki EL-i enesekehtestamise raskus: mitte ükski suurvõim ei ole nõus teiste ettekirjutustega nende käitumise või elukäsitluse aadressil.7 Algupäraselt lõid eurooplased originaalse institutsiooni ning kehtestasid Euroopas rahvusvaheliste suhete ansambli, mis pärineb täielikult globaalsest asjade käsitlemisest. Süsteemist, milles on välistatud sõja võimalus omavahel suveräänsust jagavate riikidega, unistasid juba aastasadu mitmed siinsed juhid, mõtlejad, utopistid ja intellektuaalid.8 Luues riikide ja kodanike ühenduse, mis baseerub suveräänsuse delegeerimise põhimõttel,
Paraku ei leidnud see idee aga Euroopas loodetud laialdast kõlapinda. Pigem kujunes otse vastupidine olukord. Mitmed Euroopa tuntud tipppoliitikud, nende hulgas ka Vladimir Uljanov-Lenin , arvustasid teravalt seda Ameerika Ühendriikidelt laenatud ideed. Üpris tabavalt märkis asja kohta V.I.Lenin, et Euroopas üha enam pead tõstev totalitarism ei võimalda 20.sajandi algupoolel seda ühendriikide ideed Euroopas realiseerida. Taolise väite õigsust kinnitas peagi puhkenud I Maailmasõda. Ka 20-ndad ja 30-ndad aastad ei andnud Euroopale sellist võimalust, sest mitmeid arvestatavaid Euroopa riike juhtisid siis sellised diktaatorid nagu Hitler, Stalin, Mussolini, Franko, Salazar jt. Viimaste tegevusest kasvas välja hoopis II Maailmasõda. Selle enneolematu tapamasinaga kaasnenud määratud ohvrid ning kannatused sünnitasid Itaalia föderalisti Altiero Spinelli ja prantsuse funktsionalisti Jean Monnet`i peades aga idee luua ühine riikidevaheliste vastuoludeta Euroopa
Nizza leping Riho Kirsipuu Sissejuhatus Euroopa Liidu ja selle eelkäijate ajaloos on olnud mitmeid tähtsaid lepinguid. Nagu näiteks Ühtne Euroopa akt, Amsterdami lepe, Nizza lepe jne. Selles referaadis vaatleb autor lähemalt Nizza lepingut. Toob välja tähtsamad punktid ja eesmärgid, mis sellel kontrathtil olid ning kas ja kuidas need on elluviidud. Nizza leping allkirjastati 26. veebruaril 2001 ja see jõustus 1. veebruaril 2003. Kuna Nizza leping allkirjastati kolm ja jõustus üks aasta enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga, siis kindlasti mõjutas see leping ka meie pürgimist ja läbirääkimisi liitumaks Euroopa Liiduga. Selles töös toob autor välja Nizza lepingu peamised puntkid ja eesmärgid ning vaatleb kas neid on korrektselt täidetud ja ellu viidud. Lisaks analüüsib autor ka lepingu seost Eestiga ning kas ja kuidas see mõjutas Eesti saamist liikmesriigiks. Autor esitab ka küsimuse, et miks Nizza leping pole siiamaani täismahus täidetud ning kus on tehtud