Euroopa manifest – veenev või ebaveenev? (0)

Euroopa manifest – veenev või ebaveenev?
Kaisa Kamenik
Belgia endine peaminister Guy Verhofstadt ning saksa poliitik ja 1968. aasta Pariisi sündmuste üks peategelasi Daniel Behn-Condit, kes mõlemad hetkel tegusad Euroopa Parlamendis, alustavad oma kahasse kirjutatud Euroopa manifesti väga radikaalsel toonil (Parim kaitse on rünnak! Euroopa vaarub oma jalgadel, tema alusmüürid värisevad…)1 ning tekitavad lugejas huvi juba esimeste lausetega. Manifestis jõuavad nad rünnata eelkõige Euroopa rahvusriikide soovimatust praegust süsteemi muuta ning pakuvad ainuõigeks lahenduseks föderaalse Euroopa moodustamist. Üheks manifesti läbivaks mõisteks on ka „globaliseerumine“, mida ei nähta iseenesest probleemina, vaid eurooplaste võimetust seda enda kasuks pöörata ning ohjata .2 Kuivõrd ratsionaalne ja reaalne on Verhofstadti ja Cohn -Benditi väljapakutud variant ning mil määral jääb see unistuseks ning paljuski liialdatud reaktsiooniks praegusele olukorrale? Käesolev essee seab taustsüsteemiks 2008. aastal alanud finantskriisi , mis pakub väga olulise pinna arutlemaks Verhofstadti ja Cohn-Benditi ideede ning Euroopa tuleviku üle.
 Alates 2009. aasta novembrist, kui uus Kreeka valitsus teatas, et riigi eelarve puudujääk on deklareeritust veel suurem, on EL, vähemalt eurotsoon , olnud pidevas kriisis . Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures, Matti Maasikas, leiab, et kriis oma olemuselt ei pruugi halb olla, kuna rasked ajad tavaliselt toovad kaasa ebapopulaarsed otsused aga kõik see võib olla tuleviku hüvanguks.3 Samamoodi toovad kriisid kaasa palju erinevaid ideid, kuidas selles välja tulla – ühiskondlik diskussioon on juba oma olemuselt positiivne. Verhofstadti ja Cohn-Benditi ettepanek moodustamaks föderaalne Euroopa, pole tegelikult kaugelti originaalne ega uus. Siinkohal oleks paslik anda kiire ülevaade sarnastest ajaloolistest üritustest, mis aga siiski jäid ainult ideede tasandile . Euroopa föderatsiooni loomise esimeseks ideoloogiks võib pidada inglise kirikutegelast William Penni, kes pakkus 1693. aastal Euroopale rahuplaani Ühendriikide moodustamise teel. Teiste hulgas on sarnase visiooni edastanud ka Victor Hugo ning Winston Churchill. Prantsuse mittemarksistlik sotsialist Pierre Joseph Proudhon kirjutas aga 1853 . aastal, et kõik kesksed autoriteedid ja tsentraliseeritud süsteemid kitsendavad vabaduste ja demokraatia arengut. Proudhon pidas Euroopa Ühendriike väikerahvastele ohtlikuks.4 Leian, et siinkohal on takistuseks just Euroopa rahvaste paljusus ning mitmete riikide kogemus olla erinevatel ajaperioodidel maailma mastaabis suurriik . Riigid pigem hoiavad oma status quost kinni ning väldivad kompromisse. Samamoodi tuleb nõustuda Proudhoni mõtetega, kuna föderaalne ühendus tähendaks küll ühtset keskvõimu, kuid suurem poliitiline ja kultuuriline mõju sellelel on ikkagi suurrahvastel ning väiksemad võivad eelkõige kultuuriliselt hääbuda.
Rahaliidu loomisega Euroopa Liidus majanduslik ühtsus 20. sajandi lõpuks siiski vormiliselt saavutati, kuid loodetud poliitilist koostööd see kaasa pole toonud . Euroopa föderatsiooni idee oli päevakorras ka sajandi alguses, kuid 2004. aastal loodud Euroopa põhiseaduse lepingule, mis pidi suurendama EL-i institutsioonilisi volitusi, ei ratifisteeritud Hollandi ja Prantsusmaa poolt. Palju on vaieldud põhjuste üle, miks rahvas ei toetanud kahes ELi asutajariigis edasist föderaliseerumist. Küsitlused ja uuringud näitasid, et põhjused peitusid nii vastuseisus ELi edasisele laienemisele kui ka integratsiooni süvenemisele.5 Siin joonistub selgelt välja kartus globaliseerumise pärast ning tahe siiski kramplikult kinni hoida teatavatest rahvuriigile omastest tendentsidest. Võrreldes Ameerika Ühendriikidele ei oma Euroopa riigid ka omavahel kindlat identiteeti – puudub ühtne keel ja rahvus. Samuti on Euroopa koos Ameerika Ühendriikidega praeguses maailmas kaotanud juhtrolli suunanäitajana – Aasia riigid ei sea enam ammu läänt endale eeskujuks ning on suutnud teha suuri edusamme omal valikul.6 Samuti on lääne mainet selle sajandi alguses vähendanud sõjad Iraagis ja Afganistanis , mis oma olemuselt olid läänelike väärtuste ülekandmise katse.
Euroopa majandusliku võimetuse tõi aga otsustavalt välja euroliidu riikide strukturaalsed nõrkused – riigid ajasid oma fiskaalpoliitikat ja proovisid jälgida iseseisvalt piiranguid. Probleemid hakkasid idanema juba eoses, sest riigid liitusid eurotsooniga ettenähtud kriteeriume mitte täites. Suurimad murelapsed on olnud Kreeka, Hispaania , Portugal , Itaalia. Eelmainitud riigid on normide ees silmad kinni pigistanud ning aina oma riigivõlga kasvatanud. Samuti on probleemiks olnud korruptsioon, maksudest hoidumine jms. Praeguseks on abipaketid neid veel vee peal hoidnud ning eurotsooni lagunemise tõenäosus on pigem väike. Eurotsooni lõhenemine on siiski mõiste, mis üha enam ekõlapinda leiab, rohkem siiski radikaalsemate ja euroskeptikute poolt. Kõiki eelpool nimetatud riikide majandusi vaevab analüütikute sõnul nõrgenev konkurentsivõime ning üha suurenev eelarvepuudujääk. Ka tootmine ei näita elavnemise märke . Viimasele annaks turgutust ekspordi suurenemine. Üks võimalus selleks oleks toodete omahinna odavdamine läbi valuuta devalveerimise. Selle võimaluse eurotsooni kuulumine aga välistab.7 Eurotsoonist lahkumine tähendaks liikmesriigile raha devalveerimise variandi valimist, mis aga tooks koheselt kaasa negatiivsed tendentsid nagu hüperinflatsioon ja veel suurem majanduslangus. Struktuursed reformid aga taastaksid pikapeale usalduse. 8 Õnneks on abistamiseks valitud teine tee, sest esimene tooks kaasa ilmselt doomino-efekti, kus kõik eurotsooni riigid kiirelt uppuvalt laevalt pääseda üritaksid. Samuti tähendaks see ühisraha projekti läbikukkumist. Seega võib seniseid EL-i otsuseid probleemsete riikidega lahendamisel pidada adekvaatseteks ning föderaalse Euroopa idee pole niivõrd kõlapinda leidnud. Samas ollakse ka üsna jõetus olukorras, kuna eesmärgiks saab olla vaid eurotsooni püsimajäämine, mistõttu ei saa kõige radikaalsemaid samme teha. Lisaks on tehtud palju järeleandmisi ja rahaliselt probleemseid riike abistatud, kuid karistusmeetmed on pigem sümboolsed, mis tuleviku seisukohalt on negatiivse õppetunni väärtusega. Eurotsooni liikmed mõistavad, et nad sõltuvad üksteisest ja ei saa seega lubada ühegi riigi väljumist EL-ist, mistõttu on enesekontroll väiksem ning enda tehtud vigu üritatakse teistele lootes siluda. Samuti ilmnes kriisi ajal valitsuste lühinägelikkus.ja reageeriti nagu oleks see tulnud suure üllatusena. Eelkõige ilmnes see Ida-Euroopa puhul. Kriisi märgid nagu kõrged intressi- ja valuutariskid, raskus Ida-Aasiaga konkureerimisel olid ühed põhilistemaks hoiatusteks, et majanduskasv võib aeglustuda või peatuda .9 Siinkohal joonistub jällegi välja uute liikmesriikide võimetus laiemat konteksti aduda – loodeti võib-olla pigem tsentraalsele juhtimisele ning oldi rahul, et enda majandusruum integreeriti terve Euroopa omaga ning edasi liiguti vabaakäigul.
Globaliseerumine ei ole üheselt mõistetav protsess – selle saab lahti harutada erinevateks tasanditeks. 1990. aastatel pärast kommunismibloki kokkuvarisemist ning Aasia riikide majanduskasvu perioodi sai globaliseerumisest kultussõna. Saab eristada nii kultuurilist, poliitilist kui majanduslikku üleilmastumist. Näiteks kultuuri poole pealt Hollywoodi filmide ning lääne popkultuuri võidukäik.10 Euroliidu seisukohalt on olulised aga just majanduslik ja poliitiline ühtsus. Cohn-Benditi ja Verhofstadti jaoks on sõna ühtsus rohkem aga seotud ülemvõimuga – nii mainivad nad korduvalt, kuidas vaid tugev ja ühendatud Euroopa, mis üleilmses konkurentsis teistega võrdselt osaleb, on võimeline tagama kodanike jõukuse ning kontinendi demokraatlike, sotsiaalsete ning kultuuriliste saavutuste kaitse.11 Globaliseerumine aitas majanduskriisile Euroopas tublisti kaasa (järjest kiirenevad integratsioonid, kohanemisraskused, ümberstruktureerimise vajadus jne.)12. Tänapäeva tendentsid eurotsooni ohjes hoida on siiski tüürimas pigem föderaalse mudeli järgi ning tõmmanud otsustajate ringi koomale. Praeguses situatsioonis on see aga rohkem positiivse alatooniga nähtus. Samas nähakse Euroopa manifesti ideid siiski radikaalsetena ning viimase abinõuna. Pikemas perspektiivis on kogu euroliidu ajalugu näidanud siiski tendentsi rahvusriikide kesksest lähenemist föderaalse poole peale (ühisraha, Schengeni viisaruum jne). Seega pole välistatud Euroopa mainfestis kõlanud ideede realiseerimine tulevikus – selleks on vaja uusi kriise ning riikide tahet. Suurbritannia peaminister David Cameron leiab aga oma aasta alguses peetud palju kõneainet tekitanud kõnes, et Euroopa on põhimõtteliselt oma eesmärgu juba saautanud – rahu. Samas pakub ta tulevikuks oma visiooni, kus siiski koht rahvuslikel parlamentidel ning oluline ikkagi paindlikkus ja konkurentsivõime, millega vihjab tõusvatele majandusvõimudele. Kõne lõpus flirdib ta aga mõttega, et Suurbritannia võiks ka ilma liitu kuulumata hakkama saada aga see ei tähendaks, et riik Euroopasse ei kuuluks – suures plaanis ei muudaks see midagi.13 Cameroni kõne järgi võiks mingil tasandil arutleda, et Euroopa projekt on oma apogee saavutanud ning nüüd on oluline seda lihtsalt hoida õigel kursil. Cohn-Benditi ja Verhofstadti ideed tunduvad selles valguses ilmselgelt liiga revolutsioonilised ja Euroopa alustalasid kõigutavatena.
Euroopa Liidu kontseptsiooni on aga juba eoses sisse kodeeritud üks väga põhimõtteline vastuolu – paljud pole seda liitu üldse tahtnudki, mistõttu on raskendatud olnud ka teatud otsuste tegemine ning. Euroskeptikuid on alati olnud ning kriisi ajal kohtab neid alati rohken, kes saavad näpuga parastada. Seetõttu on ka kriiside ohjamine palju raskem, kuna teatav kontingent võib selles näha võimalust ühise Euroopa ideest loobuda ning minna tagasi täielikult rahvustepõhisele riikide kogumile. Euroopa Keskpank ning teised eurotsooni juhtorganid peavad lisaks majanduslikele otsustele pidevalt tõrjuma skeptikute rünnakuid ning pareerima ebapopulaarseid arvamusi . Kõik need tekitavad ka tulevikuks negatiivse kuvandi ning võib-olla polegi oluline, kas Euroopa suudab praegusest kriisist toibuda või mitte. Samas tasub kõige negatiivse valguses alati tuua võrdlusmoment teistega. Martin Kala toob oma äsja ilmunud artiklis välja tõdemuse, et Euroopa kodanikul ei lähe sugugi kehvemini kui teistel, kes elavad kus iganes mujal maailmanurgas. Elatakse kõrge eani, sissetulekud paranevad igal kümnendil ning kogu kontinendi valdavaks valitsuskorraks on demokraatia. Samamoodi pole isegi kriisiaeg kaasa toonud riigipöördekatseid ega relvastatud konflikte (meeleavaldused ja streigid näitavad pigem tervisliku ühiskonna omadust ja võimalust end ravida).14 Seega võib mõnes mõttes väita, et Euroopa Keskpanga ja teiste üritused nii öelda „haigeid“ riike abipakettidega ravida ja muud piirangud fiskaalpoliitikas on juba eoses targad otsused ning samal ajal mitte nii elupäästvad kui võiks arvata. Euroopa pikaaegne kogemus ning pidev areng on olnud palju olulisemad. Kriisiperioodidel tehtud otsused on olnud loogiline jätk arenguprotsessile ning samas ka vältimatu etapp.
Euroopa manifest puudutab euroliidu valusaid kohti ning tabab kohati märki, kuid liigne radikaalsus on pigem emotsioonidest suunatud ning kasutab ära käimasoleva kriisi negatiivset kuvandit. Föderaalne Euroopa oleks justkui täiesti uus eksperiment , mille õnnestumisel pole mingit garantiid. Samas on selge, et Euroopa on aina enam hakanud juhtohjasid ka majandussfääris käest andma ning raskuskese on pigem langenud Aasia riikidele. See tähendab, et globaliseerumise mõistmine ja selle kasulikkuse rakendamine võiks olla edasise Euroopa eesmärk. Lahtiseks jääb aga küsimus, kuidas seda saavutada.

Kasutatud kirjandus

Buldas , Velda. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013.

Cameron, David. The Guardian. David Cameron EU speech – full text. 2013 jaanuar. [ http://www.guardian.co.uk/politics/2013/jan/23/david-cameron-eu-speech-referendu m]

Euroopa Liidu infokeskus. Finantskriis ähvardab eurotsooni lõhestada. [ http://elik.1kdigital.com/finantskriis-ahvardab-eurotsooni-lohestada/ ]

Kala, Martin. Postimees . AK. Hea on olla eurooplane . 11. 05. 2013.

Maasikas, Matti. Postimees. Kuidas kütta Euroopa tuba. [ http://arvamus.postimees.ee/1133158/matti-maasikas-kuidas-kutta-euroopa-tuba/ ].

Raig , Ivar. Sirp . Millist föderatsiooni luuakse Euroopas. 03.05.2013. [ http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18036:millist-foederatsiooni-luuakse-euroopas&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3440 ].

Teder , Allan . Käesoleva majanduskriisi tagamaad ja tagajärjed. Loengumaterjalid. EU võlakriis. 2013.

Valge, Jaak; Sepp , Kalev. Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Tallinn, 2009.

Verhofstadt, Guy; Behn-Condit, Daniel. Euroopa manifest – rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest. Eesti Maailmavaate Sihtasutus , 2012.

Vihavainen, Timo . Äratuskell Õhtumaadele. Tallinn 2010.
1 Guy Verhofstadt, Daniel Behn-Condit. Euroopa manifest – rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest. Eesti Maailmavaate Sihtasutus, 2012, lk. 1.
2 Euroopa manifest, lk. 11.
3 Matti Maasikas. Postimees. Kuidas kütta Euroopa tuba. [ http://arvamus.postimees.ee/1133158/matti-maasikas-kuidas-kutta-euroopa-tuba/ ] Viimati sisenetud 12.05.2013.
4 Ivar Raig. Sirp. Millist föderatsiooni luuakse Euroopas. 03.05.2013. [ http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18036:millist-foederatsiooni-luuakse-euroopas&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3440 ] Viimati sisenetud 13.05.2013.
5 Ibid .
6 Timo Vihavainen. Äratuskell Õhtumaadele. Tallinn 2010, lk. 176.
7 Euroopa Liidu infokeskus. Finantskriis ähvardab eurotsooni lõhestada. [ http://elik.1kdigital.com/finantskriis-ahvardab-eurotsooni-lohestada/ ] Viimati sisenetud 14.05.2013.
8 Allan Teder. Käesoleva majanduskriisi tagamaad ja tagajärjed. Loengumaterjalid. EU võlakriis. 2013.
9 Velda Buldas. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013.
10 Jaak Valge, Kalev Sepp. Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Tallinn, 2009, lk. 7.
11 Euroopa manifest, lk. 16.
12 Velda Buldas. Käesoleva majanduskriisi põhjused ja tagajärjed. Loengumaterjalid. Majanduskriis Kesk- ja Ida-Euroopas ja sammud kriisist väljumiseks. 2013.
13 David Cameron. The Guardian. David Cameron EU speech – full text. 2013 jaanuar. [ http://www.guardian.co.uk/politics/2013/jan/23/david-cameron-eu-speech-referendu m] Viimati sisenetud 14.05.2013.
14 Martin Kala. Postimees. AK. Hea on olla eurooplane. 11.05.2013, lk. 4.
6