Euroopa-mis edasi? (1)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor Ettevõtluse Instituut Turunduse eriala
Mait Adoma
Euroopa- mis edasi? Essee
Juhendaja Andres Arrak
Tartu 2011 Euroopa- mis edasi?
Praegune olukord Euroopas on huvitav ja annab mõtlemisainet- mis edasi saab, kas on tulemas uus majanduskriis , kuidas Eestil läheb jne.
Enamus meist elab oma igapäevarutiinis võideldes argipävamuredega ning konstateerides fakti, et pole tööd, raha ega süüa. Lõhe Eesti ühiskonnas on väikese aja jooksul veelgi kasvanud, inimesi kes elavad allapoole vaesuspiiri on lubamatult palju. Vajalike ressursside puudumine tekitab inimestel alalhoiuinstinkti ja seega hakatakse paremaid võimalusi mujalt maailmast otsima. Paljud vanemad lähevad välismaale tööle, jättes pere siia maha. Halvimal juhul minnakse kahekesi mujale raha teenima , jättes lapsed vanavanemate hoolde. See on koht, kus riik peaks sekkuma ja otsima võimalikke alternatiive olukorra parandamiseks.
Sinnamaani, kui perekonnas tekivad probleemid on kõik ilus ja roosiline, aga kui õhkkond läheb pingelisemaks tekivad tülid, lahutused, perekondade lagunemised. Samamoodi nagu lagunevad laenude eest soetatud majapidamised ja liisingusse võetud autod, lagunevad ka inimestevahelised suhted, perekonnad. Sel põhjusel jäävad lapsedki kas üksikvanema kasvatada või hoopis sündimata. Inimesed on madalatest sissetulekutest ja suurtest väljaminkutest tingituna hakanud rohkem mõtlema kokkuhoiu ja toimetuleku peale. Tekkinud on nn. sokiseisund. Kui mõned aastad tagasi oli palju võimalusi (eriti tänu pankadele)heaks äraelamiseks, siis nüüd ollakse olukorras, kus ei jõuta oma kohustustega hakkama saada. Seda on näha ka kaubanduskettide sooduskampaaniatest, kus poole odavama kohvipaki või kana pärast oleks nagu kodusõda lahti läinud. Järsku ollakse nägema hakatud oma rahakoti tõelist seisu, mis peegeldub väga hästi minu arvates näiteks kaubanduses müüdavate toodete etikettidelt. Asi on ikka nii hull juba, et vorstist enam naljalt liha ei leiagi. Laste saamise soovid on jäänud tahaplaanile ja asendunud pangalaenude pärast välisriikides tööd rügavate kodanikega. Just toimetulek on hetkeolukorra märgusõna- toimetulek kohustustega, pangalaenudega, perega , iseendaga. Paralleeli peredes toimuvaga võib tõmmata siinkohal Euroopa Liidus hetkel toimuvaga.
2 Euroopa- mis edasi?
Sinnamaani, kui liidu siseselt oli kõik (vähemalt näiliselt) ilus ja tore, ei osanud keegi (liikmesriik) näha euroliiduga liitumise kõrvalmõjusid ja iseennast kõrvaltvaataja rollis selles liidus. Ehk ollakse teadlikult peegel kildudeks löödud, et mingi hinna eest mitte ennast näha ja elada muretult selles näiliselt ilusas, optimistlikus mullis? Kui aga perekonnas (loe:liidus) ei oska mõni liige elada või õigemini elab üle oma võimete, jätab see tugeva jälje ka teistele pereliikmetele ehk liikmesriikidele. Mis siis teha? Kas aidata või pöörata selg või vaadata kõrvalt ja kritiseerida. Eks asi ole ikka ka pereliikme (näiteks Kreeka) enda teha, kas soovitakse üldse midagi parandada, kas nähakse vigu ja tehakse sellest omad järeldused ja kas suudetakse midagi ette võtta. Kas riik oskab piisavalt inimestele olukorda selgitada ja jagada juhtnööre, kuidas jätkusuutlikult edasi minna. Tundub, et pimestatuna heaolupäikesest ei leita üles päikeseprille, millega selgelt ja kainelt näha hetkeolukorra tõsidust. Rahvas on muutunud rohkem umbusaldavaks. Kas need, keda me oleme riigi etteotsa valinud on meie usalduse ära teeninud ? Siinkohal peab muidugi mainima, et rahvas näeb paljuski asju oma seisukohalt, aga üha rohkem ollakse kursis maailmas toimuvaga, õigem oleks isegi öelda, et osatakse meedia poolt kajastatavat samastada endi eludes toimuvaga. Meediast leiab artikleid, kus räägitakse, et Eesti kannatab kriisiolukorras rohkem, kui mõni teine riik just tänu väiksele rahvaarvule ja selle vananemisele ning ka viimastel aastatel jõudsalt kasvanud emigratsioonile. Õigepea oleme olukorras, kus meil ei ole piisavalt palju tööealisi inimesi, kes vanainimesi üleval peaks. Siis olemegi avatud kõigile immigrantidele, kes seavad aga ohtu meie kultuuri, meie rahva ja traditsioonid. Viimane ei ole üldiselt ainult Eesti, vaid ülemaailmne probleem. Ühest küljest me ju peaksime lapsi tegema ja iivet tõstma, teisalt aga ei tule paljud ots-otsaga kokku ka ilma pere (laste) olemasoluta. Üks grupp inimesi leiab aga, et tähtis on karjäär ja enese heaolu. Laste tegemist kindlasti planeeritakse, aga seda pikemaajaliselt ette. Eelkõige ikka kindel töökoht, eluase ja raha. Siinkohal on riigiisadel palju mõtteainet kuidas teha nii, et iive tõuseks ja inimesed aru saaksid, et meil seda tõesti vaja on. Meestearst dr. Punabilt saadud info järgi on paljude suguküpsete meeste seksuaaltervis väga kehvas olukorras ja paljudel ei olegi võimalik lapsi saada. Kas on see tingitud madalatest sissetulekutest, kui hoitakse kokku kõige tähtsama- tervise pealt või on see seotud niinimetatud vaba maailma ahvatlustega - pigem siiski viimane. Et võimaldada meie rahva jätkumist peaks propageerima tervislikke eluviise, rõhu peaks asetama
3 Euroopa- mis edasi?
teavitustööle, suunama inimesi truuduslike suhete, perekonna ja laste saamise poole. Madalas iibes ja kehvas tervises ei saa kindlasti süüdistada madalaid sissetulekuid ja kriisi. Ka buumi ajal, kui raha ja võimalusi oli, perele ja tervisele suuremat tähelepanu ei pööratud, vaid rabeleti palehigis mõtteis muretu elu. Ehk siis heaolul ei ole mingisugust pistmist iibega. Pigem on see seotud sellega, mida inimesed väärtustavad- kas urbaniseerumist või maaelu, kas karjääri või perekonda. Lahendust näen mina õiglase maksusüsteemi leidmisel. Siinkohal olgu ära öeldud, et olen täiesti nõus A.Arraku poolt välja pakutud tulumaksusoodustustega lastevanematele. See aitaks kaasa soovile lapsi saada, suurendaks maksumaksjate arvu ja aitaks üle elada kriisi veelgi suurema prognoositava järeltõuke. Osa Euroopa riike on elanud üle oma võimete tuleviku arvelt. Suurendatud on riiklikke laenukoormusi ja nüüd ei osata enam kriisiolukorraga kohanduda. Mõnel EL liikmel on riigivõlaintress pea 12%. Üks selline riik on Kreeka, kus kulutatakse rohkem kui riigieelarvesse laekub. Kui riike, kes peale Kreeka ja Iirimaa abipakette vajavad peaks lisanduma, siis on lood väga kehvad. Kõige suurem oht hetkel ähvardab meid Itaalias toimuva näol. Tekkinud olukorras, kus eelarved on miinuses ja võlg kasvab oleks lahendus rakendada liikmesriikides ühtseid põhimõtteid, mida on aga hetkel raske ellu viia. Kas liikmesriikidel ei olegi muud võimalust, kui EL abipakettidele ja uutele laenudele loota. Samas ei ole saadud abi ja laenud olukorda lahendanud, vaid andnud aega paremate lahenduste leidmiseks ja olukorraga kohanemiseks. Euroopa mured ei ole lühiajalised, vaid pikemad ja strukturaalsed. Buumi ajal kerkisid palgad paljudes riikides kiiremini, kui tootlikkus ja see nõrgendas riikide konkurentsivõimet. Nüüd hiljem võib öelda, et üks neist riikidest nagu Kreeka on numbrite järgi majanduslikult pankrotis ja ilma välise abita nad hakkama ei saagi. Põhimõtteliselt tundub see põhjatu auguna, kuhu euroriigid on juba poolteist aastat tagasi 110 miljardit eurot sisse matnud. Tulevik on Kreeka jaoks sõltuv Euroopa pigem poliitilistest kui majanduslikest otsustest. Siinkohal ongi küsimus, et kas jätkata abipakettide saatmist Kreekale, ja kui kaua seda teha. Muuseas kreeklased süüdistavad oma olukorras Euroopa Liitu, mitte aga ennast, kuigi ise on nad valinud selle valitsuse etteotsa, kes riigieelarveid stabiilselt on miinustes hoidnud ja sellest mitte rahvast
4 Euroopa- mis edasi?
teavitanud. Ma arvan, et kui Kreeka ja/või Portugal peaksid eurotsoonist lahkuma ja välja kuulutama maksejõuetuse, siis see tekitab tõsist pahameelt ja kes teab isegi rahutusi liikmesriikides, kes on pidanud abipakettide näol neid riike toetama . Kui nüüd peaksid veel Itaalia ja Hispaania ka abipakette vajama, siis oleks asi veel keerulisem.
Kui esialgselt oli EFSF (The European Financial Stability Facility) suurus 250 miljardit eurot, siis nüüd tahetakse see tõsta 750 miljardi võrra ehk 1 triljonini. Selle asemel, et suurendada Euroopa Liidu konkurentsivõimet, käivad läbirääkimised Aasiaga, Venemaaga ja Norraga (riikidega, kus on suured reservid), et laenukoormust veelgi suurendada ja aega juurde võita. Minu arvates on see rumalus ja paneb kaalule euroliidu rahvusvahelise rolli ja tuleviku.
Tänane majanduslik olukord Euroopa Liidu liikmesriigina ei ole sugugi kerge, üha enam räägitakse majanduskriisist kui möödunud nähtusest, kuid tegelik olukord on selline, et Euroopa Liidus ilmneb järjest enam väga suurte võlgadega riike. Ühesõnaga tegemist on võlakriisiga, mis on pannud Euroopa Liidu tugevana toimimise minu arvates kahtluse alla, Samuti on kahtluse all meie nn uus raha Euro. Euroopa Liit vajab ühtseid põhimõtteid, kuna liit saab toimida vaid niimoodi . Euroliitu kujutatakse laiemas vaatenurgas kui ühtset riiki, kuid riik ei saa toimida nõnda, et ühes otsas valitsevad ühtemoodi seadused, teises teistmoodi. Hetkel on olukord selline, et enamus liikmesriikides ongi just erinevad seadused. Näiteks võib tuua palgad ja pensioniea, ühes euroopaliidu otsas minnakse pensionile 50 aastaselt teises 65selt, probleemideks on ka kolmandate riikide firmade konkureerimine EL-liidus, kus neile ei kehti liidusisesed seadused, mis omakorda muudab EL-liidu sisesed firmad konkurentsivõimetuks. Arvan, et meil ei ole lihtne muuta teiste riikide toimimist, alustama peaks oma riigiga ja kiiremas korras tulekski võtta vaatluse alla erinevad maksesüsteemid ja seadused kolmandajärgu riikide suhtes.
5