Lõhe

Q: Miks on ta kadunud?

Vastus leiad õppematerjalist: Lõhe

Põder, Angela

Lõhe (0)

Eesti Maaülikool - Bioloogia - Kasvatavate kalade bioloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Miks on ta kadunud?

Lõhe – ihaldatud ja ohustatud kala
Eestlased on ajast-aega olnud rannarahvas, teeninud elatist kalapüügiga. Sügisel võrku nõutama minnes või spinningut loopides tuksub rinnus soov saada lõhet, seda suurt ja tugevat, kahtlemata ihaldatuimat kala siinsetes vetes. Meeldejäävad elamused püügil ja hurmav maitse teevad lõhest vetekuninga, keda rahvasuus kutsutakse veel hõbelõhe, kooknina, laks ja merelõhe.
Eesti rannas ja jõgedes pole lõhe sage, ent ei saa ka öelda, et ta oleks meil haruldus. Põlula kalakasvatuskeskuses võib korraga näha ujumas kümneid tuhandeid (noor)lõhesid. Pealegi on meil veel jõgesid, kus koeb looduslik või kasvandustest sinna asustatud lõhe. Meie suhe selle kalaga on lõhestunud selles mõttes, et ta on ühtaegu nii ohustatud ja kaitstav liik kui ka kutselise ja sportliku kalapüügi objekt. Kalakasvatuse toeta ja kaitsemeetmeteta elaks lõhe tõesti vaid meie mälestustes.
Lõhe ja meriforell . Kala ladinakeelse nimetusega Salmo salar nimetati eesti keeles varem lõhi. Rahvas on selle ammu kõnekeeles lõheks muutnud, jäämegi viimase nimekuju juurde. Ta sarnaneb oma eluviisilt ja väliskujult paljuski meriforelliga (S. trutta ). Sageli satuvad nad loomusesse korraga ja eristada pole neid lihtne: tihti jääbki teadmata, kas püüdsime lõhe või meriforelli.
Tavaliselt on lõhe suurem. Eestis teada olev rekordlõhe kaalus 37,75 kg ja suurim meriforell 11,4 kg. Mõlemad isendid püüti Keila jõest 1938. aastal. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus ja ülalpool küljejoont köidavad tähelepanu x-tähe kujulised täpid. Meriforelli keha on jässakam, keha katvaid täppe on rohkem ja need asuvad ka allpool küljejoont. Lõhel puuduvad täpid seljauimel ja sabavars on peenem kui meriforellil. Lõhe sabauimel paistab silma nõgus sisselõikega serv.
Hoopis raskem on väliskuju järgi eristada lõhe ja meriforelli noorjärke. Noore lõhe selg on rohekas ning küljejoonel on punased täpid, rinnauimed on suuremad ja kollakad. Meriforellil on tömbim pea ning väiksemad ja oranži varjundiga rinnauimed. Erinevusi on veel lõpuskaane, esimese lõpuskaare ja sahkluu ehituses.
Et lõhe ja meriforell koevad ühel ajal ja ka nende kudepaigaeelistused kattuvad, siis tuleb ette nende hübriide, keda silmaga ei erista. Alles kala uimest, naha- või lihatükist eraldatud DNA-analüüsil saab kindlalt väita, kas tegu on lõhe, meriforelli või nende hübriidiga.
Uus elu sünnib jões. Lõhe on siirdekala, kes tuleb sügiseti ( oktoobris -novembris) sünnijõkke kudema . Kudemisrändel saab ta selga pulmarüü: isased lõhed tumenevad, varieerudes hallrohekast pruunikas-kollaseni, kõht võib helkida purpurpunaselt. Isaslõhe kindel tunnus on konksjas kõhrjätke lõua otsas. Emaslõhe pulmarüü jääb tagasihoidlikumaks, keha värvus muutub vähem. Emased lõhed pöörduvad sünnijõkke pärast kaht kuni viit, isased pärast üht kuni nelja meres veedetud aastat. Jõkke tõusu soodustavad meretuuled ja kõrge veetase nii jões kui ka meres.
Lõhe koeb kiirevoolulistes liivase või kruusase põhjaga jõelõikudes. Isased kalad tõusevad koelmutele varem, võideldes parimate kohtade eest ja kaitstes neid sissetungijate vastu. Hiljem saabuvad emased, kes valivad sobiliku kudemispaiga. Tugevate sabalöökidega kaevab küljele kaldunud emaslõhe jõe põhja pesalohu, mille sügavus ulatub 30 sentimeetrini ja pikkus paari meetrini. Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat.
Emas- ja isaskala ujuvad kõrvuti pesalohu kohal: emane poetab sinna 5–6 mm läbimõõduga marjaterad , samal ajal laseb isane veevoolul kanda marjale niisa. Neil sekundeil mari viljastatakse ja saab alguse uus elu. Kohe katab emaskala viljastatud marjaterad liiva ja kruusaga.
Marja areng ja noor lõhe. Pärast viljastumist marjatera paisub, algab loote areng. Viie-kuue kuu jooksul arenevad lootel välja eluks vajalikud elundid ja veresoonkond. Aprilli lõpul marjakest puruneb ja koorub eelvastne. Eelvastse staadiumis, umbes poolteise kuu jooksul toituvad lõhed rebukotist, mis võtab enda alla 60–70% kogukaalust.
Mai lõpus talub eelvastne juba paremini valgust ja poeb kruusakihist välja. Peagi tõuseb kalahakatis veepinnale ja täidab ujupõie õhuga. Enne rebukoti täielikku imendumist hakkab ta järk-järgult haarama toitu (näiteks aerjalalisi). Moone jõuab lõpule siis, kui soomuskate on täielikult välja kujunenud. Lõhemaimu nimetatakse tähnikuks. Tähnikule on iseloomulikud 10–11 tumehalli laiku külgedel ja nende vahel piki küljejoont punased täpid.
Kasvades muutuvad lõhed üha liikuvamaks, nende toiduobjektid suurenevad. Lõhe veedab jões kaks aastat, teise aasta lõpul valmistub ta laskuma merre. Toimub smoltifikatsioon – lõhe kohaneb mere keskkonnaga: kala muutub väliselt saledamaks, hõbedaseks ning külgedelt kaovad punased täpid ja tumedad laigud, samal ajal muutub oluliselt ka noorlõhe füsioloogia, et kala saaks minna magedast veest soolasesse.
Toitumisränne. Lõhe laskuja ehk smolt, kes kaalub juba üle 10 grammi, laskub kevadel (mais-juunis) merre, et asuda toitumisrändele. Mere-elu algul kutsutakse noorlõhet post-smoldiks. Esialgu jäävad nad jõesuudme lähedusse. Meie märgistamistulemused näitavad, et seitsme laskumisjärgse kuu jooksul toituvad Soome lahe jõgedest merre laskunud lõhed Soome lahes. Pooled neist jäävadki sinna, osa aga rändab 10–12 kuuga Läänemere lõunaossa, kus esimesel mere- eluaastal on välja püütud 10%, teisel 35% ja kolmandal 17% märgistatutest. Botnia lahe lõunaosast on püütud vaid kolm Eesti märgisega lõhet, üks teisel ja kaks kolmandal mere-eluaastal.
Lõhe peamised toiduobjektid meres on kilu ja räim. Rikkalik söögilaud tagab kala kiire kasvu. Ühe kuni viie aasta möödudes pöörduvad lõhed tagasi kodujõkke, otsides õiget suunda päikese, hoovuste ja maa magnetvälja abil. Jõe suuet aitab leida erakordne lõhnamälu ja haistmine .
Lõhe levik. Maailmas on lõhe looduslikult levinud vaid Põhja-Atlandil ning viimasega Põhjamere ja kitsaste Taani väinade kaudu napis ühenduses olevas maailma suurimas riimveekogus – Läänemeres. Atlandi idakaldal ulatub lõhe leviala Portugalist (41º põhjalaiust) kuni Kara mereni, läänekaldal Connecticuti jõest Labradori poolsaare põhjatipuni. Põhjas küünib levila Islandi ja Lõuna-Gröönimaani.
Atlandi lõhe paikne vorm nn. järvelõhe (S. salar morpha sebago) elab mõnes suures sügavas järves, nagu Laadoga , Onega, Saima ja Vänern Euroopas ning mitmes Põhja Ameerika järves. Peale paikse järvelõhe leidub ka üksikuid paikseid jõepopulatsioone.
Läänemeres oli lõhe varasemal ajal üsna laialt levinud, asustades kõiki kudemiseks ning noorjärkude kasvamiseks sobilikke jõgesid. 19. sajandi keskel sigis lõhe vähemalt 60 Läänemerre suubuvas jões, mille hulka kuulusid ka 11 Eesti jõge: Narva, Purtse , Kunda, Selja, Loobu, Valgejõgi, Jägala, Pirita , Keila, Vasalemma ning Pärnu. Koiva jõge mööda tõuseb lõhe Läti kaudu ka Lõuna-Eestisse ja võib-olla koeb meil Koiva lisajõgedes.
Nüüd on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest lõhe looduslikuks sigimiseks eri põhjustel kõlbmatud ning populatsioonid seal hävinud, nõrgenenud või püsivad kalakasvanduste toel. Eestil on veel hästi läinud: looduslik lõhe käib kudemas vähemalt neljas jões. Saksamaal ja Poolas pole säilinud ühtegi algset looduslikku populatsiooni. Ka Soome lahe põhjarannikult on algsed lõhekarjad välja surnud.
Miks on ta kadunud? Lõhekarjade hävingu peamine põhjus nii Eestis kui ka mujal Euroopas on olnud jõgede tõkestamine hüdroenergia tootmiseks ja veerežiimi muutmine. Näiteks hüdroelektrijaama paisu rajamisel Narva jõele 1955. aastal jäid paljud lõhe koelmud kuivale ja ülejäänud jõe veerežiim muutus sigimispaika otsivale lõhele kõlbmatuks.
Narva lõhekarja hakati 1960. aastate lõpus taastama , asustades sinna peamiselt Neeva , osaliselt ka Luuga ning Koiva jõe lõhe marjast kasvatatud noorkalu. Hiljem kasutati paljundamiseks Narva jõkke tagasi pöörduvaid kudekalu, seda tehakse ka tänapäeval. Narva on piirijõgi ja selleks, et ka Eesti saaks seal lõhet püüda, hakkas Põlula kalakasvatuskeskus 1997. aastal sinna seda kala asustama. Pirita jõe lõhele sai saatuslikuks suvine vee ärajuhtimine Tallinna tarbeks.
Teine oluline looduslikku sigimist piirav tegur on reostus , mille tõttu hävisid Purtse, Selja ning Jägala jõe lõhekarjad. Kolmandana piirab lõhe arvukust oluliselt ülepüük. Ülepüügi alla mahub nii kudemisaegne röövpüük jõgedes kui ka suur püügisurve merel.
Kalakasvatus tuleb toeks . 1974. aastal loodi rahvusvaheline Läänemere kalanduskomisjon (IBSFC). Et lõhevarud olid oluliselt vähenenud, hakati lõhe avamerepüüki reguleerima, kusjuures riikidele jagatava püügikvoodi suurus seati algul sõltuvusse vastava riigi panusest lõhevarude taastamisse.
1980–1990. aastatel asustati Rootsi ja Soome eestvõttel Läänemerre viis miljonit lõhe noorkala aastas. Praegu asustatakse üle seitsme miljoni noorlõhe aastas, see teeb 85% lõhe laskujate koguhulgast. Lõhevarude majandamisel käsitleb IBSFC Läänemerd kahe osana : Botnia laht–Läänemere põhiosa ning Soome laht.
Soome lahe loodusliku lõhe arvukuse vähenedes on vähendatud ka püügikvooti Soome lahes 100 000 isendilt 1999. aastal 35 000 isendini 2005. aastal.
Eesti pole viimasel ajal kogu oma lõhekvooti ära kasutanud, sest meil lõhet avamerel ei püüta ning rannapüügil on saagid üsna väikesed.
Põhjamaades on laialt levinud nn. kompensatoorne asustamine, mille siht on heastada keskkonna muutmisest tulenevat kahju kalavarudele. Seda tehakse juhul, kui kalade elutingimusi limiteerivat põhjust ei saa kõrvaldada või läheb see kallimaks kui taastootmine.
Eestis tegeleb lõhevarude taastamisega keskkonnaministeeriumi hallatav asutus – Põlula kalakasvatuskeskus. Alates 1997. aastast on asustatud Selja, Narva, Loobu, Jägala, Pirita, Vääna ning Valgejõkke igal aastal keskmiselt 45 000 kaheaastast ja 150 000 üheaastast ning viimasel ajal ka samasuviseid noorlõhesid. Seetõttu on lõhepopulatsioonid hakanud taastuma Selja, Pirita, Loobu ja Valgejões. Välja on püütud 0,2–6,1% märgistatud kaladest.
Hoiame ka bioloogilist mitmekesisust. Põlula kalakasvatuskeskus lähtub oma töö korraldamisel IBSFC lõhekavast (Salmon Action Plan 1997–2010). Selle kava eesmärgid on:
• tagada aastaks 2010 lõhejõgedes looduslik taastootmine 50% ulatuses vastava kudejõe võimalustest;
• kui elutingimused lubavad, siis taastada endiste lõhejõgede asurkonnad võimalikult lähedasest populatsioonist saadud geneetilise materjaliga .
Lõhekava on mõeldud selleks, et säilitada ja taastada Läänemere lõhe bioloogiline mitmekesisus . See nõue on seatud kaitsmaks mitte üksnes liiki kui taksonoomilist ühikut, vaid ka selle geneetiliselt erinevaid populatsioone . Eestis on algupärased populatsioonid püsinud Kunda, Keila, Vasalemma ning Pärnu jões. Need jõed on jäänud praegu nn. monitooringujõgedeks, sealseid populatsioone ei tohi risustada võõra geneetilise materjaliga. Praegu on vaid Kunda jõe algupärane genofond dubleeritud elusa geenipangana Põlula kalakasvatuskeskuses: esimestelt suguküpsetelt isenditelt on juba saadud marja taastootmiseks.
LÕHI Salmo salar
Rahvapäraselt kutsutakse lõheks, laksiks, väärislõheks või atlandi lõheks. Lõhi liha on heleroosat värvi, ilusa struktuuriga ning suurepäraste maitseomadustega.
Välimuselt on lõhi suhteliselt sarnane meriforellile, erinevus kahe kala vahel seisneb selles, et lõhi sabal on nõgus sisselõige, meriforelli saba aga sirge. Lõhi kehal on tähnid küljejoonest kõrgemal, meriforellil on neid ka allpool. Nende eristamine vajab vilumust.
Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni. Üle poole Läänemere populatsioonist on pärit Rootsi, Soome, Vene ja Eesti kalakasvatustest.
Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris, osa isendeid sureb pärast kudemist nälja ja kurnatuse tõttu, osa läheb merre, kuid väga vähestel õnnestub kudeda 2–3 korda.
Noorkalad toituvad jões putukavastsetest, täiskasvanud kiludest ja räimedest.
Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass 10 kg.
Püügi alammõõt on 60 cm.
Lõhiliha kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolatuna ja suitsutatuna. Külmsuitsutatud lõhet on läbi aegade peetud delikatessiks. Sobib suurepäraselt grillimiseks, praadimiseks, keetmiseks ja on ideaalne sushi ning sashimi valmistamiseks. Ta on nõutuim punane kala nii kauplustes kui toitlustusasutuses.

Looduslike lõhilaste keemiline koostis %-des:
Rasvasus 9,6–14,8
Valgud 19–20,7
Soola 1,1

Kas teate, et:
• Lõhed valivad kudemiseks kiirevoolulise kärestikulise koha, kus emane kaevab tugevate sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga.
• Lõheliste välimus teeb kogu elu jooksul läbi suuri muudatusi. Kudemise ajaks tõmbavad kalad selga “pulmarüü”. Isaslõhel tekib ka suur konkslõug.
• 55–60% lõhe üldkaalust on söödav.
• Eestist on püütud 38-kilone isane ja 21-kilone emane lõhi
• Püük on täielikult keelatud 1. septembrist kuni 30. novembrini.
• Norras kasvatatud Atlandi lõhi liha rasvasus on 3–4 korda suurem kui looduslikul lõhil. Miks?
l) Kalakasvatustes toidetakse lõhisid regulaarselt spetsiaalse granuleeritud kalatoiduga, mille peamiseks koostisosaks on väikeste või väheväärtuslike kalade liha ehk nn prügikalad ning toidu rasvasisaldus on ligikaudu 35–40%.
Sama kasvanduse lõhide rasvasus ei erine, sest neid toidetakse täpselt ühesuguse toiduga.
2) Looduses kasvava lõhi rasvasus sõltub söödud toidust. Kuna kalakasvatuse söödavajadusteks püütakse väheväärtuslikke kalasid väga suurtes kogustes , vähendab see aga oluliselt looduslike kalavarude toiduvarusid.
• Kala rasvasus on seotud tema suurusega – mida suurem, seda rasvasem . See kehtib nii looduslike kui ka kasvatatud kalade kohta.
• Ühe kilo kala kasvatamiseks kulub 1 kg toitu. Kana - ja sealiha tootmiseks vastavalt 2 ja 3 kg toitu.

.DOC Laadi alla originaalfail 5 lk · .doc · 17 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-03-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Angela Põder Õppematerjali autor

Lõhe – ihaldatud ja ohustatud kala

lõhe

Sarnased õppematerjalid

odt

Läänemere iseloomustus ja kalad

..................................... 16-17 7. LÄÄNEMEREISELOOMUSTUSE KOKKUVÕTE................................................................... 18 8. KALADE KOKKUVÕTE....................................................................................................... 19-20 Kasutatud kirjandus........................................................................................................................... 21 Sissejuhatus Käes olev referaat kirjeldab Räime,Kilu,Lesta,Tursa ja Lõhe elu, sigimist ja elupaiku ning samuti ka toitumist. Iga kala kohta on lühikirjeldus ja samuti illustreeriv pilt.On ära toodud ka kalade ladina keelne nimetus. Iga kala liigi kohta on ka välja toodud tabel, kui palju on konkreetset kala aastas tonnides püütud . Referaadis on kirjeldadud ka Läänemerd. Läänemere suurim sügavus 459meetrit ja keskmine sügavus 55meetrit. Samuti on kirjeltatud Läänemere soolsusest, eri paikadest. Läänemere ääres asub üheksa riiki.

Loodus

docx

Kalad ja Mereannid

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS Kokk Kristian Talviste Kalad ja mereannid Referaat Juhendaja: Elle Möller Pärnu 2009 Sisukord 1. Sissejuhatus....................................................................................... .......................3 2. Lõhe................................................................................................ ...........................4 3. Merivähk.......................................................................................... .........................5 4. Kasutadud kirjandus..........................................................................................6 Sissejuhatus

Kokandus

docx

Läänemeri ja Läänemere kalad

Maimu ülemine, silmadega pool tumeneb, alumine jääb heledaks. Noored lestad toituvad surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Alates 7...8 eluaastast toiduvalik muutub. Nüüd saavad eelistatuks limused ja väikesed kalad. Lesta eluiga võib küündida 16 eluaastani. Lest on rannarahva toidus olnud üks tähtsamaid kalu juba kaua aega ja on seda ka praegu. Lesta liha on väga maitsev ning seda suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse. 2.5 Lõhe Lõhe ehk teisisõnu ka lõhi (Salmo salar) on suur ja tugev kala. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg.

Bioloogia

doc

Läänemere iseloomustus

Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa. Läänemere

Merendus

doc

Läänemere kalastik

Rekordsaak viimasel ajal 1997.a. 529 400 t . · Eesti püüdis 2004.a. 30 200 t (28, 29 ja 32 alampiirkonnast) · Praegu domineerivad kilu kudekarjas 2-3.a. isendid. Tursk Eesti Läänemere tursasaagid 1996-2004 · Pärast mõõnaperioodi on praegu tursasaagid suurenemas sõltudes (nii nagu ka lestal) edukat sigimist tagavast soolsus- ja hapnikureziimist 4 Lõhe · Eestis on teadaolevalt 10 lõhe kudejõge · Püük rannikumerest nakkevõrkudega ja harvem mõrdadega kaaspüügina · Alates 1997.a. eksisteerib lõhekava ning toimuvad asustamised Eesti lõhe püük Läänemeres 1996-2004 Rannikumerest püütavad kalaliigid · MERIFORELL saak 2000.a. 20 t, 2004.a. 7 t koeb 55 jões ja ojas, neist 30 suubub Soome lahte, 11 Liivi lathe ja 14 asub saartel · AHVEN 2004.a

Mereteadus

doc

Kisuts

Kisuts viibib merevees umbes 10 12 kuud, jõudes 2,5 kuni 3,5 kg. Hea kalakasvatuse nõue näeb ette, et meres asuv kalafarm peaks sisaldama ainult ühe aasta kalu. Selline tegutsemine vähendab riski haiguste ülekande noor-lõhedele. [6] Kisutsi kasvatamine toimub peamiselt haudejaamades. Suguküpsed täiskasvanud on jaotatud gruppidesse: paaris ja paaritu aasta kudejad. Sügisel valitakse suguküpsed haudekalad merest välja ja viiakse magevee mahutitesse, kus leiab aset kudemine. Emane lõhe on valmis kudemiseks siis, kui tema mari väljub õrnalt alakõhule vajutades. Kui mari on eemaldatud ja paari isase lõhe poolt viljastatud, pannakse viljastatud mari haudumiskandikutele inkubatsiooniks. Selleks ajaks, kui esineb silmtäpp faas, valatakse munad ühelt kandikult 8 teisele ja korjatakse välja viljastumata munad. Munade inkubatsiooniks on vajalik 12 °C vesi.

Kasvatavate kalade bioloogia

docx

Ülevaade Soome esmassektorist

Soome kalameeste seas väga kõrgelt hinnatud. Soome populaarseim püügikala on forell, palju püütakse ka lõhet, koha, latikat ja paaliat. Loomulikult ei jäta kohalikke kalamehi külmaks ka haug, ahven ja särg, kes onpõlised asukad pea igas veekogus Läänemeri ja Ahvenamaa Läänemeri pakub põhjanaabritele merepüügiks häid võimalusi. Põhilised püügikalad on haug, ahven, meriforell (varakevadel ja hilissügisel) ja Atlandi lõhe.Ka Ahvenamaal on head tingimused meriforelli, haugi ja ahvena püügiks. Keskmised Ahvenamaal püütudhaugid jäävad 2-5 kg kanti, kuid üsna tihti saadakse kätte ka kuni 15 kiloseid isendeid. Selle piirkonna ahvenad on samuti prisked ja kilosed triibud ei ole sealkandis haruldased. Lõunaosa Lõunapoolsed järved on enamasti soojaveelised ja madalad. Populaarseimad püügikalad on seal haug, koha ja ahven. Parim aeg koha püügiks on juulikuu, püütud kohade keskmine kaal on kilo kanti

Geograafia

docx

Läänemeri

Selle tagasirände ajal nende silmad suurenevad, rinnauimed pikenevad, selg mi soli rohkeas värvub mustaks või pruuniks, senini kollakad küljed ja kõht muutuvad hõbedasteks. Angerjad omavad metalse läike nim hõbeangerjateks. Kudemine toimub kevadel. 2. LÕHE on meres elav voolujoonelise kehaga röövkala, kes kudemiseks rändab jõgedesse. Sügisel koetud marjast kooruvad kevadel vastsed. Noorjärgud veedavad oma esimesed eluaastad jõgedes. Meres lõhe toitub intensiivselt. Eelistatud toiduks on mere-elu perioodil kilu, räim, tobiad, nor tursk, ogalik ja mitmesugused koorikloomad. Eluiga 8-9 a. Suurim kaal 40kg. Suguküpsed lõhed pöörduvad kudemiseks tagasi oma sünnijõgedesse. Rännates jõgede ülemjooksul elavad varuainetest. Kärestikes võivad teha 2-3 m kõrgusi hüppeid. Enamik lõhesid on pärast kudemist üsna kurnatud ning hukkuvad. 3

Läänemere elustik

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 5 lk