Merisutt (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Õpetajahariduse osakond
Kadri Mekk
MERISUTT
Referaat
Juhendaja : lektor Triinu Tõrv
Tallinn 2012

SISUKORD

SISUKORD 2
1. MERISUTI ÜLDISELOOMUSTUS 3
2. ELUTSÜKKEL JA KUDEMINE 4
2.1. VÕRGUSTIKU SÕLTUVUS 5
3. ELUPAIK 6
4. TOITUMINE 7
5. PÜÜK 8
5.1. ELEKTRIVÄLJA MÕJU 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

1. MERISUTI ÜLDISELOOMUSTUS

Silmlaste suurimaks esindajaks on merisutt (Petromyzon marinus). Merisutt on haruldane vereimejast kala, kes kuulub silmuliste (Petromyzontiformes) seltsi ja keda kohtab harva Eesti vetes. Üldse tuntakse silmlaste sugukonnas 7 perekonda 20-24 liigiga , neist 5 perekonda (Petromyzon, Entosphenus, Caspiomyzon, Lampetra, Ichthyomyzon) 16-20 liigiga põhjapoolkeral ja 2 perekonda (Geotria, Mordacia) 4 liigiga lõunapoolkeral (Caputi and Budelli, 2006).
Neid iseloomustab kõhrest skelett, sarvainest hambad ja limane soomusteta nahk. Merisuttidel pole eristunud sabauime ega pole paarisuimi. Merisutid kasvavad kuskil 90- 100 cm pikkuseks ja nende kaal võib ulatuda kuni 3 kg. Oliivipruunil kehal esinevad mustad laigud, altpoolt esineb värve valkjast kollakaspruunini. On teada, et nad sigimisajal muutub heledamaks. Noorte merisuttide värvivariatsioon on tumesinisest tinakarva ja altpoolt valge ( Johnson et al., 2006).
Neil on pea väliselt ebaselgelt piiritletud , sest seal paiknevad 7 paari lõpuseavasid. Suuava ümbritseva imiklehtri seintel paiknevad kaarjate ridadena teravad sarvhambad, mida on umbes 110 (joonis 1), suuava peal tavaliselt kahetipuline sarvhammas (või 2 alusel kokkupuutuvat hammast ). Lõpuseavade rea ees suhteliselt väikesed silmad, mis on ilma laugudeta. Peale kahe tavalise silma on silmudel neist veidi eespool ninasõõrme läheduses veel omapärane elund – kolmas, kiirusilm, millel ei ole läätse. Seetõttu saavad silmud tema abil ainult valgusaistinguid. Selle vanapärase elundi on nad pärinud oma eellastelt. Seljaajunärvide selgmised ja kõhtmised juured ei ole ühinenud. ( Jones , 2007)
Joonis 1. Merisuti imiklehtrist suuava (Tate, 2003).

2. ELUTSÜKKEL JA KUDEMINE

Silmu vastsed erinevad niivõrd täiskasvanud isendist, et kuni XIX. sajandi keskpaigani peeti neid iseseisvaks perekonnaks (Ammocoetes). Merisuttide vastsed on liivasonglased, neil on silmad nõrgalt arenenud ja õrnalt kaetud. Nelinurkset suuava varjab mütsinokataoline ülahuul. Huule sisepinnal ja ümber suuava on hulk hargnevaid narmakesi. Kolmnurksed välimised lõpuseavad paiknevad keha külgedel pikivaos. (Jones, 2007)
Liivasonglased elutsevad madalates, aeglase vooluga, mudastes oja piirkondades. Sagedalt võib neid kohta väikestes lahtedes. Suurema osa ajast on nad kaevunud mutta (joonis 2). Nad kaevuvad väga ruttu: asetuvad vertikaalselt peaga allapoole ja justkui kruvivad ennast pinnasesse, sooritades kogu kehaga kiireid madujaid liigutusi. Mutta tungimisel ja selles edasiliikumisel mängib tähtsat osa tugevasti arenenud ülahuul. (Kiffney et al., 2006)
On teada, et Suures järvistu vesikonnas koeb merisutt vähemalt 10oC juures. Üldiselt üks emane koeb 24 000-170 000 marjatera , kuid neist koorub heal juhul 1% vastseid (Kiffney et al., 2006). Ülejäänud marjaterad hukkuvad juba arengu alguses. Inkubatsiooniperiood kestab ligikaudu 12 päeva. Pärast koorumist jäävad merisuti vastsed kuni 20 päevaks koelmule ,siis aga ujuvad Detroidirikastesse jõeosadesse. ( Christie et al., 2003)
Joonis 2. (a) Kooruvad munast vastsed; (b) Vastsed elavad jõe mudas kuskil 5-6 aastat. Nad filtreerivad orgaanilist detriidi toiduks; (c) Vastsed moonduvad täiskasvanuteks ja rändavad merre; (d) Täiskasvanu elab mere; (e) Täiskasvanud tagasi jõgedesse kudema ja see järel hukkuvad. (Cuddington and Yodzis, 2002)
Kudemise ajal kogunevad silmud parvedesse ja ehitavad pesi – piklikke ovaalse kujuga lohke. Pesa ehitamist alustab isane . Imedes end suulehtriga kivikese külge, tõstab ta seda tagakehale toetudes üles ja paigutab kõrvale, kaugemale tulevase pesa kohast. Siis, imedes end pesa eesosas mõne suure kivi külge, paiskab ta peenema kiviklibu ja liiva järskude madujate kehaliigutustega eemale (Stoddard et al., 2006). Kogu selle aja teeb emane pesa kohal sujuvaid ringe. Isase kohal laskub ta iga kord natuke allpoole ja puudutab oma kõhuga partneri pead, justkui ergutades teda tööle. Pesa ehitamisel ei unusta isane jälgida, et teised isased ei läheneks pesale. Kui mõni isane tuleb küllalt lähedale, ründab pesaperemees kutsumata külalist innukalt, imeb end imilehtriga tema külge ja tõukab ta „ehituskrundist“ kaugemale. Pesa ehitamise lõpetab emane, kes nagu isanegi, vetruvate kehaliigutustega pillub eemale kiviklibud ja liiva, süvendades isase poolt ehitatud lohku. Pärast pesa valmimist imeb emane end pesa eesosas kivi külge, aga isane imeb end emase külge, algul keha küljele seljauime eesosa lähedale, aga pärastpoole, tasapisi iminappa edasi nihutades, jõuab emase pea kiirualani ja keerdub sabaga ümber tema keha. (Caputi and Budelli, 2006) Suguprodukte heidavad nad üheaegselt. Pärast kudemist peituvad kurnatud silmud kivide või puunottide alla või muudesse valguse ja voolu eest varjatud kohtadesse , kus nad varsti hukkuvad.

2.1. VÕRGUSTIKU SÕLTUVUS

Täiskasvanud merisutid rändavad ülesvoolu kudema, jälgides feroonide välja, mis on eritatud vastsete poolt (Feromoonid on loomade poolt keskkonda eritatavad bioaktiivsed ained, mis samasse liiki kuuluvatel isenditel kutsuvad esile käitumuslikud, harvem füsioloogilised, muutused). Voolu suurus lisajõgedes lahjendab feromooni kontsentratsiooni, nii et allavoolu paljundamise muster on mõjutatud kokkuvoolavate lisajõgede suhtelisest suurusest ja arvust. (Wiens, 2002)
Vastsete jaotamine üle vesikonna tuleneb süsteemi kontekstist, mis sõltub mitmeaastase tagasisideme kujunemisel võrgu struktuuris kus on oluline osa rändlindude ja kudemiskäitumiste suhe täiskasvanutel ( Baker and Wiley, 2009).

3. ELUPAIK

Silmud on levinud nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes, puuduvad aga troopilistes vetes 30o p.-l. ja 30o l.l. vahel (Stoddard et al., 2006). Merisutt on levinud Atlandi ookeani põhjaosas, Vaikse ookeani põhjaosas ja Kaspia meres. Läänemeres on merisutt siiski eksikülaline, teada on veidi üle 20 leiu, enamik neist Liivi lahest, mõned leidu ka põhjarannikult. Paljunemise kohta Eesti jõgedes kindlaid andmeid pole, kuigi aeg-ajalt on üksikuid isendeid Pärnu jõest püütud.
Merisutt on põhjalähedane, viibib enamuse ajast ranna lähedal ja jõe suudmeosas, mida meri üle ujutab (Fagan, 2002). Sutti peetakse haruldaseks siirdekalaks. Vastseid leidub mudas, kuid täiskasvanud eelistavad kruusaliivast põhja.
Merisutid on sisenenud Suur järvistusse (joonis 3) Atlandi ookeanist , laevastiku kanalite kaudu. Esimene silmuline leiti Ontario järvest 1830.aastal. Niagara juga tegutses nagu looduslik takistus, et merisutid ei pääseks Erie, Huron, Michigan ja Superior järvedesse. Welland kanali ehitamisega kaasnenud ümbersõit ja 1919.aastal süvendamisega, kaasnes merisuttide juurdepääs enamusele järvedele. 1938.aastaks olid nad tunginud kõikidesse järvedesse.
Joonis 3. Suur järvistus on viiest suurest järvest koosnev järvistu, Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiril . Saint Lawrence 'i jõgi ühendab seda Atlandi ookeaniga. (Siim Sepp , 2004)

4. TOITUMINE

Merisuti vastsete ehk liivasonglased toituvad veevooluga suhu tõmmatud detriidist ja makroorganismidest. Praegusel ajal peetakse sellist toitumisviisi kõige algelisemaks esmastel keelikloomadel. Moonde ajal liivasonglased ei toitu, kuna toimub paljud elundite keerukas ümberehitamine. (Vrieze and Sorensen, 2001)
Merisutid nugivad sageli kaladel . Toitub peamiselt ohvri verest ja kehavedelikest. Ta raspeldab suuava ümbritseval imilehtril ning keelel olevates hammastega läbib ohvri naha, süljenäärmete eritis tekitab vere mitte hüübimist ning lahustab ohvri kehakudesid. (Fagan et al., 2002)
Täiskasvanud merisutt võib oma elu ajal hävitada umbes 18 kg vääriskala. On ka teada, et seitsmest merisuti rünnatud kalast vaid üks kala suudab ellu jääda. Merisuti saagiks on kõik suuremad kalad ja eelistab ta vääriskalu. Kõige enam on tema saagiks langenud – järveforell, lõhe, vikerforell, jõeforell, siig, ahven , säga ja luts. Aastatel 1940 ja 1950 merisuti populatsioon märgatavalt suurenes, kuna polnud piisavalt kontrollmeetodeid. See tõi suure kahju paljudele kalaliikidele ja ka majandusliku kahju, kuna enamus kalu, mida merisutt armastab, on majanduslikult olulise tähtsusega. (Fagan et al., 2002) Kui varem saadi kala miljonite kilogrammidega, siis peale neid aastaid oli kalasaak langenud vaid sadade tuhandete kilogrammideni. Merisutt oli laastava töö teinud.

5. PÜÜK

Silmupüügiks on välja mõeldud huvitavad lahendused. Esiteks tõkestatakse nende rännet jõgedes, piirates seda aiaga. Seejärel kasutatakse elektrivalgustust. Püügi puhul kasutatakse seda ära, et silmud kardavad valgust. . Mõlemale poole jõe keskvoolust lastakse vette võimsad elektrilambid, mis on varustatud neid jõe keskosa poolt katvate metallkilbikestega. Selle tagajärjel on terve jõesäng, välja arvatud kitsas pime „koridor“ jõe keskosas heledasti valgustatud. Silmud, tungides jõgepidi üles kudemiskohtade poole mööda pimedat jõeosa, satuvad „koridori“ paigaldatud püünistesse. (Baker and Wiley, 2009)

5.1. ELEKTRIVÄLJA MÕJU

On tehtud katseid täiskasvanud merisuttide käitumisest elektri väljade suhtes. Huvitav tulemus oli selles, et isase ja emase käitumine on elektriväljale erinev ja nende aju reageerib sellele ka erinevalt. Täiskasvanud isasel merisutil, kokkupuutel nõrga elektriväljaga on tähendatud paranenud mRNA ekspressiooni, kuid vähenes immuunsusreaktiiv aju esiotsas ja langes neuronite aktivatsiooni marker ajutüves. Kuid samasugust reaktsiooni ei täheldatud naissoost merisutil peale nõrka elektrivoolu. (Johnson et al., 2006)
Merisutid on tundlikud juba nõrga elektrivälja suhtes, seega võib see neid mõjutada tugevasti. Elektriväli võib neid erinevatel etappidel kõvasti mõjutada, nii toitumist kui ka paljunemist. (Stoddard et al., 2006)

KOKKUVÕTE

Merisutt (Petromyzon marinus) on Eesti vetes haruldane silmuliste seltsi kuuluv vereimeja kala, kes elutseb Euroopa ja Põhja-Ameerika rannikul Atlandi ookeanis, Vahemere lääneosas ja Suures järvistus. Ta on silmlaste suurim esindaja.
Iseloomulik lehterjas suu, mis on ümbritsetud sarvhammastega, millega nad kinnituvad ohvrite külge. Neid iseloomustab kõhrest skelett, sarvainest hambad ja limane soomusteta nahk. Merisuttidel pole eristunud sabauime ega pole paarisuimi. (Johnson et al., 2006)
Merisutt toitub imedes end suurema kala (peamiselt lõhe, meriforelli, angerja ja tursa) külge rännates niimoodi ohvriga päevi või isegi nädalaid. Suti süljenäärmete eritised takistavad vere hüübimist ja põhjustavad punaste vereliblede hävimist ning kudede lagunemist.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Heather A. Dawson, Michael L. Jones. 2009. Journal of Great Lakes Research, Volume 35, Issue 3, 353-360. [Online]
(www.sciencedirect.com) (03.05.2012) [URL]
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133009001312
2. Yu-Wen Chung-Davidson, Mara B. Bryan, John Teeter, Christine N. Bedore, Weiming Li. 2008. Hormones and Behavior , Volume 54, Issue 1, 34-40. [Online]
(www.sciencedirect.com) (03.05.2012) [URL]
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0018506X08000226
3. Andrzej Ciereszko, Igor Babiak, Konrad Dabrowski. 2004. Theriogenology, Volume 61, Issue 6, 1039-1050. [Online]
(www.sciencedirect.com) (02.05.2012) [URL]
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0093691X03002917
4. Pihu, E. 1979. Loomade elu, Kalad. Valgus, Tallinn.
5. Mikelsaar, N. 1984. Eesti NSV kalad. Valgus, Tallinn.
6. Peter J. Miller , Michael J. Loates. 1997. Euroopa kalad. Eesti Entsüklopeedia kirjastus, Tallinn
7. Roger A. Bergstedt, Rodney B. McDonald, Katherine M. Mullett, Gregory M. Wright, William D. Swink, Kenneth P. Burnham . 2003. Journal of Great Lakes Research, Volume 29, Supplement 1.Pages 226-239. [Online]
(www.sciencedirect.com) (03.05.2012) [URL]
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133003704912
8. John W. Heinrich, Katherine M. Mullett, Michael J. Hansen , Jean V. Adams , Gerald T. Klar, David A. Johnson, Gavin C. Christie, Robert J. Young. 2003. Journal of Great Lakes Research, Volume 29, Supplement 1.Pages 566-583. . [Online]
(www.sciencedirect.com) (03.05.2012) [URL]
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133003705176
10