Harilik lepamaim Harilik lepamaim on karpkala kõige väiksem sugulane. Seda, kui lepamaim veekogus elab, peetakse puhtuse ja vähese või olematu reostuse märgiks. Ta on üks kergemini kohastuvatest kaladest. Huvitav on ka see, et lepamaim suudab muuta värvus meeleolust olenevalt. Näiteks hädaohu korral võivad nad muutuda täiesti värvituteks. Lepamaim tegutseb magevetes ja tema menüü on ebatavaliselt rikkalik. Ta on jõgede ja järvede toiduahela oluline lüli. Harilik lepamaim toitub mitmesugustest veeputukatest ning teistest väikestest veeloomadest. Soovides püüda vee kohal lendavaid putukaid, hüppab ta koguni veepinnale. Süües on lepamaim võimeline oma liikuvad lõuad ettepoole välja sirutama. Ise on ta toiduks suurematele röövkaladele, lindudele ja imetajatele. Ka jäälinnu lemmiktoiduks on lepamaimud, kuna nad ujuvad
Põhiliselt on nad ainuraksed ja lihtsa ehitusega organismid.Siin esineb nii auto-kui heterotroofe.Protiste leidub praktiliset kõigis ökosüsteemides.Ökoloogiliselt kõige olulistemaks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid,kes moodustavad merede ja mageveekogude fütoplanktoni ehk taimse hõljumi.Protiside hulgas on ka loomi ja taimede parasiite. Vetikad Teadusharu,mis uurib vetikaid on algoloogia.Neid on üle 8000 liigi.Põhiliselt elavad magevetes,aga ka mullas,puutüvedel ja lumel.Siin esineb ühe-ja hulrakseid,samuti koloonialisi vorme.Mõned neist sümbioosis algloomadega.Kui vetikad elavad sümbioosis seentega,moodustuvad samblikud.Avavetes,meredes,järvedes on vetikad põhilisteks autotroofideks(fotosünteesijateks).Vetikad on nii plantilised(hõljuvad) kui ka bentilised(põhja kinnituvad).Vetikad on vee elustiku toiduahela esimeseks lüliks.Varustades vee keskkonda.Ühtlasi ka vajaliku hapnikuga.
· Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas · Elab väikestes veekogudes (isegi lompides). · Ta munakujulise keha eesmises peenemas osas on kaks viburit. · Viburite kinnitumiskohtade läheduses on punane silmtäpp (sellega tajub ta valgust, mille poole ujuda). · Rohelise värvuse annab talle kopakujuline kloroplast (, mis paikneb rakukesta vahetus läheduses).
VETIKAD Kalev Peil 8b Vetikad 1. Ehitus 2. Elupaik 3. Vetikate paljunemine 4. Mittesuguline paljunemine 5. Suguline paljunemine 6. Sümbioos 7. Eestis elavad vetikad 8. Vetikate õitsemine 9. Kokkuvõte 10. Kasutatud allikad Ehitus 1. Vibur 2. rakukest 3. rakutuum 4. silmtäpp 5. vakuool 6. tsüutoplasma. Elupaik 1. Veekogudes 2. niisked kohad maismaal 3. piisav valgus 4. magevetes 5. merevetes. Vetikate paljunemine Vetikad paljunevad eostega või suguliselt, on ka erinevaid paljunemis viise näiteks: mittesuguline paljunemine ja suguline paljunemine Sümbioos Elavad seeneniidistikkudes, vetikad annavad taimele vett ja toitained. Eestis elavad vetikad Eestis on kõige rohkemüherakulisi rohevetikaid näiteks: põisadru ja lehtadru Vetikate õitsemine Võib tuua kaasa veeloomade hukkumise, väheneb veeläbipaistvus, kiire muda settimine Pildid
Paljunemine Toitumine Välimus Kaks seljauime, rinna- ja kõhuimed paiknevad peaaegu kohakuti Pruunikal kehal ning uimedel on näha tumedaid täppe. Kaks eraldi seisvat pikka kõhuime Suhteliselt suur suu Aeglase kasvuga(nt. 25 cm pikkuseks ja250 g raskuseks kasvab u. 10 aastaga.) Enamasti 14-25cm pikk Levik ja elupaik Looduslik leviala Venemaa Kaug-Ida piirkond, Hiina kirde piirkond ja Korea magevetes. On jõudnud ka Kesk- ja Ida-Euroopasse. Kehva ujunana eelistab aeglase vooluga või seisuveega veekogusid Taimestikurohked veekogud Paljunemine Paljunemisvõimeliseks saab umbes 4-6 cm pikkusena. Kudemiseks vajalik suviselt soe vesi. Marja valvab isakala. Isakala liigutab uimedega vett, et tagada soodsad arengutingimused ja peletab eemale marjaõgijaid. Toitumine
Keskmine merepinna temperatuur oli 30°C. Keskmises Devonis langes aga temperatuur umbes 5°C võrra. Kui Vanemas Devonis maapinna keskmine temperatuur jälle tõusis, võis see aidata kaasa stromatosoidide väljasuremisele. Vee- ja maismaaloomad Vetes domineerisid sammalloomad, käsijalgsed, korallid jne. Selgroogsete hulgas, lõualuuta soomustatud kaladel vähenes mitmekesisus ning lõualuuga kalade populatsioon suurenes nii mere- kui magevetes. Maal levisid kaks põhilist loomagruppi. Esiteks tetrapoodid, kes olid selgroogsed, sisalikutaolised loomad. Teiseks lühijalgsed maismaaloomad, kuhu kuulusid tiibateta putukad ning algelised ämblikulaadsed.
Elektrikalad Ron Türnpu Kristina Tampel 11b Elektrikalad · Elektrikala on kala, kes saab tekitada elektrivälja. · On kaht sorti elektrikalu · Need, kes tekitavad ja need, kes tekitavad ja ka tunnetavad seda. Kalu, kes ainult tunnetavad ei nimetata elektrikaladeks (hai, rai). · Elektrikalu võib leida sool ja magevetes Aafrika ja LõunaAmeerika juures. Kuidas tekitavad elektrivälja? · Elektrikalad tekitavad elektrit elektrielundi kaudu. · Elektrielund moodustub muskli ja närvirakkudest, mis on spetsiaalselt nii paigutunud et tekitada elektrivälja. Tavaliselt asub see elund kaladel sabaosas. Milleks kasutavad? · Enesekaitse · Saagi kättesaamine · Orienteerumine · Liigikaaslastele märku andmine Tugevad elektrikalad · Kalad, kes suudavad oma elektrilöögiga vastase
Enamik vetikatest elab veekogudes. Nad kas hõljuvad vees või kasvavad veekogu põhjas. Vetikaid jaotatakse üherakulisteks ja hulkrakseteks ning pigmentide sisalduse järgi rohe-, pruun- ja punavetikateks. Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised, kuid nad on erinevad ehituse, eluviisi ja paljunemise poolest. Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab magevetes. Vetika koloonia koosneb suurest hulgast omavahel ühendatud rakkudest. Rakkudel on viburid, mille abil koloonia hõljub ja liigub. Kerasviburlane on üheks vahevormiks ühe- ja hulkraksete vetikate abil. Veeõitseng vetikate või sinikute tavapärasest suurem vohamine veekogus, mis halvendab teiste organismide elutingimusi või põhjustab nende hukkamist. Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. Sellised on rohevetikatest nt vesijuus,
Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. 3. 2. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.
Käsnad võivad kasvada kuni 1 meetri kõrguseks. Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud, toitefunktsiooniga amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid. Käsnade välimisel kihil on kattefunktsioon. Üksikute rakkude koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett, mis on väga rabe. Tuntud süvamere liik on veenusekorv. Elupaik Käsnad elavad peamiselt soojades meredes. Magevetes on liike vähe. Eesti veekogudes elavad järvekäsn (seisuveekogudes) ja jõekäsn (vooluvetes). Käsnad elavad taimedel, kividel, limuste kodadel jm. Toitumine Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses olevatesse kanalitesse ning liigub heiteava kaudu välja. Kanalites asuvad väikesed kambrikesed, kus asuvad kaelusviburrakud. Nad söövad vees hõljuvaid toiduosakesi (bakterid, mikroskoopilised taimed ja loomad ning muu orgaaniline hõljum)
..................................................................................................................10 2 1 SISSEJUHATUS Referaat on koostatud Hüdrobioloogia õppeprogrammi raames. Autor valis oma uuritavaks veeloomaks kerakala, kuna tundis huvi antud kala välimuse vastu. Töös tuleb juttu kerakala levikust ja paljunemisest meres ning magevetes. Keskendutakse kerakala unikaalsele välimusele, mürgisusele ning seda tekitavale toksiinile. Vaatluse all on kala huvitavad kaitsemehhanismid. Autor seletab kerakala ohtlikkust söömisel ning räägib, mis juhtub siis kui kerakala hooletult söögiks tarbida. 3 2 LEVIK JA PALJUNEMINE Kerakalalised (Tetraodontidae) on peamiselt troopiliste merede kalad kerakalaliste (Tetraodontiformes) seltsist
Sügisel, kui vesi muutub jahedaks, tekib koppvetika sees palju väikesi sugurakke. Need vabanevad emaraku kestast, ujuvad ringi, liituvad paarikaupa ja kattuvad paksu kestaga. Kevadel, pärast talvist puhkeperioodi, hävib kest ja raku sisu jaguneb neljaks iseseisvaks koppvetikarakuks. Levik ja ohtrus Väga tavaline vetikaperekond kogu maailmas. Sageli esineb massiliselt ja põhjustab väiksemate veekogude õitsengut. Kasvukoht Elab magevetes, eelkõige väiksemates seisva veega veekogudes: tiikides ja lompides. Koht ökosüsteemis Tähtsad veekogude hapnikutootjad, kuid massilise paljunemise korral võivad põhjustada ka hapniku liigset ärakasutamist, mille tagajärjel paljud vee-elanikud hukkuvad. Koppvetikas ise ei hukku, vaid elab raske aja üle heites ära viburid ja kattudes limaga. Veekogus on sageli ka toiduahela esimeseks lüliks. Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja
HÕÕRLA=mAgu=sooltoru=pärak · Erituselund neer(südame kõrval) · Hingamiselundid lõpused/kops, · Vereringe avatud + voolab veresoontes/elundivahelistes õõnsustes = veresoontesse = kops = süda Liitsuguline Enamik elab maismaal Kõhtjalgne limusk Paljuneb, nagu vihmauss KIRITIGU ja VIINAMÄETIGU- L.K.A Magevetes-MUDATIGU, SARVTIGU, LABATIGU NÄLKJAD Kojata teod Elvad rohus Toituvad taimedest SEATEOD-kuni 15 cm TÄHTSUS LOODUSES Üheks lüliks aineringis Töötavad ümber taimset massi Toiduks loomadele/inimesele Aitavad kaasa parasiitusside levikule KARBID Katab kaheosaline koda(ilma peatea koda) Elvad vees Kaetus SARVAINEST kihiga Sees õhuke PÄRLMUTTERKIHT Keha ümbritseb mantel- sissevooluava(alumine)
suguliselt. Vegetatiivne paljunemine võib toimuda pooldumise, koloonia jagunemise või eriliste sigipungade abil. Sugulisel paljunemisel ei pea sugurakud ilmtingimata väliselt erinema. Kui palju on vetikaid? Maailmas on neid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (umbes 7 tuhat liiki). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed. Millised vetikad kasvavad Eestis? Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru.Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakulinepleurokokk. Pleurokokk. Mis tähtsus on vetikatel? Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku
Hüdrad Välimus on aga petlik, sest tegelikult on hüdralased röövloomad, kes alistavad ja püüavad väikesi loomi. Kõigil neil on pikk voolujooneline keha, mille ühes otsas paikneb tugevasti aluspinna külge kinnituv tald, teises otsas aga õrnadest kombitsatest koosnevast pärjast ümbritsetud suuava. ELUVIIS Väikesed ja peaaegu läbipaistvad hüdralased elavad kolooniatena mis tahes tüüpi magevetes. Nende keha moodustab kahe rakukihi ektodermi ja endotermiga ümbritsetud gastraalõõs. Nende kahe kihi vahel paikneb õhuke sültjas aine, mida nimetatakse vahehüüvendiks ehk mesoglöaks. Keha alapoolel paikneva jala abil kinnitub hüdralane aluspinna külge. Hüdralased on aga võimelised ka liikuma. Nad võtavad sisse vibuja asendi ning toetavad end vaheldumisi nii jalale kui kombitsatele.
5.PUNAVETIKAD- kasvavad kuni 200m sügavusel kokku umbes 5000 liiki selles umbes 150 maismaal ja magevees. Enamik hulkraksed, värvuselt punased, sisaldavad klorofülli rohelist värvust varjutavaid punaseid pigmente- mis aitab fotosünteesida nõrgas valguses. Nendest toodetakse agarit (kallerdav aine) mida kasutatakse toiduaine tööstuses ja meditsiinis. Jaanpan, Hiina, Korea kastuavad köögis ka porfüürat. 6.ROHEVETIKAD- üle 8000 liigi, elavad magevetes, leidub ka mullas, puutüvedel . Taimed ja rohevetikad on sarnased neil sisalduva sama tüpi klorofülli ja mõlema säilitusaineks on tärklis. 7. ALGLOOMADE ÜLDEHITUS- Ümbritsev membraan on kaetud pellikulaga. Tstoplasmas paiknevad rakuorganellid ja tuum. liiguvad kulendite, viburite või ripsmete abil. Esineb toitekublik, mis sisaldab ensüüme. Neil esineb ekskretoolsed vakoolid (jääkained) 8. TÜSENTEERIA SISEAMÖÖB- elutseb pime ja käärsoole vahendikus, vahel ka maksas
Tagatiivad on taandarenenud ning muundunud sumistiteks. Sumistid: Keerulise lennuelundi osa. Koosneb taandarenenud tagatiibadest, mis funktsioneerivad lennu ajal tasakaaluelunditena. Nad on pikliku kujuga ning esitiibade liigutamisel nad vibreerivad. Iga pendlikese paksenenud ots toimib ballastina, tasakaalustades esitiibade liikumist. Tänu sellele on sääriksääsk suuteline oma lendu juhtima. Vastsed: Elavad niiskes keskkonnas: pinnases, metsakõdus, kõdupuidus või magevetes. SUURUS Pikkus: Emasel kuni 26 mm, isasel 16 mm. Toitumisaparaat: Suised. Tiivad: Üks paar lennutiibu ning sumistid (tasakaaluelund). PALJUNEMINE Sigimisaeg: Kevad (esimene põlvkond), hilissuvi (teine põlvkond). Munade arv: Kuni 300. Arenguperiood: Mitu nädalat (suvine põlvkond) ja 7 kuud (talvine põlvkond). ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Elavad üksikult. Toitumine: Vaglad söövad taimede juuri ja võrseid, täiskasvanud sääriksääsed imevad taimemahlu.
Tigude mitmekesisus ja tähtsus, too näiteid. Enamik tigudest toitub taimedest, kuid nende hulgas on ka röövliike. Teod moodustavad ühe lüli looduse aineringes. Teod töötlevad ümber suure osa taimsest massist. Teod ise on toiduks paljudele loomaliikidele, kui ka inimestele. Teod aitavad kaasa parasiitusside levikule. Nt. nakkuse maksa-kakssuulase, mis võib kaasa tuua kogu karja hukkumise. Osa tigudest elab vees, osa maismaal. Suurimad Eestis elavad kojaga teod on viinamäeteod. Eesti magevetes elavad teod on nt. mudatigu, sarvtigu, labatigu. 5. Iseloomusta järvekarbi suurust, toitumist, vereringet, hingamist ja närvisüsteemi. Järvekarpide suurus sõltub toitumisest ja vanusest, enamasti 5-15 cm. Nad saavad toitu vee filtrimise kaudu. Veest sõelutakse välja pisiorganismid (ainuraksed ja vähikesed). Vereringe on neil avatud, süda asub selgmisel poolel. Närvisüsteem on lihtne, koosneb närviväädist. Meeltest on arenenumad maitsmis- ja kompimismeel. Tal ei ole silmi
Enamus hulkraksed, sisaldavad klorofülli rohelist varjavaid punaseid pigmente, mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses. Eestis kasutatakse agarikust agarit, mida tarretava ainena kasutatakse näiteks marmelaadi tegemisel ja bakterite tardsöötmete valmistamisel. Hiinas ja Koreas söögiks porfüüriat. Rohevetikad on liigirikkaim vetikate rühm. Kõikjal. 1-rakulised, koloonialised, hulkraksed. Mõned viburitega liigid meenutavad teiste sugurakke. Magevetes niitjad rohevetikad (“vesijuuksed“) eelkõige puhtamas vees, meres suhteliselt reostunumas. Üks põnev rohevetikas on Acetabularia, kelle keha koosneb ühest vihmavarjusarnasest 5-10cm suurusest rakust. Kasvavad kobaratena koos Vahemere rannikul.Ladestunud lubja tõttu on valget värvi. Koloonialine kerasviburlane on kui mudelorganism, mis selgitab hulkraksete tekte ainuraksetest. Koloonia rakkude sees esineb tööjaotus. Vee õitsemine on vetikate vohamie toitainete rohkuse tüõttu
haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule, magevetes kuni 0,6 m, harva kuni 1 m sügavusele. Marja hulk on 2...170 tuhat, marjatera läbimõõt 2,3...2,5 mm. Marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10...25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanusena. Ohustatus ja kaitse Haugi võib ohustada hapnikupuudus talvel, vähene suurvesi kevadel (ei jätku kudemispaiku) ja ilma järsk külmenemine kevadel. Haug ei kuulu looduskaitse alla, aga püük on keelatud 1. märtsist 15. maini
Pruunvetikad on võimelised fotosünteesima 20-30m sügavusel. Meie vetes esineb harilik õisadru. 3. Punavetikad- põhiliselt esinevad soolases vees ja sügavamal kui teised vetikarühmad u 200m sügavusel. Teada u 1500 liiki. Põhiliselt on nad hulkraksed ja sisaldavad klorofülli, mis aitab neil fotosünteesida nõrgas valguses. Punavetikatest toodetakse agarit, mida kasutatakse toiduainete tööstuses ja meditsiinis. 4. Rohevetikad- enamik elab magevetes, osa ka mullas, puudüvedel ja lumel. Osa neist elab sümbioosis vee algloomadega, selgrootute loomadega või seentega. Teada üle 8000 liigi. Sisaldavad klorofülli ja säilitusaines on tärklis. Nende seas on liike, kes taluvad madalaid temperatuure ja tugevat päikesevalgust. 5. Tüsenteeria siseamööb- elutseb pime- ja käärsoole valendikus ning mõnikord maksas. Parasiit kinnitub soole seinale ja hakkab tootma tugevatoimelisi ensüüme, mis lagundavad valke
vajavad eluks sooja ja väga soolast vett. Nad moodustavad kolooniad. Korallide kuju sõltub polüüpide kokkukasvamise iseärasusest ning nende asustusest koloonias. Nad võivad olla erksat värvi ja ebahariliku kujuga ning võivad ka meenutada kõikvõimalikke taimi. Kui korallid surevad, jäävad nende lubiainest toesed merepõhja. Tuhandete aastate jooksul ladestnud toestest moodustuvad rahud ja saared. Hüdra Hüdrad on ainuõõsed, kes elavad erinevalt korallidest, magevetes. Tal on umbes ühe sentimeetri pikkune keha, mille ühes otsas on tald ja teises otsas kombitsad ning suuava. Tallaga ta kinnitub taimedele või veealustele esemetele. Kombitsatega püüab ta saaklooma kinni ja halvab ta kõrverakkudega. Seejärel suunab toidu suuavasse, kust see liigub kõheõõnde. Seedimine toimub kehaõõnsuses. Hüdra kehasein on kahekihiline ja koosneb lihaskiude sisaldavatest rakkudest. Seetõttu saab hüdra oma keha kuju muuta ja liikuda mööda veekogu põhja
Mantli hõlmade vahel on lõpused, mis on hingamiselunditeks. Sooltoru läbib süda! Karbid on lahksugulised. Emaskarp muneb munad mantliõõnde, isaskarbi seemnerakud viiakse sinna veevooluga. Viljastatud munarakkudest kooruvad vastsed, kes peavad kinnituma lõpustele, kuhu jäävad kevadeni. Seejärel viiakse vastsed kehast välja ja nad peavad kinnituma kalade lõpustele, elades seal parasiitidena paar kuud. Karbi liike: 1) Magevetes elavad karbid: järvekarp, jõekarp, rändkarp, ??karp, ebapärlikarp (looduskaitse all); 2) Läänemeres esinevad karbid: söödav rannakarp, söödav südakarp, liiva- uurikkarp, balti lamekarp. Peajalgsed Nende hulka kuuluvad kaheksajalad, seepiad ja kalmaarid. Kahel viimasel on seljaosas õhuke plaatjas sisemine toes. Peajalgsed on kotikujulise kehaga, puudub jalg, mis on muundunud iminappadega varustatud kombitsateks (haarmed), mis paiknevad suu ümber. Kaheksajalgadel on 8
võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500. 7 6. KASUTATUD MATERJAL http://www. arhiiv.koolielu.ee http://www.bio.edu.ee http://www.meiekodu.ee http://www.paber.maaleht.ee http://www
vetikataimeks gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või viburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega. Eestis elavad vetikad Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. Arvatakse, et eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500. Vetikate õitsemine Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud veeõitsenguna on kahjulik nähtus. Veeõitsend tegib tavaliselt inimtegevuse tulemusena kui satub veekogusse
Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt, kinnituda veekogu põhja või kõigele vees elavale ja olevale. Vetikate levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Maailmas on vetikaid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (u. 7 000). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevates on tuntuim pruunvetikas ehk põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja kividel on üherakuline pleurokokk. Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude
fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500. 5. Algloomad Ainuraksed ehk algloomad (Protozoa) on organismide rühm, kuhu põhiliselt arvatakse heterotroofse (mõnel juhul ka miksotroofse) toitumistüübi ning
· Sigimine toimub pungumise teel või sugurakkude abil. · Ainuõõssetel esineb kaks eluvõrmi: kinnitunud polüüp ja ujuv meduus. · Korallidel moodustub õrna keha toeks ja kaitseks lubianest skelett. · Merirooside kehasein on paks ja lihaseline, selles puudub lubiaine. · Korallid elavad enamasti kolooniatena, meriroosid aga üksikult. · Korallide elutegevuse tulemusena moodustuvad soojaveelistes meredes korallrahud ja korallsaared. · Eesti magevetes elab varshüdra ning läänemeres meririst. · Maksa-kakssuulasel nagu enamikul imiussidel on puulehte meenutav lai, lame ja lülistumata keha. · Kinnitumiseks on neil kaks iminappa. · Eesiminapa põhjas asub suu, kust toit liigub edasi harulisse soolde. Pärak puudub. · Erituselunditeks on torukujulised, ühest otsas suletud neerud. · Maksa kakssuulased on liitsugulised loomad. · Imiussi vastne areneb veetigude kehas.
Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6] Vähkide metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on käigujalad, mille esimene paar lõpeb võimsate sõrgadega. [6] Vähkide vereringe
võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. 5 Kristel Ausmees Mikroorganismid Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500. ALGLOOMAD
6 Teod Arvukad kojaga ja kojata teod kuuluvad tigude ehk kõhtjalgsete klassi. Kuigi me tunneme tigusid kui aiakahjureid, elab enamik 72 000 teadaolevast teoliigist meredes ja ookeanides. Paljud neist on lihasööjad ning osa halvab saaki tugevatoimelise mürgiga. Koos kalmaaride, kaheksajalgade ja karpidega moodustavad nad limuste hõimkonna. Eesti magevetes on enamlevinud mudateod, labateod, emateod ja punnteod. Veekogude tavaline asukas on mudatigu ehk mudakukk. Kojasuudmest väljaroninud mudatigu liigub mööda põhja edasilihaselise jala abil. Peas asuvad tal tundlad ja kombitsad. Nende puudutamisel tõmbab mudatigu end välkkiirelt kotta. Teod hoiavad tugevate lihastega oma koda suletuna, kaitstes end nõnda vaenlaste ja kuivamise eest. Mudateod toituvad veetaimedest, mida nad peenestavad kõvade hambakestega kaetud keele abil
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Oncorhynchus kisutch Kisuts TARTU 2009 1. Sissejuhatus Idalõhed elavad Vaikse ookeani vesikonnas. Sellel perekonna kaladel on pärakuuimes 10 16 hargnenud kiirt, soomus keskmise suurusega või väike, marjaterad suured, punakasoranzid. Nad on siirdekalad, kes koevad Aasia ja Põhja Ameerika magevetes, turgutuvad meres. Tuntakse kuut hästi eristatavat liiki: keta, gorbuusa, tsavõõtsa, nerka, kisuts, sima. Kõik idalõhed koevad vaid kord elus, hukkudes seejärel. Ei ole teada ainsatki juhtu, mil idalõhed oleksid pärat kudemist ellu jäänud, selle poolest erinevad nad kõigist teistest lõhelastest. Imetlusväärne on see, et lõhed arvatavasti leiavad üles jõe, milles sündisid. Kuidas nad seda suudavad, ei ole kindlalt teada. Oletatakse, et avameres orienteeruvad nad päikese, kuu,
Eurübiondid- võimelised elama mingi faktori LAIAS VAHEMIKUS (nt. vesikakand- nii voolu- kui seisuvetes, väikestes allikates kui ka peipsi järves). Ubikvistid- eriti eurübiontsed liigid (sageli tulnukad teistest maailmajagudest; sageli võimelised elama väga väheses vees- nt. pilliroog). Nt. temp. Suhtes stenotermne (külmas vees)- jõeforell; eurütermne (nii soojas kui külmas)- ahven. Soolsuse suhtes stenohaliinne (ei esine meres)- järvekarp; eurühaliinne (nii magevetes kui ka Balti meres)- keeristigu. -fiilsed e. fiilid (midagi eelistavad liigid)- nt. termo-, krüo-, halo-, reofiilid (sooja-, külma-, soola-, voolulembesed liigid). -foobsed e. foobid (midagi vältivad) -biondid (ainult mingites kindlates tingimustes elavad),nt. hüdrobiondid (vees), termobiondid. Mõned liigid (nt. harilik mudatupp) elavad näiliselt äärmustes tingimustes- solgistes jõgedes,
väliskihiga. Koda on ühendatud kehaga võimsa lihase abil, mille lühenemine tõmbabki teo keha koja sisse. Asudes vaatlema tigude pehmeid kehaosi, tuleb eelkõige märkida suuremal või vähemal määral eristunud pead, kus paiknevad suu, silmad ja kombitsad, ning kõhupoolel massiivset lihaselist laia tallaga jalga. Vahetult koja all asetseb mantel, mis ümbritseb sisusekotti ja mille eesmine paksenenud serv ripub vabalt looma kere peal ja katab oma all moodustuva mantliõõne. Eesti magevetes on enamlevinud mudateod, labateod, emateod ja punnteod. Veekogude tavaline asukas on mudatigu ehk mudakukk. Kojasuudmest väljaroninud mudatigu liigub mööda põhja edasi lihaselise jala abil. Peas asuvad tal tundlad ja kombitsad. Nende puudutamisel tõmbab mudatigu end välkkiirelt kotta. Teod hoiavad tugevate lihastega oma koda suletuna, kaitstes end nõnda vaenlaste ja kuivamise eest. Teod hangivad toitu mitmesugusel viisil osa sööb ,,karjamaadel'' kas vee all või
Seedimine algab maos ning jätkub sooles. Tahked jääkained väljutatakse päraku kaudu. Kalad hingavad lõpustega. Hingamiseks võtab kala vee suhu ja surub selle lõpusekaane avanedes lõpuste vahelt välja. Vees olev hapnik läheb verre, süsihappegaas aga vette. Veri varustab keharakke toitainete ja hapnikuga ning vere paneb liikuma süda. (Bioloogia põhikoolile I; Loomade elu, 4 köide) 2.3 Luukalade elupaik Luukalad on levinud kõigis meie planeedi vetes poolustest ekvaatorini, magevetes, riimveelistes meredes ja ookeanides, mägijärvedest ja ojadest ookeani süvikuteni, päikesepaistelistest paikadest pimeda süvamereni. Kuid ka ränded on paljude kalade elutsükli lahutamatu osa. Juhindudes hoovustest, vee temperatuurist ja soolsusest ja toiduorganismide jaotumusest, sooritavad paljud kalad toitumis- ja kudemisrändeid. Paljud siirdekalad kasvavad ja toituvad meres kuid koevad magevees. Kuid on ka siirdekalu, kes elavad ja toituvad magevees, aga kudema laskuvad merre.
eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Välislugsed (Ectognatha) Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Elupaik ja arvukus Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda
(sügavamal kui teised vetikarühmad) Magevees ja maismaal esineb umbes 150 liiki punavetikaid. Enamik punavetikaid on hulkaksed, värvuselt valdavalt punased, sisaldavad klorofülli rohelist värvust varjavaid punaseid pigmente, mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses. Neist toodetakse agarit kallerduvat ainet, mida kasutatakse toiduainetööstuses ja meditsiinis. Rohevetikad üle 8000 liigi, enamik elab magevetes, vähemal määral leidub neid ka mullas, puutüvedel ja isegi lumel. Rohevetikate seas on nii üherakulisi, koloonialisi kui hulkrakseid vorme. Osa rohevetikaid elab sümbioosis vees elavate algloomadega, selgrootute või seentega. Rohevetikad on taimedele väga sarnased, sisaldavad sama tüüpi klorofülli ning plastiidides sisalduv säilitusaine on tärklis. On liike mis suudavad taluda madalaid temperatuure, tugevat päikesekiirgust, erakordselt madalat toitainete taset
Kolooniad on asümmeetrilised. Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud (mineraalainet produtseerivad skleroblastid ja orgaanilist ainet spongiini produtseerivad spongioblastid), toitefunktsiooniga amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid (diferentseerumata rakud, millest vajadusel kujunevad kolooniale vajalikud spetsialiseerunud rakud). Käsnad on meredes laialt levinud paigalise eluviisiga filtraatorid. Magevetes on liike vähe. Vesi, mille panevad liikuma kaelusviburrakud, liigub läbi käsna keha, toob sinna toidu ja hapniku ning viib välja ainevahetusjäägid. Sigivad sugulisel ja mittesugulisel teel (välis- ja sisepungumine). Käsnadele on iseloomulik suur regeneratsiooni võime. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett, mis on väga rabe. Tuntud süvamere liik on veenusekorv. Piirkonnas, kus tuule mõjul vesi liigub, elavad segaskeletiga (räni- ja spongiinainest) liigid
kinnitunult. Ümber ta suuava asuvad kümned kõrverakkudega varustatud kombitsad. Võivad kõrvetada ka. Korallidel moodustub õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett. Korallid on väikesed polüübid, nad elavad tihedalt üksteise kõrval, moodustades kolooniaid. Korallide elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared. Kui nad surevad, jäävad toesed merepõhja. Eesti magevetes elab varshüdra ning läänemeres meririst. Polüüp ainuõõsne loom, kes elab millelegi kinnitunult Meduus ujuv kumera kehaga ainuõõsne loom Lahksuguline loom loom kelle munarakud ja seemnerakud arenevad eri isendites USSID Ussidel on pikk kitsas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa. Neil on eristunud koed, organid ja elundkonnad. Igal lülil on kaheksa pisikest harjast, mida tunneme vastukarva silitades
eluvõimelisena pikka aega. Mudaamööb Amoeba proteus, düsenteeria siseamööb Entamoeba histolytica. Selts: Kodaamööbid Testacea. Mageveekogudes elavad amööbid, kes moodustavad enesele kaitseks kitiinainest või ka mineraalosakestest kaitsva kesta. Tavalisemad nende esindajad on kärglane Arcella sp. ja sõmerlane Difflugia sp. Selts: Kambrilised Foraminifera. Enamik mereloomad, kelle skelett on räniainest. Magevetes elab globigerina Globigerina sp. Selts: Päikeselised Heliozoa on väga kerge skeletiga ujuvad ja magevees elavad amööbid. Hõimkond: Tippeosprotistid Apicomplexa Hulkraksete organismide rakusiseste parasiitide rühm. Varem käsitleti kõiki sarnase eluviisiga protiste ühtse hõimkonnana, käesoleval ajal jaotatakse mitmesse hõimkonda. Eosprotistid on väga väikesed ja lihtsa ehitusega organismid. Neil puuduvad liikumis-, toitumis- ja eritusorganellid. Toituvad kogu keha pinnaga
peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.
valgusepuudumine, madal temperatuur ja hiigelsuur rõhk), on meritähed kõikjal levinud. (1) Elupaik Meritähed elutsevad madalas merevees kivide vahel. (3) Meritähed on normaalse soolsusega (umbes 35.) ookeanides ja meredes tüüpilised asukad. Normaalse soolsusega meredes võib mitmesuguseid meritähti näha ka otse ranna juures. Ükski meritähtede klassi liik ei ole suutnund kohastuda eluga magevetes. Tugevasti magestatud veega meredes meritähed kas puuduvad (näiteks Aasovi ja Kaspia meri) või tungivad neisse vaid üksikud liigid, suutmata seal normaalselt sigida. Nii tungivad vereva meritähe täiskasvanud isendid Läänemere lääneossa kuni 8 soolsusega aladeni. Kuid nähtavasti pole liik vee sellise tugeva magenemise puhul võimeline sigima ja tema populatsioon püsib Läänemere lääneosas seetõttu, et
Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Täpsemalt lugege kõigest sellest vetikate paljunemist ja arengut käsitlevalt leheküljelt. Maailmas on neid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (umbes 7 tuhat liiki). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Nende poolt on toodetud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust. Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste
soolapõlgavateks e halofoobseteks. Halofiilsed jagunevad püsi-ja kõigusoolalisteks organismideks. Mineraalained on tavalistes vetes vähem kui mullalahustes. Soolad satuvad vette taimejäänuste lagundamisel ja koos vooluvetega. Meie looduslikes mageveekogudes limiteerivad biogeenidest planktonivetikate arengut eelkõige fosfori- ja lämmastikuühendid. Kohastumusena mineraalainete, gaaside, valguse vastuvõtuks on kujunenud suur lehepind. Vees lahustunud ainetest on magevetes ülekaalus karbonaadid (Ca-karbonaat), merevees kloriid. Magevetes võib esineda looduslikke orgaanilisi aineid (huumus), ka saastaineid. Ka merevees on orgaanilisi laguaineid ja saastaineid. Vastavalt soolsusele on erinev ka taimede rakumahla soolade kontsentratsioon, mis peab ületama keskkonna kontsentratsiooni, et taime veevarustus oleks normaalne. Transpiratsiooni (?) puudumise tõttu võtavad veesisesed taimed vett juurderõhu abil või reguleerib seda hüdatoodide (?) tegevus
Läänemere lääneosas neid leidub. Sel omakorda ei suud toime tulla magevetest pärit haug ja ahven, keda meie rannavetes elab üsna rohkesti.kujukas on ookeanist pärit kalaliikide võrdlus. 120-st Atlandi ookeani põhjaosa kalaliikidest elutseb Läänemere lääneosas üle 50, Eesti läheduses kõigest parkümmend liiki. Läänemere elustikule on iseloomulik, et siinsed taime- ja loomaliigid on vee liigse mageduse tõttu kääbustunud kasvuga. Lisaks kahele suurele elustikurühmale - magevetes ja ookeanist pärit taimedele ja loomadele elab Läänemeres väike rühm loomi, kes on eriliselt kohan v enud siinse vähesoolase veega. Kokkuvõtteks võibsiis ütelda, et Läänemeres on koos väga palju eri liiki taimi ja loomi. Ta pakub paljudele organismidele elupaika ja söögipoolist. KASUTATUD KIRJANDUS A. Järvekülg ja I. Veldre "Elu Läänemeres" Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1963 Hendrik Relve "Bioloogia VI klassile" Koolibri Tallinn 1993
Sarnasused taimedega. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed, sest neil on ka kloroplastid. Kõige rohkem sarnanevad taimedega rohevetikad oma värvuse ja varuaine poolest (rakkudes varuainena tärklis). 14. Üherakulised ja koloonialised rohevetikad. Üherakulised koloonialised Elavad veekogudes põhiliselt mage- veekogudes, põhiliselt vetes. Ka mullal, samblas, magevetes Vähemalt osa lumel. rakke on varustatud jätkete või viburitega soodustavad ujuvust. Näited koppvetikas kaks viburit kerasviburlane - välispinnal liikumiseks, silmtäpp valguse viburitega rakud. tajumiseks. Paljuneb eostega nööpnõelapeasuurune. ja suguliselt Vahevorm ühe- ja
õõnsustes. Kehas liigub vere ja kehavedeliku segu, mida lihtsustamatult nimetakse vereks. Mõnedel on vereringe suletud. Käsnad Elupaik Käsnad elavad peamiselt soojades meredes. Magevetes on liike vähe. Eesti veekogudes elavad järvekäsn (seisuveekogudes) ja jõekäsn (vooluvetes). Käsnad elavad taimedel, kividel, limuste kodadel jm. Toitumine Nad söövad vees hõljuvaid toiduosakesi (bakterid, mikroskoopilised taimed ja loomad ning muu orgaaniline hõljum). Veel on oluline roll ka toidu hankimises.
Sarnasused taimedega. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed, sest neil on ka kloroplastid. Kõige rohkem sarnanevad taimedega rohevetikad oma värvuse ja varuaine poolest (rakkudes varuainena tärklis). 14. Üherakulised ja koloonialised rohevetikad. Üherakulised koloonialised Elavad veekogudes põhiliselt mage- veekogudes, põhiliselt vetes. Ka mullal, samblas, magevetes Vähemalt osa lumel. rakke on varustatud jätkete või viburitega soodustavad ujuvust. Näited koppvetikas kaks viburit kerasviburlane - välispinnal liikumiseks, silmtäpp valguse viburitega rakud. tajumiseks
See mudilane esineb suurte parvedena. Saarte elanikud püüavad teda ja tarvitavad toiduks. Luzoni pisimudilat peetakse kõige väiksemaks selgroogseks loomaks kogu maailmas. Pisitillukesi kalu leidub ka Euroopas, eriti Nõukogude Liidu vetes. Mustas, Aasovi ja Kaspia meres esineb bergi mudil, kelle pikkus ulatub vaevalt kolme sentimeetrini. See on väikseim selgroogne NSV Liidu piires. Joonisel on bergi mudil antud viiekordses suurenduses. Meie meredes ja magevetes on küllalt palju 5-10 cm pikkusi kalaliike. Baikali järves elav mudilane kneri lailaup on tavaliselt 8 cm pikkune ja üksnes harva tuleb ette kuni 14 cm pikkusi eksemplare. See kalake ujub enamasti kivide vahel, seal ta toitub ja ka sigib. Väikeste mõõtmetega kala on ka ogalik. Teda esineb väga palju järvedes, jõgedes ja merede riimveelistes rannapiirkondades. Araali luukaritski pikkus on ainult 5-6 cm. Ogalikku
Nende marjad ei püsi vees, mille tihedus pole 8,7 ja meil on see madalam. Tursad toituvad merikilkidest ja karpidest. Kaladest eelistavad nad kilu. Mõni kala toodab vähe marju, kuid nende marjad sisaldavad rebu. Ogalik - emaskala aetakse pesasse, kuhu ta koeb. Isaskala jääb viljastaud marju valvama. Lätis elav emakalal on sisemine viljastumine ning pojad kooruvad munadest ema kõhuõõnes. Kaldakooslused Servaalad ookeanides ja magevetes, mis moodustavad nt mangroove, marše ja soid. Need pole kaetud ühesuguste taimedega. Seal, kus intensiivne lainetus, kantakse setted ära ja paljanduvad paeplaadid jne Puuduvad pehmed setted, aluspõhjas on rahnud ja paeplaadid, kuhu kinnituvad kõrgvetikad ehk makrofüüdid, välja arvatud mändvetikad. Põhilise produktsiooni annavad makrovetikad, mis kinnituvad substraadi külge. Mändvetikas kinnitub liivasele pinnasele. Adrudel on kinnitumiseks basaalketas. . Produktsioon on kõrge,
annaabi.ee 
