Mikroorganismid (0)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Elisabett Evestus
T11ME
MIKROORGANISMID
Referaat
Juhendaja : Heiki Eskusson
Tallinn 2010
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS..........................................................................................................3
2. BAKTERID ..................................................................................................................4
3. HALLITUSSEENED...................................................................................................5
4. ALGLOOMAD ............................................................................................................6
5. VETIKAD ....................................................................................................................7
6. KASUTATUD MATERJAL........................................................................................8

SISSEJUHATUS
Mikroorganismid ehk mikroobid (ka pisikud) on väikseimad organismid, kes on nähtavad ainult mikroskoobiga. Mikroorganismide hulka kuuluvad bakterid, mikroseened, arhed ja protistid ; siia alla ei kuulu aga viirused ja prioonid, mida/keda üldiselt loetakse elututeks. Enamik mikroobe on üherakulised ja nähtamatud, kuid mõningaid üherakulisi protiste võib näha ka palja silmaga. Teadust, mis tegeleb mikroorganismidega, nimetatakse mikrobioloogiaks.
Mikroorganismid elavad peaaegu kõikjal Maal, kus on vett (ka geisrites ja ookeani põhjas), samuti sügaval maapinnas. Mikroorganismid on aineringes lagundajad, muundades mineraliseerumise käigus surnud orgaanilised ained anorgaanilisteks aineteks, mida saavad taaskord kasutada autotroofsed taimed. Kuna mõned mikroobid seovad lämmastikku, mängivad nad olulist rolli lämmastikuringes. Leidub ka patogeenseid mikroobe, kes elavad ja paljunevad (parasiteerides) teistes organismides. Mikroobide poolt põhjustatud haiguste tagajärjel sureb igal aastal miljoneid inimesi ja loomi.

BAKTERID
Bakterid on kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada.
Laias mõttes on arvatud bakterite hulka kõik prokarüoodid, see on nii pärisbakterid kui ka arhebakterid ehk arhed. Kitsamas mõttes käsitletakse bakteritena vaid pärisbaktereid. 1975–1978 hakati arhesid eraldi rühmana käsitlema. Algul peeti neid vaheastmeks rakutuumata pärisbakterite ja rakutuumaga päristuumsete organismide vahel. Hiljem näidati, et nad on eristunud väga varasel evolutsioonietapil, mistõttu fülogeneetilise süstemaatika seisukohalt lahutati bakterid arhedest.
Bakterid mängivad tähtsat rolli aineringes: lagundajatena, lämmastiku sidujatena (näiteks mügarbakterid) jm. Bakterid erinevad üksteisest eeskätt elukeskkonna, samuti oma väliskuju poolest.
Baktereid elab mullas, vees ja õhus, kõikides elusates loomades ja taimedes ning surnud organismide jäänustes. 1 gramm mulda sisaldab kuni miljard bakterit, ühes piimatilgas võib neid olla sadu tuhandeid.
Baktereid leidub kõikjal, nad on biokeemiliselt väga aktiivsed ja täidavad looduse aineringes ülitähtsat osa. Loomade seedekulglas võtavad bakterid osa seedimisest, peremeesorganism tarvitab mõningaid bakterite elutegevuses tekkinud vitamiine. Taimede juurtel elavad bakterid aitavad taimedel toituda.
Bakterite elutegevust mõjutavad temperatuur, soolsus , pH, kiirgus jt. Enamik baktereid eelistab mõõdukat temperatuuri ja soolasust ning neutraalset pH-d. Kiirgus mõjub paljunemisele negatiivselt. Ekstremofiilid on bakterid, kes taluvad hästi äärmuslikke keskkonnatingimusi, nad kuuluvad enamasti arhede hulka.
Bakteri mikrokeskkond on organismi lähiümbrus. Bakteritele meeldib kasvada kinnitatuna tahkele pinnale, sest sinna absorbeeruvad toitained ja see soodustab bakterite kasvamist. Seal moodustub biokile: õhuke kiht, mis koosneb bakteritest. Bakterite kleepumisel tahkele pinnale osalevad piilid ning kapsel, näiteks hambakatt.
Bakterid on erakordselt vastupidavad. Nad võivad elutseda praktiliselt igasuguses keskkonnas, alates kuumaveeallikatest kuni arktilise pakaseni.
Paljud bakterid võivad moodustada spoore . Need on tillukesed kapslid, milles bakter võib eluvõime säilitada aastate kestel, taludes hästi nii kuivamist, suurt kuumust kui ka desinfektsioonivahendeid.
Vaid vähesed tõvestavatest bakteritest moodustavad spoore.

HALLITUSSEENED
Hallitusseened on osa seeneriigist. Hallitust leidub kõikjal: sissehingatavas õhus, lillepoti mullal, igasugustel materjalidel ja toiduainetel.
Hallitusseened toodavad elutegevuse jätkamiseks eoseid, mis on imeväikesed. Küsimusele, kas hallitusseened on ohtlikud, pole lihtne vastata, sest see sõltub konkreetse inimese tundlikkusest. Seeneeoste sissehingamine võib põhjustada allergiat, infektsiooni, ärritusnähte ja toksikoosi. Hallitusega korteris on riskigrupiks väikelapsed ja vanurid, hingamissüsteemi haigusi põdevad ja puuduliku immuunsüsteemiga inimesed.
Hallitusseente kasvamiseks sobivad tingimused on üsna tavalised : õhuniiskus üle 70%, materjaliniiskus 20–150%, 0 kuni +55 soojakraadi ja happesuse tase ehk pH 5–6. Vaba vee olemasolu pole vajalik, piisab ka kõrgest õhuniiskusest, et tekiks hallitus . Niisiis kasvab hallitusseeni igal pool, kus on selleks orgaanilist toitu, vett ja sobiv temperatuur.
Paljud ehitusmaterjalid – nagu näiteks liimid , polümeerid või tselluloosi sisaldavad materjalid – sisaldavad ka hallitusseentele vajalikke toitaineid.
Hallitusele sobivaks pinnaseks on pidevalt märguv sein, torude lekkekohad, vee läbijooksukohad katusel, pidev lillemulla ülekastmine, märg tselluloosi sisaldav materjal (paber ja selle tooted), papp ja kipsplaadid .
Hallitusseentest hoidumiseks või lahtisaamiseks tuleb igal juhul kõrvaldada niiskumise põhjused. Kui korteris on juba paar m2 hallitusseentega kahjustatud pinda, pole mõistlik seda ise eemaldama hakata, vaid tuleb kohale kutsuda professionaalne hallitustõrjet tegev firma.
Tõrjet tuleb alustada kohe, kui hallitusseened on avastatud. Ka niiskusekahjustused tuleks pärast nende avastamist kohe kõrvaldada. Meie kliimas hakkab hallitus tekkima juba pärast 48 tunni möödumist materjali niiskumisest.
Lehtpuu hallitab läbi ja seda polegi võimalik puhastada ega taastada. Okaspuit aga hallitab enamasti 1–2 mm sügavuselt ning selle saab taas kasutuskõlblikuks, kui hallitus pealt maha hööveldada. Muide, rõivaid, mis hallitama läinud, ei saa enam täielikult puhtaks. Võib proovida keemiliselt puhastada, kuid kui see ei aita, on õigem need ära visata.

ALGLOOMAD
Ainuraksed ehk algloomad (Protozoa) on organismide rühm, kuhu põhiliselt arvatakse heterotroofse (mõnel juhul ka miksotroofse) toitumistüübi ning mobiilsuse tõttu varem loomadeks peetud üherakulised organismid, kellel puuduvad taimedele tüüpilised rakusein ja kloroplastid ning kellel erinevalt bakteritest on rakutuum. Selle poolest erinevad algloomad ka teistest protistidest, näiteks mitmesugustest vetikatest ja seenesarnastest protistidest (limakud, Peronosporomycetes jt).
Nagu ka protistid, vetikad, amööbid ja viburloomadki, on ainuraksed organismide rühm, mis ei põhine nende sugulusel, vaid välisel sarnasusel.

VETIKAD
Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad ), protistidest punavetikad , pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas.
Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia , vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks.
Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad.
Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage -, riim- kui ka merevees . Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel .
Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk.
Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500.

KASUTATUD MATERJAL
http://www . arhiiv.koolielu.ee
http://www.bio.edu.ee
http://www.meiekodu.ee
http://www.paber.maaleht.ee
http://www.ebu.ee
http://www.miksike.ee
http://www.et.wikipedia.org