MIKROORGANISMID õpimapp (0)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Kristel Ausmees
MK-14-TE
MIKROORGANISMID
Kirjalik töö
Juhendaja :
Heikki Eskusson
Tallinn 2014
SISSEJUHATUS
Mikroorganismid ehk mikroobid (ka pisikud) on väikseimad organismid, kes on nähtavad
ainult mikroskoobiga. Mikroorganismide hulka kuuluvad bakterid , mikroseened, arhed ja
protistid; siia alla ei kuulu aga viirused ja prioonid, mida/keda üldiselt loetakse elututeks.
Enamik mikroobe on üherakulised ja nähtamatud, kuid mõningaid üherakulisi protiste võib
näha ka palja silmaga. Teadust, mis tegeleb mikroorganismidega, nimetatakse
mikrobioloogiaks.
Mikroorganismid elavad peaaegu kõikjal Maal, kus on vett (ka geisrites ja ookeani põhjas),
samuti sügaval maapinnas. Mikroorganismid on aineringes lagundajad, muundades
mineraliseerumise käigus surnud orgaanilised ained anorgaanilisteks aineteks, mida saavad
taaskord kasutada autotroofsed taimed. Kuna mõned mikroobid seovad lämmastikku,
mängivad nad olulist rolli lämmastikuringes . Leidub ka patogeenseid mikroobe, kes elavad
ja paljunevad (parasiteerides) teistes organismides. Mikroobide poolt põhjustatud haiguste
tagajärjel sureb igal aastal miljoneid inimesi ja loomi.
BAKTERID
Bakterid on kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes
suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada.
Laias mõttes on arvatud bakterite hulka kõik prokarüoodid , see on nii pärisbakterid kui ka
arhebakterid ehk arhed. Kitsamas mõttes käsitletakse bakteritena vaid pärisbaktereid.
1975–1978 hakati arhesid eraldi rühmana käsitlema. Algul peeti neid vaheastmeks
rakutuumata pärisbakterite ja rakutuumaga päristuumsete organismide vahel. Hiljem
näidati, et nad on eristunud väga varasel evolutsioonietapil, mistõttu fülogeneetilise
süstemaatika seisukohalt lahutati bakterid arhedest.
Bakterid mängivad tähtsat rolli aineringes: lagundajatena, lämmastiku sidujatena (näiteks
mügarbakterid ) jm. Bakterid erinevad üksteisest eeskätt elukeskkonna, samuti oma
väliskuju poolest.
Baktereid elab mullas, vees ja õhus, kõikides elusates loomades ja taimedes ning surnud
organismide jäänustes. 1 gramm mulda sisaldab kuni miljard bakterit , ühes piimatilgas
võib neid olla sadu tuhandeid.
Baktereid leidub kõikjal, nad on biokeemiliselt väga aktiivsed ja täidavad looduse
aineringes ülitähtsat osa. Loomade seedekulglas võtavad bakterid osa seedimisest,
peremeesorganism tarvitab mõningaid bakterite elutegevuses tekkinud vitamiine. Taimede
juurtel elavad bakterid aitavad taimedel toituda.
Bakterite elutegevust mõjutavad temperatuur, soolsus , pH, kiirgus jt. Enamik baktereid
eelistab mõõdukat temperatuuri ja soolasust ning neutraalset pH-d. Kiirgus mõjub
paljunemisele negatiivselt. Ekstremofiilid on bakterid, kes taluvad hästi äärmuslikke
keskkonnatingimusi, nad kuuluvad enamasti arhede hulka.
Bakteri mikrokeskkond on organismi lähiümbrus. Bakteritele meeldib kasvada kinnitatuna
tahkele pinnale, sest sinna absorbeeruvad toitained ja see soodustab bakterite kasvamist.
Seal moodustub biokile : õhuke kiht, mis koosneb bakteritest. Bakterite kleepumisel tahkele
pinnale osalevad piilid ning kapsel, näiteks hambakatt.
Bakterid on erakordselt vastupidavad. Nad võivad elutseda praktiliselt igasuguses
keskkonnas, alates kuumaveeallikatest kuni arktilise pakaseni.
Paljud bakterid võivad moodustada spoore. Need on tillukesed kapslid , milles bakter võib
eluvõime säilitada aastate kestel, taludes hästi nii kuivamist, suurt kuumust kui ka
desinfektsioonivahendeid.
Vaid vähesed tõvestavatest bakteritest moodustavad spoore.
HALLITUSSEENED
Hallitusseened on osa seeneriigist. Hallitust leidub kõikjal: sissehingatavas õhus, lillepoti
mullal, igasugustel materjalidel ja toiduainetel.
Hallitusseened toodavad elutegevuse jätkamiseks eoseid, mis on imeväikesed. Küsimusele,
kas hallitusseened on ohtlikud, pole lihtne vastata, sest see sõltub konkreetse inimese
tundlikkusest. Seeneeoste sissehingamine võib põhjustada allergiat, infektsiooni,
ärritusnähte ja toksikoosi. Hallitusega korteris on riskigrupiks väikelapsed ja vanurid ,
hingamissüsteemi haigusi põdevad ja puuduliku immuunsüsteemiga inimesed.
Hallitusseente kasvamiseks sobivad tingimused on üsna tavalised : õhuniiskus üle 70%,
materjaliniiskus 20–150%, 0 kuni +55 soojakraadi ja happesuse tase ehk pH 5–6. Vaba vee
olemasolu pole vajalik, piisab ka kõrgest õhuniiskusest, et tekiks hallitus . Niisiis kasvab
hallitusseeni igal pool, kus on selleks orgaanilist toitu, vett ja sobiv temperatuur.
Paljud ehitusmaterjalid – nagu näiteks liimid , polümeerid või tselluloosi sisaldavad
materjalid – sisaldavad ka hallitusseentele vajalikke toitaineid.
Hallitusele sobivaks pinnaseks on pidevalt märguv sein, torude lekkekohad, vee
läbijooksukohad katusel, pidev lillemulla ülekastmine, märg tselluloosi sisaldav materjal
(paber ja selle tooted), papp ja kipsplaadid.
Hallitusseentest hoidumiseks või lahtisaamiseks tuleb igal juhul kõrvaldada niiskumise
põhjused. Kui korteris on juba paar m2 hallitusseentega kahjustatud pinda, pole mõistlik
seda ise eemaldama hakata, vaid tuleb kohale kutsuda professionaalne hallitustõrjet tegev
firma.
Tõrjet tuleb alustada kohe, kui hallitusseened on avastatud. Ka niiskusekahjustused tuleks
pärast nende avastamist kohe kõrvaldada. Meie kliimas hakkab hallitus tekkima juba pärast
48 tunni möödumist materjali niiskumisest.
Lehtpuu hallitab läbi ja seda polegi võimalik puhastada ega taastada. Okaspuit aga hallitab
enamasti 1–2 mm sügavuselt ning selle saab taas kasutuskõlblikuks, kui hallitus pealt maha
hööveldada. Muide, rõivaid, mis hallitama läinud, ei saa enam täielikult puhtaks. Võib
proovida keemiliselt puhastada, kuid kui see ei aita, on õigem need ära visata .
VETIKAD
Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate
koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest.
Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse
riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad ), protistidest
punavetikad , pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad . Suur osa vetikaist elab
veekeskkonnas.
Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia , vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks.
Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus
seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia , anatoomia ja ontogeneesi
kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides
veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu
jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates
valgustingimustes pruunvetikad.
Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage -, riim- kui ka merevees . Vetikad
võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda
veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale.
Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad
fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel,
puutüvedel ja kividel .
Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile
ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid
rohevetikaid . Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru . Tavaline vetikas
puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk .
Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500.
ALGLOOMAD
Ainurakksed ehk algloomad on organismide rühm, kuhu põhiliselt arvatakse heterotroofse toitumistüübi ja mobiilsuse tõttu varem loomadeks peetud üherakulised organismid, kellel puuduvad taimedele tüüpilised kloroplastid ja rakusein ning kellel erinevalt bakteritest on rakutuum. Toituvad bakteritest ja üherakulistest vetikatest. Hingamisel tarbivad lahustunud hapnikku. Liiguvad viburitega, ripsmetega või oma kehakuju muutes. Elavad vees, niiskes pinnases, parasiitidena teiste organismide sees. Ebasoodsad keskkonnatingimused elavad ületsüstidena- muutuvad ümaraks ja kattuvad tiheda kestaga. Tsüstidena levivad ka teistesse veekogudesse . Paljunevad pooldudes.
Amööb
0,2-0,5 mm värvusetu. Muudab pidevalt kehakuju. Elab mageveekogudes. Toitub bakteritest ja teistest ainuraksetest. Soodsates tingimustes pooldub mitu korda ööpäevas. Ebasoodsetes tingimustes moodustab tsüsti.
Silmviburlane
0,05 mm. Elavad lompides ja tiikides. Liigub viburi abil. Valguse käes toimub kloroplastides fotosüntees. Pimedas omastab vees lahustunud toitained läbi keha pinna. Ebasoodsates tingimustes muutub tsüsdiks. Paljuneb pikipooldudes.
Kingloom
0,1-0,3 mm. Ujub ripsmete abil paks tömps ees. Suuvälja ripsmed juhivad bakterid rakusuu juurde. Paljuneb enamasti ristpooldudes.
PÄRMID
Pärmid on pärmseentest koosnevad kas vedelad või tahked toitained ka toidulisandid . Pärmid on ainuraksed mikroskoopilised seened. Esmakirjeldajaks mikrobioloogia kaudu loetakse Louis Pasteuri , kes avastas, et alkohoolset käärimist põhjustav pärm on elus ja paljunemisvõimeline mikroorganism . Tänapäeval tuntakse ligi 40 pärmseene perekonda, kuhu kuulub üle 345 pärmiliigi. Raku diameeter võib olla 3-40 mikromeeter . Paljunemiseviisiks võib olla pooldumine või pungumine. Esineb nii haploidseid kui ka diploidseid paardumistüüpe.
Kui diploidsed pärmirakud satuvad ebasoodsatesse kasvutingimustesse siis nad läbivad meioosi ning sporuleeruvad. Sporulatsiooni käigus moodustub eoskott ehk askus , milles paikneb 4 haploidset askospoori. Haploidsed rakud ei ole võimelised jagunema meioosi teel ning sporuleeruma.
Pärmide temperatuuritaluvus on varieeruv , -2 kuni ­+ 45 kraadini. Kõige soodsam temperatuur pagaripärmi jaoks on umbes 30 kraadi. Taluvad teatud tingimustel ka külmumist.
KASUTATUD KIRJANDUS
www.et.wikipedia.org
www.ebu.ee
www.miksike.ee