Ökosüsteem (0)

Ökosüsteem
Miks just ökosüsteem?Sest ökosüsteem tähendab kodupaika.See tuleb Itaalia keelsest sõnast ´´öko´´ mis tähendab kodu.Ökosüsteem on ju lindude,loomad,putukate,taimede ja seente koduks .
Kui inimene muudab keskkonda, siis sellega kaasneb alati ökosüsteemi biootilise ja abiootilise komponendi vahelise tasakaalu muutumine. Enamasti kaasneb inimtegevusega ökosüsteemi lihtsustumine - elukeskkondi jääb vähemaks, organismide liigirikkus ja hulk väheneb. Toiduvõrgustik korraldub ümber ja enamasti lihtsustub. Aja jooksul võib tekkida uus tasakaal.
Igat sellist muutust võib tinglikult pidada reostuseks. Reostusest saab rääkida siis, kui inimmõju on sedavõrd tugev, et ökosüsteem vastab sellele teatud sisemiste ümberkorraldustega. Ümberkorraldustega mis on suuremad kui antud ökosüsteemi looduslikud fluktuatsioonid ehk kõikumised.
Korallid
Ühe koralli suurus on mõnest millimeetrist 2 meetrini.
Harilikult on korallidel lubi- või sarvtoes, mis koosneb osadest (skleriitidest) või moodustab massiivse, kogu kolooniat siduva korallisarra. Sarraga osalevad õisloomad korallrahude moodustamises.
Korallpolüübi kombitsad on varustatud kõrverakkudega.
Korallidel ei ole magu ega sooli . Teadlased nimetavad neid ainuõõsseteks, see tähendab loomadeks, kellel soolte asemel on õõs.
Õisloomad elutsevad peamiselt soojades meredes.
Korallid elutsevad ekvaatori ligiduses, kuna seal on nende eluks kõige paremad tingimused. Nimelt vajavad nad sooja (20-30°C) ja suhteliselt soolast vett (27-45‰), kus on piisavalt hapnikku ja toitaineid. Optimaalseks veesügavuseks loetakse umbes 50 meetrit, oluline on ka, et vesi oleks puhas ja selge. Mõistagi on hädavajalik kaljune põhi, kuhu oleks võimalik kinnituda.
Kuigi korallrahud ei kata maakera pindalast isegi 1%, on nad koduks 25%-le merekaladest.
Korallrifid on elupaigaks veerandile kogu maailma ookeaniliikidest. Seega on korallrifid koos nende juures elavate loomadega vihmametsade järel suuruselt teine ökosüsteem maailmas. Ja kui hävivad korallrifid, satub ka kogu ülejäänud süsteem ohtu.
Paljud looma- ja taimeliigid elavad korallriffidel või teiste liikide pojad veedavad oma elu alguse koralriffide kaitsvas varjus.
Kui üks põlvkond koralle sureb , kasvab surnud korallide skelettide peale uus põlvkond. Nii tekivadki korallrifid. Korallide kolooniad kasvavad väga aeglaselt, harva rohkem kui paar sentimeetrit aastas. Kuna korallid on olemas olnud juba miljoneid aastaid, siis on mõnede riffide laiuseks isegi paar kilomeetrit
Seened Seened on omapäraste tunnustega elusolendid : ühelt poolt on nad taimede, teiselt poolt aga loomade moodi. Seened kasvavad taimede kombel maas ja püsivad kogu elu paigal, kuid nad toituvad valmis orgaanilisest ainest nagu loomad, sest seened ei suuda fotosünteesida.
Kuni viimase ajani peeti seeni taimeriigi omapäraseks hõimkonnaks. Nüüd on aga järjest enam süvenenud arusaam, et lisaks toitumisviisile lahutab seeni taimedest veel palju muid olulisi tunnuseid. Praegusel ajal paigutatakse seened omaette eluriiki- seeneriiki. Sellest hoolimata käsitletakse neid raamatutes botaanika peatükis, kuigi teatakse hästi, et seened ei ole taimed.
Kuuldes sõna “ seen ” tulevad kõigepealt meelde jala ja kübaraga seened metsas. Nemad on tõesti seeneriigi kõige tuntumad esindajad, kuid olemas on veel palju teisi seenerühmi, näiteks pärmiseened, hallitusseened, trühvlid. Suurem osa seeni on hulkraksed , ent on ka ainurakseid organisme.
Seente keha koosneb enamasti pikarakulistest seeneniitidest. Rakke ühendavad omavahel tillukesed poorid rakuvaheseintes. Seeneniite nimetatakse hüüfideks. Kui seeneniit seene keha moodustades haruneb, siis tekib seeneniidistik ehk mütseel. Seda võib piltlikult ette kujutada, kui vaadata pesunuustikut, mille iga kiud vastaks seeneniidile ja kogu nuustik seeneniidistikule.
Seened on heterotroofsed organismid nagu meie ise ja teised loomad. Järelikult peavad seened toituma juba valmis orgaanilisest ainest. Siiski kõik seened ei tee seda ühel ja samal viisil. Mõned võtavad toitu mulla huumusest, teised surnud puidust, kolmandad loomade väljaheitest. Samuti leidub seeni, mis toituvad teiste elusorganismide arvel. Neid nimetatakse parasiitseenteks ja nad tekitavad mitmeid taime-, looma- ning  ka inimhaigusi.
Seentel ümbritseb rakumembraani kest, mida nimetatakse rakukestaks. Täpselt nii on see ka taimedel, kuid loomadel rakukesta pole. Seente rakukesta keemiline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suurema osa seente rakukestas sisaldub kitiin, aine, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest.
Vetikad
Vetikad on kõige lihtsama ehitusega taimed. Neil puuduvad taimeorganid. Sellist algelist taimekeha , kus pole organid eristatavad, nimetatakse talluseks . Paljud vetikad on nii väikesed, et me neid palja silmaga ei näegi. Ainsana taimeriigis on vetikate hulgas ka üherakulisi taimi. Nad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. 
Värvuse alusel jaotatakse vetikad kolme hõimkonda: rohevetiktaimed , punavetiktaimed ja pruunvetiktaimed.
Vetikad elavad põhiliselt vees, kuid üksikud võivad kasvada ka mullas, puutüvedel ja kividel . Nad kasvavad nii mage -, riim- kui ka merevees . Vetikad võivad hõljuda vabalt, kinnituda veekogu põhja või kõigele vees elavale ja olevale. Vetikate levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust.
Maailmas on vetikaid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (u. 7 000). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed.
Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevates on tuntuim pruunvetikas ehk põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja kividel on üherakuline pleurokokk.
Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks.
Vetikatest on järele jäänud tohutud ladestud kivistunud ainet, kuid üsna vähe määratavaid fossiile. Kivististena on säilunud põhiliselt lubi - ja ränivetikad - need on vetikad, mille rakukesta muudab vastupidavaks lubi- või räniaines. Lisaks lubivetikatest makrofossiilidele võib kivististena leida vetikate spoore ja tsüste.
Hõimkond rohevetikad Chlorophyta on vetikate seas liigirikkamaid. Eesti aluspõhja settekivimites leidub põhiliselt männas-põisvetikate kivistisi. Nendega sarnanevad tänapäevased vetikad asustavad troopilisi ja lähistroopilisi meresid ning arvatavasti samalaadsetes tingimustes kasvasid vetikad ka oma õitseajal Paleo- ja Mesosoikumis.
Vetikate iseloomulik värvus lubifossiilides ei säilu. Punavetikastest on Eestis säilinud ebamäärase kujuga mügarikke perekonnast Solenopora . Seda tüüpi vetikad tekkisid juba Hilis-Kambriumis.
Kõik vetikad sisaldavad klorofülli, kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Sõltumata värvusest toimub kõikides vetikates fotosüntees.
Vetikad paljunevad nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine võib toimuda vegetatiivselt või eostega. Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.
Vetikate emas- ja isasuguorganid arenevad kas ühel ja samal taimel või einevatel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoniteks. Viburitega isassugurakud- spermatosoidid- tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Selliselt paljuneb osa rohevetikaid.
Mõlemal mainitud juhul järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood. Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetiktaimeks – gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks.Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või iburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.