Vetikad (1)

Sissejuhatus
Vetikad on üle 30000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (umbes 7000 liiki). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed.
Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Näiteks toitub vetikatest vesikirbud, sõudiklased jt kes on omakorda toidukas kalaldele. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Vetikate poolt on toodetud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust.
Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks.

Ehitus

Vetikad on kõige lihtsama ehitusega taimed aga neil puuduvad taimeorganid . Sellist algelist taimekeha, kus pole organid eristatavad, nimetatakse talluseks . Niisugust algelist taimekeha nimetatakse ka rakiseks.
Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et me neid palja silmaga ei näegi ja ainsana taimeriigis on vetikate hulgas ka üherakulisi taimi.
Aga on ka suurenduseta nähtavaid ehk makroskoopilisi vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites. Näiteks lehtadru .
Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Paljud vetikad on koloniaalseid.
Vetikad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli (rohelist pigmenti), kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Sõltumata värvusest toimub kõigis vetikates fotosüntees.
Värvuse alusel jaotataksegi vetikad kolme hõimkonda: rohevetiktaimed , punavetiktaimed ja pruunvetiktaimed.
Kuigi mõned vetikad meenutavad välimuselt varsi ja lehti, on see sarnasus väline - vetikatel pole juuri, varsi ega lehti.

Elupaik

Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad.
Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage -, riim- kui ka merevees . Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada [[ muld |]]a pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel .
Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel.

Sümbioos

Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest.
Samblike ebatavaline vastupidavus on tingitud sellest, et nad koosnevad kahest elusorganismist - seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest. Seeneniidid on võimelised endasse imema õhuniiskust ja võtma ümbritsevast keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ise pole aga võimeline valmistama toitaineid. Samblikus elavad vetikad sisaldavad nn. päikesepatareisid ehk kloroplaste . Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.
Samblikud paljunevad rakisetukikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid . Kui aga eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub.

Paljunemine

Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegatiivselt.
Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega.

Mittesuguline paljunemine

Mittesuguline paljunemine paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt.
Eostega paljunemine Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks.
Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.

Suguline paljunemine

Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka ränivetikatel.
Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot.
Suguline paljunemine võib toimuda ka konjugatsioonil. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Selliselt paljuneb osa rohevetikaid.
Mõnel vetikate rühmal puuduvad sugulise paljunemise elundid , ehkki neil esineb regulaarne suguline paljunemine. Sügoot tekib neil spetsialiseerumata rakkude või lülide liitumise tulemusena. Sellist sugulise paljunemise viisi nimetatakse sügogaamiaks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda hologaamiaks.
Nii sugulisel kui suguta paljunemisel järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood (näiteks talvel). Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetikataimeks – gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või viburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.

Eestis elavad vetikad

Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk.
Arvatakse, et eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500.

Vetikate õitsemine

Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud veeõitsenguna on kahjulik nähtus. Veeõitsend tegib tavaliselt inimtegevuse tulemusena kui satub veekogusse palju toitaineterikast reovett ja siis võivadki vetikad vohama hakata. Veeõitsenguga kaasneb kalade ja teiste veeloomade hukkumine. Suure hulga taimede lagunemisel tekib hapnikupuudus sest muutub veekogu gaasireziim, väheneb vee hapnikusisaldus ja läbipaistvus, kiireneb muda settimine .

Kasulikkus inimesele

Mererohelise kõige tähelepanuväärsemaks omaduseks on selle suur joodisisaldus. Vetikad sisaldavad rohkem joodi kui ükski teine looduslik toiduaine, sellepärast nimetatakse neid vahel ka supertoiduks. Inimese kilpnääre vajab joodi selleks, et toota türoksiini-nimelist hormooni, mis ergutab närvisüsteemi ja mõjutab oksüdeerumisprotsessi rakkudes. See hormoon reguleerib ainevahetust ning aitab organismil muuta valke, rasvu ja süsivesikuid energiaks.
Mererohelise söömine võib muuta hormoonide tasakaalu, vähendada puhitusi ja vedelikupeetust, alandada vere kolesteroolisisaldust-kõik see kokku tähendab, et vetikad aitavad vältida südamehaigusi.
Nt kombu kuulub kollast või pruuni värvi vetikate perekonda, mis on kõige pikaealisemad ja suuremad kõigist meretaimedest.
Kombu koosneb pea poolenisti aeglaselt imenduvatest süsivesikutest, mis aitavad tasakaalustada suhkrusisaldust veres. Seega on kombu hea lisand nende inimeste toidusedelisse, kes põevad kuseteedepõletikke või diabeeti - neile, kelle organism ei suuda toota normaalsel kombel insuliini. Kombu valgusisaldus on 6,5 protsenti ja rasvasisaldus 1 protsent, nii sobib ta suurepäraselt taimetoitlastele ja kaalujälgijatele. Lisaks sisaldab ta hulganisti kiudaineid ning võib olla kasulik inimestele, kes kannatavad mitmesuguste seedehäirete all. Mererohelises on ka palju vitamiini B12, mida organism kasutab punaste vereliblede tootmiseks. Kuna tavaliselt on selle toitaine allikaks liha, kannatavad pikka aega taimset toitu tarvitanud inimesed selle vitamiini puuduse käes. Mõnedes vetikates on isegi üle kümne korra rohkem kaltsiumi kui piimas.
Mereroheline aitab samuti puhastada seedetrakti ning kõrge mineraalainete sisalduse tõttu tõstab keskkonna leeliselisust - arvatakse, et see aitab hoida vere puhtamana.