Algloomad e. protistid (0)

Protistid
Protistid – üks neljast eukarüootide riigist, mille hulka kuuluvad väga erineva päritoluga organismiderühmad. Protistid on eukarüoodid, kes pole taimed, seened ega loomad. ( algloomad , vetikad )
Protistid on enamasti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed organismid. Kuuluvad nii autotroofsed (vetikad) kui ka heterotroofsed (algloomad).
Ökoloogiliselt kõige olulisemateks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid, kes moodustavad merede ja mageveekogude fütoplanktoni ehk taimse hõljumi.
Munaseened
Munaseeni võib leida nii maismaal kui vees. Teatud elustaadiumis moodustavad munaseened väliselt seeneniitidega sarnaseid struktuure, sellel põhjusel käsitleti neid varasemalt seentena. Enamik võib paljuneda nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub liikumisvõimeliste rändeoste ehk zoospooride abil. Sugulisel paljunemisel ühinevad emasrakk ja isasrakk, tulemusena areneb viljastatud munast oospoor.
Tuntumaid munaseeni on kartuli-lehemädanik, kasvab kartulilehe rakkude vahel, taimerakkudesse tungivad seeneniidid, mille tulemusena rakud hukuvad. Obligatoorne parasiit , kahjustab eelkõige maapealseid osi, leherakkude järgulisel hävinemisel kaotab taim peagi fotosünteesivõime, lehemädanik levib kiiresti, siis võivad kartulitaimed hävida suurel territooriumil lühikese ajaga. Sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest paljuneb kartuli-lehemädanik kas sporangiumide või neis tekkivate zoospooride abil.
Limaseened
Omaette rühma moodustavad protistide seas limaseened, mille esindajaks Eestis on Hundipiim. Limaseened on primitiivsed organismid, neil puuduvad seentele iseloomulikud seeneniidid ja rakukest esineb ainult eostel. Suurema osa elust on nad amööbitaoliselt muutuva kehakujuga ning toituvad ja liiguvad kulendite abil. Eostest arenevad liikumisvõimelised rändeosed.
Vetikad
Vetikaid uurivat teadusharu nimetatakse algoloogiaks.
Ränivetikad – suurima liikide arvuga vetikarühm, ligikaudu 16 000 liiki. Nad on üherakulised või koloniaalsed organismid, kes elavad peamiselt meres ja mageveekogudes, tavaliselt hõljuvad nad vabalt vees või veekogude põhjas. Väga tähtsad fütoplanktoni koostisosad, olised vee hapnikuga varustajad ning toiduks fütoplanktolnist toituvatele veeloomadele.
Ränivetika iseloomulikumaks tunnuseks on vetikarakku ümbritsev ränipantser, mis koosneb kahest eri suurusega poolmest, mis sulguvad teineteise sisse. Kuna igal ränivetika liigil on unikaalne ränipantser, siis kasutatakse seda liikide eristamiseks.
Pruunvetikad – 1500 liiki, teadaolevalt elavad kõik merevees. Mõned pruunvetikad võivad kasvada kuni 60m pikkuseks ja kaaluda ligi 300kg. Suudavad fotosünteesida 20-30m sügavusel vee all. Värvus tuleneb neis sisalduvast pigmendist – fukoksantiinist, sisaldavad ka muid pigmenete (klorofülle) ja joodi.
Punavetikad – 5000 liiki, enamik neist kasvab soolases vees, kuni 200m sügavusel. (sügavamal kui teised vetikarühmad) Magevees ja maismaal esineb umbes 150 liiki punavetikaid. Enamik punavetikaid on hulkaksed, värvuselt valdavalt punased, sisaldavad klorofülli rohelist värvust varjavaid punaseid pigmente, mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses. Neist toodetakse agarit – kallerduvat ainet, mida kasutatakse toiduainetööstuses ja meditsiinis.
Rohevetikad – üle 8000 liigi, enamik elab magevetes, vähemal määral leidub neid ka mullas, puutüvedel ja isegi lumel . Rohevetikate seas on nii üherakulisi, koloonialisi kui hulkrakseid vorme. Osa rohevetikaid elab sümbioosis vees elavate algloomadega, selgrootute või seentega. Rohevetikad on taimedele väga sarnased, sisaldavad sama tüüpi klorofülli ning plastiidides sisalduv säilitusaine on tärklis. On liike mis suudavad taluda madalaid temperatuure, tugevat päikesekiirgust, erakordselt madalat toitainete taset. Osad võimelised kasvama lumel, põhjustades lume värvumise punaseks, roheliseks või oranziks.
Koloonialine kerasviburlane – kuulub rohevetikate hulka, koloonia moodustub kuni kümnetest tuhandetest omavahel tsütoplasmajätkega ühendatud kaheviburilistest rakkudest. Koloonia rakkude osas esineb tööjaotus – osa rakke omandab sugulise funktsiooni, mõned neist kujunevad suurteks liikumisvõimetuteks makrogameetideks, mis jäävad kolooniasse, teine osa viburitega varustatud mikrogameetideks, mis eralduvad kolooniast viljastumisel.
Vetikate ökoloogia
Peaaegu kõik vetikate rakud on fotosünteesivõimelised e. sahhariide tootvad.Vetikatel toodavad kõik rakud, kasv on kiire, ning võimaldab neil kasvada varjus – maapinnal või sügavas vees, kus taimed enam kasvada ei saaks. Plankitiline – vees hõljuv, bentiline – veekogu põhjas elav.
Merede ja ookeanide fütoplankton seob fotosünteesi käigus suures koguses süsinikdioksiidi, mille sisaldusest atmosfääris sõltub oluliselt Maa temperatuur. Seetõttu võib fütoplankton olla oluline kliima stabiliseerija ja mõjutaja. Veel toimivad nad veepuhastajatena. Sobiva temperatuuri, valgustuse ja toitainete rikkuse korral toimub vetikate kasvupuhang ehk veeõitseng.
Algloomad
Algloomadega tegelevat bioloogiaharu nimetatakse protozooloogiaks.
Algloomad on kohastunud väga erinevate elutingimustega, enamasti elavad temperatuuril 4-30, kui on leitud ka kuumaveeallikatest ning jäisest mereveest . Vastupidavad hapnikupuudusele, kõrgele süsihappegaasi sisaldusele ning teistele äärmuslikele mõjutustele. Algloomade hulka kuulub ka inimesele ohtlike parasiite, kahjustavad kudesid ja elundeid, põhjustavad tõsiseid haigusi. Enamik vabalt elavaid algloomi on kas kiskjaliste eluviisidega või kommensaalid. Kiskjalised toituvad bakteritest, vetikatest , mikroseentest jne, kommensaalid toituvad teiste poolt loodud orgaanilisest ainest.
Algloomade ehitus ja elutegevus
Keha üherakuline ning suurus 1-300 mikromeetrit (0,3mm). Alglooma rakumembraan on loomarakule tüüpilise ehitusega ja võib olla ketud elaste katte – pelliikuliga. Algloomad liiguvad ebajalgade, viburite või ripsmete abil. Ebajalgadeks ehk kulenditeks nim. mitmesuguse kujuga ajutisi väljasopistavaid tsütoplasma osi. Viburid (pikad niiditaolised struktuurid) ja ripsmed (lühikesed niidid ) on sarnase ehitusega.
Eristatakse kolme tüüpi toitumis- ja eritusorganelle: Seedevakuool e. Toitekublik, sisaldab seedeensüüme, Sekretoorsed vakuoolid – võivad sisaldada valke lammutavaid ensüüme, Eksretoorsetes vakuoolides – eritised ja jääkained. Kaitseorganellid esinevad vaid ripsloomadel, nendeks on paisatid, mis kujutavad endast niitjaid väljapaistvaid kehakesi , tungides vaenlase või saakobjekti kehasse halvavad nad selle talitluse.
Algloomad paljunevad sugulisel või mittesugulisel tee. Mittesuguline paljunemine toimub mitoosi, pungumise või hulgijagunemise teel. Suguline paljunemine eeldab viljastatud munaraku ehk sügoodi tekkimist gameetide ühinemisel. Ebasoodsates tingimustes ellujäämiseks moodustavad algloomad tsüste –vegetatiivsed vormid vähenevad ja nende ümber tekivad kestad . Soodsate tingimuste taastudes kestad lahustuvad ja vegetatiivsed vormid jätkavad endist eluviisi.
Kulendviburloomad
Kulendviburloomade hõimkond jaguneb kaheks alamhõimkonnaks: kulendloomad ja viburloomad .
Kulendloomad – roomava liikumisviisiga, elavad veekogude põhjas, parasiitsed liigid elundite sise- ja välispinnal. Või hõljuvad, plankton . Liiguvad kulendite abil, millega ka toitu haaravad . Enamik elav vees, eeskätt merevees, kuid rühm amööbe on parasiidid .
Harilik amööb – läbimõõt kuni 0,25mm, elab lompide ja tiikide põhjas mudakihil. Kuju muutub pidevalt, kulendid võivad tekkida amööbi igas välispinna punktis. Keskkonna soojenedes aktiivsus suureneb, kui liiga kõrgel temperatuuril pidurdub.
Düsenteeria siseamööb – Ülemaailmse levikuga inimese parasiit, elutseb peamiselt pimesoole ja käärsoole valendikus ning soole limaskestas, vahel ka maksakoes. Inimese nakatavaks vormiks on tsüst. Seedeelundkonnas tsüsti kestad lahustuvad, raku jagunemine lõpeb, tekivad 8 väikest amööbi – väikesed vegetatiivsed vormid. Toitub soolesisust ning olulist kahju inimesele ei tekita. Soodsates oludes muutub väike vegetatiivne vorm suureks vegetatiivseks vormiks, kinnitub sooleseinale ning hakkab tootma valke lammutavaid ensüüme, mis tekitavad soolehaavandeid. Seejärel tungivad amööbid limaskesta, võivad sattuda verekappillaaridesse ning kanduda siseelunditesse kus põhjustavad põletikukoldeid. Suure vormi rakud toituvad punastest verelibledest.
Viburloomad - Tänu viburitele suudavad kiirelt liikuda , toituda. Vibureid 1-8 või rohkem. Viburloomad jagatakse taimviburloomadeks ja loomviburloomadeks.
Taimviburloomad – kloroplastidega algloomad, tuntuim esindaja – roheline silmviburlane.
Loomviburloomad – kloroplastid puuduvad, tuntumaid esindajaid parasiit – lamblia. Elutseb inimse kaksteistsõrmiksooles, peensooles ja sapiteedes, põhjustab haigust lamblioos . Inimene nakatub lamblia tsüstide abil, mis võib leiduda puu-ja juurviljal, keetmata vees ja pesemata kätel. Parasiidid kahjustavad soolestiku limaskesta, häirivad seedetegevust ja pärsivad soole imendumisfunktsiooni. Väljakujunenud lamblioosi puhul võivad inimesel tekkida kesknärvisüsteemi, südame-vereringeelundkonna ja maksa kahjustused.
Trihhomoonas – ülemaailmse levikuga parasiitne loomviburloom. Elutseb kuse-ja suguteedes, kahjustab epiteelkudet ning põhjustab haigust trihhomonoos. Levib suguhaigusena. Niisketel pindadel näiteks käterätil võib elus püsida 1-2 tundi.
Ripsloomad – Rohkearvuline algloomade hõimkond, üle 3000 liigi. Kõige keerulisema ehitusega algloomad, elavad mageveekogudes ja niiskes pinnas. Liiguvad ripsmete abil, ripsmed liiguvad faasides mis tagavad lainetuse. Ripsloomadel kaks erineva talitusega ruuma, suurem kontrollib raku elutalitlust, väiksem osaleb sugulise sigimise protsessis.
Paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Sugulist paljunemist nim. konjugatsiooniks, kaks ripslooma kinnituvad teineteise külge kõhtmiste pindadega, pelliikulid lahustuvad ja organismide tsütoplasmad liituvad.
Koli pusarake – käärsoolebalantiid, ülemaailmse levikuga inimse ja imetajate parasiit, elutseb peamiselt jämesooles, Eestis levinud kodusigadel. Käärsoolebalantiid on ainus inimesel parasiteeriv ripsloom, olles seejuures kõige suurem ainurakne parasiit. Ebasoodsates oludes moodustab koli pusarake paksuseinalisi tsüste mida haine inimene eritab väljaheidetega. Inimene nakatub tsüstidega, millest seedekulglas pärast kestade lagunemist kujunevad vegetatiivsed vormid. Toituvad jämesooles seedimata jäänud toidujäänustest, täkliseteradest. Organismi nõrgenemisel kinnitub sooleseinale nin hakkab tootma ensüüme, mis söövitab rakkudevahelist ainet, põhjustav haavandite teket. Parasiit toitub selles etapis punastest verelibledest.
Tippeosloomad
Nime saanud raku tipus asuva keerulise eguitusega piirkonna järgi. Selle moodustisega tungivad nad peremeesorganismi rakku. Kõik eosloomad on parasiidid ja liikumisorganellid puuduvad.
Tuntumad koktsiidiliste hulka kuuluvad haigustekitajad on toksoplasma ja malaaria plasmoodiumid.
Toksoplasma – levinud rakusisene parasiit, mis põhjustab haigust toksoplasmoos . Normaalseks arenguks vajalik lõpp- ja vaheperemehe olemasolu. Lõpp-peremehes (enamasti kodukass ) toimub parasiidi suguline ja mittesuguline arengutsükkel. Kassid võivad nakatuda tsüstide kaudu, mida leidub toksoplasmoosi põdevate hiirte ja rottide kudedes, kui ka haigete kasside väljaheidetega pinnasele sattunud ootsüstide kaudu, mis sisaldavad nakatamisvõimelisi vorme. Vaheperemehes leiab aset mittesuguline tsükkel (mõni teine imetaja ). Inimene võib nakatuda tsüstidega süües tooreid või halvastitöödeldud lihasaadusi. Samuti võib nakatuda ootsüstide kaudu mida võib leiduda kassi karvadel või mullas. Eriti on ohustatud liivakastis mängivad väikelapsed. Tugeva immuunsüsteemiga inimestel toksoplasmoos kulgeb gripisarnase haigusena, iseloomulikeks sümptomiteks lümfisõlmede turse ning kerge palavik , haigus taandub tavaliselt ilma ravita. Nõrgema süsteemiga inimestel võib haigus kujuneda krooniliseks. Paljud elundid võivad kahjustatud saada, maks, süda, neerud , kopsud , seedeelundkond ja närvisüsteem. Haigel peavalud , unetus, ajukelmepõletiku tunnused. Kahjustuvad peamiselt peaaju närvid. Kaasasündinud toksoplasmoos – loode haigestub kui ema nakatub esimese kolme raseduskuu jooksul, tagajärjeks raseduse katkeminie, lapsesurnult sündimine või väärareng.
Malaaria plasmoodiumid – põhjustavad haigust malaaria. Malaaria plasmoodiumide suguline sigimine toimub hallasääse organismis. Malaariahaige verd imedes satuvad sääse seedesüsteemi parasiidi suguliste vormide eellased, temas tekib kuni 1000 nataktamisvõimelist vormi, mis satuvad süljenäärmetesse. Kui sääsk imeb inimese verd liiguvad nakatumisvõimelised vormid inimese organismi, kanduvad verega siseelunditesse ja nende rakkudesse. Järgneb mittesuguline sigimine maksarakkudes, nakatunud maksarakud lõhkevad ning liiguvad uuesti verre, järgneb parasiidi mittesuguline paljunemine vere punalibledes. Pärast paljusid mittesugulise sigimise tsükleid erütrotsüütides algab ettevalmistus suguliseks sigimiseks. Osa parasiidi vegetatiivseid vorme areneb erüotrotsüütides suguliste vormide eellasteks , mis võivad uuesti sattuda hallasääse organismi.