Protistid. Vetikad. (0)

Protistid . Vetikad
Protistid on eükarüoodid, kelle hulka kuuluvad väga erineva päritoluga organismirühmad . Nad on enamsti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed .
Vetikate rühm on ökoloogiline rühm, siia kuuluvad ka sinivetikad ehk tsüanobakterid. Rohevetikad paigutatakse mõnikord ka taimeriiki, kuna taimed pärinevad nendetaolistest eellastest.Vetikaid uurivad algoloogid.
Sinivetikad, kuni 2500 liiki. Ei leidu veekogu, kus neid poleks, neid kohtab ka mullas, kividel ja puutüvedel. Mõnedes leidub toksiine, enamus on ohutud, väga vajalikud eluslooduses . Raku ehituselt bakterid , eluviisilt vetikad . Siiani pole kokku lepitud, kas neid käsitleda taimede või bakteritena. Paljud, kellel on heterotsüstid (paksu sinaga värvuseta rakud ), mis sisaldavad ensüüm nitrogenaasi, suudavad eluks vajalikku lämmastikku omastada õhust. Toksilised liigid esinevad meil suvel veidi reostatuma vee korral.
Mürke eritab 40 liiki. Meie järvedes on levinud neist 6 perekonda. Huvitav on see, et kuna igal liigil on erinevadi tüvesid, ei pruugi õitsengu laigus kõigis kohtades mürki olla. Mis tingimustel tekib mürk? Täpselt ei tea, kuid katsetes on saadud seda esile kutsuda toidupuuduse ja ekstreemsete valgustingimustega. Enamasti hakkab mürk vette eralduma vetikate lagunemisel.Vetikamürgid on kahte tüüpi. Närvimürgid, mis peatavad signaali leviku ühel närvirakult teisele ning surm võib saabuda näiteks hingamislihaste krampide tõttu. Maksamürkide kahjustuste tunnuseks on nõrkus, kõhulahtisus ja külmavärinad.
Kui joogivett võetakse Ülemistest, peab vett pidevalt kontrollima, et lahustunud mürgid läbi filtri inimesteni ei jõuaks.
Nad suudavad kiiresti ja hulgaliselt paljunedes koguneda vee pinnakihti. Selline püreesupi sarnane õitsev vesi haiseb ja on suplejatele ebameeldiv, võivad tekida kublad ja nahk hakkab kihelema. Harvem on sellise vee joomine põhjustanud kariloomade hukku ( just troopikas ) ja inimese haigestumist. Enamus soojalembesed, tõeline nuhtlus soojemates maades. Ukrainas Dnepri veehoidlas on nende hulk kuupmeetris kuni 2 kg ( Eestis mõnisada g). Soojades meredes on olnud vetikalaike, mille pindala on suurem kui Eesti.
Enamik mikroskoopilised, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Vees võib näha sinakasrohelisi 1-2 mm läbimõõduga kägarikke, mis on sinivetikate kolooniad. Kolooniaid , mis koosnevad sadadest väga tillukestset rakkudest, hoiab koos polüsahhariidne lima. Suurimad koloonialised liigid võivad olla kuni 20 cm läbimõõdus nagu pannkoogid.Vetikaperekonna Nostoc ühte liiki kutsutakse järveploomiks, sest suuremad ongi ploomi mõõtmetega. Mikroskoobis näivad gaasivakuoolidega sinivetikad pruunidena, vees sinakasrohelistena. Värvuse annab klorofüll, lisaks fükotsüaniinid, fükoerütriin, müksoksantofüll. Kui lisapigmente on rohkesti, võib nende värvus varieeruda lillast tumepruuni ja tumepunaseni.
Võivad moodustada puhkespoore, mis järve põhjal võivad püsida elusana kümneid aastaid.
Eelised ongi puhkespoorid, gaasivakuoolidega liikidel üles-alla liikumise võime, võime ahmida lühikese ajaga tagavaraks toitesooli ning siduda õhulämmastikku. Saavad elada ka siis, kui valgust väga vähe. Samuti on võimelised tootma aineid, mis peatavad võistlevatel organismidel arengu (bakteriotsiinid, antibiootikum tsüanobakteriin).
Kagu-Aasias, Aafriaks ja Mehhikos on on sinivetikaid tarvitatud juba sajandeid toiduks. Kasvatamiseks erilised tiigid . Müüakse kapslite ja tablettidena, isegi sokolaadina.
Üks suurema liikide arvuga vetikarühm on ränivetikad, umbes 16 000 liiki. Nad on 1-rakulised või koloniaalsed, tavaliselt hõljuvad vabalt mere- või magevees või elavad veekogu põhjas. Arvatavasti tuleb nende arvele ¼ fotosünteesi käigus kogu maakeral sünteesitud orgaanilisest ainest.
Neid iseloomustab vetikarakku kattev ränipantser, mis koosneb kahest eri suurusega poolmest, mis sarnaselt Petri tassiga sulguvad teineteise sisse. Pantseritel on väga omapärane pooridest ja kanalitest moodustuv muster, mida kasutatakse liikide eristamiseks. Paljunevad põhiliselt pooldudes.
Pruunvetikaid on 1500 liiki, peaaegu kõik merevees. Nii mikro - kui makroskoopilisi. Kõige suuremad kuni 60m, 300kg. Tänu pigmendile(fukoksantiin) saavad fotosünteesida veel 20-30 m sügavusel. Eestis tuntuim põisadru , kasutatakse väetisena. Hiinas ja Jaapani köögis kasutatakse lehtadrut(merikapsas) köögiviljana. Sisaldavad ka teisi pigmente ja joodi. Suguline paljunemine, esineb ka sugude eristumist. Esineb kudede diferentseeumise algeid.
Puhtama vee korral rannas adruvallid, rohevetikad muutuvad meres valdavaks alles märgatava reistuse korral.
Punavetikad on enamasti soolases vees, merepõhjas kuni 200 m sügavuses. Umbes 500 liiki. Mõned võivad olla ka maismaal, näiteks mägedes. Enamus hulkraksed, sisaldavad klorofülli rohelist varjavaid punaseid pigmente, mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses.
Eestis kasutatakse agarikust agarit, mida tarretava ainena kasutatakse näiteks marmelaadi tegemisel ja bakterite tardsöötmete valmistamisel. Hiinas ja Koreas söögiks porfüüriat.
Rohevetikad on liigirikkaim vetikate rühm. Kõikjal. 1-rakulised, koloonialised, hulkraksed. Mõned viburitega liigid meenutavad teiste sugurakke. Magevetes niitjad rohevetikad (“vesijuuksed“) eelkõige puhtamas vees, meres suhteliselt reostunumas.
Üks põnev rohevetikas on Acetabularia, kelle keha koosneb ühest vihmavarjusarnasest 5-10cm suurusest rakust. Kasvavad kobaratena koos Vahemere rannikul.Ladestunud lubja tõttu on valget värvi.
Koloonialine kerasviburlane on kui mudelorganism, mis selgitab hulkraksete tekte ainuraksetest. Koloonia rakkude sees esineb tööjaotus .
Vee õitsemine on vetikate vohamie toitainete rohkuse tüõttu. Erinefvatel aastaaegadel on erinevad liigid ja rühmad. Eriti ohtlik on fosforireostus.
See põhjustab veekogu gaasireziimi halvenemist(kaovad nõudlikumad kalad jt. loomad), mudastumist, on ebameeldiv inimesele. Inimese tervist ohutavad Läänemeres mõned sinivetikate liigid.
Vetikaste omapära on see, et peaaegu kõik nende rakud on fotosünteesivõimelised.
Kaltiumkarbonaadiga kaetud vetikad,