Maailm aastatel 1945-1955 (0)

Maailm aastatel 1945-1955
Pärast Teise maailmasõja lõppu kujunes umbes viie aasta jooksul välja nn kahepooluseline maailm, kus kaks „suurt“ olid koos oma mõttekaaslastega pidevas ideoloogilises vastasseisus.
Lühendite selgitusi: USA – Ameerika Ühendriigid, NSVL – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, GBR – Suurbritannia , FRA – Prantsusmaa, LÄÄNE-EUR – Lääne-Euroopa, GER LV – Saksamaa Liitvabariik, JPN – Jaapan, GER DV – Saksamaa Demokraatlik Vabariik, CHN – Hiina Rahvavabariik
Nürnbergi protsess 20.11.1945-01.10.1946. Rahvusvahelise tribunali peetud kohtuprotsess Hitleri-Saksamaa partei-, riigi- ja sõjaväejuhtide üle. Kaksteist kohtualust mõisteti surma, kolm said eluaegse vanglakaristuse ning neljale määrati vanglakaristus. Kaks kohtualust mõisteti õigeks. Samalaadne kohtuprotsess toimus ka Jaapani riigijuhtide üle (tuntud kui Kaug-Nürnbergi protsess), kus mõisteti süüdi 25 sõjakurjategijat.
Külm sõda – ideoloogilised ja majanduslikud pinged ühelt poolt NSVL-i ja tema liitlaste (eelkõige Ida-Euroopa kommunistlikud riigid) ning teiselt poolt USA ja Lääne-Euroopa maade vahel 1945-1990. Külma sõja alguseks peetakse Esimese Berliini kriisiga seotud sündmusi ja Berliini blokaadi 1948-1949.
Trumani doktriin – USA presidendi Harry Trumani 1947 esitatud välispoliitiline programm, mille kohaselt toetab USA neid rahvaid, kes võitlevad relvastatud vähemuste pealetungiga ja välisjõududega. Seda kasutati sõjalise missiooni õigustamiseks kreeka kommunistlike mässuliste vastu ja Türgi valitseva režiimi kaitseks NSVL-i rünnakute eest.
Marshalli plaan – 1947, tulenes Trumani doktriinist ja tähendas USA majandusprogrammi Euroopa abistamiseks . Aastatel 1948-1952 said 17 riiki selle raames majanduslikku abi. Abiprogrammi teostamise põhiline eesmärk oli peatada sõjajärgset Euroopat ähvardav kommunistlik ekspansioon . USA tahtis samaga teha Euroopa riikidest endale võrdsed kaubanduspartnerid.
Sotsialismileeri kujunemine Euroopas. Sõjajärgselt tulid kommunistid võimule järgmistes riikides: Saksa Demokraatlik Vabariik, Poola, Tšehhoslovakkia , Ungari, Rumeenia , Bulgaaria . See õnnestus neil kahel põhjusel : esiteks oli Punaarmee vabastamisel Saksamaa võimu alt pannud riigis võimule kommunistliku valitsuse (peamiseks eelduseks oligi NSVL-i kohalolek) ning teiseks polnud sõjajärgses majanduskaoses suurel osal elanikkonnast liberaal -demokraatlikesse põhimõtetesse usku, konfiskeerimine ja olemasolevate väheste materiaalsete hüvede jagamine tundus paljudele otstarbekohane ja õiglane.
Enne valimisi loodi kõikjal rahvarinne – erakondade ühendus, mis osales valimistel ühtse blokina. Pärast valimisi ühendati kommunistid ja sotsiaaldemokraadid ühtseks töölisparteiks. Sotsiaaldemokraadid, kes ei soovinud sellist ühinemist, kuulutati rahvavaenulikuks elemendiks ja represseeriti. Sama juhtus ka teiste Rahvarindesse kuulunud erakondadega. Iga väiksematki katset kommunistidele vastu hakata karistati erakonna keelustamise, laialisaatmise ja selle liikmete represseerimisega. Eesmärk oli alles jätta vaid need parteid, mis olid valmis kuuletuma kommunistidele. Kogu seda süsteemi nimetati uueks demokraatiaks ehk rahvademokraatiaks. Riike, kus selline süsteem kanda kinnitas, nimetati rahvademokraatiamaadeks.
Saksamaa peale Teist maailmasõda . 1946-1947 toimus Pariisi rahukonverents, kus kirjutati alla rahulepingud Saksamaa liitlastega (Itaalia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Soome), kuid Saksamaa endaga rahu ei sõlmitud. Seega formaalselt jäi sõjaseisukord Saksamaa ja liitlasvägede vahel püsima.
Saksamaa tuleviku üle oli mäletatavasti otsustatud Potsdami konverentsil (17.07-02.08), kus osalesid Suurbritannia poolelt Churchill (alates 29.07 uus peaminister Clement Attlee), Stalin ja ameeriklastest president Truman . Osa Ida-Preisimaast koos Königsbergi linnaga läks NSVL-i koosseisu. Ülejäänud Ida- Preisimaa ja alad Oder - Neisse jõgede joonest ida pool läksid Poolale. Saksamaa jagati neljaks okupatsioonitsooniks. Saksamaal viidi läbi nn 4 D-poliitika: denatsifitseerimine , demilitariseerimine, demokratiseerimine ja demonteerimine. Otsustatakse siiski võtta ka reparatsioonimakseid. Saksamaa jagamine okupatsioonitsoonideks oli otsustatud juba varem Krimmi konverentsi aegu.
Kõik Ida-Euroopas elavad sakslased saadeti sunniviisiliselt Lääne-Saksamaa territooriumile tagasi (umbes 7 miljonit inimest). See süvendas niigi raskeid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme veelgi. Kõik see tekitas ühiskonnas masendust ja pessimismi.
Saksamaa jagamisega okupatsioonitsoonideks ei taotletud selle killustamist, kuigi vastupidisel arvamusel oli NSVL. Luuakse Liitlaste Kontrollnõukogu, mille ülesandeks okupatsioonitsooni tsoonide probleemide ühine lahendamine ja tulevikus nende taasühendamine. See nõukogu siiski ei toiminud , sest NSVL töötas teistele liitlastele igal võimalusel vastu.
USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia tsoonides teostatakse 1948 ühine rahareform . See vihastab aga NSVL-i ja pidamata kinni Potsdami kokkulepetest, otsustab Stalin liitlaste garnisoni Lääne-Berliinist välja tõrjuda. Selleks suleti kõik raud- ja maanteed, mis ühendasid Berliini lääneliitlaste okupatsioonitsoonidega. Liitlased olid sunnitud oma vägesid ja Lääne-Berliini kaht miljonit elanikku varustama eluks vajalike kaupadega õhusilla kaudu. Berliini blokaad algas 24.06.1948 ja kestis 324 päeva (lõppes mais 1949). Sellega soovis NSVL takistada ka liitlasi ühendamast Lääne-Berliini.
07.08.1949 kuulutatakse USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia okupatsioonitsoonides välja ühine Saksamaa Liitvabariik (SLV). Vastuseks sellele kuulutab NSVL oma tsoonis 07.10.1949 välja Saksamaa Demokraatliku Vabariigi (SDV)
Jaanuaris 1949 asutavad NSVL ja rahvademokraatia maad Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN).
Aprillis 1949 loodi ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO (North Atlantic Treaty Organization), kuhu kuulusid algselt USA, Kanada ja kümme Lääne-Euroopa riiki.
Juulis 1952 jõustus Pariisis 1951 allakirjutatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping . Mõtte algatajaks Prantsusmaa välisminister Robert Schumann . Asutajaliikmeid kuus: Belgia, Holland , Luksemburg, Saksamaa Liitvabariik, Itaalia, Prantsusmaa. Loodeti, et sõjapidamiseks vajalike tööstusharude allutamine ühtsele kontrollile muudab sõja liikmesriikide, eelkõige Prantsusmaa ja Saksamaa Liitvabariigi , vahel materiaalselt võimatuks.
Korea sõda 1950-1953. Teise maailmasõja lõppvaatuse aegu vabastasid NSVL-i väed Korea põhjaosa ja USA väed lõunaosa. Põhja-Korea läks kommunistlikuks, ka Lõuna-Korea ei muutunud demokraatlikuks, seal oli autokraatia . Juunis 1950 tungis Nõukogude relvadega varustatud Põhja-Korea armee Lõuna-Koreasse. Kuna Lõuna-Korea valitsus oli alles loomas oma relvajõude, siis polnud võimalik vaenlasele vastupanu osutada. Sekkub ÜRO ning eesotsas USA vägedega minnakse Lõuna-Koreale appi. Põhja-Korea sunnitakse taganema. Pärast Hiina armee sekkumist Põhja-Korea poolele stabiliseerub rinne sõjaeelsel piiril 38. paralleelil. Kuigi sõjategevus lõppeb põhimõtteliselt 1951, toimub nimetatud piiril veel kaks aastat väiksemaid kokkupõrkeid, kuni 1953 sõlmitakse rahu.
Korea sõda sundis lääneriike mõtlema Saksamaa Liitvabariigi relvastamisele, sest polnud teada, millised on NSVL-i järgmised sammud. Kuna külma sõja peaküsimuseks oli Saksamaa, siis võis eeldada järgmist kokkupõrget just seal. Oktoobris 1954 sõlmitakse Pariisi kokkulepped, mis jõustuvad 1955. Nende sisu: Saksamaa Liitvabariigis kaotati okupatsioonirežiim, st liitlased viisid väed välja ning ta võeti NATO liikmeks. Oli lubatud luua kaheteist deviisi suurune armee Bundeswehr. Vastuseks sellele rajasid NSVL ja temast sõltuvad Ida-Euroopa riigid Varssavi Lepingu Organisatsiooni VLO (põhimõteliselt NATO sarnane organisatsioon).
1955. aastaks on külma sõja kulminatsioon ületatud, selle põhilised vormid väljakujunenud, kuid sõda veel jätkub.
Itaalia on 1946. aastast vabariik, 1949. aastast NATO liige. Majanduslik olukord riigis väga keeruline ning seetõttu valitses oht kommunistide võimuletuleku näol.
Prantsusmaal on 1944-1946 valitsuse eesotsas Charles de Gaulle. Ajajärku 1946-1958 nimetatakse Prantsusmaal IV vabariigi perioodiks . Oma kolooniatest ei taheta loobuda , peetakse kaks koloniaalsõda: 1946-1954 Indo-Hiinas ja 1954-1962 Alžeerias.
Suurbritannias on 1945-1955 võimul leiboristid eesotsas Clement Attleega, 1951-1955 taas konservatiivid ja Winston Churchill. 1947 andis Suurbritannia iseseisvuse Indiale, sellest eraldus muhameedlaste Pakistan . 1948 anti iseseisvus ka Birmale. Alates 1952 riigipeaks kuninganna Elizabeth II.
USA-s 1945-1953 presidendiks demokraat Harry Truman. 1947 Trumani doktriin ja kommunismi pidurdamise poliitika. Makartism – liialdatud võitlus kommunismi vastu (vabariiklasest poliitiku McCarthy nimest). Loobuti isolatsiooniks, teostati väga aktiivselt välispoliitikat. Sõjatööstuse vähendamine 1945 tekitas mõneks ajaks suure tööpuuduse ja sotsiaalseid pingeid. 1953-1961 võimul vabariiklasest president Dwight Eisenhower.
NSVL 1945-1955. Pärast sõda sotsiaal-majanduslik kaos . Moodsa sõjatööstuskompleksi rajamine: peaeesmärk aatomirelva loomine ja kasutuselevõtt: endiselt eelisarendati sõjatööstust.
Riigiametid tegid läbi väikesed nimemuudatused, et näidata maailmale, et justkui toimuks ka NSVL-is demokratiseerimisprotsess: Rahvakomissaride Nõukogu muutus näiteks Ministrite Nõukoguks. Stalini lähikonda võeti 1930-ndail ja sõja ajal esilekerkinud inimesi (nn vana kaardiväe (nt Molotov) renomee hakkas Stalini silmis langema ). 1952 muutus ka partei nimi: Üleliiduline Kommunistlik bolševike Partei muutus Nõukogude Liidu Kommunistlikuks Parteiks (ÜKbP→NLKP). Tähtsaimaid riigiasju otsustas viisik: Stalin, Georgi Malenkov, Lavrenti Beria, Nikita Hruštšov ja Nikolai Bulganin.
Sõjajärgne peaülesanne oli taastada purustatud piirkonnad ning tööstuse ja põllumajanduse sõjaeelne tase. Ent see osutus arvatult väga keeruliseks. Eriti raskendas seda 1946. ja 1947. aasta suur näljahäda (kuivale sügisele järgnes lumevaene talv ning vihmavaesed kevad ja suvi).
Samuti käis uue ideoloogilise sõja ettevalmistamine äsjaste liitlaste, USA ja Suurbritannia, vastu. Sõjas käinud mehed olid näinud, et läänemaailm polegi nii vaenulik , kui neile kodumaal oli räägitud, lisaks nähti ka kõrgemat elatustaset. Kodumaale naastes levitasid nad oma mõtteid teistegi seas. Sellega muutus pisut kogu elanikkonna ideoloogia ning selle taltsutamiseks järgnesid uued repressioonid . Stalinliku režiimi üheks põhiliseks sisepoliitiliseks eesmärgiks oligi ühiskonna hoidmine pidevas hirmuseisundis, kindlustamaks valitseva režiimi püsimist. Seega iseloomustasid kogu ühiskonda massirepressioonid ja ideoloogiline surutus . Inimesi saadeti sunniviisiliselt GULAG -idesse sunnitööle (Stalin ühendas halva kasulikuga: pani vaenlased riigi heaks tööle).
Pärast sõda oli NSVL saavutanud hea välispoliitilise positsiooni. Ta oli endiselt sõjaliselt võimas, kuid tal pole üleolekut: tuumapommi saab alles 1949 (USA 1945). Vesinikupomm 1953 (varem kui USA), kuid see ei anna erilist eelist.
Nimemuutus toimus ka julgeolekuteenistuses: NKVD muutus 1946 MGB-ks ja 1954 juba kõigile tuttavaks KGB-ks. Julgeolekuteenistus juhtis kuni 1953. aastani Lavrenti Beria.
5. mail 1953 sureb Stalin. Võimule kolm meest: Beria, Malenkov ja Hruštšov. Beriale allus siseministeerium, Malenkovi (peeti Stalini järglaseks) käsutada oli Ministrite Nõukogu, Hruštšov omas võimu parteiaparaadi üle. 17.06.1953 puhkes Saksa DV-s ülestõus kommunistliku režiimi vastu, mis küll kiirelt ja veriselt maha suruti. Osalt selle ülestõusu tõttu arreteeriti 26.06.1953 Beria ja mõisteti süüdi riigivastases kihutustöös (tegelikult polnud see muu kui poliitiline arveteklaarimine. Beria hukati 23.12.1953. 1953-1964 NLKP I sekretär ehk NSVL-i juht Nikita Hruštšov
Araabia -Iisraeli sõda ja konflikt. Araabia riikide ( Egiptus , Jordaania, Iraak , Süüria, Liibanon , Saudi Araabia, Jeemen) ja Iisraeli vahel toimusid 1948-1949 sõjalised kokkupõrked. Tuginedes USA ja mõne teise imperialistliku ning rahvusvahelise sionismi poliitilisele, majanduslikule ja sõjalisele abile, hõivas Iisrael sõja jooksul 6700 km2 ÜRO Peaassamblee otsusega 29.11.1947 Araabia riigile määratud Palestiina -osast. Sealt põgenes naaberriikidesse ~900 000 araablast. Ülejäänud Palestiina-osa, mis oli määratud Araabia riigile, liiteti Jordaaniaga. 1949 sõlmitud vaherahu ei lõpetanud siiski konflikti – see kestab tänapäevani. Palestiina araabia põgenikud ning Iisraeli araabia naaberriigid ei tunnustanud Iisraeli riiki. Sõlmiti vaid vaherahu ning ajutised kokkulepped piire asendava kontrolljoone kehtestamisest. Araabia maades tugevnesid natsionalistlikud ja Lääne-vastased meeleolud. Araablased hakkasid otsima tuge lääneriikide vastastelt, muu hulgas NSVL-ilt. Nende arvates olid Euroopa riigid ja USA Iisraeli poolt.