1950 –ndatel aastatel peeti Suurbritanniat üldiselt rockmuusika ääremaaks ning selleks oli ka põhjust. Üksikud tähed olid vaid Elvis Presley imiteerijad, jõudmata kunagi samale tasemele. Cliff Richardi (õige nimega Harry Webb- s. 1940) esiletõus oli siiski paljutõotav, sest laulu “Move It” (”L ase käia”) võib pidad a juba ehtsaks briti biidiks. 1950-ndate teisel poolel tekitas Inglismaal elevust ka skiffle, mida võib nimetada igam eh e m uusikaks. K o olipõlves m än gisid skiffle’it ka biitlid, C liff R ichard ja mitmed teised hilisemad kuulsused. Briti 60-ndate aastate rockmuusika võib jagada kaheks: 1) mersey beat, mida mängisid põhjapoolsetes tööstuslinnades esile kerkinud ansamblid ja 2) Londoni rhythm and blues. Mersey beat sündis sellistes linnades nagu Manchester, Sheffield ja ennekõike muidugi Liverpool. Läbi Liverpooli voolava Mersey jõe järgi on kogu stiil oma nime saanudki. Seda iseloomustas lihvitud mitmehäälne vokaalpartii ning
raatide arvu plahvatusliku kasvuga. Seda enam, et ringhäälingu kaudu võis 1930. aastate teisel poolel kuulda nii Ambeli džässi tutvustavaid saateid kui ka Kuldset 7 ja teisigi meie paremaid tantsuorkestreid, oli mõju kindlasti olemas. A. Mutsu andmeil esines The Murphy Band ringhäälingus juba 1928. aastal, peale Estonia Valge saali tehti tantsumuusika ülekandeid Dancing Palace Gloriast (K. Strobeli orkester) ja Dancing Parisist (J. Pori), stuudiost män- gisid Merry Pipers, Dancing Travellers, eelmainitud Kuldne 7, kvartett Speek-Veebel-Elts- Kruus ja Six Swingers (Mutsu 1991, 7: 37). Kodumaise ringhäälingu džässisaadete tähtsust oma muusikamaitse kujunemisel ja arendamisel on rõhutanud just väiksemates kohtades tekkinud džässorkestrite pillimehed (H. Juurikas Talis, vennad Juttused Uue-Karistes). Tõenäoliselt suurim oligi omamaiste saadete tähtsus, kuna lihtrahva puudulik võõrkeelteoskus
annaabi.ee 
